"Hey, you`re crazy Carry! They told me all about you!" hüüatab Epu ülikoolikaaslane Virginie, kui ta bussis minu vastas maandub. Tore siis ju, et ma sellest iganenud hüüdnimest lahti ei saa. "Don`t worry," jätkab väga maitsekalt lahedasse soengusse punutud afropatsidega Virginie entusiastlikult "I`m crazy myself as well." Ja nagu ma õhtu edenedes veendusin, ei olnud selle shokolaadikarva tütarlapse väites teragi valet.

Siseneme kluppi nimega Paper (kohe näha, et kõik head ööklubinimed on maailmas juba ära kasutatud) ja teeme sellele tiiru peale. Oma lühinägelikkuses tellin ma baarist ühe daquiri. Veronika mõõdab seda pika pilguga ja küsib, et kas ma kavatsen sellise klaasiga mööda ööklubi ringi hakata käima. Silmitsen klaasi hindavalt ja tõepoolest - taolisega baariletist eemale astuda vist küll ei ole võimalik. Loksub üle ääre, nohh. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Mitu suurt klõmakat ja ongi probleem lahendatud. Pole jooki, pole muret. Võime pearuumi tagasi suunduda. Kui tavaliselt on peol käies hõivatavate silmapaaride protsent suur, siis seekord vaatavad meid kõik. And I mean KÕIK. Seda panen tähele isegi mina oma lühinägelikkusega.

Tantsusaalis tirib Verontsu meid käppapidi oma tuttava juurde, keda ta mulle kangesti tutvustada soovib. Tegemist on pidude promootoriga, keda nii Epp kui Veronts ise taevani kiidavad. Pidavat olema väga hea poiss, kes kunagi kellestki halba ei räägi. Esialgu ei märka ma Ugo juures midagi niiväga erilist peale selle, et ta on üks vähestest meestest klubis, kes ei passi meid ühe teatavat sorti pilguga. Mis on väga tänuväärne ja äratab usaldust, eriti veel arvestades asjaolu, et tema troon asub poodiumil, millel väänleb terve armaada glamour models`eid. Selgituseks: glamour modelsid on sellised naissoost tegelased, kes poseerivad Sunday Times`i ühel teatud number leheküljel poolalasti, saavutades seejärel mingil kummalisel põhjusel üleriigiliste kultusobjektide positsiooni. Üks neist on end ka tol õhtul pesuväele koorinud. Või koorivad teda tema kaaslased paljaks, sellest ei saagi päris täpselt aru. Igatahes on nad kõik vägaväga täis, see aga pidavat olema Inglismaal viimasel aastal vägagi levinud probleem ning seega täiesti tavaline nähtus, milles ma ka oma reisi järgnevate päevade-ööde jooksul isiklikult veenduda võin.

Igasugu mehed käivad meid oma laudadesse kutsumas. Mis on üsna mõttetu üritus, kuna mulle meeldib tantsida. Lauas saab ju poosetada ainult. Tantsupidu on ikka eelkõige tantsimiseks. Ühes vahejuhtumis saabub minu juurde keegi meesterahvas, kelle sõber on just mõni aeg tagasi käinud meid oma lauda palumas.
"Thank you for not coming to our table."
Mina naeratan viisakalt, tõstes mõttes pea kohale suure liiklusmärgi, millel ilutseb küsimärk. Kas kibestunud mehike tuli mõnitama?
"I`ve just won a great sum of money, you see."
Mina vastu, et mismõttes?
"I had a bet with my friends," seletab mees sõbralikult "saying that you and your friends were not gonna come to our table."
Einoh, palun väga. Tore, et ma kellelegi kasulik saan olla oma tõrksameelsusega.

Veronika toimetab meie vahepeal tantsupõrandale laiali valgunud kamba Ugo laua juurde tagasi. Nojah, see on ühtlasi ka koht, kus viina ja morssi voolab ojadena =) Kuna Ugo on väga sümpaatne, hängime tema juures tubli tükk aega hoolimata asjaolust, et laudadel hööritavad end glamour modelsid, kes varjavad suure osa vaatest tantsupõrandale. Äkitselt kisab Virginie, kes on otsustanud glamour modelsid välja süüa, mulle kõrva: "Step on the table if you wanna dance like a bitch!!!" Otsus tantsida laual muudab kogu ülejäänud õhtu kordades naljakamaks. Sest nüüd arvavad kõik mehed klubis, et meiegi näol on tegemist glamuurimodellidega ja nad lähevad natuke peast lolliks. Veronika muidugi peksab kõik mehed minust eemale, saying that they`re no good, samas ei mäleta ma lapsepõlvest saati, et ükski mees oleks mulle tema arvates good enough olnud. Lõpuks, kui Verontsu tähelepanu on Ugo peal, kasutan juhust ja tantsin Pascualiga. Pascual on üks neist vähestest, kes vaatab eemalt, mitte ei ürita lähedale pressida ja kelle silmist paistab see mulle nii ihaldusväärne aikjuu. Pealegi kannab ta klubis kaelas siidisalli, väga 5 punkti. Tantsib ka hästi. Aga Veronts ei pea tast ikka. No mis sa teed.

Loodus kutsub ja nii jätan ma Pascuali omapead. Räuskavate briti tütarlastega täidetud veetseest tagasi pöördudes avastan, et kogu meie seltskond eesotsas Ugoga on otsustanud järgmisesse kluppi edasi minna. Trepist garderoobi poole tõustes olen ma esialgu põnevil, ent ühel hetkel vaatan ringi ja näen täies mahus seda seltskonda, kes meiega koos sinna järgmisesse kluppi minema asutavad. Oi-oi-oi. Kõige lihtsam on olukorda kirjeldada vast järgmiselt: kujutlege ette mingit muusikavideot, kus kandvat rolli mängib keegi tumedanahaline mies, kelle ümber tiirleb arvukalt igas mõõdus naissoost isikuid. Meie seltskonnas on õnneks rohkem kui üks mies, aga naisi on samuti sellevõrra rohkem. Ja nad kõik on ühe asja peal väljas ja oma savijalgadel kõikuvas edus vägagi kindlad. Kuna nad on täis, nohh. See kõik on minu jaoks niivõrd üllatav, et hetkeks jään suisa seisma ja imestan. Esimene reaktsioon on oma kaaslannade käest pärida, et hei, kas teie jaoks selline situatsioon natu alandav ei ole... aga paar sekundit hiljem saan aru, et meie jaoks on olukord pisut teine. Ugo on sõber, mitte potensiaalne kullakaevandus. Rõõmus meel ja tasakaal regained, tõmban jope selga ja astun tänavale.

Sa arvad, et seda ei juhtu, aga juhtub. Ilmub eiteakust. Põhimõtteliselt võiks väita, et tekib justkui maa alt. Esitleb ennast ja jutleb minuga. Sujuvalt. See on omaette oskus. Ma saan aru, et ta on "üks meie seast", keda ma lihtsalt varem tähele pole pannud. Selgub, et kuna noormees on pallimängus oma jalga vigastanud, istus ta terve õhtu vaguralt laua taga. Nii ma teda ei märganudki.
Kuna meie vestlus kulgeb kuidagi kahtlaselt kenasti ja noormees mingeid ebatsensuurseid lähenemiskatseid ei tee, mõtlen ma, et no las ta siis jalutab mul kõrval kuni me kluppi jõuame. Mul on lihtsalt viimasel ajal see häda, et maiviitsi inimestega vestelda. Kuid kuna minu jaoks ainsad aktsepteeritavad tüdrukud selles seltskonnas on kuhugi meist tahapoole jäänud ja minust paremal kõndiva viisaka inimesega vestlemine ei võta ju tükki küljest, vahetamegi me hooletuid repliike ja lauseid.

Vahepeal ujub noormehele külje alla üks tshikk, kes on riietatud nagu sado-maso dominatrix kusagilt Amsterdami punasel tänaval asuvast klubist. Kuna ta näib poisist vägagi huvitatud, tõmbun ma lõbustatult eemale, et tshikile tegutsemisruumi jätta. Kõnnin vähe ettepoole ja hoian vasemale. Mõne minuti pärast on aga viisakas noormees taas minu kõrval tagasi. Neiu sadomaso ilmub teekonna jooksul veel mõnel korral meie kõrvale kiibitsema, aga täna pole vist tema õhtu. Ma ka ei viitsi iga kord oma kõndimistrajektoori meelega pikemaks venitada sellepärast, et ühel naisel on jahihooaeg.

