Täna hommikul jäin tööle hiljaks põhjendusega, et polnud miskit selga panna. Tegemist polnud sugugi mingi tavalise beibe-stiilis vingumisega a´ la kapp on riideid täis, aga miski ei meeldi. Mulle meeldivad kõik minu rõivad. Kui ma nad juba ostnud olen, siis need ka meeldivad mulle hullupööra, sest need on reeglina hoolikalt valitud ja peegeldavad mingit tahku minust. Seekord oli aga tõepoolest häda käes, kuna minu lillakasroosaka tukaga ei sobi suurem osa mu suvekomplektidest. Ei osanud aimata, et olukord niivõrd drastiline saab olema, kui panipaigast suveriiete koti üles tõin. Sorteerimise tulemusena jäid päikeselise ilma jaoks sobivatest lühikestest riietest sõelale viis komplekti, millest kaks kuuluvad minu emale, kes neid nüüd, pärast rasedusega juurde võetud kilode kadumist tagasi soovib. Ülejäänud kolmest üks on kontoriroti jaoks liialt suure dekolteega lühike kleit ja teine, nohh, well, teine on rannariietus ehk bikiinid. Ma olen peol bikiinides käinud küll, aga tööle nagu väga ei kipu nõnnamoodi. Testi edukaimalt läbinud komplekt sai selga pandud, kuid otsaette tekkis murekorts. Jah, rõivaid oli veelgi, ent need, mis värvi poolest kokku läksid, sobisid tegelikkuses vaid põrsaga maja ees põõsaste vahel patseerimiseks.

Kõik see tähendab vaid üht - ma pean ostuksille minema. Which is bad, kuna mulle ei meeldi shopata. Pooleks tunniks kuhugi suvalisse ettejuhtuvasse poodi sisse hüpata ja sealt ehk midagi leida on vahva, kuid eesmärgipärased ostutuurid jätan parem neile, kelle jaoks ostlemine on hobi. Minu jaoks eriti nagu pole. Niikuinii poodides selliseid rõivaid, mille peale ma reaalselt pöördesse läheksin, ei leidu. Kui, siis ainult kusagil suurlinnade disainerkauplustes, kus on aga jällegi hinnad sellised, et efekt on etem kui sibulal... Ühe sigavinge kollase-rohelise-roosakirju sulevesti eest, mida ma poolteist aastat tagasi ühes Birminghami kaubamajas nägin, oleks pidanud välja käima terve minu kuupalga. I`ve got a pig to feed, u know, so I don`t think so. See konkreetne vest sai loomulikult kolmveerandi minu südamest omale ja ma nutan seda siiamaani taga. Nagu ka ühte kohvrit, mida ma kaks aastat tagasi ühes poes nägin ja mida seal siis, kui ma konkreetse kohvriostu sooviga tagasi pöördusin, seal enam polnud. See oli helekollasest plastmassist, kõige ilusamat tooni kollasest, mida ma eales näinud olen. Ja selle peal olid poolikud, helerohekamat karva sidrunid =D
Now how cool is that?
Come to think of it, kõnealune vest ja kohver oleksid ülihästi ka omavahel kokku sobinud, aga mis läinud, see läinud. Vähemalt nägin ma neid kunagi ja tean, mis mulle meeldib.

Õnneks kinkisid vanaema ja ema mulle sünnipäevaks megavinge Benettoni kapsaussirohelise kohvri, mis sobib lohutusauhinnaks täitsa hästi. Benetton ei tee enam loomkatseid ka, nii et ma olin selle kingituse üle rõvedalt häpi. Et head veel paremaks muuta, hankisin omale prillipoest ka kapsaussirohelise prillikarbi. Mul on selle värvide sobitamisega vist mingi haigus? Kuna seda blogi käib kindlate andmete kohaselt vähemalt kaks psühholoogi lugemas, siis paluks väljastada halastamatult aus diagnoos!! =)

Aga jahh, flat chance, et ma selle veerandi tunniga, mis mul shoppingu jaoks eraldada oleks, midagi undröövivalt ägedat leian. Which means that I gotta go out there and find some boring clothes just to cover myself up.

Mine veel juuksurisse!

9

Täna käisime semestri lõppu tähistamas kohas, kus vist küll kõik peale minu on juba ammuilma ära käinud. Restoran Lucca Tabasalu külje all Tiskres. Täitsa mõnus oli. Reeglina on seal vist vaiksemapoolsem, aga meie lõbus üheksaliikmeline seltskond muutis selle koha naerust rõkkavaks. Mina olin kainemast kainem autojuht, aga need, kes veini jõid, läksid iga minutiga aina ülevoolavamalt heatujulisemaks. Lõpuks kolisime ühe õpetajanna juurde kooki ja kringlit sööma. Mina muidugi näitasin jällegi taset sellel alal, milles ma meister olen - pagaritoodete hävitamises =)
Oleks rohkemgi näidanud, kui pidev sõnumineerimine Tiigriga alatasa tähelepanu poleks hakkinud. Ning kui tort ja/või kringel maitsvamad oleksid olnud. Pagaripoiste tort nimega Hõrgutis ja Õunakringel olid. Sõin, aga ei soovita. Proovige midagi muud, kui vähegi on, mida proovida.

Naerupahvakute volüüm läks aina kõrgemaks ja kõrgemaks ning kuigi mina oma näruste magatud unetundidega suutsin valdav osa ajast vaid istuda ja naeratada, oli see ikkagi üks viimaste aegade lõbusamaid ettevõtmisi. Meenutasin oma tujuküllaste istumiste top 10-t ja tuleb tunnistada, et kõige vahvamad on miskipärast alati just sellised seltskonnad, kus mehi pole. Naljad on siis kuidagi naljakamad. Nii et lohutuseks neile, kes nutavad, et mingi miljoni-triljoni aasta pärast on maailmas veel ainult kaks meest järel - ärge nutke! Saabki lõbusam olema!

Aga jahh, Lucca tundus olevat selline koht, kuhu stereotüüp nimetusega keskealised ärimehed oma armukesi võiksid sööma viia. Vähemalt kolmapäeviti kella poole kolmest poole viieni küll. Tühjakene, nohh.

Meie lõpupidu polnud aga sugugi see peamine, millest ma tänasel õhtul kirjutada tahtsin. Mul oli irisemise-soov hoopis. Tahtsin suure ringi käest küsida, kas on olemas ka mingi konkreetne põhjus peale viitsimise puudumise, miks kauplustes müüdavate näo- ja kehahooldustoodete pakendite tagakülgedel asuvatest eestikeelsetest tõlgetest on tihti mingi osa puudu? Teate ju küll neid valgeid kleepse, millele musta kirjaga tooteinffi peale trükitakse. Viimane näide on eile õhtul ostetud näovesi, mille tõlkes oli üksipulgi ära toodud koostis, ent kasutamisõpetus oli unustatud tõlkimata. Mina naiivse tarbijana ei tule selle pealegi, et peaksin lisaks tõlkele veel ka originaaltekstis näpuga järge ajama, et midagi olulist kahe silma vahele ei jääks. Mõni inimene aga kindlasti ei oskagi neid keeli, millest tooteinfo on tõlgitud, see aga seab tolle inimese natu nadisse situatsiooni. Ma õnneks mõningaid oskan ja paljudes orienteerun, aga ikkagi tundub kuidagi veider, et kui ma loen oma emakeelse tõlke sealt kleepsu pealt läbi, ei saa ma teada, et toodet ei tohi silmade ümbruses kasutada. Inglise/prantsuse/portugalikeelse originaali kallale minnes aga avastan, et ohooo!

See on umbes sama arusaamatu nähtus, kui ütlemine, et "usalda, aga kontrolli". Ma ei viitsi kontrollida koguaeg! Usaldus muutub ju niimoodi mõttetuks.

Palun selgitage mulle keegi teadjam, kas olen lihtsalt mina rumal ja tõlkekleepsudele ongi ette nähtud mingi kindel tähemärkide arv nii, et vahetevahel kõik ära ei mahu või on tegemist lihtlabase lohakusega?

10

Ausõna mul polnud eile hilisõhtul plaanis telkust õudusfilmi vaadata. Aga kuna telekas oli millegipärast lahti ja see sealt tuli ning ma olin selle filmi kohta varem üht koma teist kuulnud, sundis juba puhas uudishimu mind korraks maha istuma, et näha, kuidas need norrakad siis ka ühe õudusfilmiga hakkama on saanud. Sinna teleka ette diivanile ma järgnevaks pooleteiseks tunniks jäingi. Üks mis kindel - pettuma ma küll ei pidanud. Filmis mitte. Tegelastes ehk natuke siiski.

Peamine põhjus, miks ma õudukate vaatamise mõni aeg tagasi pooleli jätsin, oli tüdimus rumalatest tegelastest. Kuna mu ema on suur õudusfilmide austaja, vaatasin ma neid jubedusvärinatega juba nelja-aastaselt. Siis oli kõik muidugi kordades õudsam, kuna ma ei saanud inglise keelest aru ja paljudest muudest asjadest samuti mitte. Näiteks arvasin ma, et Gremlins on üks jubedamaid filme üldse, paar aega tagasi sain aga teada, et see pidavat hoopis õuduskomöödia olema. Pisikese lapse jaoks vist mitte... Ülikooliajaks oli mul pidevast õudukate vaatamisest juba nii paks nahk selga kasvanud, et kui terve saal kinos kriiskas, istusin mina tuima näoga ja juurdlesin, et kas nad karjuvad sellepärast, et kehva filmi endi jaoks põnevamaks muuta või ongi see nende jaoks hirmus.

Eniveis, ühel hetkel sain ma aru, et ma olen oma elu jooksul ära vaadanud superhüperkoguse õudukaid, aga valdav osa neist ajab mind suisa endast välja sellega, kui rumalad tegelased neisse sisse on kirjutatud. Iga kord, kui keegi meessoost tegelane kriitilise hetke saabudes ütleb oma naissoost kaaslas(t)ele, et ma (me poistega) lähen (läheme) nüüd ja tapame selle kolli ära (kutsume abi; otsime midagi, mida saaks kasutada relvana, vms.), aga teie jääge siia, pange uks riivi ja kui keegi tuleb, tulistage selle ühe padruniga, mis teil salves on (või ronige voodi alla peitu), tekib mul tunne, et võtaks kahe käega peast kinni ja oigaks natuke. Nad kohe nagu tahavad surma saada. Mingi basic loogika isegi ei tööta.

Minu arvates peaksid faitklaabilikud metsa äraeksimise reeglid igaühel kuidagi instinktiivselt tulema. Näiteks nii:

Reegel number 1: You stick together.

Sest siis on teil kõigil korraga olukorrast samasugune ülevaade (given, et mobiilid on teil õudusfilmi puhul niikuinii levist väljas ja valjul häälel hõikumine sõjaolukorras tõesti ei ole kõige etem mõte) ning vaenlasel on seda raskem teid eksitada või anda lootust a´ la "kui ma kuidagi majani rooman, siis Juta aitab mu sisse ja me saame varjuda" momendil, mil Juta, kes sinust sinna maha jäi, on tegelikult juba tubli mitu minutit kutu. Lause pikk ja keeruline, mõte lihtne.
+ infopuudus, eriti kõnealustes situatsioonides, ajab inimesed hulluks ja siis pole neist niikuinii eriti midagi kasu. Nii et ärge jätke Jutat üksi mägionni!

Reegel number 2: You stick together.

Sest ka kõige armetum ja jõu poolest nõrk inimolend on võimeline otsustavas situatsioonis midagi ära tegema (näiteks kollile mulda silma loopima). Nii et mida suurem number inimesi koos, seda parem. Just so that maybe u will be able to outnumber the evil.

Reegel number 3: You stick together.

Sest iseendale esmaabi anda on raskemate vigastuste puhul peaaegu et võimatu. Kui inimene on näiteks natukene aega (nohh, nii umbes paarkümmend sekundit) tõsiselt verd jooksnud, läheb kere šokki ja ainult Jean Claude Van damme suudab siis veel jalaga palmi tükeldada. Üksi ja oimetuna ei suuda keegi enda ega oma teiselpool metsa ringiekslevate kaaslaste heaks miskit ära teha, aga mõnikord piisab vaid abistaja paarist näpuliigutusest, et olukord normaliseeruks. Ja ongi olemas. Black Hawk NOT down.



Norrakatel läks hästi - nende seltskonnast sai surma vaid kaks inimest, ülejäänud kolm olid vähemalt lõputiitrite ajal veel elus. Aga ka nende seltskonnas leidus üks tarkpea, kes arvas paremaks minna kahekesi autosse helistama sel ajal, kui kolmas haavlipüssiga metsamajakeses väriseb. Sellegipoolest on minu õudukate mõõdupurk ääreni täis ja sinna änam ei mahu. Aga teie, kes te armastate õudusfilme (või end nendega piinata), tulevikus vaadake kindlasti võimaluse korral filmi Padrikus ehk norrakeelse pealkirjaga Villmark.

11

Kingituste tegemine on lahe. Eriti kaif on aga fiiling, mis tekib siis, kui tead, et inimesel on just seda asja vaja ja et ta on seda saades tõenäoliselt väga rõõmus.

Tiigrike näiteks on terve elu omale ühte kindlat asja tahtnud, aga seda asja lihtsalt ei ole olemas. Meele pidavat mustaks tegema. Ma täitsa mõistan teda. Mina olen pool elu tahtnud omale võtmehoidjat, kus oleks minu nimi õigesti kirjutatuna peal. Kaks i-tähte ja tsee-täht ja puha. Aga kuna sellist nime pole nagu väga olemas, siis pole keegi viitsinud ka taolist võtmehoidjat tootma hakata. Igasuguseid Caroline`isid ja Karoliinasid on pastakate ja võtmehoidjate pääl küll, aga see pole ju minu nimi =(
Täna ma seda võtmehoidjat enam ei tahagi. Isu läks üle ja natuke ebaturvaline oleks vist ka oma nime võtmete külge riputada.

Kunagi pubekaeas oli mul Carry-kaelakett, aga selle võttis mingi oma hoovi jobukakk mul lihtsalt kaelast ära. Olid meil seal sellised mõned aastad vanemad poisid, kes põhilise osa ajast jõid õllet või suitsetasid või passisid niisama lähedalasuvast lasteaiast kohalevinnatud pingi peal. Tüüp tuli ligidale, möhatas, et "mis see sul kaelas on?", sirutas käpad välja ja omandas minu armsa kaelaehte. Ma ei kujuta ette, mida ta sellega peale hakkas, sest tema nimi kohe kindlasti Carry ei olnud, aga ketti tagastamast ta igatahes keeldus. Ütles, et see on nüüd tema oma ja jutul lõpp. Oli ise veel kahtlaselt lõbusas tujus. Imelik tegelane. Nagu ma siiani platsi ääres elavatelt kambajäänustelt kuulnud olen, on suur osa nendest tüüpidest tänaseks kas surnud või vangis. No ma loodan, et tollel tegelasel siis vähemalt on, millega ennast seal vangikongis lõbustada. Enese lakketõmbamiseks oli kõnealune kett raudselt liiga lühike, aga ma pakun, et võiks proovida allaneelamist.

Igatahes tekkis minu kahe pisikese kõrvakese vahel idee Tiigrile see kauaigatsetud asjandus kuidagimoodi tekitada. Sebisin mõned päevad mööda Tallinna linna ringi ja ongi olemas! =)
Selle valmiskujul kättesaamisele järgnes mitmetunnine Carry-kõnnib-mööda-linna-ja-naeratab-totakalt periood. Tubli hunnik Äripäevasid kulus paki vooderdamiseks. Postkontori teenindajatädi kuri nägu läks muigvele, kui ma talle ütlesin, mis kogu selle ajalehelasu sees on. Või muigas ta lihtsalt sellepärast, et mina talle sealt klaasi tagant vastu särasin, eip tia. Aga tore on! Terveks päevaks ülevoolavalt hea tuju garanteeritud. Ta võiks selle juba kätte saada. Niiiiihh, postipakk, liigu kiiremini!

12

Tänaõhtuses Superstaari-saates võis osaleja Taavi esinemise ajal saalis märgata inimesi, kel olid käes suured plakatid loosungitega a´ la „Taavi, sa saad isaks (x2)“.
Mõtlesin, et vaene Taavi. Milline distractimine! Jah, ma tean, et reeglina lava pealt saali eriti ei näe, vähemalt mitte nii kaugele, aga vabalt võib juhtuda, et näeb küll. Oleks mina tema asemel olnud ja neid plakateid märganud, ma oleksin esinemise lõppedes lavalt alla astunud, juurde kõndinud, natist krabanud ja sundinud tüüpe neid plakateid sealsamas ära sööma.
Kui on üks asi, mida ma inimeste juures ei salli, siis selleks on alatus. Võistelda võiks ikka ausalt.

Aga tädi Aigi Vahing oli superilus. Super meik, super rõivad, superilusad juuksed. Super-Aigi =) Ainult et... mis selle ilusa hõlstiga vahepeal juhtus? Asemele ilmus miski must asi. Maitea. Selliseid musti kleite oleme me näinud juba nii palju, et mul isiklikult on küll elu lõpuni isu täis.

Keegi oli Hulkuva Kutsa ripsmed ja kulmud ärä värvinud. Kah superhea lüke.

Aga mis värk selle „onu Jüri opaga“ oli, kui Jüri Nael käskis ehmunud Luisal omale põlve peale istuda???

Kaiser Chiefs`i Ruby Taavi esituses oleks samuti võinud olla super, kui ta poleks nii liimist lahti olnud. Ja mismõttes oli väga hea, et Taavi oli vaoshoitud ja ei pingutanud üle? Härrased kohtunikud, Ruby-lugu peabki ülepingutatult ning püksipõlvi ja tennisetaldu vastu lavalaudu kulutades laulma! =)

Ja mis see oli, mida Rivo oma teise laulu jooksul ja vahetult pärast seda tegi? =D
WOA!! Nii peabki.

Tüdrukud olid igavad. Nad peavad viisi, mhmhh, aga minu jaoks olid nad tapvalt igavad. Käisin vahepeal krabikroketeid praadimas, kusjuures mul polnud isegi kõht tühi. Kui ma ei eksi, siis olid nad lisaks igavusele ka fake`id. I don`t do fake. Nii et minu arvates oleksid nad mõlemad võinud tänases saates välja langeda. Korraga. Mürinal. Mina olengi uus Mihkel Raud, selle vahega, et Mihkel Raud ei ütleks elusees tüdrukute kohta midagi halvasti.

Nagu ikka, lesisin hääletamise ajal osavõtmatult diivanil ja toksisin staarisaatesse helistamise asemel hoopis Tiigrile sõnumit. Tiigrile, kes minu uut tumeroosade salkudega tukka nähes ütles, et vau, lahe, oleks võinud suisa terve pea selliseks teha. Täitsa minu tiiger =) Mõni aeg tagasi pajatasin ma talle lõbusaid lookesi sellest, kuidas erinevad meessoost isikud mu soenguid nähes endast välja on läinud. Tiiger ütles ainult, et tal suva, tema poolest võin ma omale kasvõi roosa mohikaanlase soengu pähe tekitada. Päris mohikaanlast seekord ei juhtunud, aga roosaga on siin tegemist küll. Näitasin talle varasemaid fotosid ka, kiilakatest asümmeetriliste sonksideni. Talle meeldisid need kõik.

