Lisa 1

Suures kodumaiste kaupade kiitmisehoos unustasin teiste kõrvale reastada Kräsupea koogi (või oli see nüüd Käharpea kook?), mille ampsude pärast me Tiigriga oleksime tõenäoliselt kaklema läinud, kui meie näol poleks tegemist valdava enamuse ajast enesevalitsust omavate isikutega. Koogid ei ole proper food ja kohe kindlasti mitte ei sööda neid kell üks öösel (eesti keeli öeldakse tegelikult vist "kell üks hommikul"), aga kui ma sellise tervisliku toitumise guru nagu Tiiger suutsin keset ööd panna karbitäit kooki ära sööma, siis peab vist ikka tasemel kook olema vai mäs? Paluks Kräsu- (ja Käharpea-) kook kuulutada Eesti rahvustoiduks! Niikuinii armastame me kõik seda rohkem kui heeringat =P

Teine asi, tegelikult kõige esimene, mille peale tiigrike positiivselt üllatus, oli raadiojaam U-Pop. "I cannot believe this!" kordas ta iga natukese aja tagant "you`d have to know the album to know this tune!" Sekka sattus ka muidugi viiekümnesendist ja muid hetke või mõne varasema hittlugusid, aga päris palju pidavat sellelt kanalilt tulema palasid, mida teavad ainult taolised muusikaarmastajad, kes ei mahu enam ise oma majja elama, kuna see on maast laeni plaate, vinüüle ja kassette täis.

And last but not least, midagi britilikku avastasime ka puhtjuhuslikult siitsamast. BBC Prime`i pealt näidatakse iga tööpäeva õhtul kell 23.30-00.00 programmi nimega Three Non-blonds ehk meite keeli Ei blondiinidele! Tegemist kolme neegritädiga, kes teevad keset ostukeskusi, tänavatel jms. kohtades salakaameraid kasutades absurdseid, jaburaid ja naerukrampides mööda diivanit edasi-tagasi rulluma panevaid nalju. Suurem osa ajast on see lihtsalt naljakas, aga kohati ka täiesti hilarious.

Näide: tädi ligineb tänaval meesterahvale ja küsib: "Excuse me, what`s the time?"
Onu vaatab kella ja vastab, et kaheksa minutit viis läbi.
Neegritädi vaatab talle suurte silmadega otsa ja küsib: "Why?"

=)

Või siis üks tänastest episoodidest, kus tädi astub ostukeskuse pingil jalga puhkava vanema meesterahva juurde, pistab talle õunasüdame nina alla ja küsib, et "Where you the one to throw that at me?" Onu on muidugi üllatunud ja vastab, et tema küll seda õunasüdant kellegi suunas pole loopinud, aga tädi neegritädi ei taha teda kuidagi uskuda ning peale pikka pinnimist (mille jooksul onu järjekindlalt oma osalust õunasüdamega viskamises eitab), heidab tädi kõhuli supermarketi põrandale ja teeb ettepaneku käemurdmises rammu proovida - et kumb võidab, sellele jääb õigus.

Või näiteks kümmekond koolitusele kogunenud noort inimest, kelle ette astub kiiskavroosades dressides non-blonde ning peab mitu minutit täiesti seosetutest lausejuppidest koosnevat kihutuskõnet. Teeb seejärel paarisekundilise pausi ja küsib: "Any questions?" Keegi muidugi pole muhvigi aru saanud ning seetõttu ei saa ka olla mingit muud küsimust peale selle, et vabandage, tädi, aga millest kuradist te just rääkisite? Kuna tegemist on aga verinoorte inimestega, kes ilmselgelt ei julge loengupidaja käest midagi sellist küsida, üritavad nood hoopis ümberjutustamise abil välja selgitada, kas ja kui palju nad jutu ivale pihta said. Häda on aga selles, et ükskõik, mis versiooni nad letti lasevad, viskab roosadress neile patsu ja ütleb, et very good!/super!/bling!/you´re a true believer! või midagi muud innustavat. Kasu aga ei midagi. Üsna pea läheb tädi edasi loengu teise osaga, mis pole esimesest sugugi valgustavam...

Te võite ainult ette kujutada inimeste näoilmeid sellistes olukordades. Masendavalt hea!

Selle shõu jaoks olime me pea igal õhtul kindlal ajal televiisori ees. Mina olen praegugi, aga tiigrike hullab kusagil Küprosel. Viimase paari vihmasajuse päeva käes kannatades ajas ikka kadedaks küll. Vähemalt on tal seal BBC Prime. Saame sünkroonis telkut vaadata. Oh seda rõõmu.