Igatahes jõuame me lõpuks tõotatud maale ehk kluppi nimega The Island, milleni viib tänavalt hiiglama pikk punane vaip ja kus ees seisavad kõige uhkemad sportautod, mida ma oma silmaga päriselus näinud olen. Sisekujundus on väga massive. Mulle meeldib. Selline betooni ja terase duett. Eriti meeldib mulle asjaolu, et paigutus on väga hästi läbi mõeldud. Kiusan taas kord natuke aega baarmani sooviga saada oma tualetiga sobivat jooki, mille ma pärast tema mõningast hämmeldust ka saan. Ringiliikumiseks täiesti sobilikus klaasis, kusjuures.
Eelmises klubis saadud tasuta joogid on minu kaaslannadega teinud peaaegu et puhta töö, nii et nendest erilisi tantsuloomi pole. Vaatan ringi. Ja keda ma näen? Seisab sealsamas. Vaguralt. Ootab justkui midagi. Toosama viisakas noormees. Ja kohe tema ümber tiirutab Preili Sadomaso. Ohkan, liuglen poisil nina eest läbi, näitan näpuga, et lähme tantsime ja kepslen eest ära. Kusagil poolel teel saan aru, et poiss seisab nagu naelutatult sealsamas, kust ma ta taasavastasin. Teen tiiru ümber klubi keskel asuva ümmarguse baarisaare ja maandun tal uuesti nina ees. "I saw you going all the way up there and then coming back. What happened?" pärib mu uus kena tuttav ja naeratab valgete hammaste välkudes. No täitsa lõpp. Esimene kord elus, kui kehakeel mind nii alt on vedanud. Seletan siis poisile, mis plaanid mul olid ja haaran tal käpast, näitamaks, et ma niisama tühja jutu puhuja pole. Puust ette ja punaseks. Maabume tantsupõrandal, kuhu me jääme kuni peo lõpuni. Ehk siis kauaks.

Kusagil keset tantsukeerutamist tulevad jutuks tätoveeringud. Mu vahva uus tuttav tõmbab oma pluusikrae veidi eemale. Just täpselt niipalju, et ma näen mingi looma kõrva. See on Siberi valge tiiger. Ja tal on neid veel, nagu ta ise väidab. Aga lisaks sellele on tal ka hea süda, mis paistab silmist. Kuna ma ise olen kalk, kalestunud inimene, kogun heade südametega poisse, nii et Siberi Valge sobitub mu plaanidesse väga. Just think of this as my way of getting to heaven by using contacts. Et kui muudmoodi ei lasta, löön tutvused letti. Tegelt peaks vist saama ikka. Mocca nimelt nägi kunagi, kuidas ma oma pitsajääkidega linnukesi toitsin ja jutustas mulle selle peale loo ühest halvast mehest, petisest, kes pääses Anubisest mööda ainult tänu sellele, et oli mingil momendil oma elu jooksul hulkuvale koerale süüa andnud. Nii et kui Jumala selja taha ei pääse, siis Allahi juurde ikka saab.

Plaadikeerutaja, kelleks on lumivalgeks blondeeritud parukaga tumetumepruun mees, vaatab meid ja muheleb. Katsetab erinevaid lugusid. Selgub, et valge tiiger nopib samuti kõikidest muusikastiilidest parima. Dj mängibki trance´i, seejärel house`i, siis indiemuusikat, diskot ja nii edasi ja nii edasi. Kuigi see tapab täielikult pidu, kuna ülejäänud seltskond ei suuda sellise lugudeampluaaga hakkama saada. Seega naudime me tiigriga assortiid tantsupõrandal enamus aega kahekesi. Veronika hilisem kommentaar: "Issand no kus oli silmside alles!"

Järsku ilmub meie juurde mingi võõras mees ja küsib: "Do you happen to have a camera? Can I take a photograph of you? You are such a lovely couple." Normally paneks selline kommentaar võhivõõra inimese poolt punastama, aga mitte seekord. We really are a lovely couple, damn right.

Siberi Valge pälvib igatahes Veronika heakskiidu, kuigi tema sõber on biggest player in town. Minu uus lemmik ei pahanda, kui ma hommikul burgerirestoranis ütlen, et ma notsude liha ei söö. Ta isegi ei ürita mind ümber veenda. Nagu Epp ütles: ta on lihtsalt nii normaalne. Konsensuse saavutavad meie neiud ka selle südameheaduse osas, mis noormehe silmist vastu särab.

Kusagil teejoomise ja pruunidele poiskadele eesti keele õpetamise vahepeal ründab Epp mind otse: "kas ta on su soulmate?" Saab päris hästi asjale pihta, mõtlen mina, kuna on tõepoolest kummaline leida inimene, kellega sul on nii palju ühist, et suurt miski ei vaja pikemat seletamist. Maailmas pole just palju inimesi, kes oleksid lapsena unistanud vampiiriks saamisest. Me ei lõpeta teineteise lauseid, kuna kaasvestleja juttu sissesõitmine on ebaviisakas. Aga me istume ja naeratame ja noogutame. Kõik sobib lihtsalt liiga hästi. Nagu oleks keegi eelnevalt stsenaariumi valmis kirjutanud ja meile lugeda andnud.

Veronika ei ole üldsegi rahul, et tema all-time-single party friend järsku sellises staadiumis viibib. "Teisi mehi on ka olemas," ütleb ta virinal. Mina aga, ma poleks selles üldsegi nii kindel...

Day 1

"Kle, mul on ikka eelolevaks õhtuks uut rõivakomplekti vaja," hädaldan mina Veronikale.
"Mh, miks?"
"Kaks õhtut lasime samade hilpudega mööda klubisid ringi, inimesed hakkavad arvama, et meil muid riideid polegi."
"Või siis, et meie pidu on lihtsalt liiga pikaks veninud," naerab Veronts, aga nõustub tõsiasjaga, et kolmandat õhtut sama outfitiga õue mängima minna oleks liig.

Pärast lõunasööki Verontsu korterinaabri Thierry ja tolle tüdruksõbraga siirdume ehku peale lähedalasuvatesse poodidesse, kuigi kell on juba laupäev, selline aeg, kus rõivapoode sulgema hakatakse. Ja leidubki üks, kust ma saan omale lambist sellise komplekti, millesse ma praegusel hetkel suisa sõgedalt armunud olen. Kõik vajalik saab hangitud stiilis "uksest sisse, uksest välja ja vahepeal pool palka poepidajale". Totaalse Muutumise lõpuosas suudame me vaese poeomaniku ka nii hasarti viia, et ta minu värvide kokkusobitamise soovist haaratuna aksessuaarideks kõiki ettejuhtuvaid punaseid asju pakub, alustades pastapliiatsihoidjast, lõpetades suure kettaga telefoniga. See viimane oleks kluppi tarituna ja elegantselt käe peal hoituna lihtsalt liiga khuul, aga ma kahtlen, kas onud turvamehed meid sellega sisse laseksid. Pärast mõningast kahtlust maanduvad kotti suured südamekujulised kõrvarõngad, mille kohta Veronika alguses poepidajale venitab "Eeehm, I don`t know.... she`s really not a heart-person." Aga kuna see tuusamast tuusam poolemeetrise täringuid ja püstoliteid täis ripatsiga klõpskõrvarõngas jääks tõenäoliselt kas mõne glamour modeli juuksepikenduste külge kinni või, minu tantsustiili arvestades, kaoks lihtsalt esimese minuti jooksul ära, otsustan ma raske südamega nende väljapakutud südamete kasuks.

Poest väljudes haaran igaks juhuks taskust telefoni ja löön kulutatud summa kodumaisesse valuutasse ümmer. "Jeerum," on minu reaktsioon. "Nohh, palju on?" piilub Veronts mu telefoniekraani. Nähes seal olevat summat, hüüatab ta: "CAROliina!" ja küsib siis veidi aja pärast: "Tahad tagasi viia?" "Eeee-ii!" kõlab minu veendunud reaktsioon. Sõnad vintage ja one-off on mu jäägitult ära võlunud. Nagu Verontsi ja Epu tunnustavate kommentaaride läbi hiljem selgub, on see outfit ka äärmiselt minulik, hoolimata kõrvades rippuvatest punastest südametest. Ma ise ütleksin, et kingakarp on kogu selle loo juures veel kõige minulikum. See kasvas mulle suisa nii südame külge kinni, et ma keeldusin lennujaama check-in`is karbist loobumast ning pressisin selle koos kingadega niigi üle ääre ajavasse spordikotti.

Edukas shopping tehtud - koju, krohv näkku, traditsiooniline rasvane hiina söök kõhtu (kuidas sa, hing, muidu neid tasuta jooke lõhustad?) ja minek!

Bussipeatusest klubini on veidi maad mööda Londoni kesklinna tippida ja nii saamegi me kuulda, mida hilisõhtused meesterahvad meist arvavad. Veronts ja Epu saavad näha ka, aga mina olen kahjuks/õnneks lühinägelik. Üritan aktiivselt harjuda oma pealaest jalatallani uue outfitiga. Ainuke miinus selle juures on asjaolu, et tualettruumi külastamise puhul tuleb end täies mahus lahti riietada, kuna kõnealune outfit on ühes tükis.

Klubi on suur ja änksa, aga vip-tsoonis viibimine on tapvalt igav, nagu ikka. Seal saab vaid seista või istuda ja jooki limpsida. Tantsida nagu väga ei saa. Ei kukuks loomulikult välja, sest kui ma vaatan üle ääre allapoole ja näen neid rõõmsas karjas ringikargavaid inimesi, ei teki mingit isu siin üleval tantsiskleda. Isegi sound tundub seal, allpool, etem olevat. Lähedalseisev meesterahvas jälgib mu pilku ja lausub: "So you wanna mix with the simple folks, huh?" No tahan jah, kas peaksin end süüdi tundma? Ma võin natuke aega show-offida ja ma saan sellega hiiglama hästi hakkama, aga terve aeg näidelda... Vat pole tahtmist. Kunagi olnudki.

Toetan pepskini mõtlikult diivani seljatoele ja tühjendan oma põrgupunase joogiga klaasi. Tuleb ta ikka? Tuleb, raudselt, et tuleb, rahustab Veronika mind. Kui ta sõbrad on siin, tuleb tema ka. Tegelikult ei saa ma isegi aru, miks ma seda küsimust endalt küsin. Ma ju tean, et ta tuleb. Teistmoodi ei saa see lugu edasi minna.
Ja siis ta saabubki. Tiiger. Seisatab, vaatab oma hiiglaslike silmadega meile otsa ja naeratab oma suurt naeratust. Sellest, kuidas inimesed on vahepealse aja jooksul mõttetööga ametis olnud, on liigagi hästi aru saada. Aga karta ega peljata pole siin midagi. Kui, siis ainult seda, et emme Veronika mu ebasobiva käitumise korral järgmisteks õhtuteks koduaresti paneb =)

Vähemalt hetkel tal seda mõtet aga pole. Tahab hoopis kuhugi underground klubisse minna. Kuna meie seltskond koosneb lülidest à la tema tunneb teda ja tema omakorda teda ja nemad on tolle sõbrad, jne, võtab meil ühise tegevusplaani väljanuputamine ja selle teostamine piisavalt kaua aega. Lõpuks jõuame me ikkagi samasse kluppi, kus eelmisel õhtul viibisime. Täna ei saa me enam nii palju tantsida, kuna tiigri murtud jalg annab ennast kõvasti tunda. Vaeseke suisa lonkab vahepeal. Aga seda enam jääb aega jutlemise jaoks.

"Are you holiday romancing?" küsib ta ja õhus on tunda küsimuse tõsiduse astet. Nagu tavaliselt ikka, on selle küsimuse vastus liiga keeruline, et ühe sõnaga ausalt vastata.

Vahepalana oleme me tunnistajaks mingite Briti tshikkide kätshile, kust üks neist väljub võitjana, käes teise juuksed (ilmselt vist küll kas shinjoon või juuksepikendused või parukas vms.).

-"So how come a lovely girl like you is single?"
-"Is this a tricky question?"
-"Well, it certainly has a catch in it."

Pugistame naerda. Mina ei taha seletada ja tema ei sunni mind seda tegema. Paganas, mulle meeldib see inimene.

Day 2 & 3

Sõidan Newcastle`isse. Morkakene viib mu ühte mõnusasse Itaalia söögikohta, kus iga viie minuti järel on kellelgi sünnipäev ja sellega kaasnev kõiki teisi helisid mattev Briti naiste poolt produtseeritav lärm. Toit on nämma ja kõhutäie edulisemaks seedimiseks tassib Morka mu mingisse hiiglaslikku parki, kus on küll väga ilus, aga ka väga pime ja suht kõhe, sest peale meie on seal pargis veel 0 inimest ja palju varemeid. Ma kõnnin rohkem kui terve eelneva 2007 aasta jooksul kokku. Aga kindlasti mitte rohkem kui järgmisel päeval, kui me sõidame linnakesse nimega Southshields, mille rannikuäärt mööda kõnnime me minu arvates küll peaaegu et Shotimaani välja. Mitte et mul selle vastu midagi oleks. Lihtsalt et päevane kalorikulu tõuseb harjumatu mühinaga.

