Paar päeva tagasi küsis mu õde Ruu: "Mina ei saa aru, kuidas sa viitsid koguaeg kodus passida - igal õhtul sõidan mööda, vaatan - tuba on pime ja auto maja ees."
Jätkem kõrvale faktid, et kui tuba on pime, siis tõenäoliselt siiski ikkagi ei ole kedagi kodus ja et kui auto on maja ees, võib selle omanik väga vabalt parasjagu kasvõi Uus-Meremaal redutada. Arvestagem selle versiooniga, nagu ma oleksingi absoluutselt igal õhtul kodus. Ja mis selles siis niiväga halba oleks? Mulle juhtumisi meeldib minu kodu. Siin on kõik jinnid ja jangid, veesooned ja hveng shuid paigas. Lisaks on see päris esimene minu oma kodu. Siin on kogu mööbel ja viimne kui värvitoon ainult minu egoistliku maitse järgi. Siin pole ei kohati paratamatusena tunduvat boyfriendi ega ka juhtumisi valedel ajahetkedel valede tegevustega (muusika kuulamine, teleka vaatamine, sööginõudega kolistamine, jms.) tegelevat korterinaabrit. Siin olen mina ise, minu mõtted ja minu siga, kes muutub häirivaks vaid siis, kui me sõpradega soovime mõnd lauamängu põrandavaibal mängida ja tüüp tuleb, ruigab rõõmust ning pistab pooled mängunupud välgukiirusel nahka.
Ühesõnaga: mul on siin ääretult mõnna olla. Tahan - kutsun külalisi, tahan - olen üksi. Mulle meeldib üksi olla. Või oot, parandus - mulle meeldib olla koos näiteks oma Rafiga või mõne koera või muu tegelasega. Loomadega on selles mõttes lihtne, et pole vaja teksti voolavuse või andekate väljenditega hiilata, aga mõistmine ja arusaamine on siiski. Kui päris üksi oleks ehk isegi veidi kõle, siis teise vaikiva hingekesega ühes ruumis viibimine sisendab turvatunnet. Ja mitte asjatut.
Lapsena/pubekana olin ma palju aega üksi kodus, sest minu korteris elaski vaid veel üks teine inimene, tema aga oli enamus ajast tööl. Bokser Happy jällegi oli alati koos minuga ning tema vägitegusid näinuna ei kartnud ma üksi kodus olles ei ukse taga laamendavat purupurjus hullumaja paberitega naabrimeest ega tuuletõmbe mõjul kääksuvaid uksi. Happyt ei ole juba ligi kuus aastat, aga mina ei karda ikka veel pimedaid tänavaid ega ringikakerdavaid joodikuid. Sest see rõõmsameelne ent asine bokser on mingil kummalisel viisil praegugi minuga kaasas. Või tema lõvisüda... =)
Seaga on samamoodi. Ma olen näinud, kuidas ta mind oma pisikesele kasvule vaatamata raevukalt kaitseb ja ma julgeksin temaga koos olla kus iganes. Isegi suvalisel argipäeva õhtul kodus. Ja ei, ma ei karda igavust, sest guess what - mul lihtsalt ei ole kunagi igav. Selles mõttes oleme me Ruuga küll vastandid - ma saan täiesti aru sellest, kuidas tema aru ei saa, et mu auto võib olla maja ette pargitud ja olemine sellegipoolest suisa oivaline =)
Isegi välja tantsima ei tõmba. Võibolla ongi nii, nagu Hirveke meie üleeilsel kohtumisel naljatlevalt ütles, et "noo jaa, pärast neid Londoni lahedaid klubisid loomulikult Eesti kohad enam ei ole atraktiivsed". Hirveke asus eile Kasahstani poole teele ja jääb sinna aastaks ajaks. Istusin pubilaua taga, ahmisin jaanalinnurooga ja mõtlesin endamisi, et kas seal Kasahstanis kah klubisid on ja milline on tema suhe nendega, kui ta 365 päeva möödudes meie juurde tagasi jõuab.
