Palun saage tuttavaks - see on Amsu, minu uus hamster. Internetist adopteeritud. Roheline ja nunnu. Minge muffi, kui armas ta on. Sibab mööda ekraaniäärt ja teeb silmadega blink-blink. Vahepeal suunab pilgu allapoole, keerab pea viltu ja nuhutab ninniga. Nothing beats minu siga ofkoors, aga ma olen tänasel õhtul hirmus õnnelik, et Rafikul vähemalt üks virtuaalne venna on.
Amsuga on teil kõigil luba mängida. Eriti meeldib talle, kui teda jooksuketta peal unele kõigutada =)

Sarnane lehekülg on ka www.neopets.com, kus saab samuti ise päris oma neoonlemmiku meisterdada. Lastele on see suurepärane koht, kust inglise keelt õppida ja isegi täiskasvanuid paelub tubliks mitmeks minutiks. Ma ei tea, kes Neopetsidele nimesid välja mõtleb, aga igaüks teist võib sõbraks saada mõne Krawki, Nimmo, Ogrini või Yurbli vms. Kuna mina tunnen otsest sugulust draakonitega, otsustasin Amsule sõbraks valida draakonipoja ja ükssarve hübriidi meenutava Shoyru. Kui Amsuga läks vähe lihtsamini (st. valida tuli vaid värvi ja looma tõu vahel), siis siin on vaja oma loomakesele valida nii sugu ja elutsemispaik kui ka meelepärased iseloomuomadused. Pärast sinu valitud vastuseid antakse neopetile kaal, pikkus, julguse, tugevuse ja kiiruse näitajad. Ja nii edasi. Oma Shoyrule panin nimeks Triaapian. Ehk siis Triaapian the Shoyru. And that would make me...Spitfire, the Mother of Triaapian the Shoyru. =D Millega üks pisike tüdruk küll öösiti internetiavarustes tegeleb? Loomad on minu nõrkuseks. Eriti krutskitega loomad. Eriti pikkade Indiaani nimedega krutskiloomad =P Pojake on mul 60 cm pikkune, aga see-eest tugeva tervisega. Kaalub suht vähe, aga on tugev ja kui kohtub võõraga, siis paneb saba igaks juhuks ründevalmis. Kuigi tegelikult tab sõbraks saada. Sööb strawberry snow puff`isid. "The Shoyru is a fiery little creature. Treat him right and you will have a friend for life but if you are mean to him he will never forget it." Minu pisike shoiru =) Tema eest peab nüüd iga päev internetis hoolitsemas käima. Meenutab natuke kunagist Tamagotchit, kas pole?

Neopets.com on täiesti omaette maailm. Oma virtuaalsele lemmikloomale saab osta riideid, mänguasju, toitu (kuidas teile maitseks jogurti-spargli pitsa, jammi?), raamatuid, viia teda vikerkaarebasseini juurde või kunstinäitusele või saata ta hotelli puhkama või muretseda talle tema oma lemmikloom. Võimalusi on tuhandeid. Sellesse värvilisse muinasjutumaailma võib lapsehingega inimene istuma jäädagi. Ka siis, kui tegelikult oleks vaja veenäidud postkasti viia, pildid seinale riputada, lillele mulda juurde valada, pudelikorgid põrandalt üles korjata, itaalia keelt õppida, ajalehte lugeda and last but not least - MAGADA. Huvitav, kas need ülejäänud 790 miljonit inimest, kes üle kogu maakera Neopetsiga liitunud on, istuvad kõik ööd läbi üleval, et käia Money Tree all või üritavad oma lemmikuid basseinis üle värvida selliste pintslitega nagu Mystery Island Paint Brush või Disco Fever Paint Brush või palun väga, miks ka mitte - Invisible Paint Brush? Või viivad oma lemmikut haiglasse check-up-i, et siis väljakirjutatud retsepti alusel apteegist igast imenimedega rohtusid ja salve nõutada.

Kui paar nädalat tagasi kestis veel hilispuberteet, siis täna oleme otsaga nähtavasti lapsepõlve tagasi jõudnud. Keegi, saatke mind Jaapanisse elama, pliis.

Musi ostis omale täna ratta ja suutis oma ergutuskõnega mindki nii palju motiveerida, et ma Charles II eluloost jutustava filmi vaatamise pooleli jätsin, autovõtmed krabasin ja oma rattale järele sõitsin. Kui ikka inimene millestki nii palju vaimustub nagu väikene laps mängurongi või uut koerakutsikat saades, siis peab temaga rattatama minema. Nii. Pärast tunniajalist jändamist ratta transpordiga ühest kohast teise ja kummide pumpamisega olime sõiduvalmis.

Vahva oli see, et uksest välja astudes avastasin ma tal hammaste vahelt MILLE? Suitsu, ohvkoors. Sportlike inimeste asi, nohh. Kuna kellaaeg oli juba hiline ja musi uus paikapandud rezhiim sätestab lisaks suitsu ja alkoholi vähendamisele menüüs ka tööpäevadele eelnevatel õhtutel kella 23-se magamamineku, otsustasime teha ühe lühikese tiiru, mis venis kolmveerandtunniseks. Olime juba kodumaja ukse ees, kui mu sportlik teinepool lausus: "Oot, lähme käime korra poes ka ära.". Milleks sinna, imestasin mina. Aga õlle järele, nohh. Ise ka itsitas. Ega kõik muutused ei käi üleöö. Ja õlle seest saab B-vitamiini. Ma kujutan ette, et kui ma temaga juba kolm aastat koos oleksin elanud, siis ma mõtleksin: "...et see B-vitamiin talle kurku kinni jääks", sest staazhikatel õlletajatel on ajud kuidagi pehmekesed, nagu ma olen täheldanud, mulle aga pehmajud ei istu eriti. Aga praegu läksin ma rõõmsalt kaasa, sest rattasõit on äge ja veel ägedam on musiga koos rattaga sõita =)
Tegelikult oli see rattatamine ka veiksemat sorti vabastav kogemus. Kolmveerandiks tunniks ununes, et viimasel nädalal on mind kummitanud konstantne janu ja soov süüa aina suuri kollaseid õunu ja riivitud shokolaadiga ülepuistatud hapukoorekooki. Nii et homme läheme suure tõenäosusega uuesti. Kui ma end enne õunaks ei söö.

-"Kui ma teaksin kindlalt, et sa m.nn ei ole ja sina teaksid kindlalt, et mina m.nn ei ole, siis ma ostaksin kohe ühe nendest majadest seal all."

Ehk muinaslugu jätkub ehk vahetevahel on sellest ka kasu, kui inimesed astuvad selle raske ja ebaolulise sammu ning ütlevad välja ka need asjad, mis pole ellujäämise seisukohast hädavajalikud.
Täna istutasime Tortillad hõbedasesse plastmassvanni ümber ja viisime terrassile tuulekest ja päikest nautima.
Isikliku arengukava seitsmeteistkümnest punktist üks oli Tüdruk. On hea tunne olla osake kellegi plaanidest.

* * *

Saaremaa teed on algajale juhile harjutamiseks priimad. Kõik vajalikud märgid on olemas ja liiklus pole ka nii tihe, et silme eest kirjuks võtaks.

* * *

Oli vale tegu anda seale sprotipasteeti. Ma olen peaaegu veendunud, et seda kalahaisu ei saa ma oma vannitoast enam iialgi välja. Puhastamine muudab olukorra ainult hullemaks - nüüd ei haise mitte enam ainult põrand, vaid põrand JA põrandapesulapp. Ja minu oranzhid plätud, millega ma sealt üle paterdasin.

Said oma tükikese muinasjuttu, aitab sulle küll!

Vahetevahel, kui peab kusagil järjekorras seisma, on vahva inimesi jälgida. Täna näiteks oli ühe ametiasutuse ukse taga torbikond inimesi, kes kõik ootasid, et uks avataks. Minu vastas seisev vene mammi oli oma ägedale polüfooniliste helinatega telefonile tõmmanud helina, mida võib nimetada ka müraks. Selline ragina ja kolina segu nohh. Sissetulevat kõnet vastu võttes tegi mammi nägusid ja ohkis, et "gospadi" ja "gospadi". Ma muigasin omaette ja mõtlesin, et mis tellid siis omale sellise hirmsa helina, kui pärast on igat kõnet vastu võttes hirmus häbi ja jube olla? Aga vbla olid selle koleduse talle hoopis viguriväntadest lapselapsed tellinud - kes teab.

Käisin täna iseseisvalt Cerese aianduskeskuses. Sõitsin vahepeal vastassuunavööndis kenasti ja =) Aga ära tõin. Lillekastid. Nüüd saame Tortillad ümber istutada. Minu tibudest kõige suuremal tibul hakkab varsti õis lahti minema, tumelinna karvane äär paistab juba =) Mul on tõesõna selline tunne, nagu oma lapse sündi jälgiks kõrvalt. Nagu oleks minu munarakk kellegi teise kehas ja nii edasi. Et ise valu ei tunne, aga jube huvitav ja emotsionaalne on ja tahaks teda sealt juba kiiremini välja tirida.

Ja juba tunni aja pärast algab Brasiilia-Austraalia kohtumine. Peaks siva oma fännipluusi puhtaks küürima. Õues paistab päike, ilm on soe, siga liputab saba ja on rõõmus. Elu on ilus =D

-"Millal ma viimati rannas käisin?"
-"Mis siis?"
-"Kõrvad on liiva täis."
-"And?"
-"No ma nagu olen neid vahepeal mitu korda puhastanud ka või nii."
-"Järelikult keegi paharett on käinud sulle öösel liiva kõrva puistamas."
-"Kes nagu näiteks? Unemati? Jah, veidi valesse auku aint..."
-???