Õnneks on Morka nõus ühel hetkel täisnurga võrra suunda muutma ja majade juurde jalutama. Majad on armsakesed, aga mittemittemidagi võrreldes selle vana mahajäetud kalmistuga, mille me elumajade vahetust lähedusest avastame. See paik on lihtsalt liiga ilus. Kõrged-sünged majesteetlikud hauaplaadid, millest paljud viltu vajunud või ümber kukkunud. Palju puid, mis paiknevad siiski piisavalt hõredalt, et taevast sirav päike pääseks peaaegu kõikide haudadeni. Ei ühtegi küünalt ega omaste poolt toodud lillekimpu. Ainult metsikud helesiniste hüatsintide puhmad siin-seal. Hea tunne tekib. Nii ilus ja nii hea on olla, et ma teen midagi, mida ma muidu eales ei teeks. Ma teen surnuaiast pilti.

Newcastle on nummi ka sinna teistkordsel saabumisel. Mulle meeldivad isegi need tumepruunid ja punakad majad, mis on veidi räämas või lagunenud. Ja Morkakene on äärmiselt vastutulelik võõrustaja. Suisa illegaalsuseni vastutulelik ;) Minu korduvad tänud ja vabandused. Ikka sellesama asja eest... =/

Day 4

Tagasi Londonis. Emme Veronikalt linnaluba saadud =)

It`s a perfect first date. Kuidas muudmoodi saakski olla minnes välja perfektse mehega? See kõik on nii aus ja nii siiras. Ja lihtne. Ei mingit mängu, ei mingit trikitamist, ei mingit keerutamist. Ma ei oska ega soovigi midagi rohkemat öelda. Ma ei tea, kuidas seda defineerida ja ma ei tahagi. Aga ma tean, et ma olen kuradima õnnelik, et ma sellise inimese leidsin. Või et tema minu leidis. Vahet pole. Tulemus on sama.

***

Lesin suurel pehmel tumesinise sametiga kaetud diivanil ja jälgin, kuidas Siberi tiiger mulle netist kauaigatsetud Timbalandi plaati tellib. Liigutused, näoilmed ja kõik see, mis seal tooli peal istub, paneb mind mõtlema: so that`s what a perfect man looks like. Lausekatked, mõttejupid ja ideed panevad mind mõtlema: so that`s what a perfect man feels like. Tiiger ise ainult naerab minu avalduse peale.
Ülemisel korrusel demonstreerib ta mulle juba oma aksessuaaride kogu. Sellel perfektsel mehel on perfektsed käepaelad, perfektsed mütsid, perfektsed kaelakeed ja terve kuradima toatäis perfektseid jalavarje. And a body covered with the most perfect tattoos I have ever laid my eyes on. Arvuti screensaveriks on Pink. Seinal ripub Fergie. Küsin talt ettevaatlikult (kuigi ma tean vastust juba ette), et mida poiss arvab näiteks, no ütleme, hmmmm, Gwen Stefanist. Selgub, nagu arvata oligi, et meil on ühised kolm lemmiknaist. Ja see tähendab ainult ühte asja - kodurahu =)

Küsib, et mida mulle meeldib kõige rohkem teha. Löön silmad põrandakattele ja ütlen vaikselt, et lõbustuspargid meeldivad väga. Tüüp teeb trikimeest ja näitab mulle voldikut. Lõbustuspargi oma. Ütleb, et ta ei tea, mis teda sinna kisub, aga millegipärast avastab ta end sealt päris tihti.

Meil on sarnased vanemad ja analoogne lapsepõlv. Ühesugused hoiakud ja suhtumine maailma asjadesse. Kui ma elaksin Inglismaal, jälgiksin ma tõenäoliselt suure huviga tema lemmikseriaali.

Kõige tipp on see, kui tiiger tervislikku hommikusööki hakkab valmistama. Mehed köögis kuulub vaieldamatult mu nõrkuste esikümnesse. Ma pole eales varem ühestki lennukist maha jäänud, aga see Estonian Airi lend Tallinna poole väljus ilma minuta...

Millegipärast on mul tunne, et see lennukist mahajäämine juhtus mingil kindlal põhjusel. Mine tea, mis kõik minuga sel kolmapäevasel õhtutunnil Tallinna linnas juhtuda oleks võinud. Kindlasti on sellel kõigel mingi sügavam tähendus. Otse loomulikult. Ma ei saakski ju siin avalikult tunnistada, et hilinesin lennukile lihtsalt sellepärast, et imetlesin ühe mehe tätoveeringuid =P



Song of the week: Musiq Soulchild - Newness