Sööklasabas seisis minu järel üks meie korrusel "venkude poolel" töötav meesterahvas. Teretas ja astus viisakalt kõrvale, kui ma tema tagant silmi kissitades menüüd üritasin deshifreerida. Tuli istus minu lauda ja kui ma talle selle peale head isu soovisin, naeratas jaapanlikult ja lausus: "Jätku leiba!". Ma üllatusin. Hetk hiljem üllatusin juba iseenda peale. Et miks ma sellise asja peale üllatun. On seda tõesti nii palju oodata, et meie riigis elav venekeelne elanikkond saaks hakkama eestikeelsete elementaarväljenditega ja vahetevahel ehk ka millegagi, mis sellest veidike kõrvale kaldub?

Nendelt venelastelt, kes mu seaga sõbrustama ja mind küsimustega pommitama tulevad, ilmselt küll, kuna seitsmel juhul kümnest vangutavad nad minu eestikeelse jutu peale kurvalt pead, tänavad ebalevalt vene keeles ja teevad kiirelt minekut. Ja mina, kes ma sigandust propageerida üritan, olen siis kahevahel, et kas vestelda nendega vene keeles või jätkata trotslikult selles keeles, mida nad ju idee kohaselt peaksid piisavalt valdama, et saada aru väljenditest nagu "kahe-aastane", "sööb kõike" ja "saab aru küll, kui nimepidi kutsuda". Kahjuks ajab sellise kõrgema sordi jahu kasutamine paljudel Tallinnas elavatel venelastel siiani aju krussi ja mina omakorda üritan mitte aru saada, milles seisneb probleem. Vaevalt, et nii paljud neist siia alles hiljaaaegu elama on asunud...