Midagi silmade avamiseks saatest "60 minutes": http://ninemsn.video.msn.com/v/en-au/v.htm?f=39&g=f3a5c252-e0a8-470b-b56e-8a0bede84638&p=aunews_au60minutes&t=s29

Esimene video pärast reklaami on see, mida ma silmas pean. Egiptuse tapamajadest. Kes on väga nõrganärviline - ei soovita. Võite hoopis teist videot vaadata - see on intervjuu minu lemmiknäitlejanna Reese Witherspoone`iga.

MSN-i soovitan vaatamise ajaks kinni panna, muidu võib hakkima hakata.

Järgneb vigin teemal "ma ei saa aru, kust võtavad asutused õiguse määrata lõunapaus mingile kindlale kellaajale". Harja võtab punaseks. Mismõttes on lõunapausile võimalik siirduda ainult kell 12-13.30? Minul on tavaliselt juba kell pool 11 kõht tühi ja koriseb, aga söökla avatakse meie hoones kahjuks alles kell 11. Selleks ajaks olen ma reeglina juba suhtkoht kontaktivõimetu. Kuidagiviisi toimetan ma end igatahes sel kellaajal sööklasse. Kui keegi julgeks mulle siis öelda, et "tüüp, su lõunapaus algab alles kell 12", siis ma ilmselt hammustaksin seda inimest. Ellujäämisinstinkt, nohh.
Sellest, et mõnes asutuses on söömisele ka ajalimiit kehtestatud, ma üldse ei räägigi. Kallid ülemused-juhatajad-direktorid! Inimestel peab olema aega a) rahulikult süüa, b) aega oma uni täis magada ning c) aega oma pere ja sõpradega normaalselt suhtlemiseks. Kui inimene ei ole korralikult söönud või puhanud või pole õnnelik (okei, meie kliimat arvestades ütleme: pole normaalses, talutavas meeleolus), siis kannatavad selle all tema töötulemused misläbi saabub vähem raha KELLE kukrusse? ;) Ja-jaa, õige-õige :P

Mina küll ei imesta, miks igasugu uuringute kohaselt lõuna-Eurooplased kauem elavad ja eluga ka enam rahul on kui meie, kellel on toidumälumise kiirus ka töölepingusse sisse kirjutatud.

Magamise ja perega suhtlemise lühiajalisest piiramisest seoses tööl esinevate pingeliste olukordadega suudan ma end veel aru saama panna, aga söömise koha pealt tasuks küll minu kõrvadest selliste lausetega nagu "su pool tundi lõunapausi on läbi" eemale hoida. Söön millal tahan, mida tahan ja kuidas tahan. Ja katsuge te mind takistada. Õrrr.

Hommik. Terevisioon. Marko Reikop & Anu Välba on mulle, nagu ka paljudele teistele kaasmaalastele, justnagu teine perekond. Muusikapausi ajal lasti Phil Collinsit, mida ma liigitan kvaliteetmuusika sahtlisse, nii et tänu sellele suutsin peaaegu unustada asjaolu, et hommikusöögiks oli täna külmkapi suhtelise tühjuse tõttu spinatipasta. A siis, natukese aja pärast, kui ma, nina telekas, taldriku päält veel viimseid spagetiriismeid kraapisin, ilmus ekraanile muusika taktis suud maigutav Anne Veski ning olukorra tõsidus (spinatipasta ja värk) tuli bumerangina minu suunas tagasi. Muss, millega päeva alustada, loeb ikka kõvasti.

Ja nüüd küsimus neile, kes laulmisega ja televisiooni tegemisega minust rohkem kokku puutunud: kas on ka mingi real reason selleks, et inimene ise absoluutselt häält ei püüa teha laulmise ajal, vaid lihtsalt huuli liigutades "vahelejäämisega" riskib? See on juba maiteamitmes kord, kui ma sellist asjaolu Terevisooni puhul olen täheldanud ja ausaltöeldes ei muutu immuunseks sellise asja peale. Iga korraga hakkab aina rohkem häbi.

Tavaliselt olen ma meesterahvast vaimselt niipalju tugevam, et sõidan temast üle kui teerulliga. Aga teerulliga ülesõidetud meest ma pärast ise enam ei taha. Süümekad tekivad, nohh. Paha-paha-halb-paha. Mul hakkab neist hale ja kahju, aga kahjutunne pole tugeva suhte alustalaks.

Ütelust "mees peab ikka mees olema" tõlgendaksin mina nii, et meesterahvas võiks omale otsida takoise naisterahva, kes temast vaimselt munapudru ei teeks.

Samas ei tohiks see vahe ka teisipidi väga suureks kasvada, sest kui mees täiega pähe istub, on ka jällegi paha-paha-halb-paha.

Kõik peaks olema tasakaalus. Et keegi kellegi soengut sassi ei ajaks =P

Ma olen hullumas, sest ma ei leia seda. Ma ei leia oma plaatide pealt seda ühte lugu, mis mul juba tund aega peas kummitab. Ei ole 100% kindel, et see mul plaadi peal on, aga harilikult, kui ma mõne loo käike nii hästi mäletan, et olen võimeline terve loo peas maha mängima, tähendab see seda, et mul on see kusagil plaadi peal olemas. Aga KUS? Ma otsin ja ma otsin ja ma otsin ja ma ei leia. Ma pean selle loo leidma, sest ilma läbi kõlarite kuulamiseta võib see mul peas vabalt homse õhtuni leierdada. Ma tahan seda lugu leida, sest see on ülihea lugu. Selline väikese kitarriga trip-hop. Nagu õunamahl väikese piimaga. Eriti hea ühesõnaga.

Jumal, kui sust üldse midagi kasu on, siis saada mulle praegu see lugu. Msn-iga soovitavalt.

Tänase seisuga ei ole mul juba pool aastat ema. Ja seda mitte tema jäädava lahkumise tõttu siitilmast, vaid hoopis tema kangekaelsuse, rumaluse, piiratuse ja kitsarinnalisuse pärast. Kas ilma emata on raske elada? Julgen oma udusulis kogemuse põhjal väita, et sugugi mitte...juhul, kui sul on keegi, kes täidab ema rolli. Kuna aga inimene, kes seda vahepeal suht-koht edukalt täitis, on viimasel ajal veidraks ja tüütuks muutunud, kuulutan siinkohal välja konkursi mulle uue ema leidmiseks.

Konkursi tingimused

• Kandidaadiks võib seada nii iseennast kui ka kedagi teist.
• Esitada ei või:

a) silmaklappidega hobuseid

b) enesekeskseid egoiste

c) rongaemasid.

• Konkurss lõpeb siis, kui Carry omale ema on leidnud.

Kui uskuda seda, mida ma une kohta kirjandusest uurinud ja sõprade-tuttavate käest/raadio-televiisori seest kuulnud olen, ei näe väsinud inimene unenägusid. Sõnastagem ümber: üleväsimus võib olla põhjuseks sellele, et sina, kulla inimene, ei näe und, vaid lähed õhtul magama, ärkad hommikul üles ja vahepeal justnagu polekski midagi toimunud.

Minu puhul tundus see teooria paika pidavat. Kuni viimase ajani, mil uni hakkas olema kuidagi häiritud ja hoopistükkis teistmoodi kui varem. Kuidas saab olla nii, et näiteks eile õhtul (loe öösel kell pool neli) kukkusin rampväsinuna voodisse, aga unenäos arutlesin pikalt-laialt endamisi, et ehk peaks ikka Diili pealt tavalise EMT paketi peale tagasi minema - tuleb lõppkokkuvõttes odavam ja et miks ma, loll, sellest juba ammu ise aru ei saanud?

Miks on nii, et kui ma olen nädal aega järjest igal ööl mingid haledad 5 tundi maganud (minu normaalne on 8 ja ma näitan hambaid igaühele, kes katsuvad öelda, et alla 8 tunni ööpäevas magada on kasvavale organismile normaalne), näen ma unes mingeid ringisebivaid moslemeid ja pean ärgates nentime, et "nii, sõjakoolituse olen ma nüüd ka läbi teinud"?

Ma ei saa aru ja ma ei tea. "Ma" peab minema raamatukokku ja abi otsima.

Ja täna õhtul sai heegeldamise kõrvalt ühe silmaga presidendi vastuvõttu vaadatud. Nohh jahh. Mõni eestimaine pole ikka veel aru saanud, et kitliga ballile ei tulda. Mõnel ikka pole maitset ollagi. Ise on suured ja tähtsad prouad, aga pressivad endid sellistesse tualettidesse, et... Vaat et kõige kenam nägi välja hoopis too daam, kes nimede ettelugeja selja taga seisis. Kes iganes ta siis ka polnud.

Chalice oli positiivne üllatus. Üllatus jätkus positiivselt Riho Sibulaga. Põõsa tagant vargsi väljaõõtsuva põdra peale ma ehmatasin natuke, aga no anname andeks. Jänkukesi ei kommenteeri.

Kommenteeriks hoopis presidendipaari. Mul hakkas neist mitte natuke kahju, vaid kohe päris palju kahju. Ei tea, kas keegi teine peale minu ka tähele pani, kui tõsiste nägudega nad balli tantsuvooru avasid? Ja kui väsinud ilmetega olid nad intervjuu ajal... Ja kuidas herr presidendil kõne ettelugemine vahepeal kohe kuidagi edeneda ei tahtnud... Lihtsalt kahju, nohh, muud midagi.

Eile õhtul vaatasin naiste iluuisutamise vabakava. Huvitav, kas neil endil ka natu imelik on seal jää peal ringi tiirutada nappides kleidikestes, mille all on üksnes trikoo? Vaadata on küll vahepeal veider. Esiteks on seal ju KÜLM! Teiseks on see ainult ja ainult kaameramehe suvas kinni, kas ta näitab tädi iluuisutaja katmata hargivahet või mitte.
Iluuisutamine ei ole seega alati ilus vaadata. Jubedatest esinemiskostüümidest (mõne üksiku erandiga) ma ei hakka üldse rääkimagi. Kuulata pole ka iluuisutamist ilus. Kohati oli ikka suisa talumatult kole muusikavalik. Klassika klassikaks, aga no pliis. Summa koosneb ikkagi liidetavatest ning taustamuusika ja outfit panustavad lõppude lõpuks ka tulemusse, öeldagu kohtunike professionaalsuse kohta mis tahes.

Olete te kunagi avastanud, et see uus hittlugu, mida kõik raadiojaamad parasjagu pasundavad, on toosama viisijupike, mida te kunagi keska ajal koolist koju kõndides omaette ümisesite? I mean - ma teadsin alati, et see on üpris lahe käik (muidu ma poleks ju omaette ümisenud), aga et kaks inimest, kes iialgi kohtunud pole, TÄPSELT samasuguse loo peale tulevad, on küll hämmastav. Mis paneb mind mõtlema, et ehk ongi need kaks inimest väga sarnased ja sobiksid hästi kokku (juhul, kui nad on vastassoost).

Lugu looks, aga ehk peakski omale teistpoolt otsima muusikamaitse järgi? Ses suhtes, et tavaliselt juhtuvad kokku (jääma) ikka need paarikesed, kellel on muule ühisele lisaks ka sarnane muusikamaitse. Kuigi tavaliselt seda kriteeriumiks ei loeta (mõelgem ajalehe tutvumiskuulutuste ja sõbrannadele-sõpradele usaldatavate juttude peale).
Hoolimata asjaolust, et enda kõrvale partnerit valides muusikamaitse järgi valikut ei tehta, ei tehta juba suhtes olles selles osas ka mööndusi. Sest sa võid ju öelda, et okitoki, ma siis kuulan seda rajurokki/Vivaldit/Vengaboys`i, kuna see inimene meeldib mulle väga ja ehk muutub see muusikastiil minugi jaoks pikapeale seeditavaks. Aga reeglina ei muutu. Hakkab hoopis närvidele käima. Ja inimene koos muusikaga. Reeglina.

