Kingituste tegemine on lahe. Eriti kaif on aga fiiling, mis tekib siis, kui tead, et inimesel on just seda asja vaja ja et ta on seda saades tõenäoliselt väga rõõmus.

Tiigrike näiteks on terve elu omale ühte kindlat asja tahtnud, aga seda asja lihtsalt ei ole olemas. Meele pidavat mustaks tegema. Ma täitsa mõistan teda. Mina olen pool elu tahtnud omale võtmehoidjat, kus oleks minu nimi õigesti kirjutatuna peal. Kaks i-tähte ja tsee-täht ja puha. Aga kuna sellist nime pole nagu väga olemas, siis pole keegi viitsinud ka taolist võtmehoidjat tootma hakata. Igasuguseid Caroline`isid ja Karoliinasid on pastakate ja võtmehoidjate pääl küll, aga see pole ju minu nimi =(
Täna ma seda võtmehoidjat enam ei tahagi. Isu läks üle ja natuke ebaturvaline oleks vist ka oma nime võtmete külge riputada.

Kunagi pubekaeas oli mul Carry-kaelakett, aga selle võttis mingi oma hoovi jobukakk mul lihtsalt kaelast ära. Olid meil seal sellised mõned aastad vanemad poisid, kes põhilise osa ajast jõid õllet või suitsetasid või passisid niisama lähedalasuvast lasteaiast kohalevinnatud pingi peal. Tüüp tuli ligidale, möhatas, et "mis see sul kaelas on?", sirutas käpad välja ja omandas minu armsa kaelaehte. Ma ei kujuta ette, mida ta sellega peale hakkas, sest tema nimi kohe kindlasti Carry ei olnud, aga ketti tagastamast ta igatahes keeldus. Ütles, et see on nüüd tema oma ja jutul lõpp. Oli ise veel kahtlaselt lõbusas tujus. Imelik tegelane. Nagu ma siiani platsi ääres elavatelt kambajäänustelt kuulnud olen, on suur osa nendest tüüpidest tänaseks kas surnud või vangis. No ma loodan, et tollel tegelasel siis vähemalt on, millega ennast seal vangikongis lõbustada. Enese lakketõmbamiseks oli kõnealune kett raudselt liiga lühike, aga ma pakun, et võiks proovida allaneelamist.

Igatahes tekkis minu kahe pisikese kõrvakese vahel idee Tiigrile see kauaigatsetud asjandus kuidagimoodi tekitada. Sebisin mõned päevad mööda Tallinna linna ringi ja ongi olemas! =)
Selle valmiskujul kättesaamisele järgnes mitmetunnine Carry-kõnnib-mööda-linna-ja-naeratab-totakalt periood. Tubli hunnik Äripäevasid kulus paki vooderdamiseks. Postkontori teenindajatädi kuri nägu läks muigvele, kui ma talle ütlesin, mis kogu selle ajalehelasu sees on. Või muigas ta lihtsalt sellepärast, et mina talle sealt klaasi tagant vastu särasin, eip tia. Aga tore on! Terveks päevaks ülevoolavalt hea tuju garanteeritud. Ta võiks selle juba kätte saada. Niiiiihh, postipakk, liigu kiiremini!

12