Mul on mees, kes lihtsalt mitte ei kannata ära, kui ma oma stiili muudan, vaid talle ka actually meeldivad kõik minu vaimuvälgatused. Hmhh. Peab vist mingi uue suhteprobleemi välja nuputama =P

13

Vastuseks Koidu kommentaarile =)

Ühes ammuses Conan O`Brieni Late Night shõus näitasid tüübid enda poolt välja mõeldud totakaid telekanaleid. Et nagu vastukaaluks viimasel ajal tekkivatele nõmedatele kommertskanalitele. Näiteks oli neil üks selline telekanal, kus Nicolas Cage`i moodi meesterahvas loendas numbreid. Ikka et "one thousand seventy-eight, one thousand seventy-nine, one thousand eighty, jne". Äärmiselt ilmekalt ja põnevate hääldusvariatsioonidega loendas. Taustal näidati numbreid ka visuaalselt. Ilusad värvilised olid. Mingis rebi-kleebi tehnikas kokku säätud. Ja iga kord, kui ümmargune number täis kukkus, kostus väiksemat sorti plahvatus. See oli nii jabur, et ma actually isegi naersin kõva häälega.
Ja tõepoolest, nüüd, kus ma oma numbritejada märkan, mõistan ma, et seda ei ole võibolla kõikse lõbusam lugeda, eriti veel, kuna need on ühesugused ja taustal ei toimu väikesi plahvatusi =P

Karm tõde on lihtsalt selline, et jutumaterjali on nende vahepealsete päevade jooksul olnud küll ja rohkemgi, aga vaba ärkveloleku momenti, mil seda kõike kirjatükiks vormistada, teps mette. Kui kellelgi on mingit inffi uneskirjutamise koolituste kohta, ärge kadedad olge, jagage minuga ka =)

15

16

17

Et keegi millestki valesti aru ei saaks (mõned juba said), siis selgitan igaks juhuks, et mul on jumalast savi, kes selle Superstaari-saate kinni paneb. Couldn`t care less, honestly. Mind huvitab palju rohkem see, et meie koridori koristaja ka minu uksematialuse liivast puhtaks teeks, mitte ei pühiks ja peseks sealt ümbert.


18

Eesti otsib, aga mida täpselt, sellest mina aru ei saa

Nii. Mängime nüüd seda mängu, et kohe varsti antakse televaatajale võimalus üks eelmistes saadetes väljahääletatutest tagasi sisse hääletada. Nagu see kõikides nendes baarides ja muudes riälitites kombeks on. Ja siis mängime nii, et Raimondo hääletatakse tagasi.

19

Hetk enne lennupiletite ostmist küsib ta, kahtlusenoodiga hääles, et ega ma pole kunagi vaadanud filmi pealkirjaga Hostel. Ma siis küsin poisilt, et mäs film see selline oli ka, ma na pallu filma näinud, et palja pealkirja abil ei pruugi enam meenuda. Aga juba enne, kui noormees seletama saab hakata, meenub mulle üks Hollywoodis treitud jubedusfilm, kus mingis ida-Euroopa riigis pakuti turistidele võimalust end lõbustada teiste, vägivaldselt kinni hoitavate turistide piinamise ja tapmise abil. Akna taga sirab päike, minu kodukant näib nii helge ja turvaline ja tundub uskumatu, et keegi võiks arvata, et meil siin sihigesed jubedused toimuvad. Aga ma üritan mõistev olla.

Tema, vaeseke, pole ju meite päälinnas kunagi Briti poissmehena pidutsemas käinud ning ei tea seetõttu, et halvim, mis temaga siin tõenäoliselt juhtuda saab, on see, et pärast raju pidutsemist meie riigi mõnede allikate poolt väljareklaamitud edukaima ekspordiartikli seltskonnas ärkab ta hommikul mingis suvalises hotellis ning avastab, et tema rahakott on vahepeal kellegi teise sõbraks hakanud.

Rahustan noormeest, kinnitades, et eestlaste rahvusport pole väliskülaliste piinamine. Meie siin piiname hoopis üksteist. Klatshime kaaskodanikke ja võtame väetimate kallal. Tiiger naerab ja bookib piletid ära. So let the countdown begin.

20

Vaatan AK ilmateadet. Esmaspäeva päeval 11-26 kraadi. Kuulge, mis te teete nalja või? Mu sea söögiisu pealt võib ka väiksemate temperatuurivahemikega ilma ennustada. Ma saan aru, kui öeldakse, et homne temperatuur kõigub 11 ja 15 soojakraadi vahel. Ma saan isegi veel kuidagimoodi panna ennast aru saama sellest, kui homne ilm kõigub 11-19 soojakraadi vahel. Aga 11-26??! No kuulge!! See on ju 15 kraadi vahet! Milleks mul seda ilmaennustust siis üldse vaja on? Loomulikult kõigub see temperatuur kusagil selliste kraadide vahepeal, kevad on ju, daaa-aaa. Ma tahaks lihtsalt seda teada, kas ma panen õue minnes selga pikad teksad, kampsiku ja jaki või hoopis hotpantsid ja nabapluusi. Sest 11 ja 26 vahel on vähemalt minu jaoks väga suur vahe.

Ilmateade või asi.

See on tõeline ime!

Valest asendist arvuti ees ning autoroolis sain omale mõni aeg tagasi valud õlgadesse ja tuikamised turja. Minu armsad klassiõed kinkisid mulle nendest lahtisaamiseks sünnipäevaks massaazhi kinkekaardi. Tähtpäev ise oli küll juba kuid tagasi, ent kinkekaardi järele sukeldusin sahtlisse alles paari päeva eest, kui pea keeramine paremale poole enam võimalikuks ei osutunud. Jooksin nimelt Londonis vihma käes kahe suure ja raske kotiga ringi. Sain sellest takoised lihasvalud, et poleks uneski osanud midagi sellist ette kujutada. Käsivart ilma "ai" ütlemata üles tõsta ei saanud, jne. Ja ma pole mingi sissy, eksole. Tavaliselt, kui küünarnuki närvikoha vastu kapinurka ära löön, tõmban lihtsalt suu pooleks sekundiks kriipsuks ja ongi korras. Aga seekord oli lihtsalt rõve olla juba, nohh. Selline tunne, nagu keegi oleks mu omaenese naha seest välja ajanud ja kopranaha sisse toppinud. Sunniviisiliselt kokkukägardatud ebardliku inimlooma tunne.

Valin kinkekaardile trükitud telefoninumbri, et aega broneerida. Tädi teiselpool telefoniliine palub kinkekaardi numbrit. Annan. Ei ole kade. Paari sekundi pärast teatab tädi, et sellise kinkekaardiga on nende juures juba käidud. Mina üllatunud häälega vastu, et ega ikka ei ole küll. Tema jälle, et on ikka küll. Mina siis seletan tädi broneerijatädile, et ma esimest korda üldse võtsin selle kinkekaardi sahtlist suure märkmiku vahelt välja. Et puudub igasugune võimalus, et ma seda kasutanud oleksin. Endamisi lisan, et "juhul, kui ma just kuutõbine pole või tõsiste mäluhäiretega", aga jätan selle targu väljaütlemata, kuna tädi broneerijatädi on kõne algusest peale olnud kiusliku tigediku häälega. Pärast veel ütleb mulle, et olete jah kuutõbine! Ja mina pean siis selle teadmisega elama. Ei maksa tädile lisakaarte jagada.
"Jaaa-aaaa," venitab tädi "meil on siin selle numbri all kaks protseduuri kirja pandud."
"Mis teil sinna kirja on pandud?" pärin mina, lootes sel viisil kuidagi segasesse loosse selgust tuua.
"Tselluliidimassaazh ja siis üks üldmassaazh ka."
"Mul ei ole tselluliiti, mida masseerida!" kuulutan mina võidurõõmsalt, arvates, et lahing on sellega võidetud. Kuid oh ei. Tädi ajab ikka oma joru.
"No meil on siin nii kirjas."
"Aga mina ei ole teie juures käinud. Ma ei tea isegi seda, kus te asute, kui nüüd päris aus olla."
"Öelge veel oma kinkekaardi number."
"143. Kui see just üheksa ei ole seal keskel."
"Ei, nii kaugele pole meie numbrid veel jõudnud, nii et see ei saa üheksa olla. Vaatame veel kord, jah, ei, ikkagi on meil selle kaardiga käidud ja üks protseduur on tehtud ja teine on veel tegemata."

Kurat ja põrgu! Ma ei maga elusees päevasel ajal, nii et ka minu uneskõndiv mina poleks saanud kummalgi protseduuril niimoodi ära käia, et ta tolle koha uksest oleks sisse pääsenud. Heameelega saadaks nad kuu peale, aga äkilisemast liigutusest tekkinud valusööst kaelalihastes paneb mind ümber mõtlema. Abi on vaja nii ruttu kui võimalik. Tehku mu kaelale kasvõi tselluliidimassaazhi.

"Ma tulen siis sellele teisele."
"Heakene küll, öelge veel palun oma kinkekaardi number." (Ja mina olen see, kellel on mäluhäired?)
"143."
"Homme kell kuus kuidas sobib?"
"Sobib väga hästi, olen kohal."

Ma olin paar korda varem ka massööride juures käinud, aga need tegid ikka ja alati ainult haiget. Seepärast, kuna mul otsest vajadust massööri järele tollal ei olnud, otsustasin nende juures käimise järele jätta. Valuks valmistusin selgi korral. Suuremaks, kui juba olid. Ja tigeda tädi bitshimiseks samuti.

Minu üllatuseks võttis mind kohapeal registratuuris vastu väga sõbralik teenindus. Mille nullis ära massöör, kes tuli, noogutas mulle ja pistis nina alla ankeedi terve rodu küsimustega minu läbipõetud/krooniliste/pärilike ja muud sorti haiguste kohta, traumade, kaebuste, liikumis- ja toitumisharjumuste kohta, millele ma kõigile püüdliku täpsusega vastasin. Loomulikult on massaazhi puhul tähtis see, et ma olen neerudega krooniline, loomulikult on tähtis see, et mul on olnud seljakõverdus, loomulikult peab massöör teadma seda, mitu korda nädalas ma metsajooksu käin või ei käi tegemas. Ankeet täidetud, ulatasin selle massöörile, kes naeratas ebalevalt (ta oli üldse väga sõnaaher, mis hakkas juba kuidagi kahtlasena tunduma) ja juhatas mu õigesse ruumi.