Hilisöised siidrised kõnelused pisiõega. Kiss Cherry - siidrised. Väga hea siider on. Ma hüüdsin HURRAA kõva häälega, kui esimese purgi avasin ja lürpsasin. Tõesti nämma.

Ja see Nivea Visage AquaSensation silmaümbruskreem on mõttetu värk. Katsetasin nädal aega. Iseenesest on ta selline emulsioonilaadne ja tekitab tõepoolest mõnusa värske tunde, nagu oleks omale jahedat vett näkku pannud, aga lubatud efekti (kaotab tumedad silmaalused) ei saabunud. Plögasin ekstra testimise eesmärgil kreemi ainult ühe silma ümber, et vahe oleks hästi näha, aga mina küll oma kahe silmaümbruse vahel mingit vahet ei märganud. Kui, siis oli ehk õrnõhuke, vaevu-vaevumärgatav vahe (aga see võis vabalt olla ka minu kujutlusvõime vili). Siiski - kui vahe on vaevumärgatav kui sedagi, on kreemipurgi peale kulutatud raha ju mahavisatud, kas pole?

Tema tuli varem töölt koju, tarbis kaks pudelit alkoholisegust limonaadi ja keeras end keset terrassi puupõrandat magama. Temake tassis karpide sees kohale oma kingad-saapad ning asus sealsamas kõrval mõnusa õhtupäikese käes pihusti ja käsnaga puhastustöödele. Kusagil allpool siristasid paar linnukest puude otsas ning kostsid laste hõiked mänguväljakult. Tema magas süvenenult, liigutades vahepeal õlga või varvast ning pigistades aegajalt svammiga nubukit nühkiva temakese sääremarja, otsekui kontrollides, kas too ikka olemas on. Temake tõstis pilgu rohelise-kollasekirjult saapalt ning silmitses armastusväärselt seda sassis pead ja seda puupõranda peal lesimisest tolmuseks muutunud tumesinist hommikumantlit, suunates silmad seejärel kaugusesse, kust paistsid üksikute tornmajade kuumuses lõõmavad katused ja ühe riigi pealinna kohta kohatu rohelus. Toas mängis televiisor, aga õue polnud seda kuulda. Temakese peas liikusid mõtted sama katkendlikult ja suvalises suunas kui vesiratas suvisel järvel oskamatu juhi käes. Keegi ei avanud ümberkaudsete majade ja korterite aknaid, keegi ei liikunud rõdudel. Paigas, kus tavaliselt iga veerandtunni möödudes lennuk üle pea müristab, oli lootusetult tasane. Kui ventilaator poleks nurgas vaikselt surisenud, oleks õhkki paigal seisnud. Kaks inimest, õhtu ja hetk. Mõned mööduvad ent meeldejäävad emotsioonid.
Modernse ajastu idüll.

Eile õhtul, pärast seda, kui olin oma sulissea kinni tuckinud, hakkasin koduvideosid ümber lindistama. Kuna meie pere ja suguvõsa ja sõprade juubelid ja lõpetamised ja reisid ja niisama pralletamiste videod on pisikeste kassettide peal läbisegi, pidin vanaemale kasseti lindistamise ajal ise puldiga kaamera kõrval passima. Sest tal tõesti ei ole vaja näha, kuidas mu semiootikuharidusega keska pinginaaber sõnajalaks kehastub või mingid poolsuvalised jorsid lõkke ümber mingit väga kummalist tantsu tantsivad. Ühesõnaga - proovisin kogu materjali teemade kaupa paigutada. Ja mida ma avastasin? Et ma istusin kõik need tunnid teleka ees kui naelutatud ja muudkui naeratasin. Sest mul on imevahvad sõbrad ja väga toredad sugulased. Targad ja tublid on nad kõik niikuinii. Vahetevahel ma küll mõtlen, kaamera näpus ringi siblides, et peesse, palju lihtsam oleks lihtsalt niisama chillata. Aga see filmimine tasub ikka ära - juba paar aastat hiljem on maru äge vaadata =D

Ülikooliaastate alguses lasin Brasiilia fännina oma telefonile valmistada lipuvärvides korpuse. Maakera ja tähed ja Ordem e Progresso ja puha. Kui korpusele mõned kriimud siginesid, joonistasin uue kavandi ja lasin oma imearmsa tilevoni karamellkompvekiks ümber maskeerida (ja Tele2, raibe, varastas mu kavandi, mille tõttu ma siiani nende peale veikest huumorisegust vihakest pean). Korpuste piduliku vahetamistseremoonia ajal aasis isa mind kui väga kokkuhoidlikku inimest: "Noh, vana korpus paki korralikult kilekoti sisse ja pane sahtlipõhja paremaid aegu ootama.". Mida ma ka tegin, sest enda loomingust on alati raske loobuda. Mõni aeg hiljem, millalgi esimese või teise või kolmanda või neljanda kolimise ajal ma sellest siiski vabanesin. Täna, kui karamellikas on oma päevad peaaegu ära elanud ja paari kriimuga Bresil oleks omal kohal, kahetsen seda tegu siiralt. Eriti veel MM-i valguses.

Minu kullakallist telefonist veel nii palju, et käisin täna EMT-i esinduses uut akut nõutamas. Majanaaber oli küll eelnevalt öelnud, et "ah jäta jama, ostame parem uue telefoni - sellistele ei müüdagi enam akusid", aga kuna ma olen oma kallisse 3210-sse südamepõhjani kiindunud, siis saatsin ta selle jutuga karulaande ja otsustasin, maksku, mis maksab, karamellikale uue aku leida. EMT-i onu kohtles mind igati armastusväärselt, aga see koht, kus ma oma telefoni mudeli nimetasin, kiskus ta suunurgad kahtlaselt vildakile küll. Leides, et ma ei pea end õigustama (ega ma Jüri Mõis pole, et noorema naise võtan), ütlesin tema kommentaari (teadagi, millise) peale, et ei, aitäh, ma sooviksin siiski uut akut. Onu sukeldus andmebaasidesse. Klõba-klõba-klõba. Tulemus: "Ega te ei ole valmis Tallinna piirest väljapoole minema?". No kammoon! Ma näen ülepäeviti linna vahel ka aastaid vanemate mudelitega ringiliikuvaid inimesi, miks siis nüüd järsku just 3210-le enam akusid ei tehta? Onu päris, et miks ma ikkagi ei võiks omale uut telefoni soetada? Ma siis lahkelt seletasin, et minu nunnu on seitse aastat ühegi viperuseta hakkama saanud. Ta on mind truult teeninud nii tuules kui vihmas kui dushi all, ei plõksi iialgi vastu, on äärmiselt löögi-, põrke- ja räpakindel ning teeb just täpselt kõiki neid asju, mida mul vaja. Ei ole tal ühtegi üleliigset funktsiooni, mis mind menüüs olles vaid närvi ajaks ega üllata ta mind ka elusees selliste hirmnaljakate juhtumitega, millest mu sõbrad ja tuttavad (kes reeglina iga paari aasta tagant oma mobiilid välja vahetavad) mulle pajatanud on. Asjatundjad mobiilipoodides on mulle ütelnud, et 3210 on viimane töökindel mudel. Ja et ma pole ainus fänn. Nii et miks ma peaksin oma pisikese oranzhi-punasetriibulise tuunitud sõbra reetma?

Loo lõpp on selline, et veel enne saabuva nädala lõppu toimetan ma end Lasnamäele ja otsin mõne keldripoe. Raudselt, et venkudel on akusid. Neil on reeglina kõike. Keegi midagi tahab, edastage soovid, ma toon teile ka.

***

Üks asi veel. Mudu jääb südametunnistuse peale, et ise tean, aga teile ei öelnud. Kuu Ökaks saavad siinkohal ametlikult kuulutatud Maakera Kärdla kanafilee riisiga ja Kärevere kartuli-singivorm. Niisama heast peast ma elusees toitu söömata ei jäta ega ära ei viska, aga need kaks viimast leidsid pärast esimesi ampsusid tee külmkappi tagasi, et kunagi lähemas tulevikus põrsa roaks saada. No tõesti! PAHA MAITSEGA TOIT!!!

Ma ei tea, miks mulle meeldivad poseerimata fotod palju-palju enam kui poseeritud. Poseeritud fotod on ainult siis ägedad, kui teiselpool objektiivi on olnud keegi professionaal. Siin teile aga üks eileõhtune näide sellest, mis saab fotodest siis, kui on liiga lõbus. Vähemalt on pärast endal tore vaadata, kuidas te naernud olete.


Ja nüüd tõsisemate teemade juurde. Olen pea nädala iga päev üritanud meenutada, mis oli selle mmmmõnusa joogi nimi, mida ma Sõpruses ostsin. Nüüd (vist) tuli meelde. Chockomocko. Ideaalne segu kakaost ja kohvist. Ei hakkagi siin rohkem kirema, ütlen lihtsalt, et kuigi ma proovin kõiki jooke ja sööke reeglina vaid ühel korral, siis sellest Chockomockost saab minu must-drink igal järgneval kinos Sõprus vaadatud seansil.

