Ma ei ole seda juba ammu teinud, aga seekordse filmipileti jätan alles ja kleebin kunagi lapsepõlves alustatud kaustikusse, kuhu sai kogutud häid elamusi. Tahaks võtta suure punase pliiatsi, Orkutis kõikidele senistele lemmikfilmidele rasvase diagonaalse kriipsu peale tõmmata ja lüüa peale tempel, millele kirjutatud "Tyttö, sinä olet tähti".

Ei kujuta ette, mis aineid peaosatäitjad tarvitama pidid, et manada ette sobivad näod selliste rollide tarvis. Väga mõnus skript, leidlik dialoog ja superhea casting selle kõige väljamängimiseks.

Meespeaosatäitja Samuli Vauramo on.... ohh, ta on lihtsalt, noh, kõige ilusam mees, keda ma kunagi näinud olen. Eminemi täiustatud versioon. Tegelaskuju oli muidugi ka, nagu rusikas silmaauku, valitud täpselt selline, nagu mulle istub. Näitles ka hästi, aga seda te juba kuulsite.

Ka teises peaosas üles astunud neiu näitlejatöö oli puhas viis. Ma usun, et isegi, kui vaataja pole kunagi tundnud nii nagu need kaks seal filmis või olnud lõhki rebitud kahe täiesti erineva kuid võrdselt hea maailma (või siis siiski mitte?) vahel nagu Pamela Tola mängitud tegelaskuju, suudavad need näoilmed, kehakeel ja õhus olev elekter kõik puust ette ja punaseks teha. Ainuüksi nende kahe paari silmadega väljendatakse terve filmi vältel nii palju erinevaid emotsioone, et sellest piisaks vist lavakasse sissesaamiseks.

Soundtrack on selline, et mõnda lugu kuuldes tahaks ise klaveril järgi proovida klimberdada. Ja mõne teise loo kuulmine paneb tõsiselt kahetsema, et kustutasin arvutist kunagi sinna laetud kalli mussi kokkuklopsimise programmi.

See on üks nendest filmidest, mille puhul sa tahad nii väga, et kõik teised ka seda vaatama läheksid, et hakkad kokutama, kui selle headust kirjeldada üritad.

Terve saalitäis rahvast plaksutas väga kõvasti. Kaks korda. That should just about say it.

Tuleval esmaspäeval kell kolm Sõpruse kinos linastub veel üks kord.

Mäletate te seda osa seriaalist Sex & the City, kus Carrie restoranis toitu tellides palus ettekandjal toidu sisse sparglit mitte lisada põhjendusega, et ta olevat sellele allergiline? Kui ettekandja lauast eemaldus, päris tema kaaslaseks olnud Berger etteheitvalt, et miks Carrie kelnerile valetas. Et ta pole ju sparglile allergiline. Mille peale Carrie ütles, et nojahh, tõepoolest ei ole, aga et talle kohe üldseüldse ei maitse spargel ja kui ta lihtsalt niisama palub kelneril kokale sõna saata, siis "somehow it still appears on my plate".

Mõnikord tundub, et seda trikki tuleks endalgi kasutama hakata. Kui inimesel on ikka allergia, siis sa ei pane talle toidu sisse seda, mis tal allergiat tekitab, kui sa just ei soovi oma töökohale major courtcase`i, kuna too inimene sinu süü läbi näiteks ära lämbus.

Minul on tihti nii, et kui kusagil serveeritakse suppi ja võimalus on seda saada ka koos lisandiks oleva hapukoore ja sibulaga, siis töötajad ei saa kuidagi aru, miks ma mõnikord soovin hapukoort ja mõni teinekord jälle mitte. Lahendus on iseenesest ju lihtne - mõne supi sisse lihtsalt sobib hapukoor ja teise sisse ei sobi. Aga peab vist ka neile ülepäeviti ütlema hakkama, et ahoi, ma olen hapukoorele allergiline. Ja siis vahepealsetel päevadel, et ahoi, ma täna ei ole allergiline!

Majanaabril jälle juhtub päris tihti seda, et talle pannakse pitsa ja ka hamburgeri sisse sibulat, kuigi ta on tellimust esitades ekstra toonitanud sibula väljajätmise vajalikkust (fakt nr. 1 - noormees toitub pitsadest & hamburgeritest; fakt nr. 2 - noormees jälestab sibulat). Minu arvepidamise järgi vähemalt kolmel korral kümnest suudab keegi idikas selle sibula ikka sinna toidu sisse orgunnida. Mis iseenesest on vahva, kuna siis saame meie põssaga selle pitsa omale =P
Aga nohh, inimesele tuleb kaasa tunda. The way he hates onions… I wouldn`t be too surprised if one of those days he would become allergic to it. The power of thought...

Minu jutu point? Kallid toitlustusasutuste teenindajad släsh kokad! Ärge toppige söögi sisse seda, mida klient seal näha ei taha. Üritage kliendi soove meeles pidada. Sest vastasel korral võite teie sellest songitud toidust küll koju oma koerale ühe vahva goodybag`i viia, aga see, kes seda toitu originaalis tarbima pidi, einestab järgmisel korral suure tõenäosusega kusagil mujal.

Sweet November

Kas teie olete end juba mõnest filmist avastanud? Mina eile õhtul avastasin.

Ausõna, mul oli plaanis kell pool kümme magama minna, aga siis nägin telkust ühe filmi reklami ja kurat teab miks tekkis tunne, et peaks seda ikka vaatama.

Well, ja seal ta siis oli. Rääkis minu lausetega. Mõne deklameeris nii sõna-sõnalt, et võttis suisa õhku ahmima. Soovisin, et inimesed, kellele neid ridu olen lausunud, oleksid sealsamas minu kõrval diivanil viibinud - oleksin saanud neid varrukast sikutada, näpuga ekraani poole näidata ja öelda, et näe-näe, ütlesin ju ma nii, ütlesin ju?!

Keegi on ühe karakteri lihtsalt rämedalt minu pealt maha kirjutanud. Selle vahega, et nagu üks suht-koht tuntud režissöörgi, eelistan ma õnnelike lõppudega filme. Sest elus on närusid lõppe täiesti piisavalt.

Eelmise teema jätkuks neile, keda huvitab, kas siga kellukesest peaks. Vaadake ja otsustage ise - on kellukese-tüüpi loom vai mette...

Ärge heli unustage ;)

http://www.box.net/public/3tdvqa0cej

Eile õhtul Sitikamarketi kassasabas seistes jäi pilk taas pidama müüja paremal küljel asuvale pisikesele korvikesele, kus sees peotäis kellukesi ja küljes silt, mis teavitas nende ostuvõimalusest heategevuslikul eesmärgil. Ohkama võtab. No mida ma teen mingi kuradi kellukesega? Ostan heameelega igast heategevuslikku nänni, kui tegemist on leidlike ja ka kasutust leidvate esemetega. Aga mõttetusi ei osta ma ka kellegi toetamise eesmärgil mitte, sorri.