Seisin seal ja ootasin, et ta ankeedi läbi loeks. Massöör aga asetas selle lauale ning hakkas lauda valmis sättima. Sellega ühelpool, vaatas mulle otsa, et miks ma juba riidest lahti ei ole. Aga mina olin oodanud, et äkki tal tekivad mõned lisaküsimused seoses minu antud vastustega. Et äkki ta tahab teada, millal mul viimane hoog oli või midagi sellist. Et äkki ta ei saagi või ei tohigi mulle massaazhi teha. Tädi massöör ei tundnud paberi vastu mingit huvi. Esitasin igaks juhuks vastavasisulise küsimuse.
"Oi, aga mina olen venelane ja ei ...." (punktiiriga tähistan siin ja edaspidi neid lauseosi, mis koosnesid rohkem kehaosadega edasiantavast ja ebamäärasest mõminast).
Mõtlesin endamisi, et kuidas on selline asi võimalik - õpib massööriks, aga eesti keelt ei oska? Teenindab ainult vene keelt kõnelevaid kliente siis või? Et registratuuris küsitakse kohe ära, mis keeli klient valdab - kui vene keelt ei mõista, siis pazhaalusta ni prihadiite!? Või pannakse kohale mingi nii venepärane nimi, et ükski eestlane lihtsalt ei taha sinna minna. Maitea, mingi Stolitshnaja Vodka või Putin näiteks =) Ajakirjanikest-suhtekorraldajatest-imagoloogidest sõbrad võivad siinkohal nüüd igasuguseid muid negatiivsete seostega nimesid välja mõelda. Paluks neid, mis on patenteerimata.

Nimetan tädi massöörile mõned olulisemad punktid oma ankeedil ja küsin, et kas on ikka okei, et ma lasen omal neid ja neid kohti mudida. Masöör kahmab kibekähku paberi ja laseb silmadega sellest üle, unustades, et sel momendil olen ma juba teadlik asjaolust, et ta sinna kirjutatust sõnakestki aru ei saa. Lausub: "Jah, ma ...... ." Saan aru, et ta arvab, et põhimõtteliselt peaks kõik olema okei, kuna ma just hetkel verd ei oksenda ja käed-jalad näivad ka kõik otsas olevat. Meenutan hetkeks kaheksa aastat tagasi aset leidnud juhtumit, kus peiku mu lõputult valutavat selga masseeris, millele hiljem järgnes haiglasseminek ning arstide hurjutus, et lihtsa seljavalu puhul ehk tohib masseerida, aga neeruvalu puhul teeb see kõik hoopis hullemaks. Kaalun mõttes võimalust see massaazhi-asi sinnapaika jätta. Haiglas on küll tore olla, aga mul nii palju asju praegu pooleli, et parema meelega siiski püsiks sellest hoonest väljaspool. Vaevarikas peakeeramine paneb mind aga hetkega ümber mõtlema. Ma pean sellest kopranahast välja saama, tulgu või hullem!

Vahetan massööriga veel mõned ohtra punktiiriga laused ja kobin piinamispingile. Esimese pool tundi tädi nagu ei teegi midagi. Silitab ainult. Ma ikka ootasin kloppimist ja togimist. Hmhh. No vaatame. Esialgu tekib küll tunne, et oleks ehk selle va kinkekaardi realiseerimise asemel pidanud Krussiku aiavärava poste minema kriipima või siis üritama Traadipead (Kojanarri uus alter ego) pitsa või hamburgeriga ära osta. Meesterahvastel ju jõudu peaks jaguma.

Teises vaatuses aga annab tädi massööritädi asjale karmima käigu. Kõigepealt üritab ta mind sõna otseses mõttes pool meetrit pikemaks venitada (mis ei tee absoluutselt haiget, nii imelik, kui see ka pole) ning seejärel käänab mu tiivakondid sellisesse asendisse, nagu ma oleksingi mingi lind. Ikka ei ole valus. Tunni möödudes lausub: "Saigi valmis.... ."

Tõusen laualt, mõtteis ikka veel seesama kahtlus, et kas taoline õrnavõitu kohtlemine siiski liiga leebe polnud. Ehk oleksin pidanud enne sessiooni algust näpuga õigete kohtade peale osutama ja valju häälega vene keeles appi karjuma, et ta olukorra tõsidusest aru saaks? Uimaseks muutis see värk nüüd kohe kindlasti. Tuian registratuuri poole, kus mind teavitatakse, et mu kinkekaardil on veel üsna mitme massaazhi jagu krediiti järel. Ju nad on tolle minu asemel kohalkäija vahepeal teolt tabanud ja talle säru teinud. Astun uksest välja, saateks tädi registratuuritädi lahked sõnad: "Hoidke ennast täna soojas ja jooge hästi palju vett!" Niuts. Mingi suvaline inimene hoolib sellest, et mina ennast ei külmetaks või et massaazhist mingeid komplikatsioone ei tekiks. Now how sweet is that?

Astun õue. Ei teagi, kas sellepärast, et paistab päike, aga enesetunne on tõesti mõnevõrra etemaks läinud. Toimetan sel õhtul kaasa antud nõuaannete järgi: joon palju vett ja hoian end soojas.

Ja hommikul?
Ime on sündinud!
Mitte kusagilt pole enam valus! Mitte mitte kusagilt! Lisaks sellele saan ma üle tüki aja oma selja täiesti sirgu ajada ilma, et mingi takistus ette tuleks. Lükata õlad selja taha ja istuda kõrge seljatoega toolil nii, et tiivakontidel valus ei hakka. Ilgelt mõnna!!! Nii hea on olla, et tahaks umbkeelsele massöörile tänukirja saata. Ma mäletan, et kunagi aastake tagasi avastasin poest maailma parima, võiks suisa öelda, et ideaalse õunatükkidega kohupiimakoogi ning kuna pakendi peal oli kontaktandmetena kirjas vaid tootjafirma meiliaadress, kirjutasin sinna kogetud koogieufooriast. Aga kuna massaazhikohta lähen ma veel tagasi, toimetan ehk seekordse kliendi tagasiside isiklikult kohale =)

Ausalt, ma ei oleks uskunud, et nii hella mudimise peale ükski asi korda võib saada, aga vaadake mind nüüd! =D Nagu kitseke, kel jala ümbert kips ära võetud =D

Me oleme nii sarnased, et see on kohati suisa hirmutav. Eile avastasime, et meie lemmikvõileibade sisu kattub üks-ühele. Ja sellist võileivakatet ei mõtle lihtsalt niisama heast peast välja, no ei mõtle nohh. Kui teemaks tulid temperatuurid ja see, millisesse vette kumbki on üleüldse nõus oma varbaid pistma ja põhjused, miks me oma puhkust kunagi suusatades ei veedaks, sõnas ta: "Šššššhhh, people will talk!" On puhas õnn, et me oleme erinevast soost, sest muidu läheks meil freakyde rõivaste pärast ilmselgelt kakluseks.

Kas saab olla, et kadunud kaksikõe asemel on mul hoopis kadunud kaksikvend, küll tiba teist tooni, aga ikkagi?

Käesolevast nädalast alates reedeti ETV pealt uued Statistide osad! Ma ise oma silmaga just reklaamist nägin! Juhuuuu! Taas kord midagi, mis mulle naerupahvakud peale ajab =D

Now how ugly exactly is that?

Tahaksin alustada tänuavaldusega Trullale, kes avastas internetiavarustest ühe väga eriskummalise tegelase. Eriskummaline on too tegelane nimelt seetõttu, et tema blogi koosneb kopipeistidest teiste inimeste blogidest. Blogi asub tal aadressil http://blog.delfi.ee/user/3321
ja mõned minu sissekannetest tehtud täpsed koopiad on ta tõepoolest jõudnud juba ära kustutada (ma nägin neid seal veel paar tundi tagasi, aga olin siis liiga shokeeritud, et kuidagi reageerida). Mõned on aga siiani üleval. Kuna tegelane nimega matuu ei mäleta tõenäoliselt enam isegi, kellelt ta millise sissekande on maha kopinud, on tal hetkel ilmselt kustutustöödega raskusi (hee-heehh, kahjurõõm on ikke see kõikse suurem rõõm). Ega ma ei hakka ette ütlema ka, millised minu omad on.

Aga seda tahaks ma küll nüüd teadjamate käest teada saada, et kas netiblogisid ka autorikaitse alla saab panna ja kui saab, siis may I, oh may I nail this bastard? Sest mul on vaim valmis ja sõjakus ajab üle ääre. Tsiteerides minu ema: "annaks raisale vasta kuppu!"

Tegelt ka! Mul hakkab ikka sigakõrini saama juba igasugustest kopikättidest. Kui madalale saab langeda? Väga kole ja alatu teguviis!

Keskkoolis oli mul üks selline klassiõde, kellega me aastakese inglise keele tunnis kõrvuti istusime ning kes oli terve keskkooli vältel tuntud peamiselt seetõttu, et ta teostas eranditult kõik tunnikontrollid, kontrolltööd ja eksamid spikerdades ja koostas kõik kodused tööd internetist võetud materjale ümber paigutades. Enamus ajast ma lihtsalt irvitasin selle üle, koos teistega. Natuke ebameeldiv oli ka. Siis, kui ta parasjagu minu pealt maha vehkis kirjutada. Mitte et ma kade oleksin, aga lihtsalt imelik on, kui inimene terve töö sinu pealt maha viskab.

Sellest, milline too inimene oma olemuselt on, sain ma esimest korda aru algklassides, kui inglise keele tunnis tehti etteütlust. Tavaliselt oli mul õpitud neljadele-viitele, aga sel korral oli täiesti õppimata. Klassiõde kirjutas minu pealt maha kõik, kaasa arvatud minu vead. Kui järgmisel päeval vihikud kätte jagati, saime me mõlemad kahed. Õpetaja oli märganud, et meil on identsed vead ja kuna me istusime kõrvuti, päris ta klassis valjul häälel, et kumb nüüd kumma pealt maha kirjutas või tegime me seda koos? Istusin vaiki, sest ma poleks elusees hakanud sõbranna peale näpuga näitama. Pinginaaber aga kires üle klassi (ja seda veel rõõmsal häälel), et mina olevat tema pealt maha kirjutanud! Mina istusin tummalt, sest sellist lööki polnud ma küll oodanud.

Teist korda sain kõnealuse isiku olemusest aru ülikooli ajal. Sellest, mis kammarrajurra siis kõik toimus, ei hakka ma siin kirjutama. Liiga inetu. Liiga uskumatu. Ometi piisavalt tõsi, et ma otsustasin selle isikuga igasugused suhted katkestada. Siiani pole kahetsenud ja tuginedes nendele lugudele, mida ma temast every now and then linna pealt kuulen, leian, et tegin ühe kõige karmimatest, kuid siiski samal ajal ka õigeimatest otsustest oma elus. Oleks pidanud seda juba 5. klassis harrastama.

Igatahes olen ma analoogseid samme ka hiljem astunud ja lubage ma jagan teiega saladust: it feels really awesome telling shitty people where they belong and eliminating them from your circle of friends! Ühel hetkel sai lihtsalt nunnu olemisest kõrini. Mitte et see loomulikult poleks tulnud. Aga too teine asi tundub veelgi loomulikum =D

Seega kuna ma olen sõiduvees, siis once again, oskab keegi mulle öelda, kuidas ma sellel matuu-l käed selja taha saaksin väänata? =)

Mul ei ole aega uut blogi sissekannet kirjutada, kuna muude tööde-tegemiste kõrvalt tõlgin ka tiigrile eelmist sissekannet inglismannide keelde. Avaldas soovi lugeda. Et tema tahab ka osa saada sellest, mis mulle meeldib. Ütlesin küll, et mees, õpi eesti keel selgeks, aga ega see nii ruttu ei käi. Kõik meie kaksteist kuud on tal küll juba peas (siinkohal tervitused Epule!), aga blogi lugemiseks sellest vist palju kasu pole =)

"Hey, you`re crazy Carry! They told me all about you!" hüüatab Epu ülikoolikaaslane Virginie, kui ta bussis minu vastas maandub. Tore siis ju, et ma sellest iganenud hüüdnimest lahti ei saa. "Don`t worry," jätkab väga maitsekalt lahedasse soengusse punutud afropatsidega Virginie entusiastlikult "I`m crazy myself as well." Ja nagu ma õhtu edenedes veendusin, ei olnud selle shokolaadikarva tütarlapse väites teragi valet.

Siseneme kluppi nimega Paper (kohe näha, et kõik head ööklubinimed on maailmas juba ära kasutatud) ja teeme sellele tiiru peale. Oma lühinägelikkuses tellin ma baarist ühe daquiri. Veronika mõõdab seda pika pilguga ja küsib, et kas ma kavatsen sellise klaasiga mööda ööklubi ringi hakata käima. Silmitsen klaasi hindavalt ja tõepoolest - taolisega baariletist eemale astuda vist küll ei ole võimalik. Loksub üle ääre, nohh. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Mitu suurt klõmakat ja ongi probleem lahendatud. Pole jooki, pole muret. Võime pearuumi tagasi suunduda. Kui tavaliselt on peol käies hõivatavate silmapaaride protsent suur, siis seekord vaatavad meid kõik. And I mean KÕIK. Seda panen tähele isegi mina oma lühinägelikkusega.

Tantsusaalis tirib Verontsu meid käppapidi oma tuttava juurde, keda ta mulle kangesti tutvustada soovib. Tegemist on pidude promootoriga, keda nii Epp kui Veronts ise taevani kiidavad. Pidavat olema väga hea poiss, kes kunagi kellestki halba ei räägi. Esialgu ei märka ma Ugo juures midagi niiväga erilist peale selle, et ta on üks vähestest meestest klubis, kes ei passi meid ühe teatavat sorti pilguga. Mis on väga tänuväärne ja äratab usaldust, eriti veel arvestades asjaolu, et tema troon asub poodiumil, millel väänleb terve armaada glamour models`eid. Selgituseks: glamour modelsid on sellised naissoost tegelased, kes poseerivad Sunday Times`i ühel teatud number leheküljel poolalasti, saavutades seejärel mingil kummalisel põhjusel üleriigiliste kultusobjektide positsiooni. Üks neist on end ka tol õhtul pesuväele koorinud. Või koorivad teda tema kaaslased paljaks, sellest ei saagi päris täpselt aru. Igatahes on nad kõik vägaväga täis, see aga pidavat olema Inglismaal viimasel aastal vägagi levinud probleem ning seega täiesti tavaline nähtus, milles ma ka oma reisi järgnevate päevade-ööde jooksul isiklikult veenduda võin.

Igasugu mehed käivad meid oma laudadesse kutsumas. Mis on üsna mõttetu üritus, kuna mulle meeldib tantsida. Lauas saab ju poosetada ainult. Tantsupidu on ikka eelkõige tantsimiseks. Ühes vahejuhtumis saabub minu juurde keegi meesterahvas, kelle sõber on just mõni aeg tagasi käinud meid oma lauda palumas.
"Thank you for not coming to our table."
Mina naeratan viisakalt, tõstes mõttes pea kohale suure liiklusmärgi, millel ilutseb küsimärk. Kas kibestunud mehike tuli mõnitama?
"I`ve just won a great sum of money, you see."
Mina vastu, et mismõttes?
"I had a bet with my friends," seletab mees sõbralikult "saying that you and your friends were not gonna come to our table."
Einoh, palun väga. Tore, et ma kellelegi kasulik saan olla oma tõrksameelsusega.

Veronika toimetab meie vahepeal tantsupõrandale laiali valgunud kamba Ugo laua juurde tagasi. Nojah, see on ühtlasi ka koht, kus viina ja morssi voolab ojadena =) Kuna Ugo on väga sümpaatne, hängime tema juures tubli tükk aega hoolimata asjaolust, et laudadel hööritavad end glamour modelsid, kes varjavad suure osa vaatest tantsupõrandale. Äkitselt kisab Virginie, kes on otsustanud glamour modelsid välja süüa, mulle kõrva: "Step on the table if you wanna dance like a bitch!!!" Otsus tantsida laual muudab kogu ülejäänud õhtu kordades naljakamaks. Sest nüüd arvavad kõik mehed klubis, et meiegi näol on tegemist glamuurimodellidega ja nad lähevad natuke peast lolliks. Veronika muidugi peksab kõik mehed minust eemale, saying that they`re no good, samas ei mäleta ma lapsepõlvest saati, et ükski mees oleks mulle tema arvates good enough olnud. Lõpuks, kui Verontsu tähelepanu on Ugo peal, kasutan juhust ja tantsin Pascualiga. Pascual on üks neist vähestest, kes vaatab eemalt, mitte ei ürita lähedale pressida ja kelle silmist paistab see mulle nii ihaldusväärne aikjuu. Pealegi kannab ta klubis kaelas siidisalli, väga 5 punkti. Tantsib ka hästi. Aga Veronts ei pea tast ikka. No mis sa teed.

Loodus kutsub ja nii jätan ma Pascuali omapead. Räuskavate briti tütarlastega täidetud veetseest tagasi pöördudes avastan, et kogu meie seltskond eesotsas Ugoga on otsustanud järgmisesse kluppi edasi minna. Trepist garderoobi poole tõustes olen ma esialgu põnevil, ent ühel hetkel vaatan ringi ja näen täies mahus seda seltskonda, kes meiega koos sinna järgmisesse kluppi minema asutavad. Oi-oi-oi. Kõige lihtsam on olukorda kirjeldada vast järgmiselt: kujutlege ette mingit muusikavideot, kus kandvat rolli mängib keegi tumedanahaline mies, kelle ümber tiirleb arvukalt igas mõõdus naissoost isikuid. Meie seltskonnas on õnneks rohkem kui üks mies, aga naisi on samuti sellevõrra rohkem. Ja nad kõik on ühe asja peal väljas ja oma savijalgadel kõikuvas edus vägagi kindlad. Kuna nad on täis, nohh. See kõik on minu jaoks niivõrd üllatav, et hetkeks jään suisa seisma ja imestan. Esimene reaktsioon on oma kaaslannade käest pärida, et hei, kas teie jaoks selline situatsioon natu alandav ei ole... aga paar sekundit hiljem saan aru, et meie jaoks on olukord pisut teine. Ugo on sõber, mitte potensiaalne kullakaevandus. Rõõmus meel ja tasakaal regained, tõmban jope selga ja astun tänavale.

Sa arvad, et seda ei juhtu, aga juhtub. Ilmub eiteakust. Põhimõtteliselt võiks väita, et tekib justkui maa alt. Esitleb ennast ja jutleb minuga. Sujuvalt. See on omaette oskus. Ma saan aru, et ta on "üks meie seast", keda ma lihtsalt varem tähele pole pannud. Selgub, et kuna noormees on pallimängus oma jalga vigastanud, istus ta terve õhtu vaguralt laua taga. Nii ma teda ei märganudki.
Kuna meie vestlus kulgeb kuidagi kahtlaselt kenasti ja noormees mingeid ebatsensuurseid lähenemiskatseid ei tee, mõtlen ma, et no las ta siis jalutab mul kõrval kuni me kluppi jõuame. Mul on lihtsalt viimasel ajal see häda, et maiviitsi inimestega vestelda. Kuid kuna minu jaoks ainsad aktsepteeritavad tüdrukud selles seltskonnas on kuhugi meist tahapoole jäänud ja minust paremal kõndiva viisaka inimesega vestlemine ei võta ju tükki küljest, vahetamegi me hooletuid repliike ja lauseid.