Pärast seda, kui me oleme tund aega shokolaadikohvikus istunud, küsib ta: "On sul praegu kiire? Mis arvad, kui läheks Stocki? Mul pole ühtegi kleiti ja see käib mulle täiega närvidele.".
Ei, mul ei ole kiire ja loomulikult on mul aega oma pisikese blondi õega Stockis shopata, eriti, kui tal on taoline eksistentsiaalne probleem. Pärast tunniajalist kleitide valimist ja selgapassimist kuuleme valjuhääldist, et hilisest kellaajast tulenevalt ostukeskus suletakse, kuid söögikaupade osakond jääb avatuks, bla-bla-bla. Asutame end minekule. Kusagil poolel teel eskalaatoritega allapoole lausub ta: "Saaksid sa aidata mul vene keelt teha? Mul on suvetöö ja ma nagu absull ei saa aru, mis nendes tekstides kirjutatud on.". Kell on 21 õhtul ja mul oli tegelikult kavas telkut vahtida, aga kui kaalul on mu õe ainest läbisaamine, siis... Pealegi olen ennegi vene keelt õpetanud, nii et. Kuigi vastutustundlikum oleks olnud seda paluda juba siis, kui ma päeval helistasin, et jou, Ruu, kassa muga pärast juuksurit kohmikusse tuled? Aga hea, et üldse palus. Hea, et üldse muret tunneb. Vihikut lappas edasi-tagasi ja ütles poolnaerdes, et pole seda aasta aega näinud. Aga tehtud saime. Kuigi kaheksandas klassis ei peaks tähed enam sassis olema, aga vähemalt ta püüdis. Seda oli näha ja mina kui igipõline diplomeerimata pedagoog õpilastes just püüdlikkust kõige enam hindangi.

Kusagil Djaadja Fjoodori ja Koomnata Martina vahepeal jäi mu pilk pidama pisiõe sõrmusele. Küsisin, et näidaku lähemalt. Selgus, et tegemist oli lihtsate rõngastega - sellistega, mida Saku On Ice pudeli küljest saab. Miks need sõrme ümber toppida? Aga sellepärast, et siis tead hommikul, mitu pudelit õhtul ära jõid. Geniaalne, kas pole? Mina küll temavanusena selle peale ei tulnud, et äratõmmatud triibust ülejäänud kõrtest omale ilus värviline kaelakee valmistada. Inimene õpib kogu elu.

Nüüd aga sellest juuksuriskäigust. Mul selline kahtlane karvane tunne, et olen (vist) kinnisidee küüsi langenud. Nimelt üritan ma juba viimased pool aastat oma kiharaid helevalgeks muuta. See, mis mulle eile pähe tehti, ei erine aga kuigivõrd eelmise korra tulemusest. Minul on tunne, et saaks ikka veel valgemaks kuidagi, aga õde ja terve kari juuksureid, kes seda vesinikutamist huviga jälgisid, väidavad kõik, et on küll väga hele ja rohkem enam ei saa. Küsimus suurele ringile: Is THIS blond enough? Kas ma võin pensionile minna?

The Jackal, Orkutis

No mis parata, ikka meeldivad kõige enam need lood, mis enda elule soundtrackiks sobivad.

Vot see on just selline asi, miks vahetevahel tekib soov igasugused kontod ära lõpetada. Keegi sexkutt36 oli mulle järgneva kirja saatnud: Kas sa amatöör sex filmis sooviks olla...Tasu 25 000 kr.Kui huvi anna teada.) :)

Esimene reaktsioon oli tuttavatele moderaatoritele hädakisa sisaldava meili kriblamine.

Teine reaktsioon oli sexkutt36-le kirjutada, et "kulla mees, ma võtsin just puhkuserahaks suurema summa välja. What makes u think, et ma soovin su näruses filmis osaleda?".

Kolmas reaktsioon oli jälgida tema reaktsiooni minu erinevate reaktsioonide peale. Sõnaga - ma palusin viisakalt, et ta nimetaks mulle mõne toreda põhjuse peale raha, miks ma peaksin üldse mõtlema mingi sellise asja peale. Mille peale saabus uus kiri: "anna msn".
No kurat, ega ikka ei anna küll!

This is where red lipstick gets you! Always make sure you have a pocketknife with you just in case some of the great directors of our time might think that you`d fancy a role in their "amatöör sex film".

Mitte üldsegi seks teema. Paluks edaspidi alla milli mitte pakkuda. Ja et oleks hea süzhee ja taustamuss ja andekad kaasnäitlejad, eksole.

Varaöine vestlus minu pisikese õega.

Kui ma talle reedel kell 19 helistasin, et noohh, kas lähme siis kinno ve?, oli tema end juba jõudnud täis kaanida ja üritas väga viisakalt mulle selgeks teha, et ta ei tahaks lihtsalt kino jaoks kaineks saada. Kuna ma olen vanem ja targem ja pean eeskuju näitama, ei hakanud ütlema ka, et no problemos, mul on kodus kapis kolm ja pool pudelit Elvet ja külmikutäis mahla. Mina võin ju olla always up for new experiences, aga tema on 15. Aastat vana.

A täna, mingid tunnid tagasi, justsamuti nagu ka siis, kui me vahetevahel koos põrsikuga jalutamas käime ja oma perekonda ja suhteid huumoriga lahkame ja üksteisele surmtõsiste nägudega (ent veikese muhelusega silmanurgas) lubame, et "jaa, sellel ja sellel kuupäeval hakkame tõsiselt sporti tegema", tabasin end taas kord mõttelt, et deem, tänavatarkus vist on ikkagi omaette tarkuse liik. Minu pisikesest õest on nende tänaval veedetud aastatega saanud arukas noor tshikk. Viskas mulle selliseid lauseid, et ma kergitasin imestusest kulmu. Mõlemat tegelikult. Selliseid mõttekäike ja -avaldusi ei ootaks ka oma magistrikraadiga sõpradelt-tuttavatelt. Meenus, et ma polegi temalt veel tunnistuse kohta küsinud. Et kas sai selle üldse... Ju vist ikka...hoolimata sellest, et ta vahepeal kuid koolis ei käinud. See polegi minu jaoks oluline nüüd, kus ma näen, et tal on arukene peas. Mõnes mõttes on mul isegi hea meel, et ta hüppas mõlema jalaga täie hooga otse keset sopalompi ja ei pistnud oma nina sealt välja enne, kui õige aeg tundus käes olevat. Sest mina olen eluaeg tubli kooliõpilane olnud, nõrkemiseni õppinud ning ka neeruvaludega kooli roninud. Ja kuhu ma sellega välja olen jõudnud? Vastikustunne kõige vastu, mida PEAB tegema ja nn. läbipõlemissündroom.

Ma ei tea ainult, kuidas me nüüd edaspidi koos pidutsema hakkame. Kaks äärmust on keskpunktile lähedamale liikunud. Tavaliselt käis see ikka nii, et mina kaagutasin kõrval, et "appiii, midasaomaarustTEEED?!", kui ta meie seltskonnas südamerahuga õlle/Bacardi Breezeri/VodkaMixi lahti korkis ja selle siis loetud minutitega ää hävitas. Tema aga muheles ja ütles: "Jaa-JAA, ma tean küll - sina oled selline tubli ja korralik, aga vaata - mina ei ole selline, nii et...". Ja kui ma talle kooliõpetajahäälega meelde tuletasin, et ta on nohh...kõigest 13, vaatas ta mulle oma hiiglaslike hirvesilmadega otsa ja tuletas meelde, et tal on juba mitmeaastane kogemustepagas, nii et ma võin rahulik olla. Noored tõesti joovad end surnuks siin Eestis.

Aga nüüd olen mina see, kes Kalvis omale veini kõrist alla kallab lootusega, et ehk saab siis autos magada ja Ruu on see, kes mulle vesiselgeid lahenduskäike ette söödab. Ma ootan veel natuke ja siis lähen pärin selle indigolapse käest, mis nõu tal mulle karjäärialaselt anda on =)

Nii või teisiti. The Banger Sisters =D

Reede. Südaöö. Esimene pisike perenägelus. Nii kõnelevad üks kaine ja üks kes-teab-kui-palju-vägijooki-tarbinud inimene.

"Carry, see, mis seal väljas täna toimus...sa sittusid mul hinge täis."
"??"
"Sa sõna otseses mõttes kakisid mulle ühe junni hingepõhja."
(Carry naeratab, sest võrdlus on tabav. Ropp, aga tabav.)
Järgneb vestlus, mille jooksul vähem kaine inimeseloom suudab kainet inimeselooma solvata, mida viimatimainitu mõne fraasi möödudes edukalt järele aimab. Vähemkaine topib papud mitte just kõige õnnestunumalt jalga ning pöördub minekule. Keegi on saanud haiget ja keegi teine on saanud rohkem haiget, aga kumb täpselt, seda ei oska kumbki määrata, sest... üks on kaine ja teine vähem kaine.

Järgneb vestlus koridoris, kus kaks inimeselooma üritavad lahata, mis korteris sees olles valesti läks ja tagasi saada seda, mis siis, kui päike paistis, veel oli. Aga nad ei kõnele ühes rütmis, sest üks on kaine ja teine natuke vähem kaine. Vahepeal kõnelevad nad üksteise lausetesse sisse, siis jälle otsivad pilguga mööda seina vilades õigeid sõnu justnagu abitud väikesed lapsed, kes põrandalt sobivaid klotse otsivad. Võibolla on hea, et üks on kaine ja teine tsipa vähem kaine, sest kui mõlemad oleksid kained, siis läheks kätshiks kätte ära. Või siis mitte. Kurat seda teab.

Enam ei saa kaine niisama minema jalutada, kui igav hakkab. Sest tal on tee ära lõigatud. Tema ees seisab üks, kes on tsipake vähem kaine ja kellest ta hoolib just täpselt niipalju, et tahaks tollele vahepeal näkku karjuda: "Kurat küll! Kui sa laseksid mul ASJAST rääkida, siis sa saaksid aru, et NEED teised asjad ja teised inimesed ei peaks sulle kõige vähematki muret valmistama.". Selle asemel, et rääkida asjast, defineerivad nemad kainet inimest ja natuke vähem kainet, kellest üks on vastand igavale, keskpärasele ja tavalisele ning teine astub parajasti lifti, öeldes "Kohtume kümne minuti pärast siinsamas, mõtle senikaua välja need kolm sõna minu kohta.".

Ta jääb hiljaks, sest otsustas enne kluppiminekut dushi all käia. Ta jõudis pea ära pesta ja on õnnelik. Ka mehed tahavad ilusad, esteetilised ja viisakad välja näha. Kolme iseloomustavat sõna ei jõudnudki välja mõelda. See-eest mõtles kaine kogu see aeg teist oodates millegi muu peale.
"Ma tahan, et sa teaksid, et ma ei kavatse kannatada sinu nokkimist minu mineviku kallal. Ma tahan, et see, mis seal oli, ka jääks sinna."
"Sinu minevik! Kui sa teaksid, missugune MINU minevik on! Ma olen ka igasuguseid asju teinud. Igaühel on minevik. Ma ei kavatsegi nokkima hakata. Me peame ükskord maha istuma ja oma minevikkudest vestlema."

Üks kaine ja üks vähem kaine inimene on jõudnud millenigi, mis "kõlab nagu plaan". Mängu nimi on "I have never..." ja kaine kuulis sellest esimest korda hittseriaalist "Lost". Ei teagi, miks kaine seda nende ühist mängu rohkem ootab, kas pihitooli-efekti pärast või uudishimust selle vastu, mida vähem kainel tema pattudele vastu panna on.

Takso sõidab ette ning vähem kaine inimene sõnab: "Mul on pohhui sellest sinu külma või misiganes villist. Give me a kiss.".
Would he still be in love with me if I was 100 pounds heavier, wore bracelets and had greasy hair?

"Kas su telefon on ööseks väljas? Haa, aga mul on ju võti nüüd. Ära siis imesta, kui ma tunni aja pärast sulle kaissu sajan.". Karm nali, sest minu voodi on kahele inimesele korralikuks uneks way liiga pisike ja ebamugav. Isegi üksinda magamise edukaks õnnestumiseks pidin eelnevalt mitu nädalat harjutama. Ja üks meist norskab ja vilistab öösiti nigu sokivabrik. Mis on iseenesest armas, kuid peletab kahjuks igasuguse une. Ja teisel on komme kogu tekk enda ümber mässida nagu oleks ta röövik või mingi muu hädasti kookonit vajav elukas. Sellegipoolest naeratavad kaks inimest teineteisele (need kaine ja natuke vähem kaine) ning üks suundub välisukse poole ja teine üles oma kaamerate, makkide ja miljoni juhtmega mässama. Paari tunni pärast näevad taas. Ja siis saab ehk juba mängu mängida.


To be continued...

Eile, kui me Kalvi mõisast lõunasöögilt tagasi sõitsime (fa-faa, märkate ikka, et ma uhkustan ve? ;) , läks jutt autos Aljosha peale. Ma olin tegelikult lootnud, et saan seda teemat vältida. Sest mul oli sest kõrini juba siis, kui esimesed uudised leheveergudele jõudma hakkasid. Aga minu soov ei ole teadagi seaduseks, nii et tundus, et igalpool, kus ma televiisori lahti tegin või lehe avasin, hüppas too pronksmees mulle ninna kinni. Minu esimene reaktsioon sellele kõigele on, tsiteerides Deni, "Anger On Nationalism". Miks ei võiks kõik inimesed lihtsalt püüda ja proovida õnnelikud olla ilma, et peaks pidevalt kellegagi sõdima või maid jagama? Aru ma ei saa. Liiga naiivne olen vist. Blond ka natuke. Mõnes valguses on iirised peaaegu et sinised. Ja roosad päikeseprillid on mul juba suvest 2001.

Aga tagasi Aljosha juurde. Ma ütlen nüüd ka, mis mul öelda on. Kes ei taha, ärgu lugegu (loomulikult te loete, NII naiivne ma ka pole =P ).

Esiteks. Mul on kahju, et selline asi üldse toimub. Inimesed peaksid üksteist armastama, mitte lahterdama selle järgi, kes on Aljosha kaasmaalane ja kes mitte.

Teiseks. Lähtugem siiski loogikast. Kogu see kemplemine ja vaidlemine on pronksmehe ümber olevad vaidlused nii totraks ajanud, et keegi, kes selle uudisega esmakordselt kokku puutub, arvaks vist küll, et enamus vaidlejaid on poolearulised.
Monumente on inimestele vaja. Mina ei ole üks neist, kes neid vajaks, samamoodi, nagu mul on ükskõik ka surnuaedadest ja muudest millegi meeles hoidmise abistamiseks püstilöödud värgendistest, aga ma saan aru ja mõistan, et osadel inimestel on neid vaja. Loogika kõnnib antud situatsioonis minu meelest järgmist rada mööda:

* On`s Tõnismäele kedagi maetud vai mette? Keegi nagu päris täpselt ei tea. Mõned ütlevad, et raudselt on ja et on ka kirjalikud tõendid selle kohta, teised, et on jah, aga et need kolm venelast olid pisisulid, kolmandad, et pole seal kedagi. Siililegi selge, et ilma Aljosha ninaesist üleskaevamata me lõplikku tõde teada ei saa. Seega labidad kätte ja...

