Kaks head komöödiat
Vahepeal oleme kinos ka käinud. Mehe tööd ja Sügisballi vaatamas. Ametlik kriitika olevat kehvavõitu olnud, aga minule küll mõlemad meeldisid. Ja ei olnud pooltki nii masendavad, kui välja reklaamiti, puhta naljafilmid ju.
kolmapäev, oktoober 31, 2007
teisipäev, oktoober 30, 2007
laupäev, oktoober 27, 2007
Eesti mees on tantsulõvi
Käisime Bonnie & Clyde`is. Jälle. Muusika oli seekord suht kräpp, tantsitavaid lugusid võis kahe käe sõrmedel üles lugeda. Aga üks tore asi oli küll. Tantsivad Eesti mehed nimelt. Neid kõrvalt jälgides tuli mul taas kord üks mõte, mida tahaksin kõikide teiste eestlastega (eriti meestega, eksole) jagada.
Ma vaatan, et te nagu ei julge tantsida. Tahaks, aga ei julge. Viskate näppu natuke ja liigutate varvast. Ja kui alkoholi joote, siis mõni näitab, et oskab veidi energilisemalt ka. A muidu olete nagu kammitsais kanad (kuked siis). Millest on ilgelt kahju. Ma tahaks iga kord kellelegi teist öelda, et halloo, te ei peagi tantsima nagu italiaanod või mustad mehed, sest sürpriis - te ei ole italiaanod ega mustad mehed.
Ei ole vaja karta tobe välja näha, sest tobedad on hoopis need, kes eluaeg ainult teisi kõrvalt passivad ja ise midagi teha ei julge (ka tantsusaalides suht levinud nähtus). Need, kes on näinud filmi Hitch ja ühe sealse kõrvaltegelase klubitantsu, teavad, millest ma räägin. Või kes on näinud teleseriaali Sõbrad ja Phoebe jooksu ;)
Käib samasse kategooriasse.
Elu ei ole kuigi pikk ja seda tuleks nautida ja kõikide teiste arvamus kukele saata and all that jazz...
Eesti meestel, kui nad otsustavad lõpuks hingega tantsida, on täiesti oma spetsiifiline tantsustiil ja minu arvates on see armas =)
Nii et julgust juurde ja käed-jalad tööle! =)
Käisime Bonnie & Clyde`is. Jälle. Muusika oli seekord suht kräpp, tantsitavaid lugusid võis kahe käe sõrmedel üles lugeda. Aga üks tore asi oli küll. Tantsivad Eesti mehed nimelt. Neid kõrvalt jälgides tuli mul taas kord üks mõte, mida tahaksin kõikide teiste eestlastega (eriti meestega, eksole) jagada.
Ma vaatan, et te nagu ei julge tantsida. Tahaks, aga ei julge. Viskate näppu natuke ja liigutate varvast. Ja kui alkoholi joote, siis mõni näitab, et oskab veidi energilisemalt ka. A muidu olete nagu kammitsais kanad (kuked siis). Millest on ilgelt kahju. Ma tahaks iga kord kellelegi teist öelda, et halloo, te ei peagi tantsima nagu italiaanod või mustad mehed, sest sürpriis - te ei ole italiaanod ega mustad mehed.
Ei ole vaja karta tobe välja näha, sest tobedad on hoopis need, kes eluaeg ainult teisi kõrvalt passivad ja ise midagi teha ei julge (ka tantsusaalides suht levinud nähtus). Need, kes on näinud filmi Hitch ja ühe sealse kõrvaltegelase klubitantsu, teavad, millest ma räägin. Või kes on näinud teleseriaali Sõbrad ja Phoebe jooksu ;)
Käib samasse kategooriasse.
Elu ei ole kuigi pikk ja seda tuleks nautida ja kõikide teiste arvamus kukele saata and all that jazz...
Eesti meestel, kui nad otsustavad lõpuks hingega tantsida, on täiesti oma spetsiifiline tantsustiil ja minu arvates on see armas =)
Nii et julgust juurde ja käed-jalad tööle! =)
reede, oktoober 26, 2007
Asjad, mis on minu ajus, aga mida ma ei tea
ja et msn-st on palju kasu
Kui eilses unenäos kohtusin ühe väga ammuse tuttavaga lapsepõlvest, kelle õla najal sai turvaliselt magama jääda, siis tänane oli jällegi õudukas. Vihjeid andev õudukas see-eest. Ärkasin keset ööd, süda oli paha, aga õnnelik olin. Et nüüd on vähemalt veel mingeid niidijuppe. Mõne momendi möödudes sain aru, et see oli olnud unenägu. Aga kui kõik minu varasemad unenäod on olnud reaalsusega läbipõimitud ja vastuseid andvad, siis miks ei peaks seekordnegi olema? Uskumatu ja jahmatav, kui see kõik tõesti nii peaks olema, aga ega reaalsus polegi alati ootuspärane.
Alustasin unenäos nähtud auto numbrimärgi dešifreerimisest. Olgu öeldud, et mingil põhjusel oli see pika lauajupiga varjatud, nii et unenäos pidin numbrite lugemiseks auto ette maha kükitama. Kusjuures mõned numbrid ja tähed olid suured ja mõned väiksed. Mingi täiesti mittemidagiütlev numbrite- ja tähtedejada minu jaoks. Sisestasin kombinatsiooni msn-i ja palusin abi. Ei möödunud viite minutitki, kui saabus vastus:
100 тысяч кудряшек и 3 says:
footbal tactic 3-4-3 fff means the center forwards
Nii. Ja nüüd ma palun. Kuidas on selline asi võimalik? Ma pole elusees spordiuudiseid vaadates mõttega kaasa töötanud ega pööranud jalgpalli teleülekannete ajal tähelepanu taktikatele. Ma ei tea jalgpalli reeglitest mitte muhvigi, v.a. see, et pall tuleb väravasse saada ja vahetevahel leiavad aset karistuslöögid. Kohe absoluutselt päris kindlasti ei olnud ma eelnevalt teadlik, misasi on 343 fff (minu unenäos küll veidi moonutatud kujul).
Täiesti haige värk, nagu noortel on tavaks öelda.
Ja mida ma sellest siis nüüd välja pean lugema? Center forwards??? Appi, hakka või jalgpalli reegleid õppima. Läheb ehk kunagi unenäos vaja.
ja et msn-st on palju kasu
Kui eilses unenäos kohtusin ühe väga ammuse tuttavaga lapsepõlvest, kelle õla najal sai turvaliselt magama jääda, siis tänane oli jällegi õudukas. Vihjeid andev õudukas see-eest. Ärkasin keset ööd, süda oli paha, aga õnnelik olin. Et nüüd on vähemalt veel mingeid niidijuppe. Mõne momendi möödudes sain aru, et see oli olnud unenägu. Aga kui kõik minu varasemad unenäod on olnud reaalsusega läbipõimitud ja vastuseid andvad, siis miks ei peaks seekordnegi olema? Uskumatu ja jahmatav, kui see kõik tõesti nii peaks olema, aga ega reaalsus polegi alati ootuspärane.
Alustasin unenäos nähtud auto numbrimärgi dešifreerimisest. Olgu öeldud, et mingil põhjusel oli see pika lauajupiga varjatud, nii et unenäos pidin numbrite lugemiseks auto ette maha kükitama. Kusjuures mõned numbrid ja tähed olid suured ja mõned väiksed. Mingi täiesti mittemidagiütlev numbrite- ja tähtedejada minu jaoks. Sisestasin kombinatsiooni msn-i ja palusin abi. Ei möödunud viite minutitki, kui saabus vastus:
100 тысяч кудряшек и 3 says:
footbal tactic 3-4-3 fff means the center forwards
Nii. Ja nüüd ma palun. Kuidas on selline asi võimalik? Ma pole elusees spordiuudiseid vaadates mõttega kaasa töötanud ega pööranud jalgpalli teleülekannete ajal tähelepanu taktikatele. Ma ei tea jalgpalli reeglitest mitte muhvigi, v.a. see, et pall tuleb väravasse saada ja vahetevahel leiavad aset karistuslöögid. Kohe absoluutselt päris kindlasti ei olnud ma eelnevalt teadlik, misasi on 343 fff (minu unenäos küll veidi moonutatud kujul).
Täiesti haige värk, nagu noortel on tavaks öelda.
Ja mida ma sellest siis nüüd välja pean lugema? Center forwards??? Appi, hakka või jalgpalli reegleid õppima. Läheb ehk kunagi unenäos vaja.
neljapäev, oktoober 25, 2007
Mõtlesin, et olen tubli ja panin omale jumppamisse aja kinni. Eiteamitmendat korda juba. Vedisin isegi panipaigast oma tutikad Nike Airid ülesse. Siiralt uskusin, et hommikul lähen trenni. Haha, päris läksingi. Nüüd, kui reaalne võimalus silme ees terendas, ma lihtsalt ei suutnud end piisavalt veenda selle tegevuse otstarbekuses. Karjakaupa kekslemine on minu puhul ikka vist täiesti välistatud...
kolmapäev, oktoober 24, 2007
As Good as It Gets live`is
Tööle tulles parkisin auto kaugemale ja tulin majade vahelt jala. Mitte vabatahtlikult, vaid vajadusest - meie hoone ees olid mõned tublid juhid juba niikuinii kahes kihis parkinud, nii et ma ei hakanud sealsele segadusele veelgi lisa tekitama. Seda enam, et ma jalgsi kõndimisest viimasel ajal aina enam puudust tunnen.
Ülekäigurajale lähenedes olin tunnistajaks ühele tavatule ja vägagi koomilisele olukorrale. Mööda kõnniteed kõndis hoogsalt üks pensioniealine meesterahvas, tuttmüts peas. Tee ääres kasvavad meil lisaks muudele puudele ka männid. Onu kõndis ja kõndis ja ühel hetkel virutas asfaldi peal lebavale käbile jalaga. Kõvasti ja raevukalt. See oli nii naljakas! =)
Suur mees ja tilluke käbi. Suure mehe tilluke tähtsusetu viha ja pisike armas tumepruun käbi, kelle ainus süü seisnes selles, et ta juhtus olema valel ajal vales kohas. Teadlaste arvates taimed valu ei tunne, aga tollel onul oleks vist küll vastupidisest vaid hea meel olnud. Huvitav, mis tekitab inimestel sellist ängi, et nad peavad hakkama käbisid taguma? =D
Tööle tulles parkisin auto kaugemale ja tulin majade vahelt jala. Mitte vabatahtlikult, vaid vajadusest - meie hoone ees olid mõned tublid juhid juba niikuinii kahes kihis parkinud, nii et ma ei hakanud sealsele segadusele veelgi lisa tekitama. Seda enam, et ma jalgsi kõndimisest viimasel ajal aina enam puudust tunnen.
Ülekäigurajale lähenedes olin tunnistajaks ühele tavatule ja vägagi koomilisele olukorrale. Mööda kõnniteed kõndis hoogsalt üks pensioniealine meesterahvas, tuttmüts peas. Tee ääres kasvavad meil lisaks muudele puudele ka männid. Onu kõndis ja kõndis ja ühel hetkel virutas asfaldi peal lebavale käbile jalaga. Kõvasti ja raevukalt. See oli nii naljakas! =)
Suur mees ja tilluke käbi. Suure mehe tilluke tähtsusetu viha ja pisike armas tumepruun käbi, kelle ainus süü seisnes selles, et ta juhtus olema valel ajal vales kohas. Teadlaste arvates taimed valu ei tunne, aga tollel onul oleks vist küll vastupidisest vaid hea meel olnud. Huvitav, mis tekitab inimestel sellist ängi, et nad peavad hakkama käbisid taguma? =D
esmaspäev, oktoober 22, 2007
Parim esmaspäevahommikune tegevus on kahtlemata põssaga koos maja lähedal suurtes värvilistes vahtralehtedes ringi kahlamine =) Ilmakene oli vähemalt täna keskpäeval sügise kohta suisa super: päike paistis pähe ja tuult polnud. Rafi kablutas rõõmsalt lehehunnikutes edasi-tagasi ning unustas mõneks ajaks isegi sonkimise. Vahtrad on meil imeilusad, kuid kahjuks on ainuke meie maja juures asuv tammepuu veidi kidurakene ja ei kasvata vist eriti palju tõrusid, sest Rafik pole sealt alt küll kunagi mingit arvestatavat noosi saanud. Kellele kükki-püsti harjutused meeltmööda ning kodu läheduses mõni tammepuu - paluks agarale korjetööle ja hiljem meile külla ;)
laupäev, oktoober 20, 2007
Mina, kaasmaalase lemmikroog
Käisime seltskonnaga ööklubis Bonnie & Clyde. Olen seal varemgi korra käinud ja täitsa lõbus oli, mõlemal korral. See on täpselt selline koht, kuhu minna siis, kui on suur diskoisu peal ja sooviks mingi viisakama rahvaga üritust. Mnjah, vähemalt ma arvasin nii kuni eilse peo keskpaigani.
