Peamine põhjus, miks ma õudukate vaatamise mõni aeg tagasi pooleli jätsin, oli tüdimus rumalatest tegelastest. Kuna mu ema on suur õudusfilmide austaja, vaatasin ma neid jubedusvärinatega juba nelja-aastaselt. Siis oli kõik muidugi kordades õudsam, kuna ma ei saanud inglise keelest aru ja paljudest muudest asjadest samuti mitte. Näiteks arvasin ma, et Gremlins on üks jubedamaid filme üldse, paar aega tagasi sain aga teada, et see pidavat hoopis õuduskomöödia olema. Pisikese lapse jaoks vist mitte... Ülikooliajaks oli mul pidevast õudukate vaatamisest juba nii paks nahk selga kasvanud, et kui terve saal kinos kriiskas, istusin mina tuima näoga ja juurdlesin, et kas nad karjuvad sellepärast, et kehva filmi endi jaoks põnevamaks muuta või ongi see nende jaoks hirmus.
Eniveis, ühel hetkel sain ma aru, et ma olen oma elu jooksul ära vaadanud superhüperkoguse õudukaid, aga valdav osa neist ajab mind suisa endast välja sellega, kui rumalad tegelased neisse sisse on kirjutatud. Iga kord, kui keegi meessoost tegelane kriitilise hetke saabudes ütleb oma naissoost kaaslas(t)ele, et ma (me poistega) lähen (läheme) nüüd ja tapame selle kolli ära (kutsume abi; otsime midagi, mida saaks kasutada relvana, vms.), aga teie jääge siia, pange uks riivi ja kui keegi tuleb, tulistage selle ühe padruniga, mis teil salves on (või ronige voodi alla peitu), tekib mul tunne, et võtaks kahe käega peast kinni ja oigaks natuke. Nad kohe nagu tahavad surma saada. Mingi basic loogika isegi ei tööta.
Minu arvates peaksid faitklaabilikud metsa äraeksimise reeglid igaühel kuidagi instinktiivselt tulema. Näiteks nii:
Reegel number 1: You stick together.
Sest siis on teil kõigil korraga olukorrast samasugune ülevaade (given, et mobiilid on teil õudusfilmi puhul niikuinii levist väljas ja valjul häälel hõikumine sõjaolukorras tõesti ei ole kõige etem mõte) ning vaenlasel on seda raskem teid eksitada või anda lootust a´ la "kui ma kuidagi majani rooman, siis Juta aitab mu sisse ja me saame varjuda" momendil, mil Juta, kes sinust sinna maha jäi, on tegelikult juba tubli mitu minutit kutu. Lause pikk ja keeruline, mõte lihtne.
+ infopuudus, eriti kõnealustes situatsioonides, ajab inimesed hulluks ja siis pole neist niikuinii eriti midagi kasu. Nii et ärge jätke Jutat üksi mägionni!
Reegel number 2: You stick together.
Sest ka kõige armetum ja jõu poolest nõrk inimolend on võimeline otsustavas situatsioonis midagi ära tegema (näiteks kollile mulda silma loopima). Nii et mida suurem number inimesi koos, seda parem. Just so that maybe u will be able to outnumber the evil.
Reegel number 3: You stick together.
Sest iseendale esmaabi anda on raskemate vigastuste puhul peaaegu et võimatu. Kui inimene on näiteks natukene aega (nohh, nii umbes paarkümmend sekundit) tõsiselt verd jooksnud, läheb kere šokki ja ainult Jean Claude Van damme suudab siis veel jalaga palmi tükeldada. Üksi ja oimetuna ei suuda keegi enda ega oma teiselpool metsa ringiekslevate kaaslaste heaks miskit ära teha, aga mõnikord piisab vaid abistaja paarist näpuliigutusest, et olukord normaliseeruks. Ja ongi olemas. Black Hawk NOT down.
Norrakatel läks hästi - nende seltskonnast sai surma vaid kaks inimest, ülejäänud kolm olid vähemalt lõputiitrite ajal veel elus. Aga ka nende seltskonnas leidus üks tarkpea, kes arvas paremaks minna kahekesi autosse helistama sel ajal, kui kolmas haavlipüssiga metsamajakeses väriseb. Sellegipoolest on minu õudukate mõõdupurk ääreni täis ja sinna änam ei mahu. Aga teie, kes te armastate õudusfilme (või end nendega piinata), tulevikus vaadake kindlasti võimaluse korral filmi Padrikus ehk norrakeelse pealkirjaga Villmark.
11
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar