Now how ugly exactly is that?

Tahaksin alustada tänuavaldusega Trullale, kes avastas internetiavarustest ühe väga eriskummalise tegelase. Eriskummaline on too tegelane nimelt seetõttu, et tema blogi koosneb kopipeistidest teiste inimeste blogidest. Blogi asub tal aadressil http://blog.delfi.ee/user/3321
ja mõned minu sissekannetest tehtud täpsed koopiad on ta tõepoolest jõudnud juba ära kustutada (ma nägin neid seal veel paar tundi tagasi, aga olin siis liiga shokeeritud, et kuidagi reageerida). Mõned on aga siiani üleval. Kuna tegelane nimega matuu ei mäleta tõenäoliselt enam isegi, kellelt ta millise sissekande on maha kopinud, on tal hetkel ilmselt kustutustöödega raskusi (hee-heehh, kahjurõõm on ikke see kõikse suurem rõõm). Ega ma ei hakka ette ütlema ka, millised minu omad on.

Aga seda tahaks ma küll nüüd teadjamate käest teada saada, et kas netiblogisid ka autorikaitse alla saab panna ja kui saab, siis may I, oh may I nail this bastard? Sest mul on vaim valmis ja sõjakus ajab üle ääre. Tsiteerides minu ema: "annaks raisale vasta kuppu!"

Tegelt ka! Mul hakkab ikka sigakõrini saama juba igasugustest kopikättidest. Kui madalale saab langeda? Väga kole ja alatu teguviis!

Keskkoolis oli mul üks selline klassiõde, kellega me aastakese inglise keele tunnis kõrvuti istusime ning kes oli terve keskkooli vältel tuntud peamiselt seetõttu, et ta teostas eranditult kõik tunnikontrollid, kontrolltööd ja eksamid spikerdades ja koostas kõik kodused tööd internetist võetud materjale ümber paigutades. Enamus ajast ma lihtsalt irvitasin selle üle, koos teistega. Natuke ebameeldiv oli ka. Siis, kui ta parasjagu minu pealt maha vehkis kirjutada. Mitte et ma kade oleksin, aga lihtsalt imelik on, kui inimene terve töö sinu pealt maha viskab.

Sellest, milline too inimene oma olemuselt on, sain ma esimest korda aru algklassides, kui inglise keele tunnis tehti etteütlust. Tavaliselt oli mul õpitud neljadele-viitele, aga sel korral oli täiesti õppimata. Klassiõde kirjutas minu pealt maha kõik, kaasa arvatud minu vead. Kui järgmisel päeval vihikud kätte jagati, saime me mõlemad kahed. Õpetaja oli märganud, et meil on identsed vead ja kuna me istusime kõrvuti, päris ta klassis valjul häälel, et kumb nüüd kumma pealt maha kirjutas või tegime me seda koos? Istusin vaiki, sest ma poleks elusees hakanud sõbranna peale näpuga näitama. Pinginaaber aga kires üle klassi (ja seda veel rõõmsal häälel), et mina olevat tema pealt maha kirjutanud! Mina istusin tummalt, sest sellist lööki polnud ma küll oodanud.

Teist korda sain kõnealuse isiku olemusest aru ülikooli ajal. Sellest, mis kammarrajurra siis kõik toimus, ei hakka ma siin kirjutama. Liiga inetu. Liiga uskumatu. Ometi piisavalt tõsi, et ma otsustasin selle isikuga igasugused suhted katkestada. Siiani pole kahetsenud ja tuginedes nendele lugudele, mida ma temast every now and then linna pealt kuulen, leian, et tegin ühe kõige karmimatest, kuid siiski samal ajal ka õigeimatest otsustest oma elus. Oleks pidanud seda juba 5. klassis harrastama.

Igatahes olen ma analoogseid samme ka hiljem astunud ja lubage ma jagan teiega saladust: it feels really awesome telling shitty people where they belong and eliminating them from your circle of friends! Ühel hetkel sai lihtsalt nunnu olemisest kõrini. Mitte et see loomulikult poleks tulnud. Aga too teine asi tundub veelgi loomulikum =D

Seega kuna ma olen sõiduvees, siis once again, oskab keegi mulle öelda, kuidas ma sellel matuu-l käed selja taha saaksin väänata? =)