Vahepeal ujub noormehele külje alla üks tshikk, kes on riietatud nagu sado-maso dominatrix kusagilt Amsterdami punasel tänaval asuvast klubist. Kuna ta näib poisist vägagi huvitatud, tõmbun ma lõbustatult eemale, et tshikile tegutsemisruumi jätta. Kõnnin vähe ettepoole ja hoian vasemale. Mõne minuti pärast on aga viisakas noormees taas minu kõrval tagasi. Neiu sadomaso ilmub teekonna jooksul veel mõnel korral meie kõrvale kiibitsema, aga täna pole vist tema õhtu. Ma ka ei viitsi iga kord oma kõndimistrajektoori meelega pikemaks venitada sellepärast, et ühel naisel on jahihooaeg.

Igatahes jõuame me lõpuks tõotatud maale ehk kluppi nimega The Island, milleni viib tänavalt hiiglama pikk punane vaip ja kus ees seisavad kõige uhkemad sportautod, mida ma oma silmaga päriselus näinud olen. Sisekujundus on väga massive. Mulle meeldib. Selline betooni ja terase duett. Eriti meeldib mulle asjaolu, et paigutus on väga hästi läbi mõeldud. Kiusan taas kord natuke aega baarmani sooviga saada oma tualetiga sobivat jooki, mille ma pärast tema mõningast hämmeldust ka saan. Ringiliikumiseks täiesti sobilikus klaasis, kusjuures.
Eelmises klubis saadud tasuta joogid on minu kaaslannadega teinud peaaegu et puhta töö, nii et nendest erilisi tantsuloomi pole. Vaatan ringi. Ja keda ma näen? Seisab sealsamas. Vaguralt. Ootab justkui midagi. Toosama viisakas noormees. Ja kohe tema ümber tiirutab Preili Sadomaso. Ohkan, liuglen poisil nina eest läbi, näitan näpuga, et lähme tantsime ja kepslen eest ära. Kusagil poolel teel saan aru, et poiss seisab nagu naelutatult sealsamas, kust ma ta taasavastasin. Teen tiiru ümber klubi keskel asuva ümmarguse baarisaare ja maandun tal uuesti nina ees. "I saw you going all the way up there and then coming back. What happened?" pärib mu uus kena tuttav ja naeratab valgete hammaste välkudes. No täitsa lõpp. Esimene kord elus, kui kehakeel mind nii alt on vedanud. Seletan siis poisile, mis plaanid mul olid ja haaran tal käpast, näitamaks, et ma niisama tühja jutu puhuja pole. Puust ette ja punaseks. Maabume tantsupõrandal, kuhu me jääme kuni peo lõpuni. Ehk siis kauaks.

Kusagil keset tantsukeerutamist tulevad jutuks tätoveeringud. Mu vahva uus tuttav tõmbab oma pluusikrae veidi eemale. Just täpselt niipalju, et ma näen mingi looma kõrva. See on Siberi valge tiiger. Ja tal on neid veel, nagu ta ise väidab. Aga lisaks sellele on tal ka hea süda, mis paistab silmist. Kuna ma ise olen kalk, kalestunud inimene, kogun heade südametega poisse, nii et Siberi Valge sobitub mu plaanidesse väga. Just think of this as my way of getting to heaven by using contacts. Et kui muudmoodi ei lasta, löön tutvused letti. Tegelt peaks vist saama ikka. Mocca nimelt nägi kunagi, kuidas ma oma pitsajääkidega linnukesi toitsin ja jutustas mulle selle peale loo ühest halvast mehest, petisest, kes pääses Anubisest mööda ainult tänu sellele, et oli mingil momendil oma elu jooksul hulkuvale koerale süüa andnud. Nii et kui Jumala selja taha ei pääse, siis Allahi juurde ikka saab.

Plaadikeerutaja, kelleks on lumivalgeks blondeeritud parukaga tumetumepruun mees, vaatab meid ja muheleb. Katsetab erinevaid lugusid. Selgub, et valge tiiger nopib samuti kõikidest muusikastiilidest parima. Dj mängibki trance´i, seejärel house`i, siis indiemuusikat, diskot ja nii edasi ja nii edasi. Kuigi see tapab täielikult pidu, kuna ülejäänud seltskond ei suuda sellise lugudeampluaaga hakkama saada. Seega naudime me tiigriga assortiid tantsupõrandal enamus aega kahekesi. Veronika hilisem kommentaar: "Issand no kus oli silmside alles!"

Järsku ilmub meie juurde mingi võõras mees ja küsib: "Do you happen to have a camera? Can I take a photograph of you? You are such a lovely couple." Normally paneks selline kommentaar võhivõõra inimese poolt punastama, aga mitte seekord. We really are a lovely couple, damn right.

Siberi Valge pälvib igatahes Veronika heakskiidu, kuigi tema sõber on biggest player in town. Minu uus lemmik ei pahanda, kui ma hommikul burgerirestoranis ütlen, et ma notsude liha ei söö. Ta isegi ei ürita mind ümber veenda. Nagu Epp ütles: ta on lihtsalt nii normaalne. Konsensuse saavutavad meie neiud ka selle südameheaduse osas, mis noormehe silmist vastu särab.

Kusagil teejoomise ja pruunidele poiskadele eesti keele õpetamise vahepeal ründab Epp mind otse: "kas ta on su soulmate?" Saab päris hästi asjale pihta, mõtlen mina, kuna on tõepoolest kummaline leida inimene, kellega sul on nii palju ühist, et suurt miski ei vaja pikemat seletamist. Maailmas pole just palju inimesi, kes oleksid lapsena unistanud vampiiriks saamisest. Me ei lõpeta teineteise lauseid, kuna kaasvestleja juttu sissesõitmine on ebaviisakas. Aga me istume ja naeratame ja noogutame. Kõik sobib lihtsalt liiga hästi. Nagu oleks keegi eelnevalt stsenaariumi valmis kirjutanud ja meile lugeda andnud.

Veronika ei ole üldsegi rahul, et tema all-time-single party friend järsku sellises staadiumis viibib. "Teisi mehi on ka olemas," ütleb ta virinal. Mina aga, ma poleks selles üldsegi nii kindel...

Day 1

"Kle, mul on ikka eelolevaks õhtuks uut rõivakomplekti vaja," hädaldan mina Veronikale.
"Mh, miks?"
"Kaks õhtut lasime samade hilpudega mööda klubisid ringi, inimesed hakkavad arvama, et meil muid riideid polegi."
"Või siis, et meie pidu on lihtsalt liiga pikaks veninud," naerab Veronts, aga nõustub tõsiasjaga, et kolmandat õhtut sama outfitiga õue mängima minna oleks liig.

Pärast lõunasööki Verontsu korterinaabri Thierry ja tolle tüdruksõbraga siirdume ehku peale lähedalasuvatesse poodidesse, kuigi kell on juba laupäev, selline aeg, kus rõivapoode sulgema hakatakse. Ja leidubki üks, kust ma saan omale lambist sellise komplekti, millesse ma praegusel hetkel suisa sõgedalt armunud olen. Kõik vajalik saab hangitud stiilis "uksest sisse, uksest välja ja vahepeal pool palka poepidajale". Totaalse Muutumise lõpuosas suudame me vaese poeomaniku ka nii hasarti viia, et ta minu värvide kokkusobitamise soovist haaratuna aksessuaarideks kõiki ettejuhtuvaid punaseid asju pakub, alustades pastapliiatsihoidjast, lõpetades suure kettaga telefoniga. See viimane oleks kluppi tarituna ja elegantselt käe peal hoituna lihtsalt liiga khuul, aga ma kahtlen, kas onud turvamehed meid sellega sisse laseksid. Pärast mõningast kahtlust maanduvad kotti suured südamekujulised kõrvarõngad, mille kohta Veronika alguses poepidajale venitab "Eeehm, I don`t know.... she`s really not a heart-person." Aga kuna see tuusamast tuusam poolemeetrise täringuid ja püstoliteid täis ripatsiga klõpskõrvarõngas jääks tõenäoliselt kas mõne glamour modeli juuksepikenduste külge kinni või, minu tantsustiili arvestades, kaoks lihtsalt esimese minuti jooksul ära, otsustan ma raske südamega nende väljapakutud südamete kasuks.

Poest väljudes haaran igaks juhuks taskust telefoni ja löön kulutatud summa kodumaisesse valuutasse ümmer. "Jeerum," on minu reaktsioon. "Nohh, palju on?" piilub Veronts mu telefoniekraani. Nähes seal olevat summat, hüüatab ta: "CAROliina!" ja küsib siis veidi aja pärast: "Tahad tagasi viia?" "Eeee-ii!" kõlab minu veendunud reaktsioon. Sõnad vintage ja one-off on mu jäägitult ära võlunud. Nagu Verontsi ja Epu tunnustavate kommentaaride läbi hiljem selgub, on see outfit ka äärmiselt minulik, hoolimata kõrvades rippuvatest punastest südametest. Ma ise ütleksin, et kingakarp on kogu selle loo juures veel kõige minulikum. See kasvas mulle suisa nii südame külge kinni, et ma keeldusin lennujaama check-in`is karbist loobumast ning pressisin selle koos kingadega niigi üle ääre ajavasse spordikotti.

Edukas shopping tehtud - koju, krohv näkku, traditsiooniline rasvane hiina söök kõhtu (kuidas sa, hing, muidu neid tasuta jooke lõhustad?) ja minek!

Bussipeatusest klubini on veidi maad mööda Londoni kesklinna tippida ja nii saamegi me kuulda, mida hilisõhtused meesterahvad meist arvavad. Veronts ja Epu saavad näha ka, aga mina olen kahjuks/õnneks lühinägelik. Üritan aktiivselt harjuda oma pealaest jalatallani uue outfitiga. Ainuke miinus selle juures on asjaolu, et tualettruumi külastamise puhul tuleb end täies mahus lahti riietada, kuna kõnealune outfit on ühes tükis.