Mäletan, et keskkooli ajal jutustas inglise keele õpetaja meile ühest samuti meie kooli lõpetanud paarist, kus mõlemal osapoolel olevat olnud kardinaalselt erinev muusikamaitse. Pikkade vaidluste tulemusena jõuti pooli rahuldavale kompromissile: esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kuulatakse temakese lemmikmussi ning teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti jällegi tema lemmikmussi. "Milline tore viis muuta mõned kindlad päevad nädalas enda jaoks vastumeelseks," mõtlesin mina seda kuuldes endamisi.
Õpetaja edasisest jutust saime teada, et pühapäevad pidavat selles perekonnas olema muusikavabad. Hea seegi - vaikust peab ka vahetevahel kuulama, muidu ei pääse enda mõtted löögile.
Loo lõpetuseks ütles õpetaja meile aga et : "Nüüd on neil üldse pisike beebi ja muusikat enam ei kuulata.".
Vot siis.

Niipalju sellest, kui inimesed on sunnitud mingit muusikastiili kuulama/mitte kuulama. Aga mis juhtub siis, kui kaks totaalselt erineva muusikamaitsega inimest vabatahtlikult nädalaks ajaks kogu omal majas leiduva muusika ära vahetavad? Mitte midagi erilist, v.a. see, et nad mõlemad saavad jupivõrra kogemust juurde ning muutuvad ehk veelgi tolerantsetemaks.
Meie Rexiga tegime kunagi 9-ndas klassis nii. Rex oli punkar ning kuulas J.M.K.E.-d, Tõnu Trubetsky`t, jms. Mina olin erkoranžhi ja -rohelist kandev pisike reiviplika, kes kuulas Scooterit, Caaterit, 999-t, jms. Kui ma seda suurt kilekotitäit kassette Rexile üle andsin, kartsin ausaltöeldes ta pärast natuke, kuna tal oli minu lemmikbändide kohta alati ütlemist. Mitte, et ma oleks peljanud, et ta läheb neid kuulates marru ja taob mu kassetid vastu seina puruks, aga et ta toob need tagasi ja on edaspidi veelgi iroonilisem, kui jutt käib minu muusikast.
Kartused osutusid aga asjatuks. Kui kassetid oma endiste omanike juurde tagasitee olid leidnud, pigistas Rex hammaste vahelt, et "mõni üksik lugu oli päris näritav". Mis oli hea tulemus, sest Rex ei ütelnud kunagi midagi lihtsalt sellepärast, et kellelegi meeldida. Mina aga olin nii mõnedki J.M.K.E lood omale kassettide pääle ümber lindistanud ja vahetevahel isegi kuulasin neid heameelega.
Projektijuhtimise loengus õpetati meile, et iga projekti edukust tuleb hinnata selle järgi, milline on selle esialgne oodatav tulemus. Ma arvan - ma ei eksi, kui nimetan "Rexi ja Carry muusikavahetusnädalat" üheks väga õnnestunud projektiks.

Kuna peatselt saabuva vabariigi aastapäeva puhul tööjuures täna suurt midagi peale veini kulistamise ja salatipugimise ei tehta, otsustasin mina, agar ja virk nagu ma olen, vahepeal vargsi teise tuppa põigata ja oma e-maili tshekata. Birminghami Galaxy FM VIP Club oli mulle saatnud mingi testi teemal Meeleheitel koduperenaised. 7 minuti pärast teadsin juba, et olen Gabrielle. Ei ole nõus. Minu päev ei koosne joogatamisest ja ilusate rõivaste mööda maja edasi-tagasi kandmisest. Minu päev koosneb üldjoontes hoopis vanale koerale uute trikkide õpetamisest (loe: üritan püüdlikult üht 38-aastast paadunud vanapoissi ümber kasvatada).
Ja vabal ajal lahendan selliseid teste, millest just juttu oli. Kui teiegi soovite end harida, siis aadress on:
http://abc.go.com/primetime/desperate/quiz/index.html


Purjakil pääga ülekandeid teha pole eriti soovitav - Maksu- ja Tolliameti asemel kipun ma koguaeg raha Maksu- ja Tooliametile kandma. Jahh, niimoodi ma oma töökohustustesse suhtungi =D
Elagu Eesti Vabariik!

Filmis Fight Club on selline koht, kus kirjeldatakse klubi õitsengut, siis aga ilmub ekraanile naispeategelase nägu ja jutustaja hääl ütleb:"...and she ruined e v e r y t h i n g". Järjest enam hakkab tunduma, et mul on meestega samamoodi. Et niipea, kui ma olen oma asjadega kuhugi jõudmas või mingist olulisest verstapostist möödumas, ilmub areenile mõni meessoost peategelane ja käkkab kõik ära. Vahetevahel on neid osatäitjaid isegi kaks.

Näiteks läbisin ma kaks aastat tagasi vestlusvoore pääsemaks AIESEC`i kaudu Nigeeriasse kooliõpetajaks. Samal ajal leidsin sealtsamast (AIESEC`ist siis, mitte Nigeeriast) ühe vastassoost inimese, kelle maailmavaated, tõekspidamised, uskumused ja nii edasi ja nii tagasi kattusid minu omadega 100%-liselt ning kes tundus lihtsalt liiga hea, et olla tõsi.

Alguses ma muidugi ei lasknud end häirida mõttest, et juhul, kui ma peaksin Nigeeriasse pääsema, jääb tema ju siia, Eestisse. See mõte polnud veel eriti häiriv ka siis, kui mulle tuli kõne: "Teie kandidatuur osutus sobilikuks, nüüd peate veel koolitusel osalema ja siis on minek". Võidurõõm, uhkus enda üle ja rõõm sellest, et saan maailma aidata, olid liiga suured. Missioonitunnetus, jne.

Kõik oli suhteliselt korras ja minu plaan Nigeeriasse minna kindel ka veel tol momendil, kui lavale astus üks minu endine boyfriend, kes kukkus nagu kahur mind pommitama igasuguste erinevate internetist prinditud materjalidega selle kohta, kui hirmus ja jube on elu Aafrikas (ja seda eriti veel valge naise jaoks). Inimese naha alla mune munevad putukad ja valge inimese "kolm kohustuslikku malaariahoogu" ei heidutanud mind.

Siis aga sain külge mingi täiesti eriskummalise viiruse, mida ma nimetaksin "üldfüüsiliseks", sest tundus, et enamus organeid minu kehas jupsis. Ma parem ei kirjelda seda. Mõtlesin põrandal kõveras ühelt küljelt teisele vingerdades, et kui malaaria peaks osutuma pooltki nii hulluks, siis pole minust küll kellegi õpetajat ja ma vean neid inimesi alt, kes minu peale loodavad.

Veidi pärast toda haigushoogu sain uue viiruse. Seda nimetatakse armumiseks ja ma parem ei kirjelda seda. Oli mõneti meeldivam, kui põrandal kõveras ühelt küljelt teisele vingerdamine ja mõneti nukram. Nurkam seetõttu, et ma hakkasingi mõtlema, et oh paganas, mina leian oma elu armastuse ja põrutan kohe kuhugi Aafrikasse minema, seega ei annagi suurele õnnele võimalust.
Samal ajal torkis eksboyfriend mind vist küll iga jumala päev oma juttudega musta mandri süngetest saladustest. Ja tervis polnud ka kiita. Ja ma ei tahtnud inimestele pettumust valmistada. Nii et ühel hetkel helistasin tollele AIESEC`i tüübile ja palusin tal minu ankeet kuhugi sahtlipõhja ära peita ning mind nimekirjast maha kriipsutada.

Eksboyfriend hõõrus rahulolevalt käsi, armumiseobjekt oli mõnevõrra üllatunud, et ma oma grandioossest plaanist, mille jaoks ma tema arvates justkui loodud olin, nii kergesti lahti ütlesin. Aga mina, vana tohman, olin veendunud, et nii ma selle õnne just leiangi.

Keskeltläbi poolteist kuud oli kõik enam-vähem, siis ühe jalka Euroopa meistrivõistluste etapi ajal muutus kõik. Mu kallis armastatu saabus minu poole, et koos matshi vaadata. Reklaamipausi ajal koukis ta kusagilt seljakoti sügavustest välja ümbriku, mille tagaküljel ilutses tsehhikeelne kiri. Vähemalt nii ta mulle väitis. Ümbriku sisu ehk kaks A4 andis ta minu kätte lugemiseks. Samal ajal, kui mina proovisin tulutult aru saada, mis sinna lehele on kirjutet, seletas ta innustunud häälel, et oli mõned kuud tagasi kandideerinud suveülikooli, mis toimuks ühes kesk-Euroopa riigis. Minule polnud ta sellest rääkinud, sest arvas, et ei pääse sinna niikuinii. Aga kuna ta konkursi edukalt läbis ja veel mingid stipendiumid ka taha sai, läheb ta kindlasti, sest see on siiski harukordne võimalus ja talle meeldib reisida ja uute kultuuridega tutvuda, yada-yada-yada...

Istusin seal diivaninurga peal, paberilehed pihus ja sain esimest korda elus aru väljendi "puuga pähe saanud" tähendusest. Läheb ära? Terveks suveks? Selleks suveks, mille me pidime koos veetma? Aga mina? Mina ei olegi oluline? Miks sa siis midagi ei ütelnud, kui ma sinu pärast endale tähtsast asjast loobusin? See siin minu käes on mingi närune Tshehhi suveülikool ja sa saaksid absoluutselt igasse suveülikooli, kuhu sa ever kandideeriksid + see polnud su jaoks isegi mitte nii tähtis. Aga minu jaoks oli Aafrika ...unistus...

Istusin ja tundsin end lõhestatuna kahest väga erinevast emotsioonist. Üks osa minust tahtis püsti karata, need neetud paberid pisipisikesteks tükikesteks rebida ja tema peale kõva ja koleda häälega karjuda. Teine pool minust istus edasi, ent ajas vahepeal kössi vajunud selja sirgu, naeratas ja lausus: "Kui tore. Kas sa tshehhi keelt juba oskad?". Otse loomulikult ta oskas - ta oli seda juba varakult õppima asunud, et kohale jõudes mitte häbisse jääda. Minu Geenius. Kuidas oleksingi ma saanud ta peale vihane olla, kui mulle vaatas vastu kaks suurt säravat silma, mis nii väga ihkasid maailma avastada? Loomulikult lasin ma tal rahus minna.

Kuidas lugu lõppes? Tema käis oma suveülikoolis ära ja oli tagasi saabudes õnnelik. Mina pole siiamaani Nigeeriasse pääsenud, aga olen ikkagi õnnelik. Mitte "meie" pärast. "Meil" ei tulnudki lõpuks midagi. Õnnelik olen ma seepärast, et mul on nüüd midagi, mida keegi ega miski minult võtta ei saa (kui siis ainult amneesia). Mul on KOGEMUS. Kogemus sellest, mis juhtub siis, kui.................... ja kogemus sellest, mis juhtub siis, kui ........................ .

Sellegipoolest vahetevahel ma kahetsen natuke. Et ei teinud südant kõvaks ja ei lennutunud Nigeeriasse, et seal uut iseennast avastada. Kahetsusmomentidel söön pelmeene ja hautatud brokkolit ja purgimaisi ja muud hääd-paremat, et veidikenegi rõõmsam hakkaks. Mida aeg edasi, seda vähem kukub minu rahakotist münte pelmeenide, külmutatud brokkoli ja purgimaisi tootjate kukrusse, kuid sellegipoolest tundub mulle, et meestel on kalduvus kõik minu ilusad plaanid ära käkkida. Järgmisel korral ma tean ja arvestan sellega.

Kui hea ja vabastav tunne on olla vanem ja targem.