Viimase sõbrapäeva aegu näiteks müüdi Kaubamajas helkureid ja märke, kusjuures helkurid olid kõige lahedamad, mida ma üldse ever näinud olen. Ostsin neid hulgi ning siiani ripub üks jope küljes (peal on vihmapiisad, koera tagumine pool ja kiri „koerailm“). Vaimukas, armas ja praktiline. Suurepärane, ühesõnaga. Ma arvan, neid helkureid ja märke osteti päris suurtes kogustes, kuna mitmes kassas, kus küsimas käisin, olid need otsas. Märgid olid samuti humoorikad ja vahvad. Igatahes midagi tarvitamiseks, mitte riiuliäärele tolmu kogumiseks.

Ja nüüd, palun, mida ma teen mingi kuradi KELLUKESEGA???

Viimaste kuude jooksul olen korduvalt kuulnud lugusid sellest, kuidas üks kamp/gäng/grupp inimesi teist kampa/gruppi (sõpru!) ründab ja rünnatav kamp käitub nii, et need, kes saavad, pistavad plagama. Päästku end, kes saab! Pohhui sellest, et üks sai kohe alguses sellise obaduse vastu kukalt, et kukkus ja ei suutnud end piisavalt kiiresti püsti ajada, et minema joosta.

Ma ei tea, kui paljud teist teavad, et sõjas kehtib selline reegel, et omasid (haavatuid) maha ei jäeta?

Mõnest naglast teeb sõjavägi mehe, aga mõne lolli puhul ei aita sõjavägi ka mitte. Needless to say, eksisteerib ka meeldivaid variante, kellel sõjaväetagi on aru paigas ja moraal täiesti olemas.

Sorri, aga ma ei saa aru sellisest asjast. Ma püsiks parem paigal ja saaks sõbraga koos haledalt peksa, kui et jookseks minema ja jätaks sõbra hätta. Hiljem oleks peegli ees küll kole seista, aga vähemalt mitte nii kole, kui sealsamas peegli ees argpüksina seistes.

The Spinster and Her Cat

Siga on ikka nii koom loom. Ja te küsite veel, kuidas stressipisik mulle külge ei hakka =)

Täna hommikul me kuulasime hambapesu taustaks ühte toredat plaati ja nots tantsis, uskuge või mitte. Hüppas niimoodi kalpsaki-kalpsaki paremale ja vasakule ja kablutas mööda vaipasid edasi-tagasi. Hästi naljakas ja armas oli vaadata.

Eile õhtul ma jälgisin teda, kui ta oma pesas magama jäi. Lamas külili, silmad hästi kõvasti kinni pigistatud, occasionally liigutas kõrvu. Silmitsesin oma väikest magavat põssat ja sain järsku aru, et ma ei tahagi enam kuhugi reisida ega vist isegi lühiajaliselt eriti kodust eemal viibida.

He loves me - I love him.
My piglet & me, we are a family unit =)

Möödunud kevadel oli jama United Colors of Benettoniga, kes ostis oma toodete produtseerimise tarvis villa sellistelt Austraalia lambafarmeritelt, kes oma kariloomi mõttetult piinasid. Kampaania nimi oli United Cruelty of Benetton, infot selle kohta võib arvatavasti tänaseni PETA koduleheküljelt leida. Mina olin toona tõsiselt pettunud, sest Benetton koos oma värviliste rõivaste ja reklaamidega meeldis mulle väga. Õnneks lõpetas Benetton selle pulli varsti ära ja nüüd on nende tooted julmusevabad (halb mekk on sellegipoolest juures ja mina nende poodi kuigi heal meelel sisse ei astu).

Täna on sama diil ühe teise kõrgelthinnatud kompaniiga, kes kuidagi ehtsast karusnahast loobuda ei suuda. PETA on algatanud kampaania Bloody Burberry, mille koduleht on siin:
http://www.bloodyburberry.com/

Kui reklaamfotodega ühelpool, leiate lehe paremast äärest võimaluse vaadata videot ühest karusnahafarmist. Kui soovite, võite vaadata.

Tiina, sina ära vaata.

Uihh. Vaatasin just ETV pealt "dokumentaaluurimust" sarjast Eesti lood. Raske uskuda, et sellise asja tegemiseks on raha eraldanud mainekad instantsid, näiteks Eesti Filmi Sihtasutus.

Asja nimi oli "1001 öö muinasjutt ehk Eesti naiste imelised seiklused Egiptuses". See, et irooniline muie minu suul toda üllitist vaadates kurjaks irveks üle läks, polnud sugugi mind tänasel õhtul kimbutanud toidumürgituse teene. Oh no.

Kõiksepäält ma tahaks öelda sellist asja, et mina jätaksin sellised filmid üleüldse tegemata. Kasutaks seda raha kuidagi otstarbekamalt. Oehh. Ma kohe ei tea, kust alustada.

1) On kuidagi üheülbaline teha film, mis peaks olema uuriv, samas aga on tervele võttegrupile tulemus juba ette teada. Nad teavad, mida nad saada tahavad ja loomulikult ka saavad selle, kuna teisele poolele pole keegi reegleid tutvustanud.
Vaatajatele esitatakse materjali mõistagi valikuliselt ning mõni materjal mõeldakse üldse välja - vaene egiptlasest poeabiline sellest nii või teisiti kunagi teada ei saa, seega pole karta ka kellegi pahameelt (huvitav, miks küll polnud testisikul pidevalt kaelas rippuv pealtkuulamisaparaat töökorras kõikide nende vägagi markantsete vestluste ajal, mis peategelase väitel aset leidsid ja kogu lugu vägagi ilmestasid?).

2) Ära tee teistele seda,mida ei taha, et sulle endale tehtaks. Ma kujutan ette neid sajatusi, mis läkitataks selle Inglise võttegrupi poole, kes samasugust taktikat kasutades tuleb Tallinna tõestama, et kõik Eesti naised on litsid.

3) Üldistused ilma täiendavate seletusteta on kehv viis portreteerimaks mõnd rahvust, rassi või selle esindajaid.

Kõik sakslased on natsid, kõik venelased on anastajad, kõik muhhameedlased on terroristid, kõik ameeriklased on lollid, kõik juudid on kasuahned ja kavalad, kõik inglased kõrgid ja upsakad, kõik neegrid laisad.

See what I mean?

