Eile käisime väikevennaga kinos. Filmiks oli Charlotte koob võrku. Kolme asja kallal annaks iriseda.

Esiteks muidugi see, et originaalhääled olid kadunud nagu tina tuhka ja nende asemele olid ilmunud kohati mitte just kõige säravamalt esinenud eestlaste hääled. Mõned mõnusad pealelugejad olid siiski ka. Näiteks Maire Aunaste hääl lehma jutuna oli vapustavalt ilmekas ja sobis nagu Eesti juust peenleiva peale =) Ülle Kaljuste tegi oma häälega samuti imetegusid, nagu see tal ka teatrilaval sageli õnnestub. Roti osa luges sisse Jan Uuspõld. Natuke häiris see, et nii, kui ma olin aru saanud, kellele roti osa antud on, tuli mulle iga kord ekraanil rotti nähes elavalt silme ette, kuidas Jan Uuspõld mikrofoni ees seisab ja nägusid teeb. Ühele väga suurele ja väga rumalale seale hääle andmiseks oli kohale saadud Dan Põldroos. Ma arvan, ma ei pea tegema erilisi pingutusi, panemaks teid uskuma, kui jälestusväärne võib üks siga tänu sellele kinoekraanilt näida.

Teiseks ei istunud mulle viis, kuidas mõned karakterid olid mõnes kohas ebausutavad. Aga sellele, kas tegemist oli pealelugemise või näitlejatöö tulemusega, ma lõpuni pihta ei saanudki, kuna olin liigselt ametis süzhee jälgimisega.

Kolmas murekoht: liiga palju arvutitöötlusi. Ma ei räägi sellest, et ma elan juba kolmandat aastat seaga koos ja tean väga hästi, kuidas siga oma suud liigutab või ei liiguta. Või et ma olen oma elu jooksul piisavalt palju kokku puutunud ka lammaste, hobuste, lehmade ja kodulindudega ning oskan öelda, kas nende suud või jäsemed painduvad mingit pidi. Ma räägin sellest, et kui isegi inimene, kes pole ühtegi neist loomadest kunagi oma elus in real life kohanud, saaks suure tõenäosusega aru, et midagi on seal kusagil tehnikaga kõpitsetud, siis järelikult pole just kuigi hästi kõpitsetud. Sest Charlotte koob võrku pole ulmefilm.

Aga nüüd heade asjade juurde. Nendele, kes seda filmi näinud pole, taustaks niipalju, et peategelasteks on pisike põrsas nimega Wilbur ja veel pisem ämblik nimega Charlotte. Charlotte on kõikide teiste lauda elanike arvates kole peletis. Aga Wilburi arvates on ta fantastiliselt kaunis. Wilbur ise on teiste laudas elavate loomade arvates rumal ja naiivne, ent Charlotte näeb tema siirust ja lahkust ning paneb mängu paljutki, et põrsast päästa.

Ämbliku lähivaated ja viis, kuidas ta iga järgnevat võrku koob (kaugelt ilusam ja põnevam kui paljud muusikavideod) panevad, ma loodan, paljud lapsed kinosaalis ämblikest teistmoodi mõtlema. Ma nüüd ei ütleks, et ta teab mis ilusaks oli joonistatud, aga sümpaatseks küll. Ja see hääl, kes ämblikule peale luges. Oooo! Super! Kõige parem asi filmis kohe pärast pisikest ringisibavat roosat põrsakest.

Kohe filmi alguses juhtus aga see, mida arvata oligi - vaevalt saime me vennaga toolidele istutud, kui mina juba löristasin nutta. Põhjuseks Wilburi meeleheitlik hüüe selle peale, kui ta sai teada, et suitsukodasid ei kasutata selles peres sugugi mitte pähklite röstimiseks: "See pole aus! Ma tahan elada! Ma tahan lund näha!"
Edasi Charlotte`i üliämblikulikud pingutused päästmaks ainukest olendit, kes teda loomade hierarhiaredelil kõige alumise pulga peale ei asetanud.
Kõik need kohad, kus pisikesele tüdrukule ehk kolmandale peategelasele üritati selgeks teha, et loomadega sõbrustamine ei ole ikka väga okei ja et tal oleks parem omale mingid "normaalsed" sõbrad otsida.
Ja palju muid. Kõige hullem oli aga loomulikult lõpp, kus subtiitrite taustaks lasti David A. Stewarti ja Glen Ballardi lugu Ordinary Miracle Sarah McLachlani esituses. Ettevaatust, kraanid lahti!

It’s not that unusual
When everything is beautiful
It’s just another ordinary miracle today

The sky knows when its time to snow
Don’t need to teach a seed to grow
It’s just another ordinary miracle today

Life is like a gift they say
Wrapped up for you everyday
Open up and find a way
To give some of your own

Isn’t it remarkable?
Like every time a rain drop falls
It’s just another ordinary miracle today

Birds and winter have their fling
But always make it home by spring
It’s just another ordinary miracle today

When you wake up everyday
Please don’t throw your dreams away
Hold them close to your heart
Cause we’re all a part
Of the ordinary miracle

It seems so exceptional
That things just work out after all
It’s just another ordinary miracle today

Sun comes up and shines so bright
And disappears again at night
It’s just another ordinary miracle today



Hää muuvi oli, aga Babe`i ikka üle ei trumpa. Ma ei kujuta ette, millest peaks üks seafilm jutustama, et Babe`i kumbagi osa troonilt kukutada.

Teilgi on võimalus oma arvamus kujundada. Charlotte koob võrku jookseb Plazas ikka veel (ja hiljem loodetavasti ka Kosmoses ja muudes Eesti linnades) ning legendaarne Babe sulatab jäisemaidki südameid juba sel laupäeval TV3-e ekraanil. Õhtul kell kaheksa. Kui te mingil veidral põhjusel (näiteks eelarvamuse tõttu) ei ole seda filmi veel näinud, siis uskuge mind - teil ei ole laupäeva õhtul need kaks tundi midagi paremat teha, kui see lõpuks ometi ära vaadata. Ja need, kes seda juba näinud on, nohh, well, neile ma ei pea reklaami tegema. Ja ma ei ütle seda ainult sellepärast, et see on film põrsast. Ma jumaldaksin seda filmi ka siis, kui see oleks sama hästi tehtud ja peaosaliseks oleks kaelkirjak või kärbes või marmelaadikompvek.