Klubi on suur ja änksa, aga vip-tsoonis viibimine on tapvalt igav, nagu ikka. Seal saab vaid seista või istuda ja jooki limpsida. Tantsida nagu väga ei saa. Ei kukuks loomulikult välja, sest kui ma vaatan üle ääre allapoole ja näen neid rõõmsas karjas ringikargavaid inimesi, ei teki mingit isu siin üleval tantsiskleda. Isegi sound tundub seal, allpool, etem olevat. Lähedalseisev meesterahvas jälgib mu pilku ja lausub: "So you wanna mix with the simple folks, huh?" No tahan jah, kas peaksin end süüdi tundma? Ma võin natuke aega show-offida ja ma saan sellega hiiglama hästi hakkama, aga terve aeg näidelda... Vat pole tahtmist. Kunagi olnudki.

Toetan pepskini mõtlikult diivani seljatoele ja tühjendan oma põrgupunase joogiga klaasi. Tuleb ta ikka? Tuleb, raudselt, et tuleb, rahustab Veronika mind. Kui ta sõbrad on siin, tuleb tema ka. Tegelikult ei saa ma isegi aru, miks ma seda küsimust endalt küsin. Ma ju tean, et ta tuleb. Teistmoodi ei saa see lugu edasi minna.
Ja siis ta saabubki. Tiiger. Seisatab, vaatab oma hiiglaslike silmadega meile otsa ja naeratab oma suurt naeratust. Sellest, kuidas inimesed on vahepealse aja jooksul mõttetööga ametis olnud, on liigagi hästi aru saada. Aga karta ega peljata pole siin midagi. Kui, siis ainult seda, et emme Veronika mu ebasobiva käitumise korral järgmisteks õhtuteks koduaresti paneb =)

Vähemalt hetkel tal seda mõtet aga pole. Tahab hoopis kuhugi underground klubisse minna. Kuna meie seltskond koosneb lülidest à la tema tunneb teda ja tema omakorda teda ja nemad on tolle sõbrad, jne, võtab meil ühise tegevusplaani väljanuputamine ja selle teostamine piisavalt kaua aega. Lõpuks jõuame me ikkagi samasse kluppi, kus eelmisel õhtul viibisime. Täna ei saa me enam nii palju tantsida, kuna tiigri murtud jalg annab ennast kõvasti tunda. Vaeseke suisa lonkab vahepeal. Aga seda enam jääb aega jutlemise jaoks.

"Are you holiday romancing?" küsib ta ja õhus on tunda küsimuse tõsiduse astet. Nagu tavaliselt ikka, on selle küsimuse vastus liiga keeruline, et ühe sõnaga ausalt vastata.

Vahepalana oleme me tunnistajaks mingite Briti tshikkide kätshile, kust üks neist väljub võitjana, käes teise juuksed (ilmselt vist küll kas shinjoon või juuksepikendused või parukas vms.).

-"So how come a lovely girl like you is single?"
-"Is this a tricky question?"
-"Well, it certainly has a catch in it."

Pugistame naerda. Mina ei taha seletada ja tema ei sunni mind seda tegema. Paganas, mulle meeldib see inimene.

Day 2 & 3

Sõidan Newcastle`isse. Morkakene viib mu ühte mõnusasse Itaalia söögikohta, kus iga viie minuti järel on kellelgi sünnipäev ja sellega kaasnev kõiki teisi helisid mattev Briti naiste poolt produtseeritav lärm. Toit on nämma ja kõhutäie edulisemaks seedimiseks tassib Morka mu mingisse hiiglaslikku parki, kus on küll väga ilus, aga ka väga pime ja suht kõhe, sest peale meie on seal pargis veel 0 inimest ja palju varemeid. Ma kõnnin rohkem kui terve eelneva 2007 aasta jooksul kokku. Aga kindlasti mitte rohkem kui järgmisel päeval, kui me sõidame linnakesse nimega Southshields, mille rannikuäärt mööda kõnnime me minu arvates küll peaaegu et Shotimaani välja. Mitte et mul selle vastu midagi oleks. Lihtsalt et päevane kalorikulu tõuseb harjumatu mühinaga.

Õnneks on Morka nõus ühel hetkel täisnurga võrra suunda muutma ja majade juurde jalutama. Majad on armsakesed, aga mittemittemidagi võrreldes selle vana mahajäetud kalmistuga, mille me elumajade vahetust lähedusest avastame. See paik on lihtsalt liiga ilus. Kõrged-sünged majesteetlikud hauaplaadid, millest paljud viltu vajunud või ümber kukkunud. Palju puid, mis paiknevad siiski piisavalt hõredalt, et taevast sirav päike pääseks peaaegu kõikide haudadeni. Ei ühtegi küünalt ega omaste poolt toodud lillekimpu. Ainult metsikud helesiniste hüatsintide puhmad siin-seal. Hea tunne tekib. Nii ilus ja nii hea on olla, et ma teen midagi, mida ma muidu eales ei teeks. Ma teen surnuaiast pilti.

Newcastle on nummi ka sinna teistkordsel saabumisel. Mulle meeldivad isegi need tumepruunid ja punakad majad, mis on veidi räämas või lagunenud. Ja Morkakene on äärmiselt vastutulelik võõrustaja. Suisa illegaalsuseni vastutulelik ;) Minu korduvad tänud ja vabandused. Ikka sellesama asja eest... =/

Day 4

Tagasi Londonis. Emme Veronikalt linnaluba saadud =)

It`s a perfect first date. Kuidas muudmoodi saakski olla minnes välja perfektse mehega? See kõik on nii aus ja nii siiras. Ja lihtne. Ei mingit mängu, ei mingit trikitamist, ei mingit keerutamist. Ma ei oska ega soovigi midagi rohkemat öelda. Ma ei tea, kuidas seda defineerida ja ma ei tahagi. Aga ma tean, et ma olen kuradima õnnelik, et ma sellise inimese leidsin. Või et tema minu leidis. Vahet pole. Tulemus on sama.

***

Lesin suurel pehmel tumesinise sametiga kaetud diivanil ja jälgin, kuidas Siberi tiiger mulle netist kauaigatsetud Timbalandi plaati tellib. Liigutused, näoilmed ja kõik see, mis seal tooli peal istub, paneb mind mõtlema: so that`s what a perfect man looks like. Lausekatked, mõttejupid ja ideed panevad mind mõtlema: so that`s what a perfect man feels like. Tiiger ise ainult naerab minu avalduse peale.
Ülemisel korrusel demonstreerib ta mulle juba oma aksessuaaride kogu. Sellel perfektsel mehel on perfektsed käepaelad, perfektsed mütsid, perfektsed kaelakeed ja terve kuradima toatäis perfektseid jalavarje. And a body covered with the most perfect tattoos I have ever laid my eyes on. Arvuti screensaveriks on Pink. Seinal ripub Fergie. Küsin talt ettevaatlikult (kuigi ma tean vastust juba ette), et mida poiss arvab näiteks, no ütleme, hmmmm, Gwen Stefanist. Selgub, nagu arvata oligi, et meil on ühised kolm lemmiknaist. Ja see tähendab ainult ühte asja - kodurahu =)

Küsib, et mida mulle meeldib kõige rohkem teha. Löön silmad põrandakattele ja ütlen vaikselt, et lõbustuspargid meeldivad väga. Tüüp teeb trikimeest ja näitab mulle voldikut. Lõbustuspargi oma. Ütleb, et ta ei tea, mis teda sinna kisub, aga millegipärast avastab ta end sealt päris tihti.

Meil on sarnased vanemad ja analoogne lapsepõlv. Ühesugused hoiakud ja suhtumine maailma asjadesse. Kui ma elaksin Inglismaal, jälgiksin ma tõenäoliselt suure huviga tema lemmikseriaali.

Kõige tipp on see, kui tiiger tervislikku hommikusööki hakkab valmistama. Mehed köögis kuulub vaieldamatult mu nõrkuste esikümnesse. Ma pole eales varem ühestki lennukist maha jäänud, aga see Estonian Airi lend Tallinna poole väljus ilma minuta...

Millegipärast on mul tunne, et see lennukist mahajäämine juhtus mingil kindlal põhjusel. Mine tea, mis kõik minuga sel kolmapäevasel õhtutunnil Tallinna linnas juhtuda oleks võinud. Kindlasti on sellel kõigel mingi sügavam tähendus. Otse loomulikult. Ma ei saakski ju siin avalikult tunnistada, et hilinesin lennukile lihtsalt sellepärast, et imetlesin ühe mehe tätoveeringuid =P



Song of the week: Musiq Soulchild - Newness

British humour etc.

Kohe lennujaamas hakkas pihta. Mina tahtsin lihtsalt kesklinna pääseda, aga mehel leti tagant oli pakkuda mitu erinevat varianti. Ta ise oli kangesti odavama pileti poolt. Üles, et see jõuab kõigest kaheksa minutit hiljem kohale. Mina ütlesin, et njää, ei tea midagi, mulle soovitati Gatwick Expressi hoopis. Tema vastu, et no aga see on kallim ju. Ma siis ütlesin onule, et "I want the one with less hassle", lootes, et ta mu hingekese rahule jätab ja mind juba ometi kord mingi piletiga õnnistab. Onul aga oli kiusutuju ja nii venitas ta näo pikaks ja lausus: "The one with less hassle on your pocket maybe?" Ja nii edasi ja nii tagasi. Tükk aega jändasime, lõpuks lunastasin mingi suvalise pileti ja tegin, et sealt kassast minema sain.

Rongis istusin ühe toreda papi kõrvale. Selline väga sümpaatne ülikonnastatud papi oli. Kuna rong sõitis maa peal, oli vaade täiesti olemas ja seda ma ka nautisin... kuni ühel hetkel hakkas papi liigutama. Mina, viisakas tüdruk, hüppasin kohe püsti, et ta must mööda pääseks, papi aga ei mõelnudki püsti tõusta. Ootasin tükk aega ja istusin siis tagasi. Papi pani oma käe mulle õlale ja lausus: "Oh, did you think I was getting up, love? I was just waking up." Naljatilk. Ma loodan, et Eestiski varsti rohkem selliseid vanapapisid tänavatele ilmub.