Täna oli meil tore pannkoogipärastlõuna Reutersiga. Vaarikamoos ja kondenspiim. Reuters on üks vähestest siia ilma allesjäänud üdini viisakatest poistest. Ja tal on maailma kõige ilusamad helehelesinised silmad. Peaks siva mingi oksjoni korraldama ja ta tilevoninummeri tidrikutele paha parseldama. Tulevase ämma kohta oskan juba praegu seda öelda, et moosivalmistamine tuleb tal hästi välja =P
Ja nädala esimesel kolmel päeval elas rokkstaar jälle minu pool. Näete - ma ei peagi kodust väljuma - head asjad tulevad ise minu juurde.
Homme hommikul, kui kondenspiimajäägid on nahka pistetud, üritan end oma majast kaugemale kui 100 meetrit saada ja mõned asjad korda ajada. Muidu jäävadki vinduma lihtsalt sel põhjusel, et mul on pesas liiga hea olla.
Kodu on parim paik. Aga pole hullu - küll ma sest varsti tüdinen...
...siis värvin seinad mingi muu värvitooniga üle ja lasen samamoodi edasi...
laupäev, juuni 30, 2007
reede, juuni 29, 2007
Me tundsime sinust puudust
Selle aasta jaaniööd planeerisime sõpruskonnaga juba päris kaua ette. Pidi toimuma Tartus, meie alati mõnusa seltskonnaga, nali ja naer garanteeritud, kindel hea tuju laks. Erinevatel põhjustel otsustasin viimasel päeval sellest ettevõtmisest siiski loobuda. Põhimõtteliselt oleks ju võinud viimasel veel vähegi sobival hetkel ümber mõelda ja Taaralinna sõita, kui kõhuvalu (päris, mitte fantoom-) poleks teki alla kägarasse sundinud. Nõme, aga mis parata. Siga tundus see-eest kuidagi eriti tänulik olevat, et ma teda jälle autoga edasi-tagasi solgutama ei hakanud, aga see võis ka ainult minu peas nii olla. Igaljuhul liputas ta jaaniööl tavalisest tihedamini saba ja nühkis end rahulolevalt vastu mu sääri.
Ega ma eriti ei nukrutsenud, sest
a) jaaniöid tuleb loodetavasti veel ja
b) ma olen niikuinii meie planeedi 15% õnnelikeimate inimeste seas, nii et mul pole õigust sellise tühise asja pärast kurvastada.
Kuigi nohh, kuidagi sürr on põrsikuga kodus kahekesi telekat vaadata ja tuunikalakonservi süüa, mõeldes sellele, kuidas su parimad sõbrad Eesti teises otsas lõkke ümber mässavad ja head-paremat näost sisse ajavad. Võrrelduna 7 aasta taguse aastavahetusega, mis ühtlasi oli ka aastatuhandevahetus, mille ma oma lahedate neerude tõttu veetsin kodus pooleldi voodis, oli kõnealune jaaniöö siiski kukepea. Tol korral ei tulnud isegi televiisorist midagi mõistlikku. Ma mäletan elu lõpuni neid katkendeid filmist Cable Guy, mida ma köögiakna vahet saalimise pausidel vaatasin. Siiani ei tea, oli asi filmis või mu enese situatsioon lihtsalt selline, et miski ei tundunud naljakas, pigem nutune. Mõnede uskumuste kohaselt pidavat see, kuidas inimene oma vana aastat ära saadab ja uut tervitab, näitama, kuidas kulgeb terve tema järgnev aasta. Mida pidi selle teooria kohaselt näitama asjaolu, et mina millenniumivahetusel kodus passisin? Tervet järgmist aastatuhandet üksindust ja igavust?
Igatahes tegin paar päeva pärast jaanikut arvuti lahti, emmessenni kaa. Klassiõde, kes samuti aasta lühimat ööd Tartus tervitas, tundis huvi, et millega mina siis lõppude lõpuks otsustasin tegeleda. Küsisin viisakusest vastu, et noo jaa kuidas teeiiiiil siiis lääääks? Sain mõningad kirjeldavad laused ning siis järsku: "Me tundsime sust puudust". Vat kus lops! Seda poleks küll osanud oodata. Ise eestlane ja ütleb sedasi! Reetur! =)
Et nohh, well, tore teada, et ma polnud ainuke, kes oma sõprade järele igatses.
Aga Kaablikuti filmi ei taha ma siiamaani korralikult üle vaadata.
Selle aasta jaaniööd planeerisime sõpruskonnaga juba päris kaua ette. Pidi toimuma Tartus, meie alati mõnusa seltskonnaga, nali ja naer garanteeritud, kindel hea tuju laks. Erinevatel põhjustel otsustasin viimasel päeval sellest ettevõtmisest siiski loobuda. Põhimõtteliselt oleks ju võinud viimasel veel vähegi sobival hetkel ümber mõelda ja Taaralinna sõita, kui kõhuvalu (päris, mitte fantoom-) poleks teki alla kägarasse sundinud. Nõme, aga mis parata. Siga tundus see-eest kuidagi eriti tänulik olevat, et ma teda jälle autoga edasi-tagasi solgutama ei hakanud, aga see võis ka ainult minu peas nii olla. Igaljuhul liputas ta jaaniööl tavalisest tihedamini saba ja nühkis end rahulolevalt vastu mu sääri.
Ega ma eriti ei nukrutsenud, sest
a) jaaniöid tuleb loodetavasti veel ja
b) ma olen niikuinii meie planeedi 15% õnnelikeimate inimeste seas, nii et mul pole õigust sellise tühise asja pärast kurvastada.
Kuigi nohh, kuidagi sürr on põrsikuga kodus kahekesi telekat vaadata ja tuunikalakonservi süüa, mõeldes sellele, kuidas su parimad sõbrad Eesti teises otsas lõkke ümber mässavad ja head-paremat näost sisse ajavad. Võrrelduna 7 aasta taguse aastavahetusega, mis ühtlasi oli ka aastatuhandevahetus, mille ma oma lahedate neerude tõttu veetsin kodus pooleldi voodis, oli kõnealune jaaniöö siiski kukepea. Tol korral ei tulnud isegi televiisorist midagi mõistlikku. Ma mäletan elu lõpuni neid katkendeid filmist Cable Guy, mida ma köögiakna vahet saalimise pausidel vaatasin. Siiani ei tea, oli asi filmis või mu enese situatsioon lihtsalt selline, et miski ei tundunud naljakas, pigem nutune. Mõnede uskumuste kohaselt pidavat see, kuidas inimene oma vana aastat ära saadab ja uut tervitab, näitama, kuidas kulgeb terve tema järgnev aasta. Mida pidi selle teooria kohaselt näitama asjaolu, et mina millenniumivahetusel kodus passisin? Tervet järgmist aastatuhandet üksindust ja igavust?
Igatahes tegin paar päeva pärast jaanikut arvuti lahti, emmessenni kaa. Klassiõde, kes samuti aasta lühimat ööd Tartus tervitas, tundis huvi, et millega mina siis lõppude lõpuks otsustasin tegeleda. Küsisin viisakusest vastu, et noo jaa kuidas teeiiiiil siiis lääääks? Sain mõningad kirjeldavad laused ning siis järsku: "Me tundsime sust puudust". Vat kus lops! Seda poleks küll osanud oodata. Ise eestlane ja ütleb sedasi! Reetur! =)
Et nohh, well, tore teada, et ma polnud ainuke, kes oma sõprade järele igatses.
Aga Kaablikuti filmi ei taha ma siiamaani korralikult üle vaadata.
neljapäev, juuni 28, 2007
teisipäev, juuni 26, 2007
Keskkoolis oli meil selline kord, et tundide ajal kedagi koolimajast välja ei lubatud. Korda olid valvama pandud karmid garderoobitädid. Mida paljud ei teadnud, oli see, et „garderoobimutid“ olid tegelikult päris toredad tädikesed, kes viisaka kohtlemise korral ka oma tõelist palet näitasid. Minu nipp seisnes näiteks selles, et ma ütlesin neile alati tere ning juhul, kui mõni neist kommenteeris ilma vms, vastasin ja ajasin paar sõna juttu, mitte ei lennanud mühisedes minema kohe, kui olin oma riided loovutanud. Tänu sellele olin ma üks vähestest õpilastest, kel oli luba liikuda koolimajast välja ja tagasi ükskõik millisel kellaajal. Lihtsalt sellepärast, et ma ei jooksnud garderoobitädidest üle ja käitusin nendega viisakalt. Nagu nad oleksid ka inimesed.
Julgen kõikidesse kaaskodanikesse aupaklikult suhtumist soovitada. Toapoiss, keda te üleoleva pilguga ei mõõda, võib osutuda teie elupäästjaks tulekahju korral sellessamas hotellis.
Kui mõnikord satub ette ilgeid torisejaid või vastikuid kiusupunne, siis toimige vastavalt oma äranägemisele – proovige heaga, aga kui ajab närvi mustaks, andke samaga vastu =P
Aga nendega, kes teie ees on puhtad lehed, proovige ikka kenasti käituda. Ja mitte ainult sellepärast, et „poemüüja on ka inimene“, vaid sellepärast, et see poemüüja kutsub teile koduteel kiirabi, kui kiilasjääl libisenud olete ja hunniku luid murdnud.
Üldiselt see "kill them with kindness" süsteem töötab, aga vahel on esimeseks reaktsiooniks ikka vastu põrgata. Seda siis juhul, kui keegi võõras ilma mõjuva põhjuseta turja kinni kargab. Aga nohh, ongi kuhugi edasi areneda. Inspireerituna Van Hunti loost Down Here in Hell:
What would I do if we were perfect,
where would I go for disappointment?
Words without hate would leave me nothin else to say.
I think of saving myself,
but with nothing to complain about in heaven.
What will I do?
I think of saving myself,
but I really wanna work it out
down here in hell with you...
Julgen kõikidesse kaaskodanikesse aupaklikult suhtumist soovitada. Toapoiss, keda te üleoleva pilguga ei mõõda, võib osutuda teie elupäästjaks tulekahju korral sellessamas hotellis.
Kui mõnikord satub ette ilgeid torisejaid või vastikuid kiusupunne, siis toimige vastavalt oma äranägemisele – proovige heaga, aga kui ajab närvi mustaks, andke samaga vastu =P
Aga nendega, kes teie ees on puhtad lehed, proovige ikka kenasti käituda. Ja mitte ainult sellepärast, et „poemüüja on ka inimene“, vaid sellepärast, et see poemüüja kutsub teile koduteel kiirabi, kui kiilasjääl libisenud olete ja hunniku luid murdnud.
Üldiselt see "kill them with kindness" süsteem töötab, aga vahel on esimeseks reaktsiooniks ikka vastu põrgata. Seda siis juhul, kui keegi võõras ilma mõjuva põhjuseta turja kinni kargab. Aga nohh, ongi kuhugi edasi areneda. Inspireerituna Van Hunti loost Down Here in Hell:
What would I do if we were perfect,
where would I go for disappointment?
Words without hate would leave me nothin else to say.
I think of saving myself,
but with nothing to complain about in heaven.
What will I do?
I think of saving myself,
but I really wanna work it out
down here in hell with you...
esmaspäev, juuni 25, 2007
1 Simple Way to Make Your Woman Happy
Captain BOOGIE to the Rescue!! says:
we could buy a nice house with a big garden for rafi??
Cherry Pie says:
u r really thinking of living together with a PIG?
Cherry Pie says:
but what will the neighbours say?
Captain BOOGIE to the Rescue!! says:
i dont care wat the neighbours say..
Captain BOOGIE to the Rescue!! says:
he dont harm no one..