4) Now I`m not saying that the problem as such does not exist. Sure it does but...can we call it a problem? As far as I know, on näiteks Sharmis läbi aastate olnud vaid üks juhtum, kus taksojuht venelannast neiuga kõrbe "ära eksis" ja talle seal siis liiga üritas teha. Venelanna jutt on aga so-and-so, kuna ta olevat olnud täis nagu tinavile. Selle loo kohta ei tea tõde keegi peale kahe asjaosalise, ent fakt on see, et Egiptuse kuurordid on tuntud oma turvalisuse poolest. Seega - kui protsessi käigus keegi haiget ei saa ja mingile osale noortele Egiptuse poistele meeldib vanemate valgenahaliste daamidega hullata & vice versa (nagu selle filmi üks sõnumitest oli), siis where`s the harm in that? Eriti veel, kui arvestada seda, et tavalisele Egiptuse mehel on kohaliku naise võtmine tõesti meiegi mõistes si..ks kallis. Nii et ma nüüd ei teagi - on see siis probleem või mitte?

5) Mis mind kõige enam häiris, oli see, et läbivalt presenteeriti "kohaliku mehe" pähe mingeid suvalisi ahve, kes olid tõepoolest kirjaoskamatud, tüütud ja, based on how they behaved in front of the camera, ka ilmselgelt mitte just kuigi intelligentsed. Ma ei väidagi, et seal selliseid ei leidu, loomulikult, et leidub. Aga mõtelge sellele, kui suur on nende rahvastik ja kui palju oleks meie riigis sarnaseid pärdikuid, kui meid sama palju oleks. Võrdluseks: ühes egiptlaste mõistes pisikeses külakeses elab viis korda rohkem inimesi, kui terves Eestis kokku. Ja kui need kommeteta ahvid veel pealetükkivad ja lärmakad ka on, siis loomulikult paistavad nad rohkem silma. Eestis on selliseid mõttetuid mehi protsentuaalselt täpselt sama palju. Võta üks ja viska teist. A nood lihtsalt külitavad ööklubis baarileti ääres või ahistavad klubide naissoost külastajaid. Või kaklevad garderoobis. Või viskavad tänaval tühjade pudelitega bussiootepaviljonide klaasist seinu puruks. Või norivad möödujatega tüli, et oleks põhjust "molli sõita". Miks küll keegi Eesti võrratutest mehepoegadest uurivat dokumentaalfilmi ei soovi teha?

6) Kahju hakkab, et sellised vahvad filmid annavad vaatajatele alust mõtelda kujutletavatest kehvasti ning muudavad keerulisemaks minusuguste töö, kes ma olen üritanud oma sõpradele-sugulastele vaikselt ent järjekindlalt selgeks teha, et mitte kõik araablased pole kavalad valgete naistega (ja ka meestega) manipuleerijad või et mitte kõik afroameeriklased pole niisama lullilööjad. Inimeste eelarvamused on uskumatult sügavale juurdunud ning kaovad reeglina alles siis, kui toda "uskumatut" eksemplari omaenese näpuga katsuda on saadud, tassike teed joodud ja maailma asjade üle arutletud.



Kokkuvõtvalt: vastutustundetu, mõttetu ja ka selle mõttetuse juures kehvasti teostatud ettevõtmine. Ma tahaks kangesti teada, mil määral jäid tolle dokumentaalfilmiga rahule rahastajad. My gosh, selline asi ei kõlba ju isegi meelelahutuseks - häbi oli vaadata. Ei uskunud, et saabub see päev, mil pean kulmu kortsutades pilgu ekraani ülemisse paremasse nurka suunama, veendumaks, et tegemist on ikka tõesti ETV-ga.

Fakk, oleks võind mingit ilusat loodusfilmi või Lepatriinude jõule vms. näidata. Miks ma pean vaatama Eesti ainukese kvaliteetkanali pealt mingit pahna?

Selle maksu oleks oma palga päält küll maksmata taht jätta...

Firmad, ajakirjad ja muud on hakanud trendi tabama. Tulemusena sünnivad sellised tooted nagu Elisa praegu ekraanidel jooksev telereklaam ("Ka sinu jaoks on kuskil keegi..."), Avoni samasse auku reklaam ("Neile, keda sa armastad"), Santa Maria oh-me-tshillime-ja-grillime-ja-elu-on-probleemivaba ning Anne traditsiooniline Seksi-eri, mis kannab nüüd hoopis nimetust "Seks & armastus".

Huviga ootan, mis trall siin Eestis järgmise Valentinipäeva puhul lahti läheb.

Või siis mitte. Pigem tahaks sel ajal kusagil Bali saarel udupehmel rannaliival lendavat taldrikut loopida.

A kind and steady heart can make a grey sky blue,
And a task that seems impossible, is quite possible for you.
A kind and steady heart, is sure to see you through.
It may not seem like very much right now,
But it’ll do, it’ll do.

When you find yourself in the middle of a storm,
And you’re tired and cold and wet,
And you’re looking for a place that’s cozy and warm,
You’ll make it if you never forget!

A kind and steady heart, can conquer doubt and fear.
A little courage goes a long, long way,
Gets you a little bit farther down the road each day,
And before you know it, you’ll hear someone say,
“That’ll do, Babe, that’ll do.”

Esimese Babe`i loo lõputiitrite taustaks kõlava loo sõnad. Kui teil kunagi juhtub olema õnne, et seda filmi näha, siis oodake kindlasti kõnealune lugu ära, sest koos armsa viisijupi ja filmist pärineva õpetliku taustaga moodustab see midagi mõnusalt südantsoojendavat.

Lugupeetud härra Teen Vegetarian Penpal,

Sain kätte Teie järgmise plaadi. Plaanisin sõita Laulasmaa jahisadamasse ja tagasi, nagu kasutusjuhendis kirjas oli, kahjuks meenus tol momendil, kui õige hetk kätte jõudis, et minu Porschel puudub cd-mängija. Elu ja tema vingerpussid =S

Kuna mu kujutlusvõime on aga veidi ülearenenud, arvasin, et võin ju ka kodus hämaras toas proovida. TVP, kui te teate, mida tähendab Nataša tants, siis kujutate ette, mis seda plaati kuulates minu toas toimus. Nagu esivanemad oleksid prantslased olnud. Ja kuna mul olid parasjagu suured lohvakad trummi ja passi püksid jalas, pidin neid tantsimiseks (loe: mööda vaipa tippimiseks) mõlema käega üleval hoidma. Nii et täitsa printsessi tunne tuli peale.

Sellest ei ole ju samuti tingimata midagi halba ;)

Mul on kodus arvutilaua kõrval seinal üks pisike foto ühest lossist. Aga see on üks teistsugune loss, nagu ka see on üks teistmoodi plaat.

Minu vaist ütleb, et need lood sobiksid väga hästi mõnele filmile soundtrackiks. Mitte tingimata lõputiitrite ajaks, aga ka keskelepoole ja kasvõi päris algusesse avalooks.

Kui te veel aru ei saanud, siis mulle meeldib see plaat väga. Aitäh!


***

Suur Juht oli veendunud, et eks see üks pomm ole ikka, mis muud. Et kes saadab kirja PROUA Rand`ile? =) Pidin peaaegu käsikähmlusse astuma, et pakki kätte saada.

Täiesti võimatu on osta poest jõulukinki kaheaastasele. Need ettekirjutused seal paki pääl ajavad mu hulluks. Näiteks on tegemist mingi ajuvaba voolimismassiga ja peale on kirjutatud, et alla 5 aasta paluks lapsele mitte pakkuda. No maitea. Mu õde ei ole enam ammu selles eas, et ta kõike omale valimatult suhu topiks, saati siis veel plastiliini, dohh. Ta on nutikas laps ja saab aru küll, et plastiliini ei sööda. Aga kui paki peal on niimoodi kirjas, siis ma igaks kümneks juhuks ei osta.

Tundub nii, et kõik mänguasjad on kas imikutele või siis vanuserühmale alates kolmandast eluaastast. Alguses ma mõtlesin, et miks sellist märki (keelumärgi sees asuv 0-3, mille kõrval kurva näoga smiley) lõbusate laste mänguasjade karpide peale trükkida? Pool tundi hiljem hakkasin juba aru saama. Ma olin nimelt ise ka suurest mänguasjakarpide lappamisest täpselt seda nägu. Kallid mänguasjatootjad! Palun tootke ka midagi intelligentsetele maimikutele, kes ei toitu plastiliinist ega ei neela rusikasuurusi mänguklotse alla...

Kolmas asi, mis mind natukene häiris, oli see, et metsikult vähe on eestimaist toodangut. Kõik puha vinni puhh ja tisni ja ravenspurger ja nii edasi. Ma tahan neid toredaid lepatriinusid äkki kinkida oma pisiõele. Neidsamu, kes ühes Eesti joonisfilmis figureerisid. Või Jussikest tema seitsme sõbraga. Miks on nii vähe eestimaist ja nii palju võõrtoodangut? Mh? AHH? Väga positiivne oli see, kui leidsin mingi Lotte piltidega paki, aga see oli kahjuks taas kord minu õe vanustele keelatud.

Nii et.

Maitea.

Teeks mingi mänguasjaäri? HeavyRap, ahoiii! See idee kõlbab sulle või?

Enne, kui PÖFF peale tuleb, tasuks ära vaadata juba mõnda aega Sõpruses jooksev tasemel Eesti film Meeletu. Meeletu on lihtsalt meeletult hea. Seal on nii õhtust meelelahutust kui mõnusat huumorit kui kiirkäigul süvitsiminekut modernse inimese eksistentsiaalküsimustesse. Naljad panevad naerma (mis on tänapäeval üha raskemini saavutatav), tekst on leidlik ja lihtsalt jälgitav (ent sellegipoolest mitte korrakski tobe ega lihtsameelsetele mõeldud), vastused küsimustele ei jää taevasse (nagu ka vihm lakke mitte ;)

Parim stseen on see, kus maale kolinud linnamees ja tõde otsima tulnud külamees kahekesi puu otsa ehitatud pingil tõsistel teemadel vestlevad. Vaatad neid lähiplaane ja kaameravõtteid ja mõtled: "ahh, meistriteos, meistriteos!"

=)

Rohkem ei räägi. Ainult seda ütlen, et Meeletu on film, mida olen tõepoolest nõus veel teistki korda vaatama, sest elamus ei kaoks teise korraga kuhugi.

Tean oma kodukandis juba kolme sellist kohta, kus pisikeselt "külavaheteelt" suurele puiesteele keerata tahtes võib ootama jäädagi, sest sinu teeotsa pääl valgusfoori pole, suure tee peal asuvad aga on sätitud täpselt nii, et siis, kui ühelpool teed on plats puhas, voorivad masinad teiselpool teed ja vastupidi. Pole pisematki pausi, et saaks end vahele susata. Kui soovid samale teepoolele sõita, siis palun väga, aga teiselepoole ei pääse. Lihtsalt ei pääse ja kõik. Öösel vbla pääseb või mingil muul sellisel ajal, mil mina sealt veel sõitnud pole.

Igatahes täna hommikul sattusin jälle ühte taolisesse kohta. Väga lõbus oli seal seista niimoodi ja statistikat teha, et mitu valgusfoori satsu ma siis nüüd mööda pean laskma ja kas ehk passin õhtuni... Aga võta näpust - ei passinudki.

Foorid olid juba mitu korda tulesid vahetanud ja mina mõtlesin, et ma ei hakka jõuga trügima, vaatab, kas on mõni viisakas kaasliikleja, kes näeb, et ma sealt niisama hea tahte abil minema ei saa ja laseb mu selle pika autoderodu vahele oma nina ette. Ootasin ja ootasin, aga ei sattunud ühtegi sellist autojuhti Kristiine kanti. Lõpuks, kui ristuva tee fooris tuli jälle roheliseks läks, aga autod venisid nagu Hubba Bubba näts, hakkasin neid eneselegi märkamata omaette ergutama. Just siis, kui ma "go-go-GO!" hüüdsin, märkasin, et üks masin, kes sellessamas venivas rivis just minu ees seisis, ei liigu miskipärast. Ei uskunud ikka veel. Vaatasin juhi poole ja... nägin, kuidas rooli taga istuv noormees elegantse käeviipega mulle märku andis, et ma võin tema ette sõita. Niimoodi rahulikult, tžäntelmänilikult. Veeeeega sharmaant. Ausõna, oleks ta palunud, ma oleks talle sealsamas mehele läinud.

Rahulikud, viisakad noormehed on lihtsalt nii sümpaatsed, et vahetevahel jääb sõnu väheks.

Eile õhtul võtsime Ruuga ette selle väga pikaleveninud liistude paigaldamise. Ehk siis sea poolt lahtikangutatud põrandaliistude tagasipanemise. Kuna mul kodus ühtegi tööriista ega midagi muud samasse kategooriasse kuuluvat polnud, käisin pühapäeval ehitusmaterjalide poest läbi ning soetasin omale haamri, erinevas mõõdus naelu ning ehitusliimi.

Kui Ruu lõpuks minu poole jõudis, avastasime, et midagi oleks nagu puudu. Liimituubi etiketilt saime teada, et puuduvaks komponendiks on liimipüstol. Egas midagist. Hüppasime autosse ja käisime liimipüstolilgi järel.

Meil mõlemal oli oma visioon sellest, kuidas käib põrandaliistude põrandate külge kinnitamine, täiesti olemas. Nimelt tuleb kõigepealt üritada nüsida kööginoaga liimituubi otsa eesmärgiga seda sealt eemaldada. Kui tuubi ots eemaldub vaid osaliselt ehk nii, et liimi pressib vahelt välja, aga päris kasutuskõlbulik too püstol siiski veel pole, tuleb see ots sealt näppudega lahti kangutada. Siis, kui näpud ja nuga on koos suure koguse liimiga, tuleb need igaks juhuks puhtaks saada, senikaua lastes liimil vaikselt tuubist välja imbuda. Lõpuks, kui liimi on suuremate või väiksemate jõupingutuste abil ka liistu tagumisele poolele kantud ja pool käsivart liimiseks tehtud, tuleb käsivars ajalehe vastu puhtaks nühkida, aga arvestada tuleb loomulikult sellega, et protsessi käigus saavad ka juuksed liimiseks.

Kui liiminaljadega ollakse ühelpool, saabub naelte seinatagumise aeg. Arvestama peab seaduspäraga, et kaks naela kolmest lähevad rõõmsalt sinna, kuhu vaja, kuid kolmas, va sindrinahk, ei lähe üldse kuhugi. Jääb lihtsalt ühel momendil seisma ja edasi ei liigu. Tao palju tahad. Tao või naelad kõveraks. Tagusimegi. Sest meil oli oma visioon, eksole =)
Seda, kuidas betooni sisse naelu (mitte) taguda, õpetas mulle veic hiljem printsi kohalt tagandatud kuuenda korruse naaber.

Igatahes saime me õega vähemasti liistud kenasti seinte külge kinni. Nii hästi või halvasti, kui kõverad seinad seda võimaldasid. Ja naerda saime ka nii, et pisarad silmas.

Siinkohal tahaks öelda, et hälve on tuvastatud. Mulle meeldivad nn. meeste tööd palju rohkem, kui traditsioonilised naiste tööd. Kui ma leiaksin omale sellise vahva mehe, kellele meeldiks nõusid pesta ja tolmuimejaga flirtida sel ajal, kui mina teen esimesi arglikke sammukesi meie ühise kodu mahalammutamise suunas, siis see oleks üits veega harmooniline kooselu, piaks mainima =P

Oh püha lihtsameelsust!

Kuna mu naaritsanahkset kasukat kandev vanaema sattus nädalavahetusel bussis sõites kellegi teemakohase solvangu ohvriks, on ta siiamaani endast väljas ja kurdab sõbrannadele, et miks tema ei tohi loomanahkset kasukat kanda, kui see talle meeldib. Et meil pidavat ju demokraatia olema.

Kui ma vanaema käest pärisin, et kas temal siis kahju pole, et vaesed loomad peavad tema pärast terve elu piinlema ja lõpuks tapetud saama, vastas ta, et "aga kui mina selle kasuka ostan, on need loomad ju juba nagunii surnud!".
Oma targa vanaema käest oli sellise asja kuulmine küll pettumust valmistav. Seletasin talle probleemi olemuse lahti, seejärel aga tulin mõttele, et ehk leidub kusagil veel mõni tohman, kes asjade toimimise põhimõtetele pihta ei saa.

Kallid karusnaha-armastajad! Selleks, et tekiks pakkumine, peab olema nõudlust. Mis tähendab, et kui keegi selliseid kasukaid ei ostaks, millel vererida järel niriseb, läheksid karusnahafarmid pankrotti ja loomade piinamisega tegeletaks sellevõrra vähem. Aga senikaua, kuni leidub inimesi, kes vabandavad end välja lausega, et "see loom on ju niikuinii surnud selleks momendiks, kui ta minu selga satub", jätkub ka loomapiinamisfarmides julm igapäevareaalsus.

Võtke või jätke. Omaenese südametunnistuse asi.

Ligi paarkümmend aastat tagasi juhtusin esimest korda elus lugema ühest raamatust sellist tekstijuppi, kus tegelane kirjeldas väga täpselt oma kadunud armastuse jäsemete iseärasusi, hääle tonaalsust, karvade asetust kehal, silmavaadet, jne. Armastatu oli ikka mitu aega juba mulla all viibinud. Mõtlesin tollal, et ahh, jätke jutt, jääb jahh kellelegi nii kauaks meelde midagi, mida enam pole. Nii üksikasjaliselt. Et kõik muud mälestused tuhmuvad, aga see, mis tunne oli siis, kui käsi teise kehale asetada või kasvõi see, kuidas ta hingas, ei lähe meelest.

Täna ma tean, et kõik on võimalik. Uskumatuna tundub, et tema surmast on möödunud juba viis aastat. Mina aga mäletan ikka veel detailselt kõiki ta lihaseid ning iga viimset kui varbaküünt.

Ja otse loomulikult elab ta kusagil mujal, rõõmsamas paigas edasi. Nagu ka minuga koos raamatuid lugenud vanatädi teiselt korruselt ja vanaonu, kes mu pöörlevate silmadega nööri otsas järelveetava taksikoera ära parandas. Ja mõni sõber, kes ei olnud seda väärt, et jääda eluks ajaks 15-aastaseks.

Kuigi ma ei usu hauatagusesse ellu. Aga nemad, nemad ikka.

Moccaga oli vastu ööd üks veebkämmivestlus. Tuletasime „vanu häid aegu“ meelde, selleni välja, millist shokolaadi me koos elades õhtuse filmi kõrvale sõime ja mille järgi mina araabia keele numbrid iseseisvalt selgeks õppisin. Päris palju nalja sai. On alati saanud ja lõbus olnud seni, kuni härra Allah vestlusega ühineb =P

Igatahes mängis Moccal seal oofissis raadio ja ühel hetkel hakkas ta kaasa laulma. Mis meenutas mulle seda, kuidas ta talvel meil siin külas käis ja ma tema ja Tiina keset nädalat Parlamenti vedasin. Keset nädalat klubides tantsimas käia on lahe selle sõna kõige otsesemas tähenduses, sest inimesi on vähe ja mahub ilma probleemideta liigutama. Meie Tiinaga, tantsuhoolikud nagu me oleme, püüdsime egiptlast kah tantsupõrandale rebida, aga tema punnis vastu. Vahepeal natuke küll keerutas jalga, aga siis läks istus uuesti toolile ja vaatas, kuidas meie tantsime. Suur nali algas siis, kui dj pani peale väga vihase mixi ühest Prodigy loost. Mille peale meie Tiinaga tantsisime nagu pisikesed saatanad otse põrgutulest. Eesti inimene elab üle, aga vaene moslem vaatas meid hirmu täis silmadega. Ausalt – see oli absoluutselt kõige imestunum nägu, mida ma elusees näinud olen. Päris karm. Mingid naised vihuvad tantsu, nagu oleksid elud kaalul... =)

Ehh... nii tore on vahetevahel vanade sõpradega juttu puhuda.

Rääkides vanadest sõpradest, siis Moongirl is back in town ja eile käisime me ühe blondi beipsiga koos Sõpakas Kilmi ja Maimiku uut filmi vaatamas. No oli naljakas, oli. Aga täpselt sama masendav oli ka. Ma ei kommenteeri rohkem kui, et võiksite vaadata.