Julgus olla mina ise ja öelda paljude asjade kohta: "See ei ole minu jaoks".
Julgus öelda: "Ei, ma ei soovi sinuga hängida" oma padunarkarist sõbrale või endast vanemale meesterahvale, kellel on ilus auto, uhke maja ja lahedad sõpsid (loe: turvamehed, kes iga su pisimagi korrast kõrvalekaldumise peale kurjakuulutavalt kulmu kortsutavad).
Julgus hoolida vahel endast rohkem kui teistest.

Ma ei tea, misasi on sünnipäevamasendus. Mina naudin iga uue numbri kukkumist, sest ma tean, et olen taas kord vaksavõrra arukam ja julgem.

Üks ja teine on võtnud vaevaks mulle helistada, et pärida, et kas vahepeal on midagi juhtunud, et ma oma blogisse "mingite meeste pilte" üles riputan. Seletasin siis ühele (ja teisele jõudumööda samuti), et blog on ju tegelikult veebipäevik ja et noored tüdrukud oma päevikutes just seksikatest meestest kirjutavadki =P

Võiks ju arvata, et nüüd, saades negatiivset tagasisidet (ei, nimetagem seda pigem "kummaliseks tagasisidemeks"), ütlen ma "kussu-kussu" ja enam seksikatest meestest ei kirjuta.

HAA! Valesti arvasite! Aina hullemaks läheb.

Niisiis. Teine koht läheb jagamisele Joaquin Phoenix`i (siinsamas) ja Benicio Del Toro (sutsu allpool) vahel. Nende juures sümpatiseerivad tumetumedad silmaalused. Miskipärast on need mulle inimeste juures alati meeldinud. Ei, ei ole mingi emalik hoolitsemisinstinkt a la issand jumal, tüüp on suremas haige, küll ma nüüd küpsetaks ja kooks ja joodaks kanapuljongit sisse talle. Lihtsalt on seksikas ja kõik.

Ja et käesolevat sissekannet veel keskkooliplikalikumaks muuta, ütlen ära, et Benicio Del Toro on mu meelest nagu Brad Pitt`i edasiarenenud variant. Brad on küll objektiivselt võttes väga armas, seda küll, aga mingi iseloom peab inimesel välimuses olema, et mind köita. Iseloomuks kõlbab igati hästi näiteks Joaquin Phoenix`i pikk arm huule kohal.

Pärast veikeseid arvutusi jõuan järeldusele, et neid kahte tänaval kohates minestaksin vaid 92,6%-lise tõenäosusega.

There. Rohkem ma ausõna ei jaksa täna meestest rääkida.

Teinepool kirtsutas aastavahetuse ajal nina minu shokolaadilõhnalise huulepalsami peale. Ütles, et ma näen väga shikk välja, aga et see "hais" ei kõlba küll kuhugi. Teostasin sõltumatut ekspertiisarvamust väljaselgitava katse ehk siis möglasin todasama palsamit omale uuesti huultele tunnikese möödudes ehk siis, kui saabus teisepoole sõber. Sõltumatu ekspertiisarvamus leidis samuti, et see huulepalsam ajab südame pahaks. Meestel on shokolaadilõhnaga mingi thing, nagu ma aru saan.
Aga millest ma tahtsin teile tänasel kenal talveõhtul pajatada, on see, et teisepoole sõber andis mulle veikese vihje - et Kiddole meeldivat õunalõhnalised asjad ja et kui ma omale õunalõhnalise mögla soetaksin, küllap siis ei saaks ta oma nina mu huulte küljest ära...või kuidagi sedamoodi. Kõik see tuli mulle täna peale eksami sooritamist meelde. Nimelt on Kaubamaja Partnerkaardiga selline deela, et oma sünnipäevale eelneval ja järgneval viiel päeval saab kõik kaubad 10%-lise allahindlusega. Seega ma siis mõtlesingi, et kuna ma nii tubli tüdruk olin ja eksami ilusasti ära tegin, lähen ja shoppan ennast lolliks. Mis siis minu mõistes tähendab seda, et ma luban endale kuni 10 eseme ostmist =P
Nii. Vatipadjad - olemas. Näovesi - olemas. Uus ripsmetush - olemas. Mida veel võiks võtta? Ofkoorss! Õunalõhnaline plöga! Kaubamaja meigiosakond on sama suur kui mu Saaremaa vanaema kartulipõld - küllap seal midagi õunalõhnalist ikka leidub, eksole. Aga võta näpust! Ega ikka ei leidu küll. Kuna abistajatädid ehk meigikonsultandid, kes mu abipalvele "ööö-ää-mmm, ei ole vist-äää" oskasid vastata ainult, tundusid ise täiesti abitud, otsustasin omal käel selle õunalõhnalise huulepalsami (edaspidi õlhp) sealt riiulite vahelt üles otsida, ettevõtlik ja tubli tots nagu ma olen. Haa. Kerge öelda, aegavõttev teha. Kuna ühelegi huulepalsami sarjale peale Isadora Fruity Amazing Glaze`i polnud tuubide peale kirjutet, mis lõhna või maitsega nemad on, tuli mul obviously kõik need tuubid ja pulgad üle nuusutada. Aga Kaubamaja iluosakonnas on keskeltläbi 14 erineva firma stand`i ehk riiulite kogumikku ning igaühel neist on üks kuni neli huulepalsamite sarja, millest igaüks omakorda koosneb nohh nii umbes 7-st erinevast huuleplöginast. You do the math.
Õlhp-d ma ei leidnud, kuid selle tuubikeste ja pudelikeste nuusutamise ajaga sai mulle selgeks, mida kõik need Hummeritega ringikimavate meeste poolt ülalpeetavad beipsid päevad läbi teevad. Müts maha nende ees - see on raske töö! Arvestades asjaolu, et tegemist oli siiski ainult Kaubamaja iluosakonnaga ning ostukeskusi on meil Tallinnas palju rohkem ning seega ka erinevate brändide variatsioon rikkalikum, tuleb tõdeda, et minu kunagine ettekujutus kodus patjade või maniküürija juures puki peal lesivast beibest ei vasta kindlasti mitte tõele. Beibeks olemine võib olla suisa kontimurdev, eriti, kui otsid mingit kindlat iluvidinat. Minusugune lohva eluga harjunud kontoritegelane võib ainult ette kujutada, missugust ränka vaeva võib nõuda näituseks sellise kindlapiirilise otsingu läbiviimine, mille tulemuseks peaks olema ainult tuubis või ainult keeratava kaanega totsikus ananassilõhnaline huulepalsam.

Paljud lapsevanemad kaeblevad viimasel ajal, et tunniplaanides võiks olla rohkem elulisi tunde. Et kellele neid kampsunikudumise, põlleõmblemise või kühvlimeisterdamise tunde ikka enam tarvis on - need asjad saab ju poest kätte. Aga palun - kus oli meie tunniplaanis selline tund nagu "Meigiosakonnas orienteerumine"? Ses suhtes, et mina tundsin küll, et pisuke ettevalmistav kursus oleks vajalik olnud...pärast viiendat tiiru ümber saali keskel asuvate müügistandide ringi, kui müüjannad mind juba veidike kahtlustava pilguga jälgima hakkasid.
Ühesõnaga temaatilisi koolitusi oleks vaja kooliealistele, et nad end hilisemas elus hädapätakatena ei peaks tundma. Nii tüdrukutele kui poistele, kuna tänapäeval ei tea ju keegi täpselt, misasi su pojast lõpuks välja tulla võib.

Muuseas - ehk keegi lugejatest oskab vihjata, kustkohast ma lõppude lõpuks seda va õlhp-d leida võiksin? Olen nõus vastu andma ekspertteadmisi selles osas, kuidas Kaubamaja meigiosakonnast 2,5 sekundiga välja pääseda =)

Kuuldes oma vanemaealiste sugulaste tulihingelist diskussiooni teemal kremeerimine/matmine; matmine lähedalasuvasse surnuaeda/matmine kaugemalasuvasse ent see-eest "oma" surnuaeda; tuha mulda sängitamine/tuha säilitamine kodus kapi ääre peal, etc, meenus mulle üks episood seriaalist Mulla all. Tolles episoodis istusid ema ja tema kaks täisealist last pärast oma isa tuhastamist hotellitoas (kuhu nad vist olid sõitnud, kuna isa juhtus tolles riigis surema) ning arutasid, et mida selle tuhaga siis nüüd täpselt ette võtta. Üks arvas, et kuna isa unistus oli kuhugi Belizesse rännata, võiksid nad selle tuha sinna transportida. Teine avaldas arvamust, et kuna isale meeldis lennata, siis võiksid nad tuha helikopterist välja raputada. Kolmas pakkus, et aga äkki oleks mõttekam hoopis see tuhk tagasi nende oma kodumaale toimetada ja siis kuhugi maha matta, jne, jne, jne. Asi kippus peris karmiks vaidluseks kätte ära minema, kui ühel hetkel, keset üleüldist karjumist ja kätega vehkimist, karjatas ema "Oh, whatEVERRRR!!!", krahmas tuhaurni, siirdus sellega kiirkõnnil hotellitoa rõdule ning enne, kui kumbki tema lastest ah või oh jõudis öelda, paiskas selle sees oleva tuha allpool asuvate basseinide suunas. Lapsed olid ema käitumisest esiti jahmunud, kuid mõne hetke pärast kehitasid õlgu ja ütlesid, et "Well, that saves us the trouble of going down to Belize".

Väga õige otsus minu meelest. Isegi olukorra koomilisust arvestamata. Mõni võib väita, et ju nad siis ei austanud oma isa piisavalt, et kellelgi taolise teguviisi peale protesti ei tekkinud, aga samas ei tekiks austust surnu vastu ju ka sel juhul kusagilt juurde, kui nad seda va tuhaurni mööda maailma edasi-tagasi tariksid. Ja kui austus on, siis see on. Ka pärast surma, kama kaks, kuhu või kuidas kadunuke maetakse. Samamoodi nagu matused on pigem vajalikud lahkunust mahajääjatele, on ka matmisviis pigem vahend neile endile normaalse enesetunde säilitamiseks. Milleks üldse uhkeid haudu vaja on? Mõni inimene käib tõesti oma kalli kadunukese haual tihti ja pikka aega, enamus aga, olgem ausad, juhtub sinna suhteliselt harva, enamasti küll surnuaiapüha, jõulude või hingedepäeva puhul.
Mõni inimene pelgab ise, et teised teda piisavalt ei austa ja siis pannakse testamenti sisse igasugu klausleid ja lisatingimusi, et "saab ülejäänud osa minu pärandusest vaid juhul, kui matab mu kuhugi sellisele või sellisele surnuaiale ning hooldab hauda süstemaatiliselt järgmised 15 aastat". Vaesed inimesed. Nii need, keda maetakse, kui ka need, kes matavad.

Ma ei häbene öelda, et surnuaedadel käimine on minu jaoks tüütu kohustus. Justnimelt KÄIMINE, mitte külastamine. Sest reisides või niisama kuhugi surnuaiale sattudes meeldib mulle väga seal vaikselt ringi jalutada ning haudu ja ümbrust uurida. Aga selline teema, et "sellele surnuaiale on maetud sinu vanavanavanaonu, kes oli küll ammu enne sinu sündimist surnud ning kellest me sulle ka kunagi rääkinud pole, nii et sa põhimõtteliselt küll alles täna, olles peaaegu 24-aastane, said esimest korda elus teada tema olemasolust, aga sellegipoolest on sinu püha kohus nüüd minna ja näidata surnu vastu austust üles ning kraapida ja riisuda tema haual ja istutada sinna lilli ning käia iga nädal küünlaid vahetamas. Ja püüa sa ainult seda mitte teha, sest siis oled sa julm ja hoolimatu ja ei austa surnuid ja oh seda õudu, milline häbi sa oled oma sugulastele" mulle küll ei istu.

