Paar kuud tagasi ilmus Linnu tee ja Sõpruse pst. ristmikule ühe valgusfoori alla leinapärg kahe kalmistuküünlaga. Kuna ma sellest kohast iga päev vähemalt korra mööda sõidan, olen huviga jälginud, kaua seda pärga seal hoitakse. Mitte et mul selle vastu midagi oleks. Pärg nägi veel hiljaaegu väga kena välja ja tuletas autojuhtidele meelde, et tegelikult võib hooletu juhtimise korral surma saada absoluutselt igas kohas. Mis mulle aga ei meeldi, on see, et näib, nagu oleks pärja kohaletoimetajatel selle edasisest saatusest päris kama olnud. Loogika ei tööta kuidagi. Kui minul saaks autoõnnetuses surma nii kallis inimene, et ma olen valmis oma draamat teistelegi vaatamiseks välja panema ja keset suurlinna liiklust mingite pärgadega jagelema, siis ma käiksin seal ikka hiljem päris tihti kontrollimas, ega mingid vandaalid pole oma lõbujanu rahuldanud näiteks vms. Et sõbra mälestus või nii. Aga selle pärja juures pole asetamise hetkest alates küll keegi käinud. Ma paaril korral olen neid küünlaid seal põlema pannud uuesti, kuigi see pole ju tegelikult üldse minu asi.
Mõned päevad tagasi olid öösel valjud tormituuled, mis selle pärja ilmselt uppi lükkasid. Eile oli see juba poolenisti sõiduteel, küünlad pikali ja puha. Esimene reaktsioon oli muidugi minna neid kohendama, aga no klge, ma ei ole mingi surnuaiavaht. Kuidagi kummaline oleks. Vbla nad ei tahaks üldse, et keegi võõras nende stuffi näpib.

Väiksena korrastasin ma surnuaedades koguaeg võõraid haudu, kuna surnuaeda minek toimus suurema hulga sugulastega ja kui nemad seal kõik ühe platsi kallal askeldasid, polnud minul enam ruumi. Nii ma käisingi üksi mööda surnuaeda jalutamas ja uusi tutvusi sõlmimas (maa-alustega siis). Huvitav, kas mõni inimene imestas ka, kui surnuaiale tulles tip-top platsi eest leidis, kuigi keegi lähikondlastest seal nädalaid käinud polnud...

Toona polnud surnuaiad ega metsad ega mäed hirmsad paigad. Need on hirmsaks saanud alles nüüd, õudusfilmide laiema levikuga. Viljandi Metsakalmistu näiteks on selline superilus koht, mis asub mäe otsas ja kuhu paistab alati päike. Selle ühes ääres on kosekene, nii et mõne haua juurde on vee vaikset mühinatki kuulda. Ja loomulikult linnulaul! Tänasel päeval, kus paljudes paikades on maja maja küljes kinni ja paari üksiku hingitsema jäetud puu otsast on linnud minema aetud, kuna nad reostaksid muidu ümbrust, eksole, mõjuvad kalmistud veelgi enam rahuliku pelgupaigana. Mulle meeldib käia jalutamas sellistes surnuaedades, kuhu on maetud vaid mulle võõrad inimesed või sellised sugulased, keda mina kunagi pole tundnud. Siis jääb ära see isiklik tasand, mille olemasolu ei muudaks päeva sugugi ilusamaks.

Tallinna Rahumäe kalmistuga seoses leidis mõned aastad tagasi aset huvitav juhtum. Käisime sõbrannaga sealt läbi. Istusin ühe haua kivist äärele jalgu puhkama. Hakkasin tähelepanelikumalt vaatama, et kuhu ma siis ennast istutasin ka ja avastasin, et sinna oli maetud keegi tütarlaps, kel vanust mitte rohkem kui minul toona. Mõtisklesin seal samblase ääre peal omaette veidi aega. Et miks nii noor tüdruk hukka sai ja nii edasi. Enne koju minemist käisin läbi ema juurest, kes tegi minust maja ees seistes foto. Lihtsalt niisama, ilma mingi põhjuseta.
Kui fotod ilmutusest saabusid, oli sellel konkreetsel fotol minu pea kohal, õigemini vasakul õlal suur valge läbipaistev kogum. Pikkuselt minust veidi lühem, hõljus õhus. Ilmutasime uuesti, ikka sama. Uurisime filmi, nothing. Ema ajakirjanikust sõber toimetas foto koos filmiga ühe tuntud hingede-huvilise kätte, kes pärast mõningast vaatlemist soovis teada, millal foto on tehtud ja kus ma tol päeval veel käinud olin. Kuulnud minu surnuaia-tripist ja selle üksikasjadest, oli tema vastus kindel: mul istus õla peal elusuuruses koll, labaselt väljendudes. Mõni aeg hiljem oli tont kadunud, millest oli vähemalt minul isiklikult päris kahju. Kuna vahepeal oli igasugu seiklusi ette tulnud, ka päris tõsiseid, mõtlesin, et võibolla sättis ta end sellepärast minu õlale, et mu tegemistel silma peal hoida. Tänutäheks ehk. Et keegi viitsis tema peale mõelda. I guess it`s kinda lonely up there...