Vot i vsjoo. Tudule nüüd. Tervitan Adebisit, kui ta oma lugemisega siiamaani on jõudnud! ;)

Juba mitmendat päeva toimub minu mobiiltelefoniga midagi ütlemata kummalist. Display peale ilmuvad igasugused ruudukesed, tekst jookseb kokku, telefon teeb vahepeal seda, mida ise tahab, mitte seda, mida mina nuppude vajutamise abil justnagu valinud oleksin. Ega nupud eriti ei tööta ka.

Siiani oli see kõik veel suhteliselt talutav, aga täna hommikul ei allu ta mulle enam üldse. Kohe abso-absoluutselt mitte. Just hetk tagasi saatis keegi mulle sõnumi ja mu armas kallis telefon lihtsalt kustutas selle ära. Julmalt. Enne, kui ma isegi nägin, kellelt see on. Vahetult enne seda helistas ta mingile numbrile (kuhu, seda mina ei tea, taas kord) ja kuna ükski nupp ei funkanud, ei jäänud mul muud üle, kui kuulata, kuidas teiselpool liini keegi meessoost isik lõbustatud häälega hallootas.

Matusemeeleolu tuleb, ausalt. See telefon on minuga 7 aastat koguaeg igalpool kaasa käinud ja mind truult ilma igasuguste viperusteta teeninud. Mehed tulevad ja lähevad, aga telefon jääb!

Kõige hullem on see, et ma tean juba ette, mida mulle mobiiliremonditöökohas lausutakse. Jah, muidugi on see vana mudel. Jah, ohvkoors selle varuosi enam eriti kusagilt leida ei ole. Aga mina olen temasse vägaväga kiindunud ja ma kohe kuidagi ei tahaks, et ta lõplikult otsad annab. Ai laav hiiimmm, nüüühüüühüüüüüü!

=(


=(

Nägin tänase hommikupooliku jooksul kahte asja, mida oleksin eelistanud mitte näha.

Päris hommikul tuli mulle ja põssale külla meie maja garantiiremondi teostaja, kelle ülesandeks oli muuta praod ja muud ehitusvead nähtamatuks. Jätsin ta toimetama ja läksin rehvivahetusse.

See pisike armas töökoda, mis asub mu kodu lähedal, meeldib mulle väga just sellepärast, et
a) töö on seal alati kiire ja korralik;
b) kumbki töömeestest ei pea imelikuks tütarlast, kelle vastus igale nende küsimusele algab sõnadega "emmm, äää, nooo...". Nad ei tee mulle kunagi nägusid, ei mühata ega käitu ebaviisakalt. Annavad nõu ja abistavad hoopis.
c) noorem töömees on selline nunnu, Mart Poomi nägu =P

Täna avastasin sealt töökojast veel neljandagi põhjuse, miks just seda töökoda eelistada, aga see põhjus ise.... njahh... Nimelt vupsas ühel hetkel kusagilt kõrvaltruumist meie juurde üks nooremapoolne hundikoer. Veidi alandlik, kuulekas ja sõbralik. Aga milline luukere!! See koer oli küll musta värvi mantliga, ent tema ribisid võisin isegi lühinägelik mina kaugelt loendada. Koera nimi oli kas Ringo või Bingo - küsisin küll üle, kuid kuna masinad undasid ja müristasid valju häälega, ei saanudki päris täpselt aru. Bingoringo tuli minu juurde juttu puhuma. Ma siis rääkisin talle, kui tubli ja ilus koer ta on ja pärisin, et kas ma võin talle pai teha. Kuts heitis sinnasamma betoonpõrandale külili ja keeras külje ette. Ribid polnud ikka veel kuhugi kadunud. Bingoringo tõmbas mul keelega üle sõrmede, ilmselt, kuna neil on koeratoidu lõhn juures. Küsisin siis valju häälega, et kas mul on lubatud koerale koerakrõbuskeid anda - et mul juhtumisi on taskus mõned. Mille peale üks meistrimeestest vastas: "Ah, ei hakka see sööma." Ma ei saanudki aru, miks see koer sööma ei peaks hakkama. Nägi välja küll selline, et paar krõbuskit oleksid ta kroonilisest energiapuudusest päästnud. Aga vbla tol koeral tõepoolest pole söögiisu? Vbla tal on ussid? Igatahes järgmisel korral viin Bingoringole midagi mõnusat näksimist kaasa ja kui ta tõepoolest minu toodud maiust vastu ei võta, siis ülejärgmisel korral olen ussirohuga platsis.

Lõppkokkuvõttes äratas ta minus ikkagi mingit haletsusesegust emotsiooni, sest noor koer ei peaks olema nii loid. Noored koerad on elurõõmsad ja energilised! Ma ei oskagi öelda, kas ma eelistaksin, et poleks toda kutsi kunagi näinudki. Vist ikka mitte. Vbla ta järgmisel korral on juba natu kosunud :S

Koju tagasi jõudes ootas mind koridoriuksel onu maalrimees, kes oli oma töödega peaaegu lõpuni jõudnud. Küsis, et kuidas meeldib. Ma siis vaatasin nendesse kohtadesse, mida ta mulle näpuga ette näitas (mida ta ütles end olevat eriti hästi teinud). Palja silmaga vaadates paistis kõik tõepoolest okitoki olevat. Onu maalrimees käskis mul paberi pääle kirja panna, et olen töö üle vaadanud ja rahule jäänud. Mina, loll, kirjutasin kah ja et asi eriti uhke oleks, panin allkirja alla. Kui onu maalrionu oli oma redeli ja miljoni potsikuga uksest välja saanud, hakkasin ka muid kohti üle vaatama ja lisaks sellele, et keegi (ei-tea-küll-kes) oli paljudes kohtades värvipritsmeid ja muud mitte-eemaldatavat sodi põrandale ajanud, oli ka mõnes kohas seinte peal värvi üle ja teises jällegi puudu. No kurat! Ma ei saa aru, miks ei suuda inimesed teha oma tööd korralikult? Kellele see siis nüüd kasulik on, et keegi teine peab sellesama asja jälle üle tegema? Kui juba teha, siis ikka nii, et oleks tehtud. Ju? Või mida teie arvate?

Igatahes meele muutis mõruks küll, kui ma tolmuimejaga ka kõige parema tahtmise juures neid värvipritsmeid ja muud oma põranda pealt kätte ei saanud. Väga mitte-cool, VÄGA MITTE-COOL! Oleks siis võind need kuradima praod kinniplökerdamata jätta, sest nüüd on mul lisaks poolikult parandatud pragudele veel kihvakeeratud põrand kah. Maivõi, ausalt. Tuleb ikke mõnele tublile, ausale ja töökale remondimehele naiseks minna ja autoremondilukksepp armukeseks võtta.