Cherry Pie says:
Rafi would love to have his own garden, big or small
Captain BOOGIE to the Rescue!! says:
if it makes you happy then it will have to be
Kes ütles, et meeste ja naiste loogika on erinev? =D
Captain BOOGIE to the Rescue!! says:
we could buy a nice house with a big garden for rafi??
Cherry Pie says:
u r really thinking of living together with a PIG?
Cherry Pie says:
but what will the neighbours say?
Captain BOOGIE to the Rescue!! says:
i dont care wat the neighbours say..
Captain BOOGIE to the Rescue!! says:
he dont harm no one..
Cherry Pie says:
Rafi would love to have his own garden, big or small
Captain BOOGIE to the Rescue!! says:
if it makes you happy then it will have to be
Kes ütles, et meeste ja naiste loogika on erinev? =D
pühapäev, juuni 24, 2007
Song of the week*
Ceasars Palace – Jerk it out
See on selline lugu, mida kuuldes hakkavad minu jäsemed koheselt automaatselt suvalises suunas buugitama. Te võite mind oimetuks joota või peksta ja tooli külge kinni siduda, aga ma võin suurema summa peale kihla vedada, et kui siis see lugu mängima panna, hakkab minu meelemärkuseta kere ikkagi sõrmi nipsutama =)
*keskmiselt iga paari kuu tagant ehk siis absoluutselt iga kord, kui ma selle loo kusagilt plaadi pealt taasavastan.
Ceasars Palace – Jerk it out
See on selline lugu, mida kuuldes hakkavad minu jäsemed koheselt automaatselt suvalises suunas buugitama. Te võite mind oimetuks joota või peksta ja tooli külge kinni siduda, aga ma võin suurema summa peale kihla vedada, et kui siis see lugu mängima panna, hakkab minu meelemärkuseta kere ikkagi sõrmi nipsutama =)
*keskmiselt iga paari kuu tagant ehk siis absoluutselt iga kord, kui ma selle loo kusagilt plaadi pealt taasavastan.
laupäev, juuni 23, 2007
Täna kuulsin ma ühe inimese suust sellist rassistlikku jura, et ei osanudki kuidagi reageerida. Kuna tema väited kuulusid müütide paragrahvi alla, oleksin ma teda parema meelega ignoreerinud, sest ruumis oli teisigi isikuid, kellega vestelda, ent kuna kõnealune persoon //lihtsalt ei jäänud vait//, tegin ma lõpuks oma suu lahti ja seletasin talle ära mõned põhitõed a la "neegrid kui rass ei haise" ja "valge rassi esindaja lõhnab samuti kehvemapoolselt, kui ta oma hügieeni eest ei hoolitse". Ei pidanud paljuks ka mainida, et kõik tumedanahalised, kellega mina olen lähemalt või kaugemalt kokku puutunud, on enam kui eeskujuliku isikliku hügieeniga ning teevad ses osas silmad ette pea igale teisele minu oma nahavärvi meessoost esindajatele. Oleks veel heameelega lõppu lisanud, et pigem tuleks tülinorijal endal silmad maha lüüa oma olematu maniküüri, augulise pluusi, hooldamata soengu jms. pärast, aga kuna väljas paistis päike ja mul oli tuju suhteliselt hea, oli mind tol momendil võimatu sõnakaklustesse vedada.
Praegu aga, kui päike on loojunud ja ma tänase päeva sündmusi silme eest läbi lasen, leian, et see oli lausa imetlusväärne, kuidas tollel isikul endal häbi ei hakanud. Märkimisväärne oli kogu loo juures veel see, et ta trampis minu kodus välisjalanõusid jalast võtmata ringi, ronis jalgupidi minu voodisse ja sõi rooga, mida mina oma külalistele valmistasin (aitäh ei ütelnud). Kuna ta oli ühe minu teise külalise peika (ma parem ei ütle, kelle), eeldasin ma, et too isik teda ohjeldab. Aga kesse jõuab täiskasvanud meest kantseldada? Ja seda suud, mis tund aega järjest rassistlikku, nõmedat, labast mula välja ajas, ei saa ju ