British humour etc.

Kohe lennujaamas hakkas pihta. Mina tahtsin lihtsalt kesklinna pääseda, aga mehel leti tagant oli pakkuda mitu erinevat varianti. Ta ise oli kangesti odavama pileti poolt. Üles, et see jõuab kõigest kaheksa minutit hiljem kohale. Mina ütlesin, et njää, ei tea midagi, mulle soovitati Gatwick Expressi hoopis. Tema vastu, et no aga see on kallim ju. Ma siis ütlesin onule, et "I want the one with less hassle", lootes, et ta mu hingekese rahule jätab ja mind juba ometi kord mingi piletiga õnnistab. Onul aga oli kiusutuju ja nii venitas ta näo pikaks ja lausus: "The one with less hassle on your pocket maybe?" Ja nii edasi ja nii tagasi. Tükk aega jändasime, lõpuks lunastasin mingi suvalise pileti ja tegin, et sealt kassast minema sain.

Rongis istusin ühe toreda papi kõrvale. Selline väga sümpaatne ülikonnastatud papi oli. Kuna rong sõitis maa peal, oli vaade täiesti olemas ja seda ma ka nautisin... kuni ühel hetkel hakkas papi liigutama. Mina, viisakas tüdruk, hüppasin kohe püsti, et ta must mööda pääseks, papi aga ei mõelnudki püsti tõusta. Ootasin tükk aega ja istusin siis tagasi. Papi pani oma käe mulle õlale ja lausus: "Oh, did you think I was getting up, love? I was just waking up." Naljatilk. Ma loodan, et Eestiski varsti rohkem selliseid vanapapisid tänavatele ilmub.

Igatahes. Tervitusõhtu oli ootamatusi täis ja väga lõbus. Pidutsemine ööklubis, kuhu laua kinni panemine maksab 3000 naela, peabki lõbus olema. Baarman oli üks minu lemmikmeestest, as usual. Selline mees oli, et kui mina peale esimest joogitiiru kuulutasin, et ma soovin drinki, mis sobituks minu riietusega, valmistas ta ilma nurinata iiiilusa suuuure koooollase kokteili, mis maitses mõnusalt mangone ja kadus nigu mutiauku. Verontsu ja Epp said ilusad suured sinise-pruunikirjud joogid, mille kohta baarman ütles, et "ladies, drink slowly" ja Veronts väitis, et need maitsevad nagu suured tekiilad, aga minu arvates olid need suht okei. Tshikid tegid igatahes nägusid ja lõppes see asi nii, et Veronika sõnas: "Anna see Carryle, ta on Eestis harjutanud." Eks ma siis aitasin neid hädast välja sutike. Mitte väga palju, aga piisavalt, et järgmisse kluppi suundudes miniminiseelikuga külm polnud. Alkohol on ikke üks hää asi.

"Vaata neid siin ees, need on kõik paparazzid, ootavad oma võimalust." Selline klubi siis oli see teine. Aga rohkem me sellest ei räägi, sest ma arvan, et Veronika tahaks kõnealuse kogemuse pigem ära unustada =P

Sealt edasi siirdusime hiinlaste restosse. Epp tahtis süüa, Veronts tahtis juua, mina ei tahtnud absoluutselt mitte midagi. Kõht oli jookidest ikka veel täis. Pea niisamuti. Ma tahtsin lihtsalt rahulikult istuda. Aga nohh, alati ei saa, mida tahad.

Kuna kellaaeg oli juba öö mis öö, teadustas kelner, et alkoholi enam ei serveerita. Veronika vokabulaaris sellist sõna nagu "ei" aga ei esine, so she was determined to get some alcohol. Mis oli üpris lahe, kuna seda on alati hästi lõbus jälgida, kuidas Verontsu omale mingit asja välja sehkendab. "What are these people drinking in that table?" küsib Veronts kelnerilt ja osutab meie lähedal asuvas lauas lõbutseva seltskonna peale. Selgub, et sealne seltskond joob, jah, tõepoolest veini, aga nemad on omanikud ja võivad seega teha, mida heaks arvavad. "Hey, mister! Can we have some wine as well?" hõiskab Veronika ja meie Epuga kaevume silmi pööritades menüüsügavustesse. Omanikud raputavad päid - ei, me ei tohi veini juua. Jumal tänatud, mõtlen mina... ja siis tuuakse lauda shampus. Veronika on muidugi ilgelt happy, aga mina otsin menüüst juba suht paaniliselt midagi, mis ei sisaldaks alkoholi ja mul kõrist alla läheks. Vegetarian spring rolls, jippiii! Mitte et neist ja Epu pakutud pardipannkookidest ja pähklitest eriti palju kasu oleks. Võibolla ainult niipalju, et kui saabub aeg lauast tõusta ja mõlemal korrusel kõikide inimeste pilgud meid saadavad, siis jalad kõnnivad otse ja ei komista kordagi vaiba ääre taha.

