Cause I would rather clap a gun
And buck on them niggas that hate
Who wanna be in my shoes, live my life, but can't carry my weight
I understand that the envy is part of the game
But make no mistake, you and I, we are not the same


Clipse "God Damn"



Ühes viimastest Cosmopolitanidest, mida ma lugesin (se ejuhtus nii ammu, et ei mäletagi, miks, ilmselt, kuna ajakiri oli sile ja värviline ja ma lootsin sealt mingit tõde leida) oli artikkel pealkirjaga a´ la "Saa aru, et te ei saa enam sõbrannad olla - teie vahel on kadedus". Lugesin nagu hiina keelt. Mõtlesin, et mingitele imelikele kirjutatud. Tegin omad järeldused. Et ju siis beipsid (artikli ilmne sihtgrupp) tegelevad olulise osa oma ajast kadetsemisega. Sinna see jäi.

Kuni. Leidsin ühelt naistele mõeldud veebiküljelt artikli stiilis, et kes mida/keda kadestab. Läbiv stiil oli selline, et "ole, palun, enda vastu aus ja tunnista endale, et sa oled kade. Kõik inimesed tegelikult on". Maitea. Mingi kuum kaup ja tõusev teema?

Ma olen armukade olnud mingi üks-kaks-kolm korda elus, aga niisama kade millegi või kellegi peale…. vot ei meenu nagu. Väljendit kasutan küll. Mõnikord ütlen kellelegi näiteks, et ta on nii kenasti päevitunud, et kade meel hakkab kohe. Või et tal on nii vahva maal seina pääl, et ma lähen kadedusest roheliseks. Aga ma ei mõtle seda tõsiselt. See on umbes sama asi, mille eest ma Itaalias Krussi ja Thinaa käest mitu korda vasta pääd sain - et ma kasutan väljendit "ma täiega vihkan, kui…". Vahe oli selles, et mina ise tean, et see on lihtsalt väljend, aga mõnel õrnahingelisel kaaskodanikul riivab tõsiselt kõrva, kui kõnes tarvitada tegusõna "vihkama". Tegelikult on asjad nii, et kui ma tõsiselt midagi vihkama peaksin, selle sõna kõige otsesemas ja ausamas tähenduses, siis ma seda sõna üldse ei kasuta. Siis ma lihtsalt puhisen nagu vihane pull.

Aga kadeduse kohta ma ütlen niipalju, et kui ma nüüd tagantjärele analüüsin neid kahte untsuläinud sõprust oma "eluaegsete" klassiõdedega, olen suutnud detekteerida, et põhjus, mis initsieeris sellise nendepoolse kummalise käitumise, oligi kadedus. Mina ise lihtsalt olin selline sinisilmne roosade prillidega blondiin, et ei saanud tollal aru, et mida kuradit nagu. Situatsioonis sees olles poleks selle peale tulnud, sest tegelikult olen hoopis mina see, kellel oleks objektiivselt "õigus" neid kadestada: nendel olid toredad kodud, ema ja isa mõlemad terve elu koguaeg olemas ja kõrval olnud, rikkad ja kuulsad kah veel. Majatäied asju, kõik, mida hing iganes ihaldas, üle kahekümne barbienuku siis, kui minul polnud ühtegi… ja sellegipoolest ei mäleta ma ühtegi juhust, kui ma oleksin omaette ussitanud, et "demit, miks neil on ja minul pole".

Seda, et inimesed tahavad palju raha, ma loomulikult tean, olen kuulnud ja näinud. Suvel, kui isaga Saaremaal ühe teise lambakasvataja uut süsteemi tšekkimas käisime, lausus ta, muie näol "Kurat, lausa kadedaks ajab!" Ma naeratasin omaette, mõeldes, et mu isa on ikka nagu minu suust kukkunud =)
Seejärel jätkas ta teemaga ja jõudis lõpuks välja lauseni "Aga raha ei ole ju kunagi piisavalt…". Loomulikult ei ole, seda valemit, mille järgi raha iialgi piisavalt pole, teame me vist küll kõik. Tolle teise valemiga aga, mille abil oma hetkeseisuga rahul olla, on aga enamikul raskusi. Ajalehtedest olen lugenud, et päris paljudel on ka oma kadeduse ohjamisega raskusi. Seda nimetatakse "eestlaslikuks kadeduseks" või vajaduseks "naabrist parem olla". Minu arvates tasub taoliste väljendite loopimisega ettevaatlik olla - kui inimesele pikka aega korrutada, et ta on nii- või naasugune, siis lõpuks hakkabki ta arvama, et on kole, paks ja loll.

Et üks kolleeg, kes vahetevahel virrab sellepärast, et mu sissekanded on liiga pikad ja tema ei suuda lõpuni lugeda, täna väga ei pahandaks, ütlen lihtsalt kokkuvõtvalt, et kadedus on selline mõttetu iseenda hinge närimine ja mul on siiralt hea meel, et ma ei pea sellega "tegelema" või omale mingit Cosmopolitani teraapiat tegema. Kadetsemine on naeruväärne. Punkt.


Mõned tunnid veel ja siis Viini päikese alla struudleid ja tordikesi pugima! =) Elu on magus!

8