Hetk enne lennupiletite ostmist küsib ta, kahtlusenoodiga hääles, et ega ma pole kunagi vaadanud filmi pealkirjaga Hostel. Ma siis küsin poisilt, et mäs film see selline oli ka, ma na pallu filma näinud, et palja pealkirja abil ei pruugi enam meenuda. Aga juba enne, kui noormees seletama saab hakata, meenub mulle üks Hollywoodis treitud jubedusfilm, kus mingis ida-Euroopa riigis pakuti turistidele võimalust end lõbustada teiste, vägivaldselt kinni hoitavate turistide piinamise ja tapmise abil. Akna taga sirab päike, minu kodukant näib nii helge ja turvaline ja tundub uskumatu, et keegi võiks arvata, et meil siin sihigesed jubedused toimuvad. Aga ma üritan mõistev olla.

Tema, vaeseke, pole ju meite päälinnas kunagi Briti poissmehena pidutsemas käinud ning ei tea seetõttu, et halvim, mis temaga siin tõenäoliselt juhtuda saab, on see, et pärast raju pidutsemist meie riigi mõnede allikate poolt väljareklaamitud edukaima ekspordiartikli seltskonnas ärkab ta hommikul mingis suvalises hotellis ning avastab, et tema rahakott on vahepeal kellegi teise sõbraks hakanud.

Rahustan noormeest, kinnitades, et eestlaste rahvusport pole väliskülaliste piinamine. Meie siin piiname hoopis üksteist. Klatshime kaaskodanikke ja võtame väetimate kallal. Tiiger naerab ja bookib piletid ära. So let the countdown begin.

20