Mingil hetkel oleme me done ja otsustame õue tagasi minna. Mitte et sellestki palju kasu oleks. Värske õhk ei tööta mitte alati soovitud viisil. Viimane klaas shampust tekitab igatahes sellise olukorra, kus me valjuhäälselt kõiki mööduvaid meesterahvaid hindama hakkame. Honestly, need, kes arvavad, et mehed naisi seksistlikult hindavad, ei oska vist aimatagi, mis teksti kuuleb siis, kui olukord on vastupidine. Aga kuna me vestleme eesti keeles, on kõik suht okei seni, kuni tshikid satuvad vaidlusesse selle üle, kas meie ees kõndiva noormehe üks tagantpoolt paista olev mitte eriti strateegiline kehaosa on piisavalt suur või mitte. Mille peale mina kisan juubeldades, et "I ain't seen nuthing 'til I've seen something!" ja kiirendan sammu. Mis osutub taas kord üheks mittevajalikuks ettevõtmiseks, kuna neegripoiss keerab joonelt ümber ja sammub meie juurde. Ütleme nii, et tema olek, välimus ja sisemus olid niivõrd tasemel, et need parameetrid, mille üle me moment tagasi vaielnud olime, minetasid igasuguse tähtsuse. Ma suutsin teist korda ühe õhtu jooksul ära armuda :)
Esimene oli üks tüüp klubist, kes ulatus mulle (ma ütlen nüüd nii, nagu asjad olid) konkreetselt tissideni ainult, aga kes oli nii armas ja heakene ja vahva jutuga, et sulatas mu sügavkülma hoiule pandud südame sekunditega. Mitte nagu üks meesterahvas, kes mõned minutid varem külje alla ujus sellise pick-up line´iga, mida ma arvasin, et minu pisikesed kõrvad iialgi kuulma ei pea.
"Hi, I´m Romeo. Are you Juliette?"
Millegipärast visandus mulle kohe ühe hea filmi pealkiri. Romeo Must Die.

Njaa. Seltskond on siin kirju. Vaene Verontsu pidi bussis üle elama situatsiooni, kus mingid noormehed maandusid meie kõrval ja üks neist osutas näpuga minu peale ja deklareeris, et "I wanna marry her." Ma arvan ka, et Veronika on see kõige õigem isik, kelle käest öösel bussis minu kätt paluda. Nalja kui palju.

Ja peris palju koeri on siin ka tänavatel. Kuna kõik sellised linnad, kus on palju loomi tänavatel, võidavad koheselt minu sümpaatia, on fancy London townil nunnude kutside ja nunnude kuttide eest juba kaks punkti teenitud. Another two tulevad pruunidest tellistest hoonete eest (love love love those), un point senise shoppingu eest (iga muus riigis käimise korraga veendun üha enam, et peaksin Veendunud Välismaal Shoppajate Klubiga liituma) ja pool punkti kukub selle laheda filmi eest, mida me eile õhtul vaatamas käisime. Fracture. Anthony Hopkinsi ja ühe minu jaoks uue ja tundmatu, aga see-eest eluhea näitlejaga, kellele oli advokaadi roll antud. Ühesõnaga Fracture. Ma leian, et ei pea siin erilist veenmistööd tegema. Fakt, et meistriklass himself oli nõus tolles filmis mängima, kõneleb enda eest. Fracture. Remember the name. Ma tõesti-tõesti tahaksin, et te seda vaatama läheksite.

Ja viimane ent kõige ilusam punkt läheb minu armsale jamaikalasest vanemale vennale, kellega me polnud juba ligi poolteist aastat näinud. Naljakas, kuidas aeg möödub, aga mõne inimesega uuesti kohtudes on positiivsed vibratsioonid täpselt samasugused. On hea taasavastada endasuguseid naiivhingi, kellega maailma asjade üle arutada. Ja kuna ma tean, et seda blogi käivad lugemas veel vähemalt kaks naiivhinge, tsiteeriksingi lõpetuseks Don-i, kes minu kurvastuse peale lausus: "Carry, think of it like that: you did not make the World, you inherited it." Ja kes minu küsimuse peale "Do you think things will ever get better?", vastas: "Yeah, I do. Once the ozone layer is all finished, everything will be better. Cause we will be gone, man."

Pisukese huumoriga saab kõigest üle. Ka maailmavalust.