Teist nii armsat nähtust, kui minu põssa tikripõõsa all lehtede sees mässamas lihtsalt pole olemas =)
Raudselt mõni teist tahaks kangesti vastu vaielda, sest te olete oma elu jooksul näinud hordide kaupa nunnusid hamstreid ja autokoormatäisi kenasid kutsasid, aga believe me - tikreid/kirsse/herneid krõmpsutav põrsik beats `em all. Täna tabasin ma näiteks momendi, kuidas Raf küünitas oma kärssa ühe ilusa rohelise tikri poole, mis oli omale kahjuks valinud väga hea strateegilise paiknemiskoha, nii et kärssninal oli selleni küündimisega olulisi raskusi. Pärast mõningaid ponnistusi sai ta pooltoore karusmarja siiski kätte ja matsutas tükk aega, rahulolev ilme näol ning sabatutt rõõmsalt küljelt küljele lehvimas.

Aga ei, ma siiski eksisin. Maailma armsaim vaatepilt on hoopis tudiv notsik. Omas pesas, kõht mõnusalt naadilehti ja muud head-paremat, mida õuest leida võib, täis. Sõrapaarid suunatud diagonaalis tahapoole, justkui oleks tegemist joonistusega lendpõrsast mõnest lasteraamatust. Tiivad veel külge ja ongi valmis. Vahepeal laperdab unes kõrvadega ja liigutab kärssa vasemale-paremale. Ju on unenäos mingid meeldivad lõhnad. Ja kui keegi toas viibivatest isikutest köhatab või köhib, ärkab siga paariks sekundiks, ohkab sügavalt ning vajub kohemaid taas unesügavustesse. Minu pisike tibu. Oma laps on ikka kõikse ilusam, eksole. Ja targem, seda ka, loomulikult =P

Mul on väga vedanud, et mul selline imearmas sigakene on. Huvitav, kas notsik on minust samal arvamusel...?