Kõiksepealt ilmusid tantsuplatsile mõned suhteliselt suurt kasvu meesterahvad, kes otsisid pahandusi, st. paigutasid end teistele meessoost tantsijatele meelega tee peale ette ja siis kukkusid ülbama. Ma pole sellistest jõuramitest kunagi aru saanud. Kui on kaklemise-isu, siis jumala eest - mingu poksitrenni või maadlema. Seal võetakse takoiseid mägesid avasüli vastu.
Teine "vahva" asi, mis juhtus, oli meie meessoost saatja jaki taskust põrandale pudenenud pangakaardid ja garderoobinumbrid, mille ta hiljem küll ka üles leidis: kaardid sealtsamast põrandalt ja garderoobinumbri... sellega riietehoiust loodetavat noosi lunastama tulnud kahe blondiini käest. No comments.
Kõige lahedam peaaegu-et-tujurikkuja* oli aga kommentaar, mille pälvisin. Kuna üks mu ammune armas sõber töötab Olümpsi retseptsioonis, mõtlesin minna talle tere ütlema. Kõndisin läbi lobby saali, mööda ühest nooremate inimeste kambast, kes tegelesid aktiivselt jõllitamise ja sosistamisega. Saanud teada, et minu sõpra sel ööl tööl ei ole, jalutasin tuldud teed pidi tagasi. Samast kambast möödudes lausus üks noormeestest kõvemal häälel midagi a la et "vou, kätvoolk". Jõle nõme hakkas hetkeks. Oleksin tahtnud sealsamas ringi pöörata ja talle öelda, et see pole miski catwalk ja et mul puusad käivad loomulikult niimoodi, sellest ajast alates, kui ma need sain. Ja et ma olen juba piisavalt analoogseid kommentaare kuulnud ja et mul on kõrini õelutsevatest inimestest, kellele meeldib mingil imelikul põhjusel teiste kallal norida. Tekkinud emotsiooni sobib ilmekalt illustreerima üks anekdoot minu ema naljavaramust:
„Hei, kes sina selline oled?!“
„Hea haldjas.“
„Aga miks kirvega?!“
„Ah, tuju on sitt.“
Edaspidi siis teate, kui mind kirvega näete, et mingid tohmanid on vahepeal jälle tee peale ette sattunud =)
All in all, lootuses, et kirjeldatud isikute näol polnud tegemist esindusliku valimiga Bonnie & Clyde`i külastajaskonnast, võib sinna edaspidigi vahetevahel sattuda.
* Rikuks tuju, kui tuju oleks rikutav muutuja.
Käisime seltskonnaga ööklubis Bonnie & Clyde. Olen seal varemgi korra käinud ja täitsa lõbus oli, mõlemal korral. See on täpselt selline koht, kuhu minna siis, kui on suur diskoisu peal ja sooviks mingi viisakama rahvaga üritust. Mnjah, vähemalt ma arvasin nii kuni eilse peo keskpaigani.
Kõiksepealt ilmusid tantsuplatsile mõned suhteliselt suurt kasvu meesterahvad, kes otsisid pahandusi, st. paigutasid end teistele meessoost tantsijatele meelega tee peale ette ja siis kukkusid ülbama. Ma pole sellistest jõuramitest kunagi aru saanud. Kui on kaklemise-isu, siis jumala eest - mingu poksitrenni või maadlema. Seal võetakse takoiseid mägesid avasüli vastu.
Teine "vahva" asi, mis juhtus, oli meie meessoost saatja jaki taskust põrandale pudenenud pangakaardid ja garderoobinumbrid, mille ta hiljem küll ka üles leidis: kaardid sealtsamast põrandalt ja garderoobinumbri... sellega riietehoiust loodetavat noosi lunastama tulnud kahe blondiini käest. No comments.
Kõige lahedam peaaegu-et-tujurikkuja* oli aga kommentaar, mille pälvisin. Kuna üks mu ammune armas sõber töötab Olümpsi retseptsioonis, mõtlesin minna talle tere ütlema. Kõndisin läbi lobby saali, mööda ühest nooremate inimeste kambast, kes tegelesid aktiivselt jõllitamise ja sosistamisega. Saanud teada, et minu sõpra sel ööl tööl ei ole, jalutasin tuldud teed pidi tagasi. Samast kambast möödudes lausus üks noormeestest kõvemal häälel midagi a la et "vou, kätvoolk". Jõle nõme hakkas hetkeks. Oleksin tahtnud sealsamas ringi pöörata ja talle öelda, et see pole miski catwalk ja et mul puusad käivad loomulikult niimoodi, sellest ajast alates, kui ma need sain. Ja et ma olen juba piisavalt analoogseid kommentaare kuulnud ja et mul on kõrini õelutsevatest inimestest, kellele meeldib mingil imelikul põhjusel teiste kallal norida. Tekkinud emotsiooni sobib ilmekalt illustreerima üks anekdoot minu ema naljavaramust:
„Hei, kes sina selline oled?!“
„Hea haldjas.“
„Aga miks kirvega?!“
„Ah, tuju on sitt.“
Edaspidi siis teate, kui mind kirvega näete, et mingid tohmanid on vahepeal jälle tee peale ette sattunud =)
All in all, lootuses, et kirjeldatud isikute näol polnud tegemist esindusliku valimiga Bonnie & Clyde`i külastajaskonnast, võib sinna edaspidigi vahetevahel sattuda.
* Rikuks tuju, kui tuju oleks rikutav muutuja.
reede, oktoober 19, 2007
Vaatan mina eile õhtul TV3-e seitsmeseid uudiseid ja mida ma kuulen?
"Teleseriaalis Mantlipärija osalenud kuid vallandatud naisterahvast ähvardab ka päristöökohalt vallandamine." Osaleja ülemus olevat nimelt televiisorist näinud, kuidas tema alluv mingis riälitis uue töökoha nimel sipleb, solvunud ja otsustanud töötaja ebasobiva käitumise pärast vallandada. Tädi saatesosaleja aga andis asja kohtusse.
Kui see pole nõme reklaamitrikk, siis on see uudis lihtsalt tobe.
Esiteks: Mida uudist? Viimati, kui mina neid vaatasin, olid TV3-e uudised veel tõsiseltvõetavad.
Teiseks: Kui minu mälumäluke nüüd ei peta, oli antud teleseriaalis osalemise eelduseks enda varasemalt töökohalt lahtivõtmine. Seda korrutati igas saate reklaamis, üritades jätta muljet äärmiselt asjalikust ettevõtmisest. Isegi mina, kes ma saatesse ei kandideerinud, tean seda. Lisaks sõlmitakse kõikide tõsielushõudes osalejatega alati enne saatega alustamist lepingud. Kui tädi saatesosaleja ei oska lepinguid lugeda, siis on ka kohtusse kaebamisest vististi liiga vähe kasu, kuna sealgi tuleb igasugu tähtsaid dokustaate lugeda. Aga kui ta lihtsalt niisama naglalt saatesse läks, siis oma viga ju, et nüüd vallandatakse.
Strip-pokkerit ju ka ei mängita niimoodi, et alguses jooksed suure hurraaga laua äärde, aga siis, kui lõpuks trussikute väel oled, hakkad kisama, et "aga mulle ikka ei meeldi alasti olla".
Olgu selle tädiga kuidas on, aga miks meie uudised selliseks Reporterlikuks on muutunud?
"Teleseriaalis Mantlipärija osalenud kuid vallandatud naisterahvast ähvardab ka päristöökohalt vallandamine." Osaleja ülemus olevat nimelt televiisorist näinud, kuidas tema alluv mingis riälitis uue töökoha nimel sipleb, solvunud ja otsustanud töötaja ebasobiva käitumise pärast vallandada. Tädi saatesosaleja aga andis asja kohtusse.
Kui see pole nõme reklaamitrikk, siis on see uudis lihtsalt tobe.
Esiteks: Mida uudist? Viimati, kui mina neid vaatasin, olid TV3-e uudised veel tõsiseltvõetavad.
Teiseks: Kui minu mälumäluke nüüd ei peta, oli antud teleseriaalis osalemise eelduseks enda varasemalt töökohalt lahtivõtmine. Seda korrutati igas saate reklaamis, üritades jätta muljet äärmiselt asjalikust ettevõtmisest. Isegi mina, kes ma saatesse ei kandideerinud, tean seda. Lisaks sõlmitakse kõikide tõsielushõudes osalejatega alati enne saatega alustamist lepingud. Kui tädi saatesosaleja ei oska lepinguid lugeda, siis on ka kohtusse kaebamisest vististi liiga vähe kasu, kuna sealgi tuleb igasugu tähtsaid dokustaate lugeda. Aga kui ta lihtsalt niisama naglalt saatesse läks, siis oma viga ju, et nüüd vallandatakse.
Strip-pokkerit ju ka ei mängita niimoodi, et alguses jooksed suure hurraaga laua äärde, aga siis, kui lõpuks trussikute väel oled, hakkad kisama, et "aga mulle ikka ei meeldi alasti olla".
Olgu selle tädiga kuidas on, aga miks meie uudised selliseks Reporterlikuks on muutunud?
neljapäev, oktoober 18, 2007
Uus lemmikseriaal, aitäh
On täiesti kahetsusväärne, et üks kahest põnevaimast tegelasest kohe teise osa alguses surma saab. Õigemini sai ta surma kusagil esimese ja teise osa vahel ehk siis, kui meie parasjagu ei näinud, a ikkagi.
Inglismaal viibides juhtusin päris mitu korda seriaalist Heroes kirjutatud artiklite peale, aga nüüd, peale esimeste osade vaatamist, peab tunnistama, et ükskõik milline neist ei suutnud ligilähedaseltki edasi anda seda, kui hea sarjaga on tegemist. Mida iganes te kolmapäeva õhtuti kella 21 ja 23 vahel tavaliselt teete, re-schedule it! Esimeste osade nägemine on seejuures informatsioonilises mõttes väga vajalik. Maitea, vaadake neljapäeval kell 12.15-14.05 TV 3-e pealt kordusi või hankige need kusagilt või midagi. Ja kui raha küsitakse, siis jah, see on seda väärt.
Sincerely yours,
Nikki`s Reflection
On täiesti kahetsusväärne, et üks kahest põnevaimast tegelasest kohe teise osa alguses surma saab. Õigemini sai ta surma kusagil esimese ja teise osa vahel ehk siis, kui meie parasjagu ei näinud, a ikkagi.
Inglismaal viibides juhtusin päris mitu korda seriaalist Heroes kirjutatud artiklite peale, aga nüüd, peale esimeste osade vaatamist, peab tunnistama, et ükskõik milline neist ei suutnud ligilähedaseltki edasi anda seda, kui hea sarjaga on tegemist. Mida iganes te kolmapäeva õhtuti kella 21 ja 23 vahel tavaliselt teete, re-schedule it! Esimeste osade nägemine on seejuures informatsioonilises mõttes väga vajalik. Maitea, vaadake neljapäeval kell 12.15-14.05 TV 3-e pealt kordusi või hankige need kusagilt või midagi. Ja kui raha küsitakse, siis jah, see on seda väärt.
Sincerely yours,
Nikki`s Reflection
kolmapäev, oktoober 17, 2007
"No sina oled optimist, sellepärast sa ütledki, et sul läheb hästi," lausus selgelttundja...
Hommikul tõustes olen rampväsinud. Sest sellest hetkest alates, kui öösel teki alla poen, silmad sulen ja uinun, algab põgenemine. Jooksen eest ära, üritan peitu pugeda ja üle kavaldada. Kui inimene terve öö ringi rabeleb, siis pole ime, et hommikuks on toss väljas =)
Hilisemast magamaminekust pole abi, sest kuigi voodi all kannatlikult redutav unenägu tuleb sealt välja alles pimeduse saabudes, on harvad need korrad, kus ta kellaajast hoolib ja tulemata jätab. Ja hommikul enam vahet pole, kumma jalaga voodist välja astud, tõesti.
If this is it -
all we have and ever will.
If this is it -
time is running out and standing still.
I'll leave today
'cause there's nothing left to keep me here.
I'll fade away.
I'll turn my back and disappear.
The Bravery - Above and Below
Hommikul tõustes olen rampväsinud. Sest sellest hetkest alates, kui öösel teki alla poen, silmad sulen ja uinun, algab põgenemine. Jooksen eest ära, üritan peitu pugeda ja üle kavaldada. Kui inimene terve öö ringi rabeleb, siis pole ime, et hommikuks on toss väljas =)
Hilisemast magamaminekust pole abi, sest kuigi voodi all kannatlikult redutav unenägu tuleb sealt välja alles pimeduse saabudes, on harvad need korrad, kus ta kellaajast hoolib ja tulemata jätab. Ja hommikul enam vahet pole, kumma jalaga voodist välja astud, tõesti.
If this is it -
all we have and ever will.
If this is it -
time is running out and standing still.
I'll leave today
'cause there's nothing left to keep me here.
I'll fade away.
I'll turn my back and disappear.
The Bravery - Above and Below
teisipäev, oktoober 16, 2007
Ise nii pisike, aga juba oskab komplimente teha
Ema ja õde tulid eile pärast tööpäeva mulle seltsi uut jopet ostma. Proovin mina üht, teist ja kolmandatki, pisiõde ripub pidevalt jala küljes.
Mina: "Miisi, läheme nüüd peegli ette ja vaatame, kuidas see jope seljas välja näeb. Nonii. Kuidas sulle see jope meeldib?"
Õeke: "Väga!"
Mina: "Ja mis sulle selle jope juures kõige rohkem meeldib?"
Õeke, laia avala naeratusega: "SINA!"
=)
Ma mõtlen - fotograaf/suhtekorraldaja? Sellest ajast alates, kui pisiõde end sõnade abil väljendama ja asju küsima õppis, on ta olnud obsessed with all sorts of cameras. Seebikas, mobiilifotokas, anything goes. Fotod on teinekord nii jaburalt hea nurga alt tehtud, et mulle tundub, nagu oleks tegemist Helmut Newtoni taaskehastumisega. Mulle meeldib, kuidas ta oskab mind alati kas avalikult või salaja pildistada nii, et minu tõeline olemus fotolt vastu särab. Kui see pole anne, siis misasi see on?
Ja tema oskus õiges kohas nii tabavaid märkusi teha on mõnikord suisa hämmastav. Minu arvates vastab tõele teooria, mille kohaselt sobib inimesele kõige paremini see eluala, mille juures nõutavad omadused tal juba lapseeas avaldusid, nii et...
Ema ja õde tulid eile pärast tööpäeva mulle seltsi uut jopet ostma. Proovin mina üht, teist ja kolmandatki, pisiõde ripub pidevalt jala küljes.
Mina: "Miisi, läheme nüüd peegli ette ja vaatame, kuidas see jope seljas välja näeb. Nonii. Kuidas sulle see jope meeldib?"
Õeke: "Väga!"
Mina: "Ja mis sulle selle jope juures kõige rohkem meeldib?"
Õeke, laia avala naeratusega: "SINA!"
=)
Ma mõtlen - fotograaf/suhtekorraldaja? Sellest ajast alates, kui pisiõde end sõnade abil väljendama ja asju küsima õppis, on ta olnud obsessed with all sorts of cameras. Seebikas, mobiilifotokas, anything goes. Fotod on teinekord nii jaburalt hea nurga alt tehtud, et mulle tundub, nagu oleks tegemist Helmut Newtoni taaskehastumisega. Mulle meeldib, kuidas ta oskab mind alati kas avalikult või salaja pildistada nii, et minu tõeline olemus fotolt vastu särab. Kui see pole anne, siis misasi see on?
Ja tema oskus õiges kohas nii tabavaid märkusi teha on mõnikord suisa hämmastav. Minu arvates vastab tõele teooria, mille kohaselt sobib inimesele kõige paremini see eluala, mille juures nõutavad omadused tal juba lapseeas avaldusid, nii et...
esmaspäev, oktoober 15, 2007
Ebalev filmisoovitus
Täitsa meelest läks ära, et käisime eelmisel nädalal Laylaga filmi The Nanny Diaries ehk Lapsehoidja päevikud mingil eelesilinastusel ja kuigi ma filmi alguses mõtlesin, et "maigaad, kuhu ma sattunud olen?", läks film minutite kogunedes aina paremaks. Oleksid olnud ka mõned superhead kohad, kui ainult... mnjahh, maiteagi, kuidas seda nüüd öelda - minu meelest Scarlett Johansson ei oska enam näidelda. Huvitav, mis juhtunud on? Selline tunne, nagu oleks mingit koolinäidendit vaadanud. Dialoogid olid kohati üllatavalt vahvad, kuigi Scarlett oli silmnähtavalt kusagil mujal. Ajaviiteks sobib see film aga kindlasti ja hea tuju loomiseks samuti.
Täitsa meelest läks ära, et käisime eelmisel nädalal Laylaga filmi The Nanny Diaries ehk Lapsehoidja päevikud mingil eelesilinastusel ja kuigi ma filmi alguses mõtlesin, et "maigaad, kuhu ma sattunud olen?", läks film minutite kogunedes aina paremaks. Oleksid olnud ka mõned superhead kohad, kui ainult... mnjahh, maiteagi, kuidas seda nüüd öelda - minu meelest Scarlett Johansson ei oska enam näidelda. Huvitav, mis juhtunud on? Selline tunne, nagu oleks mingit koolinäidendit vaadanud. Dialoogid olid kohati üllatavalt vahvad, kuigi Scarlett oli silmnähtavalt kusagil mujal. Ajaviiteks sobib see film aga kindlasti ja hea tuju loomiseks samuti.
pühapäev, oktoober 14, 2007
Koerapolka
Täna oli jälle üks selline päev, kus käisime Loomade Hoiupaigas kutsidega jalutamas. Võinohh. Planeeritud oli jalutamine, aga kuna minu musta karva vöntsaba võttis kohe alguses tempo üles, olime me sunnitud suurema osa ajast mõõdukat sörki harrastama. Mis polnud ka sugugi halb, v.a. asjaolu, et mina, vana tohman, olin jalutama minnes ära unustanud loomadega koos jooksmise ja jalutamise põhitõe ehk vajaduse kanda nii sportlikke jalanõusid, sportlikke rõivaid kui ka pesu. Seetõttu sörkisin ma pool aega käsi krae vahel. Üritasin rinnahoidja paela tagasi õigesse kohta saada, nohh =D
Must vöntsaba oli muidugi väga andestav. Ootas mind järele, kui ma kohmitsema kippusin. Esimesel korral, kui tennisepaelad lahti läksid ja ma neid siduma kummardusin, korraldas ta minu ja jalutusrihma abil küll ühe paraja karusselli, aga järgmisel korral püsis juba kenasti paigal. Ring Männiku karjääride ümbruses oli pikk ja ilmaoludest sõltuvalt ka suhteliselt saviplögane. Aga tuju siirdus sänne lae alla kõrguma sellegipoolest ja püsis sellisena tubli tükk aega.
Sellel ajal, kui Layla oma kutsiga lembehetki jagas - nemad nimelt kallistasid iga saja meetri tagant - tegelesime meie musta vöntsabaga problem taskinguga. Ehk siis üle lompide hüppamise ja küngaste otsas turnimisega. Koer oli ilmselgelt häppi, et sai puurist välja pikamaamaratonile ning oma innukuses tegeles ta meie "jalutuskäigu" alguses küll pigem minu edasitoimetamisega, kui kõrval jooksmisega, aga sõna kuulas ta sellegipoolest koguaeg. Kuigi tal nime ei ole (vähemalt Hoipaigas seda ei teata), reageeris ta kenasti kutsungitele "kuts!", "tibu!" ja "kuule!", nii et probleeme ei tekkinud.
Silmnähtavalt arukad koerad sattusid sel korral. Kui me nad puuridesse tagasi olime viinud ja minekule asutasime, küsis Hoiupaiga töötaja, et "noh, kuidas oli?" Mina muidugi õhinal kuulutama, et "niiiiii targad koerad olid", pidades silmas asjaolu, et neid ilmselt ei ole keegi kunagi õpetanud - nad lihtsalt olidki loomuldasa mõistlikud isendid. Hoiupaiga töötaja vaatas mind lõbustatud ilmel, kergitas kulmu ja küsis: "Kas lahendasite ristsõnu koos või?" =)
Iga korraga on seal aina vahvam. Kõige toredam on muidugi see, kui kutsi kõrvale kükitad ning ta end sulle vastu külge surub ja tänuliku pilguga otsa vaatab. Niuhh! =)
Täna oli jälle üks selline päev, kus käisime Loomade Hoiupaigas kutsidega jalutamas. Võinohh. Planeeritud oli jalutamine, aga kuna minu musta karva vöntsaba võttis kohe alguses tempo üles, olime me sunnitud suurema osa ajast mõõdukat sörki harrastama. Mis polnud ka sugugi halb, v.a. asjaolu, et mina, vana tohman, olin jalutama minnes ära unustanud loomadega koos jooksmise ja jalutamise põhitõe ehk vajaduse kanda nii sportlikke jalanõusid, sportlikke rõivaid kui ka pesu. Seetõttu sörkisin ma pool aega käsi krae vahel. Üritasin rinnahoidja paela tagasi õigesse kohta saada, nohh =D
Must vöntsaba oli muidugi väga andestav. Ootas mind järele, kui ma kohmitsema kippusin. Esimesel korral, kui tennisepaelad lahti läksid ja ma neid siduma kummardusin, korraldas ta minu ja jalutusrihma abil küll ühe paraja karusselli, aga järgmisel korral püsis juba kenasti paigal. Ring Männiku karjääride ümbruses oli pikk ja ilmaoludest sõltuvalt ka suhteliselt saviplögane. Aga tuju siirdus sänne lae alla kõrguma sellegipoolest ja püsis sellisena tubli tükk aega.
Sellel ajal, kui Layla oma kutsiga lembehetki jagas - nemad nimelt kallistasid iga saja meetri tagant - tegelesime meie musta vöntsabaga problem taskinguga. Ehk siis üle lompide hüppamise ja küngaste otsas turnimisega. Koer oli ilmselgelt häppi, et sai puurist välja pikamaamaratonile ning oma innukuses tegeles ta meie "jalutuskäigu" alguses küll pigem minu edasitoimetamisega, kui kõrval jooksmisega, aga sõna kuulas ta sellegipoolest koguaeg. Kuigi tal nime ei ole (vähemalt Hoipaigas seda ei teata), reageeris ta kenasti kutsungitele "kuts!", "tibu!" ja "kuule!", nii et probleeme ei tekkinud.
Silmnähtavalt arukad koerad sattusid sel korral. Kui me nad puuridesse tagasi olime viinud ja minekule asutasime, küsis Hoiupaiga töötaja, et "noh, kuidas oli?" Mina muidugi õhinal kuulutama, et "niiiiii targad koerad olid", pidades silmas asjaolu, et neid ilmselt ei ole keegi kunagi õpetanud - nad lihtsalt olidki loomuldasa mõistlikud isendid. Hoiupaiga töötaja vaatas mind lõbustatud ilmel, kergitas kulmu ja küsis: "Kas lahendasite ristsõnu koos või?" =)
Iga korraga on seal aina vahvam. Kõige toredam on muidugi see, kui kutsi kõrvale kükitad ning ta end sulle vastu külge surub ja tänuliku pilguga otsa vaatab. Niuhh! =)
laupäev, oktoober 13, 2007
reede, oktoober 12, 2007
Killud toovad õnne
Eile pärast tööd õele lasteaeda järele sõites toimus minuga üks vastik vahejuhtum. Mustamäe teel tuiskas parempoolsest reast üks must Hyundai ilma suunda näitamata minu nina ette, jättes kahe auto vahele maksimaalselt paarkümmend sentimeetrit ruumi. Sellise tuiskamise korral pole tegelikult küll vahet, kas suunda näidatakse või mitte, kuna suuna näitamise point ja idee on tegelikult selles, et teavitada kaasliiklejat oma kavatsusest ümber reastuda ning veenduda, et sinust tagapool asuvad masinad sind tõepoolest vahele lasevad, too tüüp aga lihtsalt vuhises kusagilt paremalt poolt mulle nina ette. Võibolla ta minu selja taga olles midagi vilgutas, selle kohta ma ei tea, aga minu vaateväljas asudes ta seda igatahes ei teinud. Sööstis lihtsalt mulle nina ette ja pidurdas. Kuna see rida, kust ta parasjagu tuli, oli tühi, keerasin paremale, et viimasel momendil teise ritta pääseda. Õnnestuski. Või noh, vähemalt nii arvasin mina.
Olin just järgmise foori taga seisma jäänud, kui toosama suunatulesid mitte tundev jobu väljus oma autost, jooksis minu auto juurde, kiskus ukse lahti ja röökis mulle salongi: "AGA KUHU SA SÕIDAD??!!". Vaatasin talle üllatunud ilmega otsa, poolenisti seetõttu, et too liiklushuligaan huvitus minu teekonnast ning poolenisti seetõttu, et vaatamata oma tugevale vene aktsendile röökis ta mu peale eesti keeles. Kuna tüüp žestikuleeris ägedalt, järeldasin, et ju siis midagi ikkagi juhtus ja tõmbasin tee äärde. Ägestunud venelane karjus mulle veel midagi, et kuhu ma oma arust lähen. Ma siis pistsin pea ukse vahelt välja ja ütlesin, et ta ei saa ometi eeldada, et ma sellise asja pärast kõige kibedama tipptunni ajal keset peamagistraali seisma jään ja temaga väitlema hakkan. Seda enam, et ma polnud oma arust millegi jubedaga hakkama saanud.
Sõitsime minu juhendamisel sinnasamma kõrvaltänavale ja vaatasime autod üle. Mis käis siis niiviisi, et agressiivse venku autost sööstis kõiksepealt välja keegi pesuehtne vene tibi, kes kukkus savsemmitama. Eesti keelde ümber panduna tähendab see seda, et tibi ristis mind kordi ja kordi järjest "mingiks eriliseks..." (punktiir tähistab siis neid erilisi asju, milleks annab inimest nimetada). Minu jaoks oli olukord tol hetkel veel naljakas, sest oli suhtkoht võimatu, et midagi niivõrd tõsist oleks saanud juhtuda, mille pärast sellisel kombel endast välja minna. Kui ma oskaksin, siis ma joonistaksin teile selle ägestunud vene noormehe ja tema rahutu pruudi näiteks koomiksina =)
Siirdusin siis tema auto selle nurga juurde, millele ta näpuga osutas ja mis loogika kohaselt oli ka ainuke võimalik kokkupuutepunkt. Vaatasin-uurisin, mitte midagi ei näinud. Venelane aga oli silmnähtavalt endast väljas, vehkis kätega ja ütles, et tema ei tea, mis nüüd küll saab, et tema oli just eelmisel päeval toonud oma auto värvimiselt ja just selle osa oli lasknud värvida. Kuna tibi tema kõrval jätkas oma savsemmitamist, siis tundes end äärmiselt paha inimesena vaatasin uuesti seda ettenäidatud kohta. Midagi seal tõepoolest oli. Kutsusin autost ka vanaema vaatama ja tema ei saanud samuti alguses aru, et selles kohas stange peal midagi viltu oleks. Silmade punnitamise tulemusena nägime, et seal oli mingi tilluke, no tõepoolest tilluke kriips. Ei, mitte kriips. Kriim. Teate, kriim on ka selle kohta liiga võimas sõna, ma ei oskagi eesti keeles mingit sobivat sõna välja mõelda. Ütleme nii, et kahjustus oli umbes samasugune nagu kahju sellest, kui ma teen oma udusele aknaklaasile näpujälje. Et kui udu kaob, siis midagi sinna klaasile järele jääb.
Olgu öeldud, et tibi samal ajal muudkui näitas ättitjuudi. Sel momendil, kui ma tolle "näpujälje" seal pampri peal lõpuks nina vastu autot tuvastanud olin, käis korraks peast läbi mõte, et tõuseks püsti ja ütleks tibile, et kle ole hea inimene ja jää minutiks vakka. Üks pilguheit kinnitas aga teooriat, et mina oskan ilmselt vene keeltki paremini kui too tshikk ja et sellisega pole mõtet ei vaielda, ei tülitseda.
Minu jaoks probleemi ei olnud, kuna mingeid tõsiseltvõetavaid vigastusi noormehe autol polnud. Sellise ähmase täpi korral ei saa stangel olla ka sisemisi vigastusi, nii et... Venku arvates aga oli maailma lõpp kui mitte käes, siis kohe-kohe saabumas. Ütlesin talle, et ma ei saa kahjuks jääda temaga sinna maid jagama, kuna mul on vaja laps lasteaiast ära tuua ja lasteaed pannakse kohe kinni. Mingi kummalise sadistliku mõnuga koukis noormees selle informatsiooni peale taskust telefoni ja ütles, et no tema ei tea, sellisel juhul tuleb kutsuda politsei. Võttis kõnniteel sellise puhvis kukekese positsiooni sisse ja kukkus helistama. No mis mul üle jäi. Läksin siis talle nina alla ja palusin küsida politsei käest, millise ajaühiku jooksul nad kohale peaksid jõudma. Venku mõõtis mind üleoleva pilguga, keeras telefoniga külje teisele poole ja tõmbus eemale. Maitea. Väga kahtlane käitumine =S
Kuna võimalus venku ja tema savsemmitava pruudiga kaheks tunniks sinna tee äärde ametivõime ootama jääda polnud eriline võimalus, leppisime kokku, et sõidame lähedalasuvasse bensiinijaama ja täidame seal kindlustusblanketid. Tee peal jõudsin olukorra üle ka pikemalt järele mõelda. Ega mul suurt midagi üle ei jäänud, kui end tolle ähmase pleki tekitamises süüdi tunnistada. Lihtsalt sel põhjusel, et mina olin tagapool. Eestis kahjuks kehtib praegu selline seadus, et misiganes ka ei juhtuks, see, kes asub õnnetuse toimumise hetkel tagapool, on põhimõtteliselt süüdi. Kedagi ei huvita, et venku oli jobu ja vahetas sõidurada ilma suunda näitamata. Kedagi ei huvita, et ta äkkpidurdas. Peamine on see, et mina olin tagumises autos asuv juht ja "rammisin" teda. Tobe aga tõsi.
Seletasin vanaemale ka, kuidas asjad käivad. Vanaema ei tahtnud uskuda. Et no kuidas ikka niimoodi, meie pole ju süüdi. Njaa, vot, aga seaduse järgi oleme. Ma ei olnud tollel hetkel üldse kurb, vaid pigem endast väljas, et mingi kõige ehtsam jobu suutis minu ilusaks planeeritud õhtu niimoodi ära rikkuda. Ja et ma pidin oma aega mingi rumala ja kiusliku inimese peale raiskama. Ja et ma pean talle tõenäoliselt terve auto värvimise + poleerimise + vahatamise kinni plekkima. Vanaema soovitas maha rahuneda ja ütles, et "see raha, selle pärast ära üldse muretse. Tead, inflatsioon sööb niikuinii raha ära, see tähendab, et seda peabki kulutama." Tore on muidugi asja positiivset külge näha, aga ma oleksin küll parema meelega selle summa kulutanud hoopis reisimiseks ühte kohta, mida ma igaks juhuks ei nimeta. Iga selline mõttetu väljaminek viib minu unistuse veel kaugemale. Ja see polnud isegi minu süü. Lihtsalt nii ebaõiglane, et oleks tahtnud seda vene poissi kõvasti-kõvasti tutistada. Jobu selline.
Avaldust kirjutades küsisin tema käest, kas ta on teadlik sellest, et ta suunatuld ei näidanud. "Mis suunatuld?" küsis ta minu käest ehmunult. "Suunatuld, nohh, ümberreastumisel," seletasin. Noormees vaatas mulle kortsus kulmuga otsa, seejärel tema nägu selgines, sinna ilmus võidurõõmus, peaaegu et õel irve ning ta sõnas: "Tean küll, aga see pole praegu oluline." Tark poiss, mis ma oskan kosta.
Nii hämmeldunud kaaskodaniku nahhaalsuses ja pissed off tema mõistmatuse peale kui ma ka olin, otsustasin täna rõõmsameelselt kindlustusse minna and to take my fate with noble grace. Parata polnud ju enam midagi, valida oli aga kahe lahenduskäigu vahel. Ma oleksin võinud seal kontoris valju häälega pahandada, omal kasvõi hääle kähisema karjuda või siis hoopis näidata, et ma olen sellest jobust ja tema lollusest üle. Otsustasin viimase kasuks. Ikkagi on kahju nende punktide pärast, mis nüüd tõusid, aga nohh, vähemalt käitusin ma väärikalt ja lõpus avas jobu venelane mulle ja mu vanaemale juba uksi. Kurat küll =)
Vanduma ajab, ausõna.
Aga loo parim koht oli see, kuidas kahjukäsitleja käis auto tagaosa juures edasi-tagasi ja otsis õiget kohta, mida pildistada seni, kuni see talle lõpuks näpuga ette näidati. Kui "kahjustused" olid üles märgitud, küsisin mina töötajalt puhtalt huvi pärast, et mis sellest autost siis nüüd edasi saab. Et kuidas sellist kräpsu parandatakse? Kahjuhindaja ütles tüdinud häälega, et "ei, midagi ei saa enam, läheb pressi alla ja lastakse lapikuks." Mina muidugi esimese hooga ehmatasin ära, et appi, kas ta nüüd lihtsalt liialdab ja tulebki mingid osad välja vahetada või?? Töötaja lõi käega ja läks oma laua juurde. Vahetult enne garaazhist välja sõitmist küsisin hindajalt tõsiselt, et kuidas sellist asja ikkagi korda tehakse. Ta siis ütles, et teooria kohaselt on võimalik sellega igasuguseid põnevaid asju teha. "Aga kas sellel on mõtet? Stange peal ka veel ja," pärisin mina ettevaatlikult. Hindaja vaatas mulle siira sügava sooja pilguga otsa ja ütles: "Muidugi ei ole, aga te ju nägite ise, milline mees ja milline auto." Lisas veel juurde, et selliseid nõmedikke pidavat seal garaazhis iga päev käima, kes oma auto kerel luubiga kriime taga ajavad. Aga midagi pole parata ka.
Ega ma väga ei imestanud. Mida muud võikski järeldada asjaolust, et Statoilis on sini-kollased blanketid otsas, sest kõkse toimub iga päev nii palju, et ei jõuta juurde trükkida...
Vanaema aga ütles mulle koduteel, et mida mina siis tollest tüübist mõtlesin - selliste asjadega tegelevad ja sel kombel käituvad ju ainult inimesed, kellel on suur aja ülejääk ja pole midagi teha. Tore tõesti, et temal midagi pole teha, aga mina tunnen ennast nüüd nagu mingi kriminaal, kellel just liikluskindlustusmakse koefitsienti tõsteti. Lahe, kas pole? Miks MINA pean ennast süüdi tundma? Ma tõesti loodan, et karma on kusagil puu taga olemas ja et selle nagla venelase oma kukub talle kusagilt hästi kõrgelt kopsti vastu pead. Vot nii.
Loo moraal minu kui autojuhi seisukohast: mul kael haige ei ole ja prillid on ka õige kangusega, nii et siiani olen ikka hakkama saanud selle juhtimise ja manööverdamise ajal paremale ja vasemale vaatamise ja nägemisega. Aga vot selgeltnägija ma tõesti pole ja teiste autojuhtide mõtteid lugeda ei oska. Väga kahju. Kui oskaksin, siis oleks kogu seda eelpoolkirjeldatud nõmedust ehk vältida saanud. Kui armas kallis Eesti riik on suutnud tekitada sellise idiootse seaduse, siis ehk suudab ka korraldada mingi koolituse, kus õpetataks autojuhte tulevikku nägema või vähemasti tunnetama, kui kusagil kilomeetri raadiuses mõni jobukakk ringi tuuritab. Siis saavad korralikud juhid paariks minutiks kuhugi varjulisse kõrvaltänavasse eest ära tõmmata, et tuulispask mööda lasta.
Epiloog
Tere! Mina olengi see tohman, kes teistele eestlastele ja muude rahvuste esindajatele alati jutlustab, et kõik venelased ei ole ühe vitsaga löödud. Et nad ei ole kõik huligaanid ja kriminaalid ja agressiivsed jõuramid, nagu valdav enamik minu kaasmaalastest näib arvavat. Et mina tunnen isiklikult toredaid, häid, abivalmeid, tarku ja tublisid venelasi. Nii noormehi kui neide. Kordan seda nagu mantrat oma ebausklike ilmetega eestlastest sõpradele, kes venitavad, et nooooo-jaaaaa, sa ütled küll ja loogika kohaselt peaks see tõesti nii olema, aga nemad polevat elusees ühtegi viisakat ja arukat venelast näinud. Mille peale mina tavaliselt silmi pööritan ja küsin, et kus nemad küll elavad.
Eile õhtul kella viie ja kuue vahel nägin minagi, kus nemad elavad. See tõepoolest ei ole ilus ega sõbralik koht...
Mul on kahju, et sellised tõprad kahjustavad oma kaasmaalaste, ütleme siis - kaasrahvuslaste mainet. Mul on tõsiselt kahju. Eriti kahju on mul veel sellest, et eile õhtul koju saabudes oli esimene mõte telekaaluselt raamaturiiulilt üks venekeelne raamat võtta ja Rafile närimiseks anda. Ja altkorruselt oma rõõmsate naabrite Zhenja ja Valeri hõikeid kuuldes tekkis hetkeks automaatselt emotsioon, mille nimeks on vastikus. Ma tunnen, et mind, minu põhimõtteid ja maailmavaadet on reedetud. Ja ma ei saa sinna midagi parata. Loodan vaid, et kui Roman või Deniss või Masha või Kira või kesiganes minu üliarmsatest vene keelt kõnelevatest tuttavatest helistama peaksid, suudan ma neile mitte kähvata. Sest sorri, aga ma olen südamest solvunud.
Õnneks kukutasin ma täna õhtul riiulist mett õngitsedes ühe soustipurgi kapi äärel käterätil kuivavatele klaasidele otsa =)
Killud toovad õnne, ei muud. Noh, võibolla paar koristamisel kahe silma vahele jäänud klaasitükki sõrme või jalga ka, aga sellega tegeleme juba homme.
Eile pärast tööd õele lasteaeda järele sõites toimus minuga üks vastik vahejuhtum. Mustamäe teel tuiskas parempoolsest reast üks must Hyundai ilma suunda näitamata minu nina ette, jättes kahe auto vahele maksimaalselt paarkümmend sentimeetrit ruumi. Sellise tuiskamise korral pole tegelikult küll vahet, kas suunda näidatakse või mitte, kuna suuna näitamise point ja idee on tegelikult selles, et teavitada kaasliiklejat oma kavatsusest ümber reastuda ning veenduda, et sinust tagapool asuvad masinad sind tõepoolest vahele lasevad, too tüüp aga lihtsalt vuhises kusagilt paremalt poolt mulle nina ette. Võibolla ta minu selja taga olles midagi vilgutas, selle kohta ma ei tea, aga minu vaateväljas asudes ta seda igatahes ei teinud. Sööstis lihtsalt mulle nina ette ja pidurdas. Kuna see rida, kust ta parasjagu tuli, oli tühi, keerasin paremale, et viimasel momendil teise ritta pääseda. Õnnestuski. Või noh, vähemalt nii arvasin mina.
Olin just järgmise foori taga seisma jäänud, kui toosama suunatulesid mitte tundev jobu väljus oma autost, jooksis minu auto juurde, kiskus ukse lahti ja röökis mulle salongi: "AGA KUHU SA SÕIDAD??!!". Vaatasin talle üllatunud ilmega otsa, poolenisti seetõttu, et too liiklushuligaan huvitus minu teekonnast ning poolenisti seetõttu, et vaatamata oma tugevale vene aktsendile röökis ta mu peale eesti keeles. Kuna tüüp žestikuleeris ägedalt, järeldasin, et ju siis midagi ikkagi juhtus ja tõmbasin tee äärde. Ägestunud venelane karjus mulle veel midagi, et kuhu ma oma arust lähen. Ma siis pistsin pea ukse vahelt välja ja ütlesin, et ta ei saa ometi eeldada, et ma sellise asja pärast kõige kibedama tipptunni ajal keset peamagistraali seisma jään ja temaga väitlema hakkan. Seda enam, et ma polnud oma arust millegi jubedaga hakkama saanud.
Sõitsime minu juhendamisel sinnasamma kõrvaltänavale ja vaatasime autod üle. Mis käis siis niiviisi, et agressiivse venku autost sööstis kõiksepealt välja keegi pesuehtne vene tibi, kes kukkus savsemmitama. Eesti keelde ümber panduna tähendab see seda, et tibi ristis mind kordi ja kordi järjest "mingiks eriliseks..." (punktiir tähistab siis neid erilisi asju, milleks annab inimest nimetada). Minu jaoks oli olukord tol hetkel veel naljakas, sest oli suhtkoht võimatu, et midagi niivõrd tõsist oleks saanud juhtuda, mille pärast sellisel kombel endast välja minna. Kui ma oskaksin, siis ma joonistaksin teile selle ägestunud vene noormehe ja tema rahutu pruudi näiteks koomiksina =)
Siirdusin siis tema auto selle nurga juurde, millele ta näpuga osutas ja mis loogika kohaselt oli ka ainuke võimalik kokkupuutepunkt. Vaatasin-uurisin, mitte midagi ei näinud. Venelane aga oli silmnähtavalt endast väljas, vehkis kätega ja ütles, et tema ei tea, mis nüüd küll saab, et tema oli just eelmisel päeval toonud oma auto värvimiselt ja just selle osa oli lasknud värvida. Kuna tibi tema kõrval jätkas oma savsemmitamist, siis tundes end äärmiselt paha inimesena vaatasin uuesti seda ettenäidatud kohta. Midagi seal tõepoolest oli. Kutsusin autost ka vanaema vaatama ja tema ei saanud samuti alguses aru, et selles kohas stange peal midagi viltu oleks. Silmade punnitamise tulemusena nägime, et seal oli mingi tilluke, no tõepoolest tilluke kriips. Ei, mitte kriips. Kriim. Teate, kriim on ka selle kohta liiga võimas sõna, ma ei oskagi eesti keeles mingit sobivat sõna välja mõelda. Ütleme nii, et kahjustus oli umbes samasugune nagu kahju sellest, kui ma teen oma udusele aknaklaasile näpujälje. Et kui udu kaob, siis midagi sinna klaasile järele jääb.
Olgu öeldud, et tibi samal ajal muudkui näitas ättitjuudi. Sel momendil, kui ma tolle "näpujälje" seal pampri peal lõpuks nina vastu autot tuvastanud olin, käis korraks peast läbi mõte, et tõuseks püsti ja ütleks tibile, et kle ole hea inimene ja jää minutiks vakka. Üks pilguheit kinnitas aga teooriat, et mina oskan ilmselt vene keeltki paremini kui too tshikk ja et sellisega pole mõtet ei vaielda, ei tülitseda.
Minu jaoks probleemi ei olnud, kuna mingeid tõsiseltvõetavaid vigastusi noormehe autol polnud. Sellise ähmase täpi korral ei saa stangel olla ka sisemisi vigastusi, nii et... Venku arvates aga oli maailma lõpp kui mitte käes, siis kohe-kohe saabumas. Ütlesin talle, et ma ei saa kahjuks jääda temaga sinna maid jagama, kuna mul on vaja laps lasteaiast ära tuua ja lasteaed pannakse kohe kinni. Mingi kummalise sadistliku mõnuga koukis noormees selle informatsiooni peale taskust telefoni ja ütles, et no tema ei tea, sellisel juhul tuleb kutsuda politsei. Võttis kõnniteel sellise puhvis kukekese positsiooni sisse ja kukkus helistama. No mis mul üle jäi. Läksin siis talle nina alla ja palusin küsida politsei käest, millise ajaühiku jooksul nad kohale peaksid jõudma. Venku mõõtis mind üleoleva pilguga, keeras telefoniga külje teisele poole ja tõmbus eemale. Maitea. Väga kahtlane käitumine =S
Kuna võimalus venku ja tema savsemmitava pruudiga kaheks tunniks sinna tee äärde ametivõime ootama jääda polnud eriline võimalus, leppisime kokku, et sõidame lähedalasuvasse bensiinijaama ja täidame seal kindlustusblanketid. Tee peal jõudsin olukorra üle ka pikemalt järele mõelda. Ega mul suurt midagi üle ei jäänud, kui end tolle ähmase pleki tekitamises süüdi tunnistada. Lihtsalt sel põhjusel, et mina olin tagapool. Eestis kahjuks kehtib praegu selline seadus, et misiganes ka ei juhtuks, see, kes asub õnnetuse toimumise hetkel tagapool, on põhimõtteliselt süüdi. Kedagi ei huvita, et venku oli jobu ja vahetas sõidurada ilma suunda näitamata. Kedagi ei huvita, et ta äkkpidurdas. Peamine on see, et mina olin tagumises autos asuv juht ja "rammisin" teda. Tobe aga tõsi.
Seletasin vanaemale ka, kuidas asjad käivad. Vanaema ei tahtnud uskuda. Et no kuidas ikka niimoodi, meie pole ju süüdi. Njaa, vot, aga seaduse järgi oleme. Ma ei olnud tollel hetkel üldse kurb, vaid pigem endast väljas, et mingi kõige ehtsam jobu suutis minu ilusaks planeeritud õhtu niimoodi ära rikkuda. Ja et ma pidin oma aega mingi rumala ja kiusliku inimese peale raiskama. Ja et ma pean talle tõenäoliselt terve auto värvimise + poleerimise + vahatamise kinni plekkima. Vanaema soovitas maha rahuneda ja ütles, et "see raha, selle pärast ära üldse muretse. Tead, inflatsioon sööb niikuinii raha ära, see tähendab, et seda peabki kulutama." Tore on muidugi asja positiivset külge näha, aga ma oleksin küll parema meelega selle summa kulutanud hoopis reisimiseks ühte kohta, mida ma igaks juhuks ei nimeta. Iga selline mõttetu väljaminek viib minu unistuse veel kaugemale. Ja see polnud isegi minu süü. Lihtsalt nii ebaõiglane, et oleks tahtnud seda vene poissi kõvasti-kõvasti tutistada. Jobu selline.
Avaldust kirjutades küsisin tema käest, kas ta on teadlik sellest, et ta suunatuld ei näidanud. "Mis suunatuld?" küsis ta minu käest ehmunult. "Suunatuld, nohh, ümberreastumisel," seletasin. Noormees vaatas mulle kortsus kulmuga otsa, seejärel tema nägu selgines, sinna ilmus võidurõõmus, peaaegu et õel irve ning ta sõnas: "Tean küll, aga see pole praegu oluline." Tark poiss, mis ma oskan kosta.
Nii hämmeldunud kaaskodaniku nahhaalsuses ja pissed off tema mõistmatuse peale kui ma ka olin, otsustasin täna rõõmsameelselt kindlustusse minna and to take my fate with noble grace. Parata polnud ju enam midagi, valida oli aga kahe lahenduskäigu vahel. Ma oleksin võinud seal kontoris valju häälega pahandada, omal kasvõi hääle kähisema karjuda või siis hoopis näidata, et ma olen sellest jobust ja tema lollusest üle. Otsustasin viimase kasuks. Ikkagi on kahju nende punktide pärast, mis nüüd tõusid, aga nohh, vähemalt käitusin ma väärikalt ja lõpus avas jobu venelane mulle ja mu vanaemale juba uksi. Kurat küll =)
Vanduma ajab, ausõna.
Aga loo parim koht oli see, kuidas kahjukäsitleja käis auto tagaosa juures edasi-tagasi ja otsis õiget kohta, mida pildistada seni, kuni see talle lõpuks näpuga ette näidati. Kui "kahjustused" olid üles märgitud, küsisin mina töötajalt puhtalt huvi pärast, et mis sellest autost siis nüüd edasi saab. Et kuidas sellist kräpsu parandatakse? Kahjuhindaja ütles tüdinud häälega, et "ei, midagi ei saa enam, läheb pressi alla ja lastakse lapikuks." Mina muidugi esimese hooga ehmatasin ära, et appi, kas ta nüüd lihtsalt liialdab ja tulebki mingid osad välja vahetada või?? Töötaja lõi käega ja läks oma laua juurde. Vahetult enne garaazhist välja sõitmist küsisin hindajalt tõsiselt, et kuidas sellist asja ikkagi korda tehakse. Ta siis ütles, et teooria kohaselt on võimalik sellega igasuguseid põnevaid asju teha. "Aga kas sellel on mõtet? Stange peal ka veel ja," pärisin mina ettevaatlikult. Hindaja vaatas mulle siira sügava sooja pilguga otsa ja ütles: "Muidugi ei ole, aga te ju nägite ise, milline mees ja milline auto." Lisas veel juurde, et selliseid nõmedikke pidavat seal garaazhis iga päev käima, kes oma auto kerel luubiga kriime taga ajavad. Aga midagi pole parata ka.
Ega ma väga ei imestanud. Mida muud võikski järeldada asjaolust, et Statoilis on sini-kollased blanketid otsas, sest kõkse toimub iga päev nii palju, et ei jõuta juurde trükkida...
Vanaema aga ütles mulle koduteel, et mida mina siis tollest tüübist mõtlesin - selliste asjadega tegelevad ja sel kombel käituvad ju ainult inimesed, kellel on suur aja ülejääk ja pole midagi teha. Tore tõesti, et temal midagi pole teha, aga mina tunnen ennast nüüd nagu mingi kriminaal, kellel just liikluskindlustusmakse koefitsienti tõsteti. Lahe, kas pole? Miks MINA pean ennast süüdi tundma? Ma tõesti loodan, et karma on kusagil puu taga olemas ja et selle nagla venelase oma kukub talle kusagilt hästi kõrgelt kopsti vastu pead. Vot nii.
Loo moraal minu kui autojuhi seisukohast: mul kael haige ei ole ja prillid on ka õige kangusega, nii et siiani olen ikka hakkama saanud selle juhtimise ja manööverdamise ajal paremale ja vasemale vaatamise ja nägemisega. Aga vot selgeltnägija ma tõesti pole ja teiste autojuhtide mõtteid lugeda ei oska. Väga kahju. Kui oskaksin, siis oleks kogu seda eelpoolkirjeldatud nõmedust ehk vältida saanud. Kui armas kallis Eesti riik on suutnud tekitada sellise idiootse seaduse, siis ehk suudab ka korraldada mingi koolituse, kus õpetataks autojuhte tulevikku nägema või vähemasti tunnetama, kui kusagil kilomeetri raadiuses mõni jobukakk ringi tuuritab. Siis saavad korralikud juhid paariks minutiks kuhugi varjulisse kõrvaltänavasse eest ära tõmmata, et tuulispask mööda lasta.
Epiloog
Tere! Mina olengi see tohman, kes teistele eestlastele ja muude rahvuste esindajatele alati jutlustab, et kõik venelased ei ole ühe vitsaga löödud. Et nad ei ole kõik huligaanid ja kriminaalid ja agressiivsed jõuramid, nagu valdav enamik minu kaasmaalastest näib arvavat. Et mina tunnen isiklikult toredaid, häid, abivalmeid, tarku ja tublisid venelasi. Nii noormehi kui neide. Kordan seda nagu mantrat oma ebausklike ilmetega eestlastest sõpradele, kes venitavad, et nooooo-jaaaaa, sa ütled küll ja loogika kohaselt peaks see tõesti nii olema, aga nemad polevat elusees ühtegi viisakat ja arukat venelast näinud. Mille peale mina tavaliselt silmi pööritan ja küsin, et kus nemad küll elavad.
Eile õhtul kella viie ja kuue vahel nägin minagi, kus nemad elavad. See tõepoolest ei ole ilus ega sõbralik koht...
Mul on kahju, et sellised tõprad kahjustavad oma kaasmaalaste, ütleme siis - kaasrahvuslaste mainet. Mul on tõsiselt kahju. Eriti kahju on mul veel sellest, et eile õhtul koju saabudes oli esimene mõte telekaaluselt raamaturiiulilt üks venekeelne raamat võtta ja Rafile närimiseks anda. Ja altkorruselt oma rõõmsate naabrite Zhenja ja Valeri hõikeid kuuldes tekkis hetkeks automaatselt emotsioon, mille nimeks on vastikus. Ma tunnen, et mind, minu põhimõtteid ja maailmavaadet on reedetud. Ja ma ei saa sinna midagi parata. Loodan vaid, et kui Roman või Deniss või Masha või Kira või kesiganes minu üliarmsatest vene keelt kõnelevatest tuttavatest helistama peaksid, suudan ma neile mitte kähvata. Sest sorri, aga ma olen südamest solvunud.
Õnneks kukutasin ma täna õhtul riiulist mett õngitsedes ühe soustipurgi kapi äärel käterätil kuivavatele klaasidele otsa =)
Killud toovad õnne, ei muud. Noh, võibolla paar koristamisel kahe silma vahele jäänud klaasitükki sõrme või jalga ka, aga sellega tegeleme juba homme.
kolmapäev, oktoober 10, 2007
Ma ei väsi kordamast: Internet on ikka üks tore asi. Teostasin mina parasjagu üht väikestviisi teadustööd, aga komistasin hoopis sellise asja otsa. Lapsepõlv tuli meelde =D
See lugu on ka ühtlasi minu kauaotsitud definitsioon hea disko kohta.
Vaatasin teate-küll-kust tädi teisi videosid ka ja ma absoluutselt täiesti jumaldan tema outfitte, eriti seda Dreameri helesinise-fuksiaroosa segu. Mille kohta meenub Tiigri anuvast pilgust saadetud küsimus: "Miks sa pead selliseid prostituudi rõivaid kandma?" =D
Igatahes, siin on video:
http://www.youtube.com/watch?v=3OhWXh-GPdk
(Livin`Joy - Don`t Stop Movin`... juhuks, kui joutjuub peaks otsustama selle konkreetse video oma ridadest likvideerida).
Käed üles, kellele ei meeldi selline diskens?
Okei, minge teise tuppa siis =)
See lugu on ka ühtlasi minu kauaotsitud definitsioon hea disko kohta.
Vaatasin teate-küll-kust tädi teisi videosid ka ja ma absoluutselt täiesti jumaldan tema outfitte, eriti seda Dreameri helesinise-fuksiaroosa segu. Mille kohta meenub Tiigri anuvast pilgust saadetud küsimus: "Miks sa pead selliseid prostituudi rõivaid kandma?" =D
Igatahes, siin on video:
http://www.youtube.com/watch?v=3OhWXh-GPdk
(Livin`Joy - Don`t Stop Movin`... juhuks, kui joutjuub peaks otsustama selle konkreetse video oma ridadest likvideerida).
Käed üles, kellele ei meeldi selline diskens?
Okei, minge teise tuppa siis =)
reede, oktoober 05, 2007
High
Lasteaias anti vanematele kodused ülesanded. Mingi näitus on tulemas ja teema on selline, et äravisatavatest asjadest tuleb midagi uut leiutada. Prügikolli teema delegeeriti loomulikult sujuvalt mulle. No ma siis leiutasin. Mis te arvate, mida saab meisterdada söögiriistade komplekti karbist, joogiklaaside karbist, kõrvaklappide karbist, munakarbist, tühjast vetsupaberirullist ja vanadest küünelakkidest? Nukulinna, loomulikult! =)
Töö viimane etapp leidis aset täna ja oli sõna otseses mõttes joovastav. Nimelt tuli terve meisterdatud linn vanade küünelakkidega üle võõbata. Selleks ajaks, kui meenusid vanaema juures hoiustatud guashvärvid, olin jõudnud juba ühe maja "aquamarine chrome" värvi võõbata, teise "frozen lilac"-iks, kolmanda "chilliks". Vetsupaberirullist tehtud koolibussi toon kandis kunagi nimetust "baby doll"" ja bussiootepaviljoni oma "rouge seduction". Jube ilus* kukkus välja, noh! =)
Kuna ma juba üle kümne aasta pea igal nädalal küüsi lakkinud, eeldasin, et nendest erituvad aurud on, nagu ikka, kõige rohkem ebameeldiva lõhnaga. Selgus aga, et lisaks ebameeldivale lõhnale võivad küünelakid suuremates kogustes tekitada ka uimasust, väsimust, kummalist tunnet pea kuklapoolel ja suukuivust. Head tuju ka, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see tekkis tehtud töö imetlemisest või lakkidest. Igatahes olin ma terve õhtu üks kummalisusehunnik. Siiamaani natuke nagu olen. Aga linn sai valmis ja pisiõele meeldis.
Nii. Ma palun järgmine ülesanne.
*Jube ilus on jätkuvalt täiesti kehtiv väljend. Vähemasti siin blogis. Teie ärge kunagi niimoodi kirjutage. Üks hinne võetakse kohe alla =P
Lasteaias anti vanematele kodused ülesanded. Mingi näitus on tulemas ja teema on selline, et äravisatavatest asjadest tuleb midagi uut leiutada. Prügikolli teema delegeeriti loomulikult sujuvalt mulle. No ma siis leiutasin. Mis te arvate, mida saab meisterdada söögiriistade komplekti karbist, joogiklaaside karbist, kõrvaklappide karbist, munakarbist, tühjast vetsupaberirullist ja vanadest küünelakkidest? Nukulinna, loomulikult! =)
Töö viimane etapp leidis aset täna ja oli sõna otseses mõttes joovastav. Nimelt tuli terve meisterdatud linn vanade küünelakkidega üle võõbata. Selleks ajaks, kui meenusid vanaema juures hoiustatud guashvärvid, olin jõudnud juba ühe maja "aquamarine chrome" värvi võõbata, teise "frozen lilac"-iks, kolmanda "chilliks". Vetsupaberirullist tehtud koolibussi toon kandis kunagi nimetust "baby doll"" ja bussiootepaviljoni oma "rouge seduction". Jube ilus* kukkus välja, noh! =)
Kuna ma juba üle kümne aasta pea igal nädalal küüsi lakkinud, eeldasin, et nendest erituvad aurud on, nagu ikka, kõige rohkem ebameeldiva lõhnaga. Selgus aga, et lisaks ebameeldivale lõhnale võivad küünelakid suuremates kogustes tekitada ka uimasust, väsimust, kummalist tunnet pea kuklapoolel ja suukuivust. Head tuju ka, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see tekkis tehtud töö imetlemisest või lakkidest. Igatahes olin ma terve õhtu üks kummalisusehunnik. Siiamaani natuke nagu olen. Aga linn sai valmis ja pisiõele meeldis.
Nii. Ma palun järgmine ülesanne.
*Jube ilus on jätkuvalt täiesti kehtiv väljend. Vähemasti siin blogis. Teie ärge kunagi niimoodi kirjutage. Üks hinne võetakse kohe alla =P
neljapäev, oktoober 04, 2007
Manjaana
Te ise jääksite ka tööle kolm tundi hiljaks, kui hommikul päike nii kaunilt paistaks ja automakis mängiksid vaheldumisi The Bravery kaks plaati, mis on mõlemad peaaegu sama head kui uus Bono Luxus kohuke =)
Kui Kristiines pakkusid pooleldi värviliseks tõmbunud puud täna päikeselise päeva puhul lihtsalt kena vaatepilti, siis Nõmmele oleks pidanud suisa mingid jäädvustamisaparaadid kaasa võtma. Kahju ainult, et nende pisikeste tänavate peal igalpool koguaeg pimedad ristmikud on, nii et nurga tagant peab autoga välja "roomama". Oleks vaja üht kena põlispuudega ääristatud alleed, mida mööda head muusikat kuulates tuhiseda. Sellist, nagu Rapla/Kehtna kandis. Vana-Vigalas tean ka üht majesteetlikku alleed, aga too asub kahjuks eramaa peal ja niisama heast peast ei lähe ju teisi segama siis, kui endal tuju tuleb.
Sügisese Vallikraavi tänavaga Tartus ei anna aga miskit võrrelda - see on kõige ilusam sügis, mida minu silmad näinud on. Oli neli aastat ja ilmselt on siiani, kui nende puudega vahepeal midagi juhtunud pole.
Ja selle tööle hilinemisega, sellega on nii, et mul oli kõik töö tehtud. Ausalt. Layla päris ka eile õhtul tööpäeva lõpus imestunult, et "tööajast vaatad Seksi ja linna või?". Vaatasin jah, sest mul oli selle päeva toimetustega kõik korras. Täna oleks pidanud inimestele tunnistusi hakkama koju saatma, aga ma pakun, et nad väga ei nuta, kui nad need tunnistused homse asemel hoopis ülehomme kätte saavad. Kuda see eesti vanasõna nüüd käiski, et... ülehomseid toimetusi ära tiri tänasesse...
;)
Te ise jääksite ka tööle kolm tundi hiljaks, kui hommikul päike nii kaunilt paistaks ja automakis mängiksid vaheldumisi The Bravery kaks plaati, mis on mõlemad peaaegu sama head kui uus Bono Luxus kohuke =)
Kui Kristiines pakkusid pooleldi värviliseks tõmbunud puud täna päikeselise päeva puhul lihtsalt kena vaatepilti, siis Nõmmele oleks pidanud suisa mingid jäädvustamisaparaadid kaasa võtma. Kahju ainult, et nende pisikeste tänavate peal igalpool koguaeg pimedad ristmikud on, nii et nurga tagant peab autoga välja "roomama". Oleks vaja üht kena põlispuudega ääristatud alleed, mida mööda head muusikat kuulates tuhiseda. Sellist, nagu Rapla/Kehtna kandis. Vana-Vigalas tean ka üht majesteetlikku alleed, aga too asub kahjuks eramaa peal ja niisama heast peast ei lähe ju teisi segama siis, kui endal tuju tuleb.
Sügisese Vallikraavi tänavaga Tartus ei anna aga miskit võrrelda - see on kõige ilusam sügis, mida minu silmad näinud on. Oli neli aastat ja ilmselt on siiani, kui nende puudega vahepeal midagi juhtunud pole.
Ja selle tööle hilinemisega, sellega on nii, et mul oli kõik töö tehtud. Ausalt. Layla päris ka eile õhtul tööpäeva lõpus imestunult, et "tööajast vaatad Seksi ja linna või?". Vaatasin jah, sest mul oli selle päeva toimetustega kõik korras. Täna oleks pidanud inimestele tunnistusi hakkama koju saatma, aga ma pakun, et nad väga ei nuta, kui nad need tunnistused homse asemel hoopis ülehomme kätte saavad. Kuda see eesti vanasõna nüüd käiski, et... ülehomseid toimetusi ära tiri tänasesse...
;)
kolmapäev, oktoober 03, 2007
See ainus töö, mis toidab
Eile õhtul poes kohukeseleti ääres igavledes avastasin äkki oma suureks rõõmuks, et Bono Luxus sarjas on välja lastud uus toode - maapähklitega kohuke =D
Kuna maapähklid on minu nõrkus, ladusin neid kohukesi mitu tükki korvi ja koju jõudes pistsin viivitamatult nahka. Maitsesid superhästi! Järgmisel korral võtan kohe peoga neid sealt aluse pealt.
Üks leiva/saia peale määrimise uudis on ka - soomlaste Keijul on uudistoode nimega Camelina. Tegemist on küll margariiniga, aga ma isiklikult eelistangi või asemel margariini. Igatahes on too Camelina niivõrd hea maitsega, et muudab ka kõige tavalisema leivaviilu hõrgutiseks. Ja ühe vastiku linaseemnesepiku muutis täiesti söödavaks. Kui pakendit uskuda, on see veel tervislik ka, nii et...
Eile õhtul poes kohukeseleti ääres igavledes avastasin äkki oma suureks rõõmuks, et Bono Luxus sarjas on välja lastud uus toode - maapähklitega kohuke =D
Kuna maapähklid on minu nõrkus, ladusin neid kohukesi mitu tükki korvi ja koju jõudes pistsin viivitamatult nahka. Maitsesid superhästi! Järgmisel korral võtan kohe peoga neid sealt aluse pealt.
Üks leiva/saia peale määrimise uudis on ka - soomlaste Keijul on uudistoode nimega Camelina. Tegemist on küll margariiniga, aga ma isiklikult eelistangi või asemel margariini. Igatahes on too Camelina niivõrd hea maitsega, et muudab ka kõige tavalisema leivaviilu hõrgutiseks. Ja ühe vastiku linaseemnesepiku muutis täiesti söödavaks. Kui pakendit uskuda, on see veel tervislik ka, nii et...
teisipäev, oktoober 02, 2007
Loomateraapia
Iga kord, kui valjul häälel ohkan, tõuseb siga oma aseme pealt püsti, vantsib mu voodi jalutsisse ja heidab sinna köntsti pikali. See on see koht, kus me tavaliselt koos telkut vaatame. Või nohh, mina vaatan, siga on siruli ja naudib kõhu alt sügamist. Vahetevahel istume niisama ka, külg külje vastas - ega ma koguaeg ka ei jaksa sügada ja silitada, käed väsivad ju ära. Siga on selle niisama lesimisega ka rahul, surub end kõvasti-kõvasti vastu kintsu ja nohiseb vaikselt tukkuda.
See meenutab mulle aegu, kui ta veel pisike oli ja nii vähe kaalus, et jaksas diivani peale hüpata. Siis valis ta mõne momendi, kui mu valvsus parasjagu kodus polnud, hüppas ruttu voodisse, sprintis kiiruga sinnapoole, kus padjad ja pead, puges tekinurga alt sisse, keeras ringi, viskas pikali nii, et pea jäi padja peale ja surus end täpselt samamoodi mulle kaenlaauku või vastu külge. Kõik see toimus paari-kolme sekundi jooksul ja tavaliselt oli ta selleks ajaks, kui mina aru sain, et ahah - jälle rünnatakse, juba jõudnud end mugavalt sisse seada. Loomulikult teadis ta, et voodi peal käimine pole lubatud ning hüppas maha ka, kui kästi, aga selle asjaga on ilmselt samamoodi, nagu kutsikate "kaisupääsmetega". Esimestel päevadel uues kodus on nad reeglina nukrad ja otsivad inimese lähedust. Ronivad sülle ja ei taha öösel oma uues pesas magada, vaid kipuvad peremehele voodikaaslaseks. Hästi paljud vabandavad kutsika hilisemat voodis käimise kommet välja nende esimeste päevadega - et alguses sai lubatud ja hiljem harjus koer sellega ära. Tegelikult on nii, et kui inimesele oleks väga vastumeelt, et tal kaisukaru asemel üks kaisukoer on, siis ei lubaks ta seda kutsikat ka ilmselt esimesekski ööks endaga ühele asemele.
Minul on vahel isegi kahju, et Rafi nüüd juba nii suureks seaks on kasvanud, et diivani peale hüpata ei jaksa. See-eest on ta oma pesa suur ja lai ning vahetevahel ronin mina sinna tukastama. Siga siis harilikult ohkab ja tõmbab ühe sõra veidi eemale nagu tahaks öelda: "Oehh, no eks sa siis tule." Ei ole midagi rahustavamat, kui väike puhkepäevane lõunauinak selle pahisedes magava sooja roosa kaisulooma kõrval keset päikesekiiri täis tuba.
Täna näiteks ristis siga uut vaipa sisse. Keeras vaiba ühe otsa rulli, seljataguseks, ja heitis ise sinna otsa magama. Kell võis olla mingi 23 vist. Mõtlesin, et lähen teen talle korraks pai ja pikutan ka veidi. Ärgates avastasin, et mitu tundi oli möödunud. Noh, vähemalt oli kvaliteetuni =)
Iga kord, kui valjul häälel ohkan, tõuseb siga oma aseme pealt püsti, vantsib mu voodi jalutsisse ja heidab sinna köntsti pikali. See on see koht, kus me tavaliselt koos telkut vaatame. Või nohh, mina vaatan, siga on siruli ja naudib kõhu alt sügamist. Vahetevahel istume niisama ka, külg külje vastas - ega ma koguaeg ka ei jaksa sügada ja silitada, käed väsivad ju ära. Siga on selle niisama lesimisega ka rahul, surub end kõvasti-kõvasti vastu kintsu ja nohiseb vaikselt tukkuda.
See meenutab mulle aegu, kui ta veel pisike oli ja nii vähe kaalus, et jaksas diivani peale hüpata. Siis valis ta mõne momendi, kui mu valvsus parasjagu kodus polnud, hüppas ruttu voodisse, sprintis kiiruga sinnapoole, kus padjad ja pead, puges tekinurga alt sisse, keeras ringi, viskas pikali nii, et pea jäi padja peale ja surus end täpselt samamoodi mulle kaenlaauku või vastu külge. Kõik see toimus paari-kolme sekundi jooksul ja tavaliselt oli ta selleks ajaks, kui mina aru sain, et ahah - jälle rünnatakse, juba jõudnud end mugavalt sisse seada. Loomulikult teadis ta, et voodi peal käimine pole lubatud ning hüppas maha ka, kui kästi, aga selle asjaga on ilmselt samamoodi, nagu kutsikate "kaisupääsmetega". Esimestel päevadel uues kodus on nad reeglina nukrad ja otsivad inimese lähedust. Ronivad sülle ja ei taha öösel oma uues pesas magada, vaid kipuvad peremehele voodikaaslaseks. Hästi paljud vabandavad kutsika hilisemat voodis käimise kommet välja nende esimeste päevadega - et alguses sai lubatud ja hiljem harjus koer sellega ära. Tegelikult on nii, et kui inimesele oleks väga vastumeelt, et tal kaisukaru asemel üks kaisukoer on, siis ei lubaks ta seda kutsikat ka ilmselt esimesekski ööks endaga ühele asemele.
Minul on vahel isegi kahju, et Rafi nüüd juba nii suureks seaks on kasvanud, et diivani peale hüpata ei jaksa. See-eest on ta oma pesa suur ja lai ning vahetevahel ronin mina sinna tukastama. Siga siis harilikult ohkab ja tõmbab ühe sõra veidi eemale nagu tahaks öelda: "Oehh, no eks sa siis tule." Ei ole midagi rahustavamat, kui väike puhkepäevane lõunauinak selle pahisedes magava sooja roosa kaisulooma kõrval keset päikesekiiri täis tuba.
Täna näiteks ristis siga uut vaipa sisse. Keeras vaiba ühe otsa rulli, seljataguseks, ja heitis ise sinna otsa magama. Kell võis olla mingi 23 vist. Mõtlesin, et lähen teen talle korraks pai ja pikutan ka veidi. Ärgates avastasin, et mitu tundi oli möödunud. Noh, vähemalt oli kvaliteetuni =)
esmaspäev, oktoober 01, 2007
The fortuneteller was right...
Algas see laupäeva õhtu planeerituga ehk siis vanaemale sünnipäevakoogi küpsetamisega, selle kohaletoimetamisega ja koos teiste pidulistega nahka pistmisega. Veidi aja pärast jõi mu ema natuke liiga palju Torrest ja tahtis muga tantsida. Ega ta tantsiks minuga muidu ka, aga kainest peast ta päris üle diivani mind taga ajama ei tuleks. Ema on mul, jah, selline krutskiga naesterahvas =)
Seejärel avastasin mina, et kõik on sujuvalt brändi peale üle läinud ja poolik pudel Martini Astit seisab laual niisama. Ka minu korduva pärimise peale ei soovinud keegi seda juua ning kuna Asti on üks väheseid alkohoolseid jooke, mis ka isegi ilma igasuguste segamisteta hästi maitseb, oleks olnud patt seda sinna laua peale niisama aurustuma jätta. Seega otsustasin täita oma püha kohust ja pudelile rahvakeeli öeldes päkad silma ajada. Ma arvan, et sellel sündmusel oli asjade edasises käigus suur roll mängida.
Nimelt sain üheksa paiku Moskva ees kokku Thierry ja tema uue neiuga. Uus neiu, peab mainima, ületas minu igasugused ootused. Olin juba ette arvestanud, et koos semu Thierry-ga saabub meie kohtingule ka keegi kohalik bitch, kelle eksistentsi ainsaks eesmärgiks näib olevat lasta endale kooki ja morssi välja teha, aga võta näpust! Tuli hoopis üks täiesti normaalne tüdruk, kelle suhtumine ja attitude olid igati paigas. Kuna Moskva mõlemad korrused olid pilgeni täis, suundusime Bassosse, mille smoothie`t ma ei soovita. Kaheksas serveeritu on hulka parem. A Bassos on jälle teenindus meeldivam, nietmaiteaginüd.
Igatahes ühel hetkel ütlesin mina, et mul nüüd aeg kodu poole kõndima hakata, kuna hommikul minek Loomade Hoiupaika kutse jalutama. Mille peale Thierry ja Margit ütlesid, et nemad olid kavatsenud hoopis koos minuga Prive-sse minna. Kui ma väga puusse ei pane, siis polnud ma Prive-s käinud Thinaa ärasaatmispeost saati, see aga toimus kevadel. Klubitamise-isu mul eriti polnud, lisaks tunnen ennast ja tean, et kinnitus "lähme ainult paariks tunniks ja siis kohe koju" ei tööta minu puhul eriti. Seetõttu olin kuni klubi ukseni jalutades suhtkoht kindel, et saadan nad ilusasti sisse ja kobin ise koju ära. Aga need tüübid kahekesi halvasid mu otsustusvõime ja rääkisid mu nii osavalt ära, et sisenedes ei hoolinud ma enam eriti asjaolust, et kodust väljudes oli mu viimane plaan olnud kuhugi kluppi tantsu keerutama minna ning riietus ja aksessuaarid olid vastavad. No vähemalt olid jalas mingid skateschuhede-laadsed asjandused, nii et jalgu tapma ma sinna ei läinud. Aga nagu üks mu klubis taasavastatud klassivendadest hiljem kommenteeris: "autodokumente koos võtmetega garderoobi antavasse kotti jätta pole tõesti kõige parem mõte".
Klubis oli inimesi igasuguseid. No tõesti igasuguseid. Ma pole seal nii kirjut seltskonda varem kohanudki. Nii päritolu ja nahavärvi kui tantsu-, riietumis-, soengu- ja külgelöömisstiili poolest =P
Õnneks olid olemas Thierry ja Margit, kes kandsid minu eest vanemõdelikult-vanemvennalikult hoolt. "Kuhu sa nüüd lähed?", "Kui kauaks?", "Mida sa juua tahad?" ja nii edasi koos Thierry alatute trikkidega, vältimaks minu soovi ise oma jookide eest maksta. Kui midagi muud enam ei aidanud, nügis ta mu füüsiliselt baarileti äärest eemale.
Thierry on tore. Eriti tore on tema võime anda igati asjakohast ja arukat nõu. Meenus meie nelja vestlus kohvikus West Hampsteadil suvises Londonis, mille jooksul kolm täiesti erinevat inimest üritasid mind abistada, igaüks oma äranägemise järgi. Veronika mind igas asjas õigustades, Leon kaastundlikult vaikides ja iga poole tunni tagant 100% täppi kommentaare lausudes ning Thierry pidevalt kaalutledes, argumenteerides ja arutledes. The older brother I never had =)
Prive-öö kõige vahvam hetk oli aga ilmselt see, kui ma ühe tantsupartneri juurest teise poole suundudes märkasin baarileti ääres seismas üht noormeest, kes meenutas väga prantsuse näitlejat Vincent Casselli. Kuna tegemist on ikkagi ühega minu lemmiknäitlejaist, heitsin teisegi pilgu. Midagi tuttavlikku oli temas...
=D
See ju mu klassivend! Minust pikemaks kasvanud ja ära habetanud! Juuksepahmakas peas nagu Robinson Crusoe`l pärast pooleaastast saare pääl viibimist =)
Klassivenna kõrvalt seismas avastasin veel ka ühe paralleelklassivenna, kes oli samuti veidi teistsugune, kui kooliaegadest meenutada võiks. Tundmatuseni muutuda inimesed seitsme aastaga vist ei saa, aga no see Vincent Casselli episood oli küll priima =)
Ajasime pisut juttu, keerutasime veidi jalgu. Mina tundsin end klassivendadega koos nagu vanajumala selja taga =)
Needless to say, ei tulnud minu esialgsest plaanist end enne klubi "tipptundi" koju sahkerdada midagi välja. Nagu alati, nii ka selgi korral oli Carry last girl standing on the dancefloor. Jube asi küll see muusika ;)
All in all, laupäeva hommikul avatud õnneküpsisest leitud sõnum "You will be in a laughing mood tomorrow" osutus tõeks. Täna on terve päev hea tuju olnud. Või nohh, ärkamisest alates.
Algas see laupäeva õhtu planeerituga ehk siis vanaemale sünnipäevakoogi küpsetamisega, selle kohaletoimetamisega ja koos teiste pidulistega nahka pistmisega. Veidi aja pärast jõi mu ema natuke liiga palju Torrest ja tahtis muga tantsida. Ega ta tantsiks minuga muidu ka, aga kainest peast ta päris üle diivani mind taga ajama ei tuleks. Ema on mul, jah, selline krutskiga naesterahvas =)
Seejärel avastasin mina, et kõik on sujuvalt brändi peale üle läinud ja poolik pudel Martini Astit seisab laual niisama. Ka minu korduva pärimise peale ei soovinud keegi seda juua ning kuna Asti on üks väheseid alkohoolseid jooke, mis ka isegi ilma igasuguste segamisteta hästi maitseb, oleks olnud patt seda sinna laua peale niisama aurustuma jätta. Seega otsustasin täita oma püha kohust ja pudelile rahvakeeli öeldes päkad silma ajada. Ma arvan, et sellel sündmusel oli asjade edasises käigus suur roll mängida.
Nimelt sain üheksa paiku Moskva ees kokku Thierry ja tema uue neiuga. Uus neiu, peab mainima, ületas minu igasugused ootused. Olin juba ette arvestanud, et koos semu Thierry-ga saabub meie kohtingule ka keegi kohalik bitch, kelle eksistentsi ainsaks eesmärgiks näib olevat lasta endale kooki ja morssi välja teha, aga võta näpust! Tuli hoopis üks täiesti normaalne tüdruk, kelle suhtumine ja attitude olid igati paigas. Kuna Moskva mõlemad korrused olid pilgeni täis, suundusime Bassosse, mille smoothie`t ma ei soovita. Kaheksas serveeritu on hulka parem. A Bassos on jälle teenindus meeldivam, nietmaiteaginüd.
Igatahes ühel hetkel ütlesin mina, et mul nüüd aeg kodu poole kõndima hakata, kuna hommikul minek Loomade Hoiupaika kutse jalutama. Mille peale Thierry ja Margit ütlesid, et nemad olid kavatsenud hoopis koos minuga Prive-sse minna. Kui ma väga puusse ei pane, siis polnud ma Prive-s käinud Thinaa ärasaatmispeost saati, see aga toimus kevadel. Klubitamise-isu mul eriti polnud, lisaks tunnen ennast ja tean, et kinnitus "lähme ainult paariks tunniks ja siis kohe koju" ei tööta minu puhul eriti. Seetõttu olin kuni klubi ukseni jalutades suhtkoht kindel, et saadan nad ilusasti sisse ja kobin ise koju ära. Aga need tüübid kahekesi halvasid mu otsustusvõime ja rääkisid mu nii osavalt ära, et sisenedes ei hoolinud ma enam eriti asjaolust, et kodust väljudes oli mu viimane plaan olnud kuhugi kluppi tantsu keerutama minna ning riietus ja aksessuaarid olid vastavad. No vähemalt olid jalas mingid skateschuhede-laadsed asjandused, nii et jalgu tapma ma sinna ei läinud. Aga nagu üks mu klubis taasavastatud klassivendadest hiljem kommenteeris: "autodokumente koos võtmetega garderoobi antavasse kotti jätta pole tõesti kõige parem mõte".
Klubis oli inimesi igasuguseid. No tõesti igasuguseid. Ma pole seal nii kirjut seltskonda varem kohanudki. Nii päritolu ja nahavärvi kui tantsu-, riietumis-, soengu- ja külgelöömisstiili poolest =P
Õnneks olid olemas Thierry ja Margit, kes kandsid minu eest vanemõdelikult-vanemvennalikult hoolt. "Kuhu sa nüüd lähed?", "Kui kauaks?", "Mida sa juua tahad?" ja nii edasi koos Thierry alatute trikkidega, vältimaks minu soovi ise oma jookide eest maksta. Kui midagi muud enam ei aidanud, nügis ta mu füüsiliselt baarileti äärest eemale.
Thierry on tore. Eriti tore on tema võime anda igati asjakohast ja arukat nõu. Meenus meie nelja vestlus kohvikus West Hampsteadil suvises Londonis, mille jooksul kolm täiesti erinevat inimest üritasid mind abistada, igaüks oma äranägemise järgi. Veronika mind igas asjas õigustades, Leon kaastundlikult vaikides ja iga poole tunni tagant 100% täppi kommentaare lausudes ning Thierry pidevalt kaalutledes, argumenteerides ja arutledes. The older brother I never had =)
Prive-öö kõige vahvam hetk oli aga ilmselt see, kui ma ühe tantsupartneri juurest teise poole suundudes märkasin baarileti ääres seismas üht noormeest, kes meenutas väga prantsuse näitlejat Vincent Casselli. Kuna tegemist on ikkagi ühega minu lemmiknäitlejaist, heitsin teisegi pilgu. Midagi tuttavlikku oli temas...
=D
See ju mu klassivend! Minust pikemaks kasvanud ja ära habetanud! Juuksepahmakas peas nagu Robinson Crusoe`l pärast pooleaastast saare pääl viibimist =)
Klassivenna kõrvalt seismas avastasin veel ka ühe paralleelklassivenna, kes oli samuti veidi teistsugune, kui kooliaegadest meenutada võiks. Tundmatuseni muutuda inimesed seitsme aastaga vist ei saa, aga no see Vincent Casselli episood oli küll priima =)
Ajasime pisut juttu, keerutasime veidi jalgu. Mina tundsin end klassivendadega koos nagu vanajumala selja taga =)
Needless to say, ei tulnud minu esialgsest plaanist end enne klubi "tipptundi" koju sahkerdada midagi välja. Nagu alati, nii ka selgi korral oli Carry last girl standing on the dancefloor. Jube asi küll see muusika ;)
All in all, laupäeva hommikul avatud õnneküpsisest leitud sõnum "You will be in a laughing mood tomorrow" osutus tõeks. Täna on terve päev hea tuju olnud. Või nohh, ärkamisest alates.
Tellimine:
Postitused (Atom)