Täna käisime semestri lõppu tähistamas kohas, kus vist küll kõik peale minu on juba ammuilma ära käinud. Restoran Lucca Tabasalu külje all Tiskres. Täitsa mõnus oli. Reeglina on seal vist vaiksemapoolsem, aga meie lõbus üheksaliikmeline seltskond muutis selle koha naerust rõkkavaks. Mina olin kainemast kainem autojuht, aga need, kes veini jõid, läksid iga minutiga aina ülevoolavamalt heatujulisemaks. Lõpuks kolisime ühe õpetajanna juurde kooki ja kringlit sööma. Mina muidugi näitasin jällegi taset sellel alal, milles ma meister olen - pagaritoodete hävitamises =)
Oleks rohkemgi näidanud, kui pidev sõnumineerimine Tiigriga alatasa tähelepanu poleks hakkinud. Ning kui tort ja/või kringel maitsvamad oleksid olnud. Pagaripoiste tort nimega Hõrgutis ja Õunakringel olid. Sõin, aga ei soovita. Proovige midagi muud, kui vähegi on, mida proovida.

Naerupahvakute volüüm läks aina kõrgemaks ja kõrgemaks ning kuigi mina oma näruste magatud unetundidega suutsin valdav osa ajast vaid istuda ja naeratada, oli see ikkagi üks viimaste aegade lõbusamaid ettevõtmisi. Meenutasin oma tujuküllaste istumiste top 10-t ja tuleb tunnistada, et kõige vahvamad on miskipärast alati just sellised seltskonnad, kus mehi pole. Naljad on siis kuidagi naljakamad. Nii et lohutuseks neile, kes nutavad, et mingi miljoni-triljoni aasta pärast on maailmas veel ainult kaks meest järel - ärge nutke! Saabki lõbusam olema!

Aga jahh, Lucca tundus olevat selline koht, kuhu stereotüüp nimetusega keskealised ärimehed oma armukesi võiksid sööma viia. Vähemalt kolmapäeviti kella poole kolmest poole viieni küll. Tühjakene, nohh.

Meie lõpupidu polnud aga sugugi see peamine, millest ma tänasel õhtul kirjutada tahtsin. Mul oli irisemise-soov hoopis. Tahtsin suure ringi käest küsida, kas on olemas ka mingi konkreetne põhjus peale viitsimise puudumise, miks kauplustes müüdavate näo- ja kehahooldustoodete pakendite tagakülgedel asuvatest eestikeelsetest tõlgetest on tihti mingi osa puudu? Teate ju küll neid valgeid kleepse, millele musta kirjaga tooteinffi peale trükitakse. Viimane näide on eile õhtul ostetud näovesi, mille tõlkes oli üksipulgi ära toodud koostis, ent kasutamisõpetus oli unustatud tõlkimata. Mina naiivse tarbijana ei tule selle pealegi, et peaksin lisaks tõlkele veel ka originaaltekstis näpuga järge ajama, et midagi olulist kahe silma vahele ei jääks. Mõni inimene aga kindlasti ei oskagi neid keeli, millest tooteinfo on tõlgitud, see aga seab tolle inimese natu nadisse situatsiooni. Ma õnneks mõningaid oskan ja paljudes orienteerun, aga ikkagi tundub kuidagi veider, et kui ma loen oma emakeelse tõlke sealt kleepsu pealt läbi, ei saa ma teada, et toodet ei tohi silmade ümbruses kasutada. Inglise/prantsuse/portugalikeelse originaali kallale minnes aga avastan, et ohooo!

See on umbes sama arusaamatu nähtus, kui ütlemine, et "usalda, aga kontrolli". Ma ei viitsi kontrollida koguaeg! Usaldus muutub ju niimoodi mõttetuks.

Palun selgitage mulle keegi teadjam, kas olen lihtsalt mina rumal ja tõlkekleepsudele ongi ette nähtud mingi kindel tähemärkide arv nii, et vahetevahel kõik ära ei mahu või on tegemist lihtlabase lohakusega?

10