Keskkoolis oli meil selline kord, et tundide ajal kedagi koolimajast välja ei lubatud. Korda olid valvama pandud karmid garderoobitädid. Mida paljud ei teadnud, oli see, et „garderoobimutid“ olid tegelikult päris toredad tädikesed, kes viisaka kohtlemise korral ka oma tõelist palet näitasid. Minu nipp seisnes näiteks selles, et ma ütlesin neile alati tere ning juhul, kui mõni neist kommenteeris ilma vms, vastasin ja ajasin paar sõna juttu, mitte ei lennanud mühisedes minema kohe, kui olin oma riided loovutanud. Tänu sellele olin ma üks vähestest õpilastest, kel oli luba liikuda koolimajast välja ja tagasi ükskõik millisel kellaajal. Lihtsalt sellepärast, et ma ei jooksnud garderoobitädidest üle ja käitusin nendega viisakalt. Nagu nad oleksid ka inimesed.

Julgen kõikidesse kaaskodanikesse aupaklikult suhtumist soovitada. Toapoiss, keda te üleoleva pilguga ei mõõda, võib osutuda teie elupäästjaks tulekahju korral sellessamas hotellis.

Kui mõnikord satub ette ilgeid torisejaid või vastikuid kiusupunne, siis toimige vastavalt oma äranägemisele – proovige heaga, aga kui ajab närvi mustaks, andke samaga vastu =P
Aga nendega, kes teie ees on puhtad lehed, proovige ikka kenasti käituda. Ja mitte ainult sellepärast, et „poemüüja on ka inimene“, vaid sellepärast, et see poemüüja kutsub teile koduteel kiirabi, kui kiilasjääl libisenud olete ja hunniku luid murdnud.

Üldiselt see "kill them with kindness" süsteem töötab, aga vahel on esimeseks reaktsiooniks ikka vastu põrgata. Seda siis juhul, kui keegi võõras ilma mõjuva põhjuseta turja kinni kargab. Aga nohh, ongi kuhugi edasi areneda. Inspireerituna Van Hunti loost Down Here in Hell:

What would I do if we were perfect,
where would I go for disappointment?
Words without hate would leave me nothin else to say.

I think of saving myself,
but with nothing to complain about in heaven.
What will I do?
I think of saving myself,
but I really wanna work it out
down here in hell with you...