Me tundsime sinust puudust

Selle aasta jaaniööd planeerisime sõpruskonnaga juba päris kaua ette. Pidi toimuma Tartus, meie alati mõnusa seltskonnaga, nali ja naer garanteeritud, kindel hea tuju laks. Erinevatel põhjustel otsustasin viimasel päeval sellest ettevõtmisest siiski loobuda. Põhimõtteliselt oleks ju võinud viimasel veel vähegi sobival hetkel ümber mõelda ja Taaralinna sõita, kui kõhuvalu (päris, mitte fantoom-) poleks teki alla kägarasse sundinud. Nõme, aga mis parata. Siga tundus see-eest kuidagi eriti tänulik olevat, et ma teda jälle autoga edasi-tagasi solgutama ei hakanud, aga see võis ka ainult minu peas nii olla. Igaljuhul liputas ta jaaniööl tavalisest tihedamini saba ja nühkis end rahulolevalt vastu mu sääri.

Ega ma eriti ei nukrutsenud, sest
a) jaaniöid tuleb loodetavasti veel ja
b) ma olen niikuinii meie planeedi 15% õnnelikeimate inimeste seas, nii et mul pole õigust sellise tühise asja pärast kurvastada.

Kuigi nohh, kuidagi sürr on põrsikuga kodus kahekesi telekat vaadata ja tuunikalakonservi süüa, mõeldes sellele, kuidas su parimad sõbrad Eesti teises otsas lõkke ümber mässavad ja head-paremat näost sisse ajavad. Võrrelduna 7 aasta taguse aastavahetusega, mis ühtlasi oli ka aastatuhandevahetus, mille ma oma lahedate neerude tõttu veetsin kodus pooleldi voodis, oli kõnealune jaaniöö siiski kukepea. Tol korral ei tulnud isegi televiisorist midagi mõistlikku. Ma mäletan elu lõpuni neid katkendeid filmist Cable Guy, mida ma köögiakna vahet saalimise pausidel vaatasin. Siiani ei tea, oli asi filmis või mu enese situatsioon lihtsalt selline, et miski ei tundunud naljakas, pigem nutune. Mõnede uskumuste kohaselt pidavat see, kuidas inimene oma vana aastat ära saadab ja uut tervitab, näitama, kuidas kulgeb terve tema järgnev aasta. Mida pidi selle teooria kohaselt näitama asjaolu, et mina millenniumivahetusel kodus passisin? Tervet järgmist aastatuhandet üksindust ja igavust?

Igatahes tegin paar päeva pärast jaanikut arvuti lahti, emmessenni kaa. Klassiõde, kes samuti aasta lühimat ööd Tartus tervitas, tundis huvi, et millega mina siis lõppude lõpuks otsustasin tegeleda. Küsisin viisakusest vastu, et noo jaa kuidas teeiiiiil siiis lääääks? Sain mõningad kirjeldavad laused ning siis järsku: "Me tundsime sust puudust". Vat kus lops! Seda poleks küll osanud oodata. Ise eestlane ja ütleb sedasi! Reetur! =)
Et nohh, well, tore teada, et ma polnud ainuke, kes oma sõprade järele igatses.

Aga Kaablikuti filmi ei taha ma siiamaani korralikult üle vaadata.