Vastuseks M-le, kes saatis mulle postiga tööjuurde CD kirjakesega "Proovi kuulata, äkki meeldib": proovisin kuulata ja esimene lugu meeldis väga, ülejäänutest enamus saavad kümnepallisüsteemis hindeks 6+.

See on sinust väga kena, et sa mind niimoodi üllatad, aga ma oleks tahtnud ka teada, kes laulab. Lugude pealkirjad pidin ka präägalt ise välja mõtlema, onju. Ja päris põnev oleks ka teada, kes on see kena inimene, kes minu tööpäeva lõbusamaks muudab?

Aitäh igaljuhul!

Notsikul oli täna ilus hommik. Päike paistis ja lumi oli sulanud, mõnes kohas oli muru veel (või juba?) heleheleroheline. Sai sonkida ja tuustida.

Jälgisin õnnelikku siga ja tekkis mõte, et kui jõul tuleb, peaks talle ka mingi jõulisuka tekitama ;)
Et siis notsil oleks ka igal hommikul searõõmu - mandariin või pähklid suka sees =)

Nüüd tekib küsimus, et kuhu seda riputada ja kuidas ise öösel üles ärgata nii, et nots mind, paharetti, tegutsemas ei kuuleks.

Maitea, kui paljud teist on näinud vanglaseriaali OZ. Mina vaatasin seda ülikooli esimesel kursusel ja see meeldis mulle niiväga, et mäletan siiani kõikide peategelaste nimesid ja karakterite omapärasusi. Näiteks oli seal üks hiiglaslik tumepruun neeger, nimeks Mola Adebisi. Mola Adebisit mänginud näitlejat võib praegu näha Kanal 2-e pealt jooksvas seriaalis Lost. Kahjuks pole ma toda näitlejat üheski muus seriaalis ega mängufilmis üles astumas näinud, nii et ei tea, kas talle antaksegi alati suht sarnaseid rolle vai mette.

Mõningane erinevus nende kahe tegelaskuju vahel siiski on. Adebisi oli loll ja paha, Mr. Eko Lost-ist on aga tark ja hea. Kõnelevad mõlemad siiski viie sõna kaupa ning ei pelga oma õiguse maksmapanekuks ka kurjast pilgust enamat kasutada.

Ma annan endale aru, et tegemist on väljamõeldud tegelasega, ent Mr. Eko võlus mind esimestest momentidest, kui teda teleriekraanil nägin. Ta on
a) tugev
b) julge
c) suure südamega
d) võimeline ka üksikul saarel oma habet mustrisse lõigatuna hoidma.

Kui see pole perfektne mees, siis milline on?

Võiks olla päris.
Ja võiks kolida elama kuhugi seie Sõpruse puiestee kanti.
Väikesed tüdrukud ja nende unistused... =)

Juba pikemat aega tiksub minul kui liiklejal peas järgmine küsimus oma kaasliiklejate (seekord siis autojuhtide) kohta: kuidas saab olla nii hoolimatu?

Näide 1: Lapsevankriga naisterahvas hakkab vöötrajal teed ületama. Temapoolsel rajal olev masin on korralikult peatunud, aga minu ees sõitev autojuht üritab vist välja selgitada, kas tal õnnestub veel viimasel hetkel lapsevankri eest läbi lipsata või mitte. Väga halb on sellist asja vaadata.

Näide 2: Nõmme tee ja Siili tänava ristumiskohas on jalakäijate ülekäigurada. Jään selle ees seisma, et lasta mööda trobikond kümneaastaseid. Tipptund on, seega on vasakpoolsel sõidurajal auto autos kinni. Kõik, kes on tipptunnil sõitnud mööda Nõmme tee seda osa, teavad, kui kitsas seal on. Sellest hoolimata üritab minu ja kõrvalrea vahelt läbi pugeda mingi järjekordne autojuht, kellel ilmselgelt ei ole seal kupli all kõik päris korras. Peatub alles sel momendil, kui näeb, et otse tema ees on seljakottidega koolilapsed. Paratamatult tekib küsimus, et mida tema arvata võis - miks ma seal vöötraja ees seisan...?

Näide 3: Viin vanaema autoga Kristiine keskuse söögipoodi. Vanaemal on selg natuke katki ja isegi kergem kukkumine libedal teel oleks põhimõtteliselt kabelimats. Parklas, just sel hetkel, kui me oleme keset teed, läheneb kummide vilinal tõsiselt suurel kiirusel üks uhke auto. Ilmselgelt liiga uhke, sest meile lähenedes ei ilmuta ta mingit märki sellest, et kavatseks kiirust vähendada. Kuna mina olen võimeline gaselli kombel tee pealt eest hüppama, aga vanaema kahjuks mitte, jään seisma ja sirutan märguandeks käe ette. Nii, nagu liikluspolitseinikud teevad. Autojuht jääb järsult seisma. Huvitav, kui ma poleks kätt ette sirutanud, kas ta oleks jäänud lihtsalt selle peale lootma, et me mingil maagilisel moel ise sealt tee keskkohast haihtume?

Selliseid asju juhtub parklates pidevalt, et ei mäletata reeglit, mille kohaselt peab parklates jalakäijale teed andma. Ja isegi, kui ei peaks, siis no kamoon! Ja STOP-märki ka enam ei tunta. Selle peale ei tulda, et see STOP-märk on sinna kohta mingil kindlal põhjusel pandud. Üks opakas pidi mulle eile STOP-märgi alt suure hooga tulles peaaegu sisse keerama. Istus siis seal rooli taga ja vehkis kätega. Oleksin võinud vastu vehkida, aga säästsin ennast. Ei tahtnud oma käsi kulutada =)
"Missa lolliga ikka vaidled," nagu mu vanaema ütleb.

Näide 4, 5, 6 ja 7: Millegipärast ei pea autojuhid vajalikuks vöötraja ees peatuda, kui teeserval seisab mõni vanem kodanik. Isegi siis mitte, kui too vanem kodanik juba tee peale on astunud. See seaduspärasus läheb veelgi põnevamaks hetkel, kui tuua sisse Carry-nimeline muutuja, kes vahetevahel jalakäijana liigeldes vanainimestega koos üle tee läheb. Siis autojuhid peatuvad küll. Kas loogika on selline, et pohhui sest penskarist - tal aega oodata küll ja kui peakski teele astuma ja alla jääma, siis kohtusse kaebamiseks tal pappi niikuinii njeetu? Aga kui mingi krapsakas tshikk teele astub, leiavad autojuhi jalakesed piduripedaali kohe üles. Kahuriliha.

