See on tõeline ime!

Valest asendist arvuti ees ning autoroolis sain omale mõni aeg tagasi valud õlgadesse ja tuikamised turja. Minu armsad klassiõed kinkisid mulle nendest lahtisaamiseks sünnipäevaks massaazhi kinkekaardi. Tähtpäev ise oli küll juba kuid tagasi, ent kinkekaardi järele sukeldusin sahtlisse alles paari päeva eest, kui pea keeramine paremale poole enam võimalikuks ei osutunud. Jooksin nimelt Londonis vihma käes kahe suure ja raske kotiga ringi. Sain sellest takoised lihasvalud, et poleks uneski osanud midagi sellist ette kujutada. Käsivart ilma "ai" ütlemata üles tõsta ei saanud, jne. Ja ma pole mingi sissy, eksole. Tavaliselt, kui küünarnuki närvikoha vastu kapinurka ära löön, tõmban lihtsalt suu pooleks sekundiks kriipsuks ja ongi korras. Aga seekord oli lihtsalt rõve olla juba, nohh. Selline tunne, nagu keegi oleks mu omaenese naha seest välja ajanud ja kopranaha sisse toppinud. Sunniviisiliselt kokkukägardatud ebardliku inimlooma tunne.

Valin kinkekaardile trükitud telefoninumbri, et aega broneerida. Tädi teiselpool telefoniliine palub kinkekaardi numbrit. Annan. Ei ole kade. Paari sekundi pärast teatab tädi, et sellise kinkekaardiga on nende juures juba käidud. Mina üllatunud häälega vastu, et ega ikka ei ole küll. Tema jälle, et on ikka küll. Mina siis seletan tädi broneerijatädile, et ma esimest korda üldse võtsin selle kinkekaardi sahtlist suure märkmiku vahelt välja. Et puudub igasugune võimalus, et ma seda kasutanud oleksin. Endamisi lisan, et "juhul, kui ma just kuutõbine pole või tõsiste mäluhäiretega", aga jätan selle targu väljaütlemata, kuna tädi broneerijatädi on kõne algusest peale olnud kiusliku tigediku häälega. Pärast veel ütleb mulle, et olete jah kuutõbine! Ja mina pean siis selle teadmisega elama. Ei maksa tädile lisakaarte jagada.
"Jaaa-aaaa," venitab tädi "meil on siin selle numbri all kaks protseduuri kirja pandud."
"Mis teil sinna kirja on pandud?" pärin mina, lootes sel viisil kuidagi segasesse loosse selgust tuua.
"Tselluliidimassaazh ja siis üks üldmassaazh ka."
"Mul ei ole tselluliiti, mida masseerida!" kuulutan mina võidurõõmsalt, arvates, et lahing on sellega võidetud. Kuid oh ei. Tädi ajab ikka oma joru.
"No meil on siin nii kirjas."
"Aga mina ei ole teie juures käinud. Ma ei tea isegi seda, kus te asute, kui nüüd päris aus olla."
"Öelge veel oma kinkekaardi number."
"143. Kui see just üheksa ei ole seal keskel."
"Ei, nii kaugele pole meie numbrid veel jõudnud, nii et see ei saa üheksa olla. Vaatame veel kord, jah, ei, ikkagi on meil selle kaardiga käidud ja üks protseduur on tehtud ja teine on veel tegemata."

Kurat ja põrgu! Ma ei maga elusees päevasel ajal, nii et ka minu uneskõndiv mina poleks saanud kummalgi protseduuril niimoodi ära käia, et ta tolle koha uksest oleks sisse pääsenud. Heameelega saadaks nad kuu peale, aga äkilisemast liigutusest tekkinud valusööst kaelalihastes paneb mind ümber mõtlema. Abi on vaja nii ruttu kui võimalik. Tehku mu kaelale kasvõi tselluliidimassaazhi.