* Leitakse selle platsi piirest kellegi säilmed - tuleks need viisakalt kuhugi sobivamasse kohta ümber toimetada. Soovitavalt siis sinna, kuhu metallsõdur isegi transporditakse. Ei leita - tuleks plats kenasti uuesti kõnnitavaks haljasalaks muuta (mida ON Tallinna linnale väga vaja, paluks mitte veel üht pilvelõhkujat!) ja metallmees ikkagi kuhugi ära transportida.

* Miks Aljoshenka ei võiks jääda sinna kus ta on? As much as I like Russians (normaalseid, toredaid, kultuurseid venelasi, mitte sihvakoori tänavale sülgavaid, "urood pljääd" karjuvaid ja su telefoni kõnekaarti lunivaid isendeid, ohvkoorss), on praeguseks hetkeks selge, et eestlastele ei meeldi see, et Aljosha seisab seal, kus ta parasjagu seisab. Eestlased on need, kes elavad Eesti riigis ja kuuluvad reeglina eesti rahvusesse (originaalvormis, mitte need, kes Muhu seeliku triipude arvu on ära õppinud). Konfliktid ei vaibu teatavasti enne, kui neile on saabunud mingisugune lahendus. Lahendus peaks reeglina olema talutav mõlemale poolele. Antud juhul ma leian, et kõnealust teemat silmas pidades peaks lahendus olema ühele poolele rohkem talutav (ja ma ei lausu nii eestlasena, vaid mingi kummalise eri rahvuste seguna, kes pole kunagi mingi eriline eestluse patrioot olnud). Kui keset mingi muu, kõrgemat eneseteadvust väljendava riigi pealinna seisaks analoogne mälestusmärk, mis selle riigi põlisasukaid solvaks, ei mõeldaks pikemalt. Ma võiksin siia tuua rea näiteid erinevatest "vähemus"(haa. haa.)gruppidega riikidest, kus sellise mälestusmärgi püsimine kõne alla ei tuleks, kuid valin teadlikult igasuguste muude riikide/rahvuste siia loosse segamisest hoidumise.
Sõnaga - Aljosha peaks kantama sinna, kus on talle sobivam paik. Ja palun ei mingit matuserongkäiku ega midagi sarnast. See paamjatnik keset linna on eesti rahvale isegi solvav, nii et pole vaja vene meediale konti hambusse suruda hiiglaslike fotodega sellest, kuidas baabushkad itkevad ja noored kooliõpilased oma sangarile surnud lilli järele viskavad. Mitte öö varjus ja saladuskatte all (selg võiks igal rahval, olenemata väiksusest, siiski sirgu jääda), aga lihtsalt ilma suurema kisa-kära ja emotsioonideta.

* Kuhu viia? Pelguranna läheduses on üks sakslaste kalmistu, mille vene väed siia tulles maatasa tegid. Olen kuulnud ja lugenud, et nad seal ka väikestviisi laulu- ja tantsupidusid pidanud on. Sellest, kas surnuaial sobib trallitada ja alkoholi tarbida, me täna ei räägi. Eks igal rahval omad kombed. Kui mind Mehhikos kellegi matusele kutsutaks, siis ma laulaks ka rõõmsa jaalega ja liigutaks varvast. Küll aga ei sobi kuidagi teiste surnute rüvetamine, mida ka mina, kellel mul surnuaedadest on ükskõik, iialgi ei teeks. Sakslased ja saksa keel ei ole mulle, kusjuures, eriti sümpaatsed, kuigi mul on mõlemalt poolt paar vahvat saksa peaaegu-et-sugulast. Sellegipoolest. Surnutega ei jamata. Surnud on kellelegi kallid ja pühad. Aga kuna venelased selle sakslaste surnuaia ükskord juba niimoodi "enda omaks" ümber muutsid nii, et seal midagi enam taastada ei ole ega anna, siis võiks too metallist mees ka sinna kantud saada. Las peavad oma laulu- ja tantsuõhtuid selle ümber ja viigu sinna nii palju lilli, kui terve Tallinna lillepoodides leida võib.

Ja kui kellelegi veel selgusetuks jäi, MIKS oleks eestlastel õigus Aljosha sänne sakslaste/venelaste kalmistule paigutada või seda üldse paigast liigutada, siis lugege veelkord seda kohta, kus venelased Eestisse tulles sakslaste surnuaia ää hävitasid. Ja siis lugege seda kohta, kus on toonitatud, et Eesti on siiski eelkõige eestlaste maa. Peaks selgeks saama küll.

Võiks rohkem oidu peas olla. Nii igasugustel vallutajatel kui ka neil, kes kogu seda soga pärast klaarima peavad.