Ma kardan, et enamuse autojuhtide puhul peitub hoolimatuse saladus mitte selles, et neil oleks liiga vähe aega, vaid selles, et ollakse ära unustanud, kui rõve on näiteks sügisel paduvihmaga või talvel tuisuga jala liigelda. Siinkohal minupoolne üleskutse kõikidele enestest lugupidavatele autojuhtidele: kui te näete inimest, kes soovib teed ületada, siis olge tublid ja andke neile teed. Minul ja teil on autod perse all ja meile ei saja vihma krae vahelt sisse ega puista lund näkku. Ka pole meil ohtu oma konte mõne salakavala libeda koha peal puruks kukkuda. Minul ja teil on väga mugav korraks pidurdada ja see inimene või need inimesed üle tee lasta. After all, nagu mõned nädalad tagasi ühes blogis kirjutati: need inimesed ongi see reason, miks Tallinna ummikud on veel kuidagi välja kannatatavad. Kui nemad ka omale autod soetaksid, oleks minul ja teil kaa hommikuti kell 8-11 ja õhtuti kell 16-19 kindel tegevus olemas.

Mõtelge selle peale.

Mina ei tea, kuhu see nädalavahetus kadus. Ausõna ei tea.

Et mu arvuti enam ei hulluks ja iga 5 minuti tagant ennast tühjendada ei paluks, otsustasin kriitilise pilguga üle vaadata kõik failid ja folderid. Received files`idest pudenes välja üks magushapu mälestusekilluke.

On teil ever juhtunud, et mingi emotsioon hakkab hammastega mõne loo külge kinni ja siis on pees kahh, sest enam neid kahte ei lahuta? Pees selles mõttes, et on väga vahva, kui see on mingi happyhappy-joyjoy fiiling, aga suht tihti juhtub olema ka midagi sellist, mis varem või hiljem kipitama hakkab. Nuvott, mul sama Received files`ide alt leitud Ron Carrolli looga The Only Way is Up.

Esimest korda, kui Petrovsky selle loo peale pani, paljastas ta oma pimeduses säravad valged hambad, suunas kaks nimetissõrme minu poole ja lihtsalt tantsis tükk aega niimoodi. Ja mina tegin sama ja me mõlemad olime õnnelikud. Milline enesepettus. Valed lood valedele inimestele. Kõigile oli ju juba suhtkoht selge, kuidas need asjad kulgevad. Aga nagu Desperate Housewives`i jutustaja ühes viimastest osadest ütles: "You start by lieing to yourself. THEN you lie to the others".

Njaa. Muusika suudab ühendada ja ajutist mörti mötsida ka nendesse pragudesse, mille tõttu maja varem või hiljem variseb... Vähemasti selline muusika selliste inimeste omi.

Eile õhtul sõnastasime Krussikuga ära, millised filmid on need kõige lahedamad, jäävad meelde ja saavad Orkutisse =) Vastus on, et need filmid, mida ei saa ühegi žanri alla kategoriseerida. Meie jaoks vähemasti on nii.

Muusika puhul jällegi meeldivad mulle kõige rohkem need muusikapalad, kus on sees lootusekiir. Nagu toosama Ron Carrolli lugu, mida ma hulk aega taga ajasin ja siis lõpuks alla andes käpa välja sirutasin, et kle, ole hea, anna mulle. Pöörleva laua meistriga käimise juures ongi parim asi see, et kui mingi lugu kusagilt kõrva jääb, siis piisab lihtsalt etteümisemisest. Kahjuks olen mina selline ise-ise ja ei lähe naljalt kelleltki midagi küsima. Oleks võind paljudel kordadel palju lihtsamini ja palju kergemini. Aga nohh. Pikk jutt s.tt jutt, nagu Utu ütleb.

Hoolimata sellest, et reaalses elus ei olnud The Only Way ülespoole, vaid hoopis järskude mürtsakutega allapoole ja et on valus ja on paha, siis ikkagi oh-mul-on-selle-looga-nii-lahedad-mälestused =D
Niipea kui hakkama saan, panen teile siia lingi.
Siia, vot siia: http://www.mediamax.com/caramelcarry/Hosted/Ron%20Carroll%20-%20The%20Only%20Way%20Is%20Up%20%28Disco%20Darlings%20Vocal%20Mix%29.mp3

Nii. Üritan nüüd teha veidike anger-management`i ja mitte kirjutada in block letters.

Armsad jalakäijad!

Ärge arvake, et ma teile siin niisama pula ajan. Mul on hetkel silmades põletav viirus, nii et parema meelega ma ei vaataks arvutiekraani poolegi. Aga mul on teile midagi tähtsat öelda.

Ma saan aru, et sel sügisel on moevärvid must ja tumelilla, aga ehk tasuks ohutuse mõtes näiteks kasvõi valget salli kanda? Ma mõistan ka täiesti, et helkur iga riietuse juurde ei sobi, aga teate, ega haiglas siibrisse kusemine kah eriti stiilne pole.

Sorri, et ma niimoodi koledasti väljendusin, aga loodetavasti hakkas mõnel öösse sulanduval tüübil miski end seal üleval kahe ajupoolkera vahel liigutama...

Ühe blogi leheküljel, mida ma pidevalt lugemas käin, seisab ülemises paremas nurgas Horace Walpole`i ütlus: "Life is a tragedy for those who feel, but a comedy to those who think".

Minu elu minu jaoks on totaalne ja täielik tragikomöödia.
No kaua võib, ausalt?

Tere jälle, mu armas sügistalvine kaaslane, SAD-sündroom. Tali ei jää taevasse ja ega sindki maha raputada saa, vähemalt mitte nendel laiuskraadidel.

Igal sügisel läheb hullemaks, ausõna. Ei salli külma vihma ja lund ma ka ei söö. Why, oh WHY pidid minu esivanemad rändama just siia? Ükstapuha mispidi juurelda - ühtegi arukat loogilist seletust sellele müsteeriumile ei leidu. Või siiski - ju siis olid nad piisavalt äpud, et ei suutnud näiteks prantslaste või portugaallastega kakelda.

Pagan. Pagan-pagan-pagan. See ei ole ju elamisväärne elu, kui ma pool sellest (jah, just täpselt pool - arvutage ise!) pean korterist väljumiseks 20 minutit riietuma, et ikka kõik kihid selga saada, kui veerand sellest peab õues ringi liikudes silmi kinni hoidma, et lund/lörtsi/vihma silma ei sajaks ja kui pool ajast on nii pime, et ma ei saa aru, kumb pool ööpäevast parasjagu tiksub.

Ma arvan, et Eesti riik võiks sõlmida mingi koostöölepingu Namiibiaga näiteks. Et saaks mõned SAD-sündroomiga inimesed siit jalust ära deporteerida. Neil seal Namiibias ruumi küll ja päikest kah jagub. Meie viiksime siit kaasa oma know-how`d, rukkileiba ja Kalevi kompvekke. Ester Tuiksoo viiksime kah ühes - ma olen kindel, et Namiibial pole veel oma rahvuskala. Meil siin juba peaaegu on, tänu võsapetsile. Makrapulgad saavutasid vist auväärse esimese koha, kui ma ei eksi =)