"Ma tulen siis sellele teisele."
"Heakene küll, öelge veel palun oma kinkekaardi number." (Ja mina olen see, kellel on mäluhäired?)
"143."
"Homme kell kuus kuidas sobib?"
"Sobib väga hästi, olen kohal."

Ma olin paar korda varem ka massööride juures käinud, aga need tegid ikka ja alati ainult haiget. Seepärast, kuna mul otsest vajadust massööri järele tollal ei olnud, otsustasin nende juures käimise järele jätta. Valuks valmistusin selgi korral. Suuremaks, kui juba olid. Ja tigeda tädi bitshimiseks samuti.

Minu üllatuseks võttis mind kohapeal registratuuris vastu väga sõbralik teenindus. Mille nullis ära massöör, kes tuli, noogutas mulle ja pistis nina alla ankeedi terve rodu küsimustega minu läbipõetud/krooniliste/pärilike ja muud sorti haiguste kohta, traumade, kaebuste, liikumis- ja toitumisharjumuste kohta, millele ma kõigile püüdliku täpsusega vastasin. Loomulikult on massaazhi puhul tähtis see, et ma olen neerudega krooniline, loomulikult on tähtis see, et mul on olnud seljakõverdus, loomulikult peab massöör teadma seda, mitu korda nädalas ma metsajooksu käin või ei käi tegemas. Ankeet täidetud, ulatasin selle massöörile, kes naeratas ebalevalt (ta oli üldse väga sõnaaher, mis hakkas juba kuidagi kahtlasena tunduma) ja juhatas mu õigesse ruumi.

Seisin seal ja ootasin, et ta ankeedi läbi loeks. Massöör aga asetas selle lauale ning hakkas lauda valmis sättima. Sellega ühelpool, vaatas mulle otsa, et miks ma juba riidest lahti ei ole. Aga mina olin oodanud, et äkki tal tekivad mõned lisaküsimused seoses minu antud vastustega. Et äkki ta tahab teada, millal mul viimane hoog oli või midagi sellist. Et äkki ta ei saagi või ei tohigi mulle massaazhi teha. Tädi massöör ei tundnud paberi vastu mingit huvi. Esitasin igaks juhuks vastavasisulise küsimuse.
"Oi, aga mina olen venelane ja ei ...." (punktiiriga tähistan siin ja edaspidi neid lauseosi, mis koosnesid rohkem kehaosadega edasiantavast ja ebamäärasest mõminast).
Mõtlesin endamisi, et kuidas on selline asi võimalik - õpib massööriks, aga eesti keelt ei oska? Teenindab ainult vene keelt kõnelevaid kliente siis või? Et registratuuris küsitakse kohe ära, mis keeli klient valdab - kui vene keelt ei mõista, siis pazhaalusta ni prihadiite!? Või pannakse kohale mingi nii venepärane nimi, et ükski eestlane lihtsalt ei taha sinna minna. Maitea, mingi Stolitshnaja Vodka või Putin näiteks =) Ajakirjanikest-suhtekorraldajatest-imagoloogidest sõbrad võivad siinkohal nüüd igasuguseid muid negatiivsete seostega nimesid välja mõelda. Paluks neid, mis on patenteerimata.

Nimetan tädi massöörile mõned olulisemad punktid oma ankeedil ja küsin, et kas on ikka okei, et ma lasen omal neid ja neid kohti mudida. Masöör kahmab kibekähku paberi ja laseb silmadega sellest üle, unustades, et sel momendil olen ma juba teadlik asjaolust, et ta sinna kirjutatust sõnakestki aru ei saa. Lausub: "Jah, ma ...... ." Saan aru, et ta arvab, et põhimõtteliselt peaks kõik olema okei, kuna ma just hetkel verd ei oksenda ja käed-jalad näivad ka kõik otsas olevat. Meenutan hetkeks kaheksa aastat tagasi aset leidnud juhtumit, kus peiku mu lõputult valutavat selga masseeris, millele hiljem järgnes haiglasseminek ning arstide hurjutus, et lihtsa seljavalu puhul ehk tohib masseerida, aga neeruvalu puhul teeb see kõik hoopis hullemaks. Kaalun mõttes võimalust see massaazhi-asi sinnapaika jätta. Haiglas on küll tore olla, aga mul nii palju asju praegu pooleli, et parema meelega siiski püsiks sellest hoonest väljaspool. Vaevarikas peakeeramine paneb mind aga hetkega ümber mõtlema. Ma pean sellest kopranahast välja saama, tulgu või hullem!

Vahetan massööriga veel mõned ohtra punktiiriga laused ja kobin piinamispingile. Esimese pool tundi tädi nagu ei teegi midagi. Silitab ainult. Ma ikka ootasin kloppimist ja togimist. Hmhh. No vaatame. Esialgu tekib küll tunne, et oleks ehk selle va kinkekaardi realiseerimise asemel pidanud Krussiku aiavärava poste minema kriipima või siis üritama Traadipead (Kojanarri uus alter ego) pitsa või hamburgeriga ära osta. Meesterahvastel ju jõudu peaks jaguma.

Teises vaatuses aga annab tädi massööritädi asjale karmima käigu. Kõigepealt üritab ta mind sõna otseses mõttes pool meetrit pikemaks venitada (mis ei tee absoluutselt haiget, nii imelik, kui see ka pole) ning seejärel käänab mu tiivakondid sellisesse asendisse, nagu ma oleksingi mingi lind. Ikka ei ole valus. Tunni möödudes lausub: "Saigi valmis.... ."

Tõusen laualt, mõtteis ikka veel seesama kahtlus, et kas taoline õrnavõitu kohtlemine siiski liiga leebe polnud. Ehk oleksin pidanud enne sessiooni algust näpuga õigete kohtade peale osutama ja valju häälega vene keeles appi karjuma, et ta olukorra tõsidusest aru saaks? Uimaseks muutis see värk nüüd kohe kindlasti. Tuian registratuuri poole, kus mind teavitatakse, et mu kinkekaardil on veel üsna mitme massaazhi jagu krediiti järel. Ju nad on tolle minu asemel kohalkäija vahepeal teolt tabanud ja talle säru teinud. Astun uksest välja, saateks tädi registratuuritädi lahked sõnad: "Hoidke ennast täna soojas ja jooge hästi palju vett!" Niuts. Mingi suvaline inimene hoolib sellest, et mina ennast ei külmetaks või et massaazhist mingeid komplikatsioone ei tekiks. Now how sweet is that?

Astun õue. Ei teagi, kas sellepärast, et paistab päike, aga enesetunne on tõesti mõnevõrra etemaks läinud. Toimetan sel õhtul kaasa antud nõuaannete järgi: joon palju vett ja hoian end soojas.

Ja hommikul?
Ime on sündinud!
Mitte kusagilt pole enam valus! Mitte mitte kusagilt! Lisaks sellele saan ma üle tüki aja oma selja täiesti sirgu ajada ilma, et mingi takistus ette tuleks. Lükata õlad selja taha ja istuda kõrge seljatoega toolil nii, et tiivakontidel valus ei hakka. Ilgelt mõnna!!! Nii hea on olla, et tahaks umbkeelsele massöörile tänukirja saata. Ma mäletan, et kunagi aastake tagasi avastasin poest maailma parima, võiks suisa öelda, et ideaalse õunatükkidega kohupiimakoogi ning kuna pakendi peal oli kontaktandmetena kirjas vaid tootjafirma meiliaadress, kirjutasin sinna kogetud koogieufooriast. Aga kuna massaazhikohta lähen ma veel tagasi, toimetan ehk seekordse kliendi tagasiside isiklikult kohale =)

Ausalt, ma ei oleks uskunud, et nii hella mudimise peale ükski asi korda võib saada, aga vaadake mind nüüd! =D Nagu kitseke, kel jala ümbert kips ära võetud =D