"Kuule, mis vahe on tshillimisel ja hängimisel?" küsib mu vanaema.
Ja pärast seda, kui ma olen talle ära seletanud, mis nende kahe vahe minu arvates on, valib oma sõbranje numbri ja teadustab tähtsa häälega: "Ei, täna me ei lähe hängima, täna me läheme tshillima Viru keskusesse. Ja-jaa, vaata, täna me istume kohvikus lihtsalt. Hängime mõnel teisel korral." Ja siis itsitab lõbustatult sinna otsa.

Meie peres ongi kõik sellised. Ausalt.
Mulle meenus kohe, kuidas me emaga ükskord Bashmendil käisime ja vähe sellest, et ta kõik arvestatavad mehed mul nina eest ära krabas, oli ta ka last man standing on the dancefloor. Või kuidas ta ükskord, kui ma oma sünnipäevapeole lemmikud trummi ja bassi tiidžeid kohale orgunnisin, vaatas olukorra üle, käis kodus riideid ja jalanõusid vahetamas ja tuli ja hüppas ja kargas koos meiega. Vingemalt kui keegi teine.

Või siis minu saja-aastane vanavanaema, kes nädalakene tagasi helistas ja rõõmsalt teatas, et nii, maasikataimed on seks kevadeks istutatud. Ise istutas, loomulikult. Ei tema peenraid tohi keegi teine puutuda.

Nagu ma pastameistrilegi eile ütlesin: omad head - omad vead, aga vähemalt ei ole minu sugulastega kunagi igav.