Past Perfect with Mr. Perfect

Oma esimese Eesti-külastuse neljanda päeva pärastlõunase jalutuskäigu ajal Tartu emajõe ääres jäi Tiiger kuidagi mõtlikuks. Minu pärimise peale, et mis viga, vastas ta, et ei mõista, miks nii paljud ida-Euroopast Inglismaale trügivad. Meil olla siin kõik ju suisa suurepärane. Ma siis seletasin, et ega eestlaseid polegi seal ehk niipalju kui hoopis poolakaid, keda on inglismannide maal juba üle miljoni ja muid tegelinskeid, kelle sünniriigis ei ole hetkel kaugeltki nii mõnus, kui meil siin.
Tiiger jagas ka minu arvamust selles osas, et vähemalt suvisel ajal on Eesti üks kõige kenamaid paiku maailmas. Hästi roheroheline, palju loodust. Tema poolt läbireisitud sihtkohtadest Euroopas pidavat ainult Iirimaa veel rohelisem olema. Ma selle kohta ei oska kahjuks mäsket kosta, kuna ma pole Iirimaal käinud ja televiisorist saadud informatsioon võib sageli petlik olla, aga Eesti on suviti tõepoolest ilus. Kui ma veel Tartus ülikoolis käisin, ahmisin igal kevadel bussiga edasi-tagasi sõites aknast vaadet. Tunne oli selline, et oleks tahtnud lihtsalt kaks ja pool tundi järjest mööduvaid metsi ja põlde filmida. I`m a fan =)

Päris palju sõitsime ringi. Bensiini kulus kindlasti rohkem kui leiba. Tiigrike, muide, oli kohalike roogade-jookide proovimise suhtes vägagi vastutulelik ja lasi mul enda peal eksperimenteerida. Peenleib, mulgipuder ja rosinaküpsised kadusid nagu mutiauku (kuigi alguses ajas poiss sõrad vastu, et oot, mismõttes leib on tumedat värvi??), kamajook oli tema sõnutsi maitsev ning meie jogurtid ja kohupiimad üle prahi. Kohukestega oli nõnnamoodi, et alguses ei tahtnud ta neid proovidagi, kuna ümber on neil ju shokolaad ja mina, vana tobu, pakkusin neid hommikusöögiks kuna ma neid ise reeglina hommikuti süüa vihun. Minu Tervisliku Toitumise Käsiraamat aga väitis, et tema ei alusta oma hommikut iialgi magusaga, sest keha vajab siis hoopis muid aineid (mis muid aineid? Minu kere karjub küll hommikul esimese asjana "kooo-huuu-keeeest!!!"). Mingil meeltesegaduse hetkel aga suutsin talle ühe kohukese hambusse pista ja sellest momendist sai alguse Tiigri kohukesesõltuvus. Need olid ka ainuke toiduaine, mida ta tõsiselt plaanis kaasa osta. Seevastu kodujuust tekitas temas reaktsiooni, nagu oleksin ma tahtnud talle sooja lehmakakat sisse sööta. Iga kord, kui ma külmikust enda tarbeks kodujuustu paki võtsin, hakkas ta juba kaugelt kätega vehkima, et no-no-no, jumala eest ainult mitte seda.
Meie jäätised, eriti puhas valge plombiir, maitsesid talle samuti väga, aga nohh, arvestades asjaolu, et tegemist on jäätisesõltlasega, ma väga ei imestagi.

Eesti kohvikud ja muudki toitlustuskohad olid talle meelepärased. V.a. lounge Kaheksa, kus on niikuinii iga kord mingi jama, ka ilma välismaalt külla saabunud sõpradeta. Mitte ainult minul, vaid ka päris paljudel mu sõpradel-tuttavatel, kes seda kohta külastavad. Seekord näiteks lasti meil tellitud snäkke kolmveerand tundi oodata ning kui me lõpuks tüdinesime ja hoopis õue jalutama soovisime minna ning arvet küsisime, ilutses see toomata jäänud söök loomulikult keset arvet. Nagu mõnituseks. Minu küsimusele kummalise maistega arbuusimahla kohta anti vastuseks, et ei, kokk ei ole seda köögis veega lahjendanud, aga et pakutaks mingit muud mahla asemele, ei, seda loomulikult mitte. Arve maksime sularahas, ülejääki meile tagasi ei toodud. Ootasime nimme üle kümne minuti lauas ning põrnitsesime ettekandjaid ootusärevate nägudega, aga lounge Kaheksas vist käibki jootraha saamine sel viisil, kuna muudmoodi nad tippi ju ei saaks!

Seevastu näiteks Paide restoranis saime vapustavalt armsa teeninduse osaliseks. Minu hirmud seoses taolise väikelinnaga olid loomulikult põhjustatud Tiigri nahavärvusest, ent ühtegi negatiivset kommentaari me ei kuulnud. Keskväljaku ääres autos istuvad poolrullid tundsid küll meie vastu elavat huvi ja pärisid, et nohh, Bobby, kuidas korvpalliga läheb, aga kui tiiger neile laia naeratusega vastas, et ta mängib hoopis jalgpalli, olid nad lahkelt nõus ka jalgpalliuudiseid kuulama. Igatahes olid nad üle ootuste sõbralikud ja kui mul poleks kõht näljast krampi kiskunud, oleksime me ehk nendega veidi kauemgi vestelnud. Tänaval oli veidike kummaline ringi kõndida, kuna kohalikud vahtisid meid suure huviga ja ilma igasuguse valehäbita. "Yes, people, there is an elephant walking around in your city," pugistasin mina naerda. Tiiger mõõtis mu roosat tukka pika pilguga ja itsistas: "And a giraffe as well."
Ühe ülekäiguraja juures peatus auto ammu enne seda, kui me üldse tee äärenigi jõudsime ja ootas rahulikult, kuni me tee ületatud saime. Ei mingit tallinlikku jalakäijal üle kandade sõitmist. Mõnus sõbralik linn.

Paide linnusevaremetes tegime samuti tiiru. Ma tean, et ilm oli ilus ja puha, aga ma arvan, et kuna varemed on kõik nii kenasti korda tehtud, oleks seal ka sombuse ilmaga põnev ringi jalutada. Tiiger luges sissepääsu juures asuva info Paide linnuse kohta läbi ja ütles, et selge, esimesele lapsele paneme nimeks Paide. Mina ehmatasin ennast sellepeale Viinamäe teoks ja palusin härdalt, et ta nime osas siiski midagi muud välja mõtleks. See on ju umbes sama, kui panna oma koerale nimeks näiteks Haabersti. Olgu see Paide nii tore linn kui tahes, aga lapsele nimeks nagu eriti siiski ei kõlba...

Tänaseks on Tiigrike lännu ja mina täidan parasjagu internetis krediitkaardi online-avaldust, et Easyjetist pileteid osta. Mobiiltelefoni aku eluiga saab ilmselt õite lühikene olema, sest klapp on sel pidevalt lahti - taustafotoks on kaks rõõmsat nägu. Not out of sight - not out of mind. Hopefully. Ma ei taha tema rätikut mustapesukorvi visata ja ma soovin, et ta oleks näiteks oma hambaharja või mõne pusa siia jätnud. Vähemalt unustas ta oma iPod-i juhtme otsapidi minu arvutisse. Jeei.

Igatahes. Kui keegi juhtub kuulma ekstraodavatest Londonisse reisimise võimalustest then please do let me know =)