Viin 1100*

Kui need üheotsapileti reklaamid meediasse ilmusid, oli minu vanaema esimene reaktsioon, et mis viin see nii kallis saab olla =)
Mõne aja möödudes taipas ta siiski, et tegemist hoopis ühe muu vaba aja veetmise võimaluse reklaamiga. Aga tublisti kallimaks läks see reis ikkagi, sest meie oma tarkade peadega olime suutnud ümberistumistega lennupiletid Viini soetada juba mitu kuud enne Estonian Airi uue liini avamist. Vahetevahel lihtsalt ei vea, nohh.

Mul ausõna oli plaanis teile jutustada sellest, kui heitlik on Viini ilm, kus ühel hetkel mõtled, et oleksid pidanud linnas patseerimise ajaks bikiinidesse riietuma ja üpris kohe soovid hoopis üht lisajakki õlgadele.

Sellest metrooliinist tahtsin jutustada, mis meie hotelli kõrvalt kõrge viadukti pealt mööda sõitis ja mis meenutas kangesti ühte lahedat linnaosa Pariisis (jee ma tean selle linnaosa nime, vaid seda mäletan, et seal elavad ainult mustad ja moslemid ja mustad moslemid).

Oma hämmingut tahtsin jagada. Et mis värk kõigil nende struudlite ja shnitslitega on? Ma ei mäleta, kuidas need mu esimesel Viiniskäigul maitsesid, aga seekord oli toitu silmas pidades küll tegemist kõigi aegade kõige halvemate päevadega. Au Ester Tuiksoole Eesti toidu promomise eest, sest see on tõepoolest hea ja promomist väärt. Kui iga teine pagaritoode, mida siin Rimist osta, mekib etemini kui Viini kuulsad struudlid (ma ei proovinud ainult ühte, eksole) või kui igas suvalises sööklas saab ka poole maitsvamaid roogi, kui viinlaste Viini shnitsel (ahastuses proovisime kõnealust "hõrgutist" ka väga peentes paikades), siis kõrvutades seda kõikide nende ülistavate juttudega, mida ma nende shnitslite ja struudlite kohta eelnevalt kuulnud olin, jookseb minu aju lühisesse. Jumala eest, toit Viinis oli vaevu söödav!
Asi pole sugugi selles, et ma oleksin oma riigi toiduga liiga harjunud või heade maitsetega ära hellitatud, sugugi mitte. Ma polnud ainus, kes nurises. Nälga ei jäänud, aga nohh... masendav seis sellegipoolest. Kuigi kodumaal on see-eest topeltmõnus tagasi olla =D

Kodus ootas mind aga ees ebameeldiv uudis. Taavi oli vahepeal superstaari-saatest välja hääletatud. Mis teil viga hakkas, inimesed, tahaks küsida. Kuidas te võisite? Aga jahh. Tegemist polnud ju vastu- vaid poolthääletusega ja need skeemid töötavad tsipa teistmoodi meil viimasel ajal. Pikalt patrama ei hakka, sest nagu minu isa ütleb: selle asemel, et poliitikuid siunata, tuleb ise poliitikasse minna ja midagi ära teha. Siis on õigus kritiseerida. Mina ei saatnud ühtegi sõnumit, kuigi oleks ju võinud. Naljakas, kuidas keegi täiesti võõras inimene teleekraanilt võib oma eheduse ja omapäraga kuidagi kummalisel kombel kalliks saada. Ma ei jookseks kiljudes plakatiga ringi, kuigi ma suhtun reeglina väga passionato asjadesse, mis mulle hingelähedased on. Aga kui poiss nimega Taavi ühel hetkel mingi plaadiga peaks lagedale tulema, siis mina ostan. Sest mul on ka "retsept" nagu Mihkel Raud ütles. Ja kui ma sel ajal Eestis peaksin olema, kui Rannap Taaviga suvel tuuritama hakkab, siis kontserdile lähen ka raudselt kohale. Istun seal, vaatan ja kuulan õndsa näoga. Palsam hingele.

Ma tavaliselt ei võta riäliteid kuigi tõsiselt. Aga Taavi väljalangemisest on nii-nii kahju, et nukrutsema ajab. Iga sekund, kui ta ekraanil viibis, oli minul naeratus näol. Arusaamisele jõudmine sellest, et ka minul, vanal ükskõiksusel, tõsieluseriaalis oma lemmiktegelane on, võttis muidugi aega, aga siin ta nüüd on! Ja mitte miski ei võta seda enam ära. Ma ei kujuta ette, millega herr Peterson hakkama peaks saama, et ta mulle enam korda ei läheks. Ilus!

1