Minu ema ütles suvel selle peale, kui meie vanavanaema meid pidevalt surnuaiale utsitas ja lõpuks esimese keeldumise peale urisema hakkas, et me surnuid ei austa, et "Miks sa arvad, et ma surnuid ei austa? Muidugi austan. Aga miks ma pean selleks surnuaiale minema? Ma istun siinsamas köögitooli peal ja austan oma surnuid.". Hiljem on inimesed sellest situatsioonist rääkinud küll naljaga, küll tõsiselt, kuid lõpliku tõeni pole veel keegi jõudnud. Isegi need, kes vanusega juba sealmaal, et võiks põhimõtteliselt iga päev kompsud kokku pakkida ja teiseilma siirduda, on pidanud möönma, et austust ettekäändeks tuues kelleltki surnute viimses puhkepaigas käimist välja pressida on kuidagi nõme ja mõttetu.

Kui ma peaksin väga äkitsi ärä kuolema ja mõni tohman, kelle otsustada see on, mind mulla alla otsustab sängitada, siis ausõna, kallid karvased ja sulelised, te ei ole kohustatud mind seal vaatamas käima. Ja kui tulete, siis pole vaja lillekesi. Shokolaadi pole ka vaja, aga seda juba suht obvious põhjustel =) Ja kui see tohman on natuke vähem tohman ja otsustab mind tuhastada, siis pole ka vaja mingit erilist hookuspookust ette võtta selle tuhaga. Leidub mingi lapike maad kusagil, piisab selles täiesti. Tähendab, kui ma selleks ajaks veel Brasiiliasse EI ole sattunud, siis ohvkoors pole mul midagi selle vastu, kui te mu sinna pärast surma viite, aga for your information-ma ei kavatse oma testamendis selleks ekstra kuluridasid avada =P

Oh, küll ma olen vastik ja austuseta inimeseloom, heidan siin surma üle nalja ja. Enne kui asi päris retsiks kätte ära läheb, suundun igaks juhuks hoopis eksamit sooritama =)

Hit me once - I´m gone forever
Hit me twice - YOU`re gone forever (loe: ma kaeban oma isale ära).

Eeloleva ähvarduse tahaks tänase Valentinipäeva puhul edastada kõikidele mehepoegadele, kes arvavad, et tühipaljas vartega lehvitamine ja odava Poola shokolaadi saatmine paneb iga neiu neile nende kehvast iseloomust hoolimata järele õhkama. Kõiksepealt tuleks siiski parandada oma renomeed ehk teha kuidagi heaks need jutud, mis linna peal levivad. Kui sina, armas noormees, oled peris paljude sõnutsi tõstnud käe naisterahva vastu nii, et (tsiteerides sõbrannat:) tolle lõualuu on nii paigast ära, et ei saa nutmise eesmärgil koju emale ka helistada, siis ma küll ei kujuta ette, mitu tonni shokolaadi sa peaksid mu ukse taha tassima, et ma isegi mõtleks võimaluse peale sinuga midagi aretada.

End laste, naiste ja loomade peal välja elavad meesterahvad. Võehh. Happy Valentine`s.

Minu suurejoonelisest plaanist terve tänase õhtu õppimisega tegeleda ei tulnudki midagi välja. Pärast koju jõudmist ja poole kilo shokolaadi pintslisse pistmist (loe: õppimiseks valmistumist) käivitasin arvuti, et netis teste lahendama hakata. Nähes aga, et Tiina on online, otsustasin viimase asjana enne õppetöösse sukeldumist talle ühe pakilise informatsioonijupi edastada. Informatsiooni kiiremaks edastamiseks otsustasime skype`ida ning lõppes kogu üritus sellega, et me põhimõtteliselt nutsime tund aega üheskoos. Põhjus: oma jutuajamise käigus külastasime selliseid kodulehekülgi nagu www.loomadehoiupaik.ee ja www.koertevarjupaik.ee
Viimasel leheküljel oli album pealkirjaga "Vikerkaare silla taga" ja siis me vaatasime neid fotosid hukatud loomadest ja valasime pisaraid, mõlemad kodus oma arvutite taga. Vaesed klaviatuurid said vatti. Ja oma loomi hülgavad inimesed ka, vähemalt meie käest. Ükskõik, kui kaua ma elan, ei suuda vist küll kunagi harjuda mõttega, et siin maailmas on olemas inimesi, kes torkavad kassil silmad peast välja või jätavad koera metsa puu külge seotuna surema.

Ühes asjas jõudsime sarnasele järeldusele: kumbagi meist ei tohiks reaalajas kokku lasta inimesega, kelle kohta on teada, et ta on loomadega alatult käitunud, sest nii Tiina kui mina, me läheksime sellisele inimesele lihtsalt kätega kallale. Liiga palju vägivalda siin maailmas... kas see kõik ka ükskord lõpule jõuab?

Gabrielle - Forget About The World

You had to take the time
Cos you had to make up your mind
You really didn't want to choose
But you had too much to lose
Time was passing by
Didn't have it on your side
Knew what you had to do
To win sometimes you gotta lose

They tried to change your mind
Told you how to live your life
And they told stories
Stories that shouldn't be told

It was you against the world
But you chose to hold on to your girl
You gotta believe that she's the one worth fighting for

Forget about the world
And worry about the girl
Not what they say
Not what they say your future holds for you
Forget about the world
And worry about the girl
Not what they say
Not what they say the future holds for you

Had problems in the past
There's no use in looking back
The future holds so much for you
Go to the light and pass on through

You had a stronger love
Outside forces weren't enough
They tried their best to tear apart
A love they hoped would never last

So they tried to change your mind
Told you how to live your life
And they told stories
Stories that shouldn't be told

It was you against the world
But you chose to hold on to your girl
But you gotta believe that she's the one worth fighting for

Forget about the world
And worry about the girl
Not what they say
Not what they say your future holds for you
Forget about the world
And worry about the girl
Not what they say
Not what they say your future holds for you

You gotta hold on to what you want
What you've been fighting for
You gotta believe in it - hold on
Until you can fight no more

You gotta believe
And you will see
See your destiny
Then you will know
Which way to go

Forget about the world
And worry about the girl
Not what they say
Not what they say your future holds for you
Forget about the world
And worry about the girl
Not what they say
Not what they say your future holds for you

Kui ma kunagi sellise armastuse leian, millest Gabrielle laulab, siis jään vabatahtlikult pidama.

Täna oli esimene öö nädala aja jooksul, kus ma öösel magades kordagi üles ei ärganud. See võib väga vabalt olla põhjendatud asjaoluga, et terve öö ajasid mind unes taga mingid hullunud moslemid (kes nägid täiesti tavalised kahvanäod välja). Hullunud moslemid pommitasid maju ja lasid terveid tänavaid õhku. Mina, natürlich, pääsesin iga kord. Vahel napilt, mõnel teisel korral vähem napilt. Kummaline oli see, et need piimvalge nahavärviga moslemid jooksid mööda tänavaid ringi, automaadid käes ning meenutasid kangesti ameerika sõdureid. Nii outfiti kui ka keele/kõnepruugi poolest. Mõned neist hullunud moslemitest käisid mulle vahepeal rääkimas, kui hullud nad ikka on ja et ma peaksin võimalikult kiiresti jalga laskma sellest piirkonnast. Mina aga olin kogu selle lärmi ja kisa ja müra ja mürina keskel liiga segaduses, et millelegi adekvaatselt reageerida. Oma naha päästmisega sain edukalt hakkama, aga see oli ka kõik. Ühesõnaga, kaheksa unetundi olid kenasti sisustatud. Aitäh hulludele kahvanägudest ameerikalikele moslemitele, tänu kellele ma täna keset ööd üles ei pidanud ärkama!

If I ever had a chance to meet God, I`d punch him right into his face cause he doesn`t deserve to be honoured. Vana molkus selline.

Täna saavutasin uue taseme. Ma karjusin kümneaastase peale. Hoolimata sellest, et pole tema süü, et minul on töö juures palju tööd. Hoolimata sellest, et pole tema süü, et mina pole saanud end juba nädal aega välja magada. Kurvaks muudab kogu selle loo asjaolu, et ma olen vist ainuke täiskasvanu, keda ta usaldab. Või nohh, usaldas... sest ma ei usu, et ta mind enam samapalju armastab, kui enne seda inetut intsidenti.

Ammu on juba teadlaste poolt ära tõestatud, et maailma ei loodud Jumala poolt. Kulla inimesed, mida te enam vaidlete?
Ma ei taha sugugi väita, et harras usk on paha, aga seda teistele kuulutamas käia on ka natu imelik mo meelest. Vestlesin sellest ka oma isaga mitu tundi ja hommikupoole ööd ütles ta pahaselt, et tema ju ei käi ukse tagant ukse taha kuulutades, et "tere, ma olen ateist ja kas te ikka teate, et Jumalat pole olemas?". Minu meelest võiks samuti inimeste tüütamise ära lõpetada. Sest kui inimene ei leia usu juurde ise teed, siis vaevalt, et ta selle juures ka eriti kaua püsib. See on umbes nagu üritaks oma last klaveritundides käima sundida.
Aga nohh, mida mina siin põrkan? Ma olen üldse agnostik, nii et suu lukku, kui Jehoova tunnistaja räägib ;)

Ei, tegelt ka, ma usun pigem positiivsetesse vibratsioonidesse, mida võiks maakeeli lahti seletada umbes nii et what goes around, comes around & vice versa. Nii et maailma etemaks muutmine on igaühe enda teha. Kasvõi kohe praegu. Vahetevahel on see vaid mõtlemises kinni. Vibratsioonid, nii hääd kui halvad, liiguvad eelkõige läbi aju. Tegelikult on kõigil meil olemas fundamentaalne teadmine sellest, mis on hea ja mis halb, mis on õige ja mis vale, mis sobib ja mis kohe kuidagi mitte. Mõni lihtsalt otsustab silmad kinni pigistada, käpad kõrvadele suruda ja väita, et näiteks piletisabas ettetrügimine on igati okei või et vanematel on õigus oma lastega käituda nii, nagu ise heaks arvavad. Mõtelge uuesti!

Positive vibrations....

Üks kõige mõttetumaid asju, mida ma tean, on tellida omale terve turismireisi ajaks ette hotelli lõuna-või õhtusöök. Hommikusöögist ma saan aru: hommikuti on inimene uimane ja ei viici kuhugi ekstra ronima hakata selleks, et mingit toidupalukest saada. Hommikuti on kõht tühi ning on hea, kui kõik on käe-jala juures. Aga kui juba minna väljamaa-reisile, siis mis mõttega passida igal jumala päeval nii lõuna- kui ka õhtusöögi ajal hotellis (tihti ka täpselt sellessamas restos)? Mulle meeldib küll linna peal ringi käia ja uusi kohti avastada. Liiatigi veel, kui reisile minnakse tihti rutiini murdmise eesmärgil... Kui on juba selline võimalus, et sa ei pea tingimata koguaeg hotellis einestama, siis milleks seada end vabatahtlikult "aga meil on ju tööjuures oma söökla" situatsiooni?
Ma saan aru, et on olemas mingi kindel kontingent (südamehäiretega pensionärid, liikumispuudega inimesed, hotellist-väljumise-foobia all kannatavad persoonid ja ennast liigutamise jaoks liiga paksuks söönud ärimehed), kelle jaoks hotelli restoranid on pea ainuke võimalus, kuid sellest, miks noored, terved inimesed peaksid tahtma omale ropu papi eest all-inclusive paketti soetada, ma küll aru ei saa.

"KUI tihti juhtub, et üritades omletti pannil RINGI pöörata saate hoopis PANNItäie MUNAputru?! Ostes KOKK Giornali IMElise OMLETIpanni, võite IGAL hommikul nautida perFEKtset omletti."

Huvitav, kas kokk Giornalil mulle sellist panni kah oleks pakkuda, mis igal hommikul imelist munaputru produtseeriks? Sest omletiga saan ma suurepäraselt hakkama, aga munapuder ei ole pooltki nii hea kui hotellides =(

Jään põnevusega Teleturu järgmist osa ootama...