Igatahes. Tervitusõhtu oli ootamatusi täis ja väga lõbus. Pidutsemine ööklubis, kuhu laua kinni panemine maksab 3000 naela, peabki lõbus olema. Baarman oli üks minu lemmikmeestest, as usual. Selline mees oli, et kui mina peale esimest joogitiiru kuulutasin, et ma soovin drinki, mis sobituks minu riietusega, valmistas ta ilma nurinata iiiilusa suuuure koooollase kokteili, mis maitses mõnusalt mangone ja kadus nigu mutiauku. Verontsu ja Epp said ilusad suured sinise-pruunikirjud joogid, mille kohta baarman ütles, et "ladies, drink slowly" ja Veronts väitis, et need maitsevad nagu suured tekiilad, aga minu arvates olid need suht okei. Tshikid tegid igatahes nägusid ja lõppes see asi nii, et Veronika sõnas: "Anna see Carryle, ta on Eestis harjutanud." Eks ma siis aitasin neid hädast välja sutike. Mitte väga palju, aga piisavalt, et järgmisse kluppi suundudes miniminiseelikuga külm polnud. Alkohol on ikke üks hää asi.

"Vaata neid siin ees, need on kõik paparazzid, ootavad oma võimalust." Selline klubi siis oli see teine. Aga rohkem me sellest ei räägi, sest ma arvan, et Veronika tahaks kõnealuse kogemuse pigem ära unustada =P

Sealt edasi siirdusime hiinlaste restosse. Epp tahtis süüa, Veronts tahtis juua, mina ei tahtnud absoluutselt mitte midagi. Kõht oli jookidest ikka veel täis. Pea niisamuti. Ma tahtsin lihtsalt rahulikult istuda. Aga nohh, alati ei saa, mida tahad.

Kuna kellaaeg oli juba öö mis öö, teadustas kelner, et alkoholi enam ei serveerita. Veronika vokabulaaris sellist sõna nagu "ei" aga ei esine, so she was determined to get some alcohol. Mis oli üpris lahe, kuna seda on alati hästi lõbus jälgida, kuidas Verontsu omale mingit asja välja sehkendab. "What are these people drinking in that table?" küsib Veronts kelnerilt ja osutab meie lähedal asuvas lauas lõbutseva seltskonna peale. Selgub, et sealne seltskond joob, jah, tõepoolest veini, aga nemad on omanikud ja võivad seega teha, mida heaks arvavad. "Hey, mister! Can we have some wine as well?" hõiskab Veronika ja meie Epuga kaevume silmi pööritades menüüsügavustesse. Omanikud raputavad päid - ei, me ei tohi veini juua. Jumal tänatud, mõtlen mina... ja siis tuuakse lauda shampus. Veronika on muidugi ilgelt happy, aga mina otsin menüüst juba suht paaniliselt midagi, mis ei sisaldaks alkoholi ja mul kõrist alla läheks. Vegetarian spring rolls, jippiii! Mitte et neist ja Epu pakutud pardipannkookidest ja pähklitest eriti palju kasu oleks. Võibolla ainult niipalju, et kui saabub aeg lauast tõusta ja mõlemal korrusel kõikide inimeste pilgud meid saadavad, siis jalad kõnnivad otse ja ei komista kordagi vaiba ääre taha.

Mingil hetkel oleme me done ja otsustame õue tagasi minna. Mitte et sellestki palju kasu oleks. Värske õhk ei tööta mitte alati soovitud viisil. Viimane klaas shampust tekitab igatahes sellise olukorra, kus me valjuhäälselt kõiki mööduvaid meesterahvaid hindama hakkame. Honestly, need, kes arvavad, et mehed naisi seksistlikult hindavad, ei oska vist aimatagi, mis teksti kuuleb siis, kui olukord on vastupidine. Aga kuna me vestleme eesti keeles, on kõik suht okei seni, kuni tshikid satuvad vaidlusesse selle üle, kas meie ees kõndiva noormehe üks tagantpoolt paista olev mitte eriti strateegiline kehaosa on piisavalt suur või mitte. Mille peale mina kisan juubeldades, et "I ain't seen nuthing 'til I've seen something!" ja kiirendan sammu. Mis osutub taas kord üheks mittevajalikuks ettevõtmiseks, kuna neegripoiss keerab joonelt ümber ja sammub meie juurde. Ütleme nii, et tema olek, välimus ja sisemus olid niivõrd tasemel, et need parameetrid, mille üle me moment tagasi vaielnud olime, minetasid igasuguse tähtsuse. Ma suutsin teist korda ühe õhtu jooksul ära armuda :)
Esimene oli üks tüüp klubist, kes ulatus mulle (ma ütlen nüüd nii, nagu asjad olid) konkreetselt tissideni ainult, aga kes oli nii armas ja heakene ja vahva jutuga, et sulatas mu sügavkülma hoiule pandud südame sekunditega. Mitte nagu üks meesterahvas, kes mõned minutid varem külje alla ujus sellise pick-up line´iga, mida ma arvasin, et minu pisikesed kõrvad iialgi kuulma ei pea.
"Hi, I´m Romeo. Are you Juliette?"
Millegipärast visandus mulle kohe ühe hea filmi pealkiri. Romeo Must Die.

Njaa. Seltskond on siin kirju. Vaene Verontsu pidi bussis üle elama situatsiooni, kus mingid noormehed maandusid meie kõrval ja üks neist osutas näpuga minu peale ja deklareeris, et "I wanna marry her." Ma arvan ka, et Veronika on see kõige õigem isik, kelle käest öösel bussis minu kätt paluda. Nalja kui palju.

Ja peris palju koeri on siin ka tänavatel. Kuna kõik sellised linnad, kus on palju loomi tänavatel, võidavad koheselt minu sümpaatia, on fancy London townil nunnude kutside ja nunnude kuttide eest juba kaks punkti teenitud. Another two tulevad pruunidest tellistest hoonete eest (love love love those), un point senise shoppingu eest (iga muus riigis käimise korraga veendun üha enam, et peaksin Veendunud Välismaal Shoppajate Klubiga liituma) ja pool punkti kukub selle laheda filmi eest, mida me eile õhtul vaatamas käisime. Fracture. Anthony Hopkinsi ja ühe minu jaoks uue ja tundmatu, aga see-eest eluhea näitlejaga, kellele oli advokaadi roll antud. Ühesõnaga Fracture. Ma leian, et ei pea siin erilist veenmistööd tegema. Fakt, et meistriklass himself oli nõus tolles filmis mängima, kõneleb enda eest. Fracture. Remember the name. Ma tõesti-tõesti tahaksin, et te seda vaatama läheksite.

Ja viimane ent kõige ilusam punkt läheb minu armsale jamaikalasest vanemale vennale, kellega me polnud juba ligi poolteist aastat näinud. Naljakas, kuidas aeg möödub, aga mõne inimesega uuesti kohtudes on positiivsed vibratsioonid täpselt samasugused. On hea taasavastada endasuguseid naiivhingi, kellega maailma asjade üle arutada. Ja kuna ma tean, et seda blogi käivad lugemas veel vähemalt kaks naiivhinge, tsiteeriksingi lõpetuseks Don-i, kes minu kurvastuse peale lausus: "Carry, think of it like that: you did not make the World, you inherited it." Ja kes minu küsimuse peale "Do you think things will ever get better?", vastas: "Yeah, I do. Once the ozone layer is all finished, everything will be better. Cause we will be gone, man."

Pisukese huumoriga saab kõigest üle. Ka maailmavalust.

Näpunäiteid iseseisvaks eluks

Tavaliselt, kui ma omapead kluppi vai reisile lähen, loetakse sõnad peale. Nii ka sel korral. Aga sel korral said minu kõrvad üllatuse osaliseks.

Kui traditsiooniliselt tüdrukule kaasa antavad sõnad kõlavad nii: "Carry, me oleme mõlemad täiskasvanud inimesed, nii et mängime nüüd seda mängu, et mingit hookuspookust ei tule. Onju? No kissing, no hugging, no nothing. Kui on suhe, siis on suhe. Asi on usalduses, saad aru?", siis tänane kõne kõlas hoopis nõnnamoodi: "Ja vaata, et sa siis ühtegi võimalust kasutamata ei jäta, mis tekkima peaks. Et pärast jälle ei kahetseks."

Et nagu kuidas palun? Kuidas-kuidas? Eino.
=/
Kui härra nii arvab, siis otse loomulikult.

Või on see hoopis reverse psychology? Et üks eriti kaval meesterahvas teele sattunud? Mu väike karupeake on hetkel liiga halva koogielamuse mõju all, et selle mõistatuse vastust välja mõelda.

Eniveis, London town, here I come!!

Ja teie ärge vahepeal seda Fontex Trade`i mustikatorti sööge. Täiesti jube kogemus. Kui te seda just üleni pohlamoosi sisse ei uputa, aga siis saab sellest ju juba pohlamoosikook, nii et...

Mida teeb kumuleeruva kõrvakahjustusega inimene mürtsuva muusikaga ööklubis või autos?
Mida teeb süveneva silmakahjustusega inimene televiisori või arvuti ees?
Mida teeb neeruhaige viinaklaasi taga?
Mina tean vastust. Ja ma tean ka seda, et neile meeldib järgnev lugu.

http://www.mediamax.com/caramelcarry/Hosted/LTCS.zip

Letting The Cables Sleep, Bush`i esituses. Mul on hea meel, et see lugu juhtus olema minuga ühel ajal ühes kohas.
Kõige viimane järelejäänud aeg omandab alati teistsuguse tähenduse. Me mõtleme sellele liiga harva.