Vastuseks Koidu kommentaarile =)
Ühes ammuses Conan O`Brieni Late Night shõus näitasid tüübid enda poolt välja mõeldud totakaid telekanaleid. Et nagu vastukaaluks viimasel ajal tekkivatele nõmedatele kommertskanalitele. Näiteks oli neil üks selline telekanal, kus Nicolas Cage`i moodi meesterahvas loendas numbreid. Ikka et "one thousand seventy-eight, one thousand seventy-nine, one thousand eighty, jne". Äärmiselt ilmekalt ja põnevate hääldusvariatsioonidega loendas. Taustal näidati numbreid ka visuaalselt. Ilusad värvilised olid. Mingis rebi-kleebi tehnikas kokku säätud. Ja iga kord, kui ümmargune number täis kukkus, kostus väiksemat sorti plahvatus. See oli nii jabur, et ma actually isegi naersin kõva häälega.
Ja tõepoolest, nüüd, kus ma oma numbritejada märkan, mõistan ma, et seda ei ole võibolla kõikse lõbusam lugeda, eriti veel, kuna need on ühesugused ja taustal ei toimu väikesi plahvatusi =P
Karm tõde on lihtsalt selline, et jutumaterjali on nende vahepealsete päevade jooksul olnud küll ja rohkemgi, aga vaba ärkveloleku momenti, mil seda kõike kirjatükiks vormistada, teps mette. Kui kellelgi on mingit inffi uneskirjutamise koolituste kohta, ärge kadedad olge, jagage minuga ka =)
15
13 kommentaari:
ma ei tea, kas olen midagi kahe silma vahele jätnud ... aga mida need numbrid tähendavad? count-down milleni?
Tead Carry, mul ka kohe oluliselt kergem hakkas sellest teadmisest, et su järjejutt vaid ajanappuse taga oma aega ootamas on. Murelikkus johtub eelkõige sellest, et vägagi tihti kipub andekaid kolumniste, bloggereid ja päevikupidajaid tabama inspiratsioonikriis, mis enamasti koos arvatava tõelise armastusega kohale sajab. Nt. Kristi Luige kolumn Stiili-ajakirjas on mu meelest minetanud igasuguse sära ja mul kuri kahtlus, et tegelikult selle kõige taga ongi täiendus tema perekonnanimes. Vabalt võib see ka mu isiklik luul olla aga igatahes ajas see mu hirmud sinu final countdown´i siin vaadates liikvele ja oma südameasjaks võtan ma kõik parimad uneskirjutamise lektorid sinu juurde saata, kui siin pikalt ise nende numbrite taha lugusid välja mõtlema pean :)
Ah ole nüüd! Writer`s block does not know my address - I erased it on Orkut! =D
Tegelikult on kõik siin ilmas teaduslikult lahti seletatav ja ma arvan, et minu ajus on lihtsalt ala- ja ülerõhud valedes kohtades. Inspiratsioonikriisi asemel tekib minu peas pidevalt igasugust materjali juurde, mida ma sealt välja kirjutada ei jõua. Kõige parem jõulukink oleks mingi pöialpoiss, kes mahub taskusse ja
vajadusel muudkui trükib ettevuristamise järgi.
Eile ja täna käisime näiteks Tartus ja mujal lõuna-Eestis ja kirjutada oleks miljonist-triljonist-gaziljonist asjast, aga nagu näha, ei jõudnud ma eilse päeva jooksul isegi ühegi arvuti lähedusse, et numbrit sisestada. Ma loodan, et see päev ikka läks arvesse ja et tiigri paitamiseni on nüüd juba päevakene vähem jäänud.
Aga Stiil oli kunagi mu lemmikajakiri. Enne seda, kui avastasin Trendi. Mul on nimelt kehv komme kõik ajalehed-ajakirjad kaanest kaaneni läbi lugeda ning nii on mul igas kuus aega eraldatud vaid ühele naisteajakirjale. Sestap valisingi viimatimainitu (olin sellest vasikavaimustuses). Kuna Trend pannakse/pandi aga kinni, mõlgutasin endamisi mõtteid, et mida ma nüüd siis lugema hakkan. Ühel õhtul märkasin Pastameistri elutoa laua peal aga Stiili. Võtsin selle siis sealt laua pealt ja sirvisin morni näoga, saamaks teada, kas too ajakiri on samal tasemel, kui siis, kui ma selle lugemise kunagi pooleli otsustasin jätta. Kolumniteni jõudes lugesin need õhinaga läbi, sest viimased olid mul veel kirkalt meeles ja ma tahtsin teada saada, kuidas Aigil ja Kristil vahepeal läinud on. Aigi lendas seekord lennukiga ja sõitis mootorrattaga, Kristi kolumniga aga oli selline huvitav seik, et päris mitu korda olin ma sunnitud lugemise katkestama, silmad lakke suunama ja pingsalt meenutama aastataguse kolumni lauseehitusi. Sest minu meelest oli see tolle viimatiloetuga äärmiselt sarnane.
Ühest küljest oli see kurb, kuna ma elasin talle kaasa ja tundub, et ta pole oma probleemidepuntraga vahepealse aja jooksul justnagu kuhugipoole pöörelnud.
Teisest küljest pakkus see mulle ka veidike nalja, kuna tundus, nagu oleks trükikurat toimetuse ukse vahelt sisse pugenud ja mingi sahker-mahkeri kokku keeranud nii, et "vanad osad" kordusesse läksid. Kusjuures, isegi Eesti Ekspressi kultuurilisas on seda juhtunud, et uues numbris on kolumneid ja artikleid juba ilmunutest.
Mul on sellest hästi kahju, kui nii juhtub, sest mulle meeldib häid asju lugeda ja siis on lihtsalt minul vähem head asja, millega mõnuleda, nohh.
Carry, kas Sa tead, et Kristi kirjutab tegelikult inglise keeles? Need on tõlked, mida Sina loed ... mis vbl selgitab korduvat lauseehitust jms.
Ei teadnud, aga miks ta inglise keeles kirjutab? Ta on ju eestlane. Mõttekam oleks alguses eesti keeles kirjutada, et seda siis vajadusel võõrkeeltesse tõlkida vai mäs?
Ta on ikka nii palju väliseestlane, et eesti keeles korralikult kirjutada ei oska. See on päris hästi hoitud saladus, eks ole.
Kle, mina ei usu seda! Ma tahaks tädi Kristile nüüd kohemaid ühe etteütluse korraldada, et Sinu sõnade tõsiseltvõetavuses veenduda.
Ma pean sind Carry tõepoolest kurvastama - Kristi jutuveerg on küll tõlge ja ka "Veidrike printsess" on Tiina Aug´i tõlgitud :( Ma tõesõna usun, et originaalid on ziljon korda mahlakamad, mille lugemise eest võiks midaiganes teha :) Ja usun ka seda, et ülelombi on neid tõlkida oluliselt keerulisem, kui kirjanik sinust vaid autosõidukaugusel resideerub.. Igatahes on hea, et ei pea siis sind ümber tõlkima hakkama, kui sa armastuse nimel illegaaliks minna otsustad ;)
See on küll juba vana teema, aga avastasin selle vestluse alles praegu. Mulle ka Kristi jutud väga meeldivad, ma algul ei teadnudki, et ta "Stiili" kolumnist on ja sattusin esmalt lugema tema raamatut "Veidrike printsess". Väga hea raamat, soovitan. Sealt raamatust sai ka mulle selgeks, et tegelikult on kõik see tõlgitud ja ma ka algul ei uskunud - tal on ju täitsa eesti nimi ja Eestist kirjutab!, kuid kui võtta arvesse kui vanalt ta alles Eestiga kokku puutus, siis on selge, et tal võib olla päris raske eesti keeles kirjutada.
Seisin mina täna lohepikas Prisma kassasabas ja et aeg arutult tühja sel ajal ei jookseks, lappasin just ilmunud juunikuu Stiili. Rutiinsest harjumusest kimasin kohe Kristi-Aigi kolumne neelama, sest sabatamine näis olevat just nende kahe leheküljepikkune. Mida ma aga enam ajakirjast leida ei suutnud oli Kristi jutuveerg :(( Carry, äkki keegi Stiili toimetajatest käib ka sinu järjejuttu siin lugemas, võttis tuld meie kommidest Kristi pihta ja meie avastustest tema puuduliku eestikeeleoskuse kohta ning saatiski nüüd meie lemmiku pensionile? Kristi asemel on küll (vähemalt esialgu tundub, et täitsa laheda sõnasättimisega) keegi uus kirjatibi (alzheimer unustas tema nime paraku salvestada) aga mul nüüd ikka veidi hinge kriibib, et tema aeg sedamoodi nüüd ümber saigi :(
Seda mina küll ei usu. See oleks kuu imestus, kui asjad tõepoolest taolist mustrit pidi oleksid käinud. Kui sa homme vai ülehomme uuesti sabatama satud, lappa seda ajakirja veel - ehk leidub kusagil mõni seletav rida Kristi kadumise kohta...
Kannatamatus mu teine nimi, kasutades sedakorda Rimi supermarketis veedetud aega (meile tassitakse enamus eesti turul ilmuvaid väljaandeid kontorisse, seega pistan ma pigem ajakirja kaaneraha hüljatud loomade varjupaiga klaaskuuli) sain ma toimetajaveerust teada, et Kristil kopp ees oma kolumni vedamisest ja edaspidi teeb karjääri samas väljaandes ajakirjunikuna, jagades meiega kõike põnevat, mida pakutakse San Fransiscos :)
Novott!! =)
Postita kommentaar