Paar päeva tagasi küsis mu õde Ruu: "Mina ei saa aru, kuidas sa viitsid koguaeg kodus passida - igal õhtul sõidan mööda, vaatan - tuba on pime ja auto maja ees."

Jätkem kõrvale faktid, et kui tuba on pime, siis tõenäoliselt siiski ikkagi ei ole kedagi kodus ja et kui auto on maja ees, võib selle omanik väga vabalt parasjagu kasvõi Uus-Meremaal redutada. Arvestagem selle versiooniga, nagu ma oleksingi absoluutselt igal õhtul kodus. Ja mis selles siis niiväga halba oleks? Mulle juhtumisi meeldib minu kodu. Siin on kõik jinnid ja jangid, veesooned ja hveng shuid paigas. Lisaks on see päris esimene minu oma kodu. Siin on kogu mööbel ja viimne kui värvitoon ainult minu egoistliku maitse järgi. Siin pole ei kohati paratamatusena tunduvat boyfriendi ega ka juhtumisi valedel ajahetkedel valede tegevustega (muusika kuulamine, teleka vaatamine, sööginõudega kolistamine, jms.) tegelevat korterinaabrit. Siin olen mina ise, minu mõtted ja minu siga, kes muutub häirivaks vaid siis, kui me sõpradega soovime mõnd lauamängu põrandavaibal mängida ja tüüp tuleb, ruigab rõõmust ning pistab pooled mängunupud välgukiirusel nahka.

Ühesõnaga: mul on siin ääretult mõnna olla. Tahan - kutsun külalisi, tahan - olen üksi. Mulle meeldib üksi olla. Või oot, parandus - mulle meeldib olla koos näiteks oma Rafiga või mõne koera või muu tegelasega. Loomadega on selles mõttes lihtne, et pole vaja teksti voolavuse või andekate väljenditega hiilata, aga mõistmine ja arusaamine on siiski. Kui päris üksi oleks ehk isegi veidi kõle, siis teise vaikiva hingekesega ühes ruumis viibimine sisendab turvatunnet. Ja mitte asjatut.
Lapsena/pubekana olin ma palju aega üksi kodus, sest minu korteris elaski vaid veel üks teine inimene, tema aga oli enamus ajast tööl. Bokser Happy jällegi oli alati koos minuga ning tema vägitegusid näinuna ei kartnud ma üksi kodus olles ei ukse taga laamendavat purupurjus hullumaja paberitega naabrimeest ega tuuletõmbe mõjul kääksuvaid uksi. Happyt ei ole juba ligi kuus aastat, aga mina ei karda ikka veel pimedaid tänavaid ega ringikakerdavaid joodikuid. Sest see rõõmsameelne ent asine bokser on mingil kummalisel viisil praegugi minuga kaasas. Või tema lõvisüda... =)

Seaga on samamoodi. Ma olen näinud, kuidas ta mind oma pisikesele kasvule vaatamata raevukalt kaitseb ja ma julgeksin temaga koos olla kus iganes. Isegi suvalisel argipäeva õhtul kodus. Ja ei, ma ei karda igavust, sest guess what - mul lihtsalt ei ole kunagi igav. Selles mõttes oleme me Ruuga küll vastandid - ma saan täiesti aru sellest, kuidas tema aru ei saa, et mu auto võib olla maja ette pargitud ja olemine sellegipoolest suisa oivaline =)
Isegi välja tantsima ei tõmba. Võibolla ongi nii, nagu Hirveke meie üleeilsel kohtumisel naljatlevalt ütles, et "noo jaa, pärast neid Londoni lahedaid klubisid loomulikult Eesti kohad enam ei ole atraktiivsed". Hirveke asus eile Kasahstani poole teele ja jääb sinna aastaks ajaks. Istusin pubilaua taga, ahmisin jaanalinnurooga ja mõtlesin endamisi, et kas seal Kasahstanis kah klubisid on ja milline on tema suhe nendega, kui ta 365 päeva möödudes meie juurde tagasi jõuab.

Täna oli meil tore pannkoogipärastlõuna Reutersiga. Vaarikamoos ja kondenspiim. Reuters on üks vähestest siia ilma allesjäänud üdini viisakatest poistest. Ja tal on maailma kõige ilusamad helehelesinised silmad. Peaks siva mingi oksjoni korraldama ja ta tilevoninummeri tidrikutele paha parseldama. Tulevase ämma kohta oskan juba praegu seda öelda, et moosivalmistamine tuleb tal hästi välja =P

Ja nädala esimesel kolmel päeval elas rokkstaar jälle minu pool. Näete - ma ei peagi kodust väljuma - head asjad tulevad ise minu juurde.

Homme hommikul, kui kondenspiimajäägid on nahka pistetud, üritan end oma majast kaugemale kui 100 meetrit saada ja mõned asjad korda ajada. Muidu jäävadki vinduma lihtsalt sel põhjusel, et mul on pesas liiga hea olla.

Kodu on parim paik. Aga pole hullu - küll ma sest varsti tüdinen...


...siis värvin seinad mingi muu värvitooniga üle ja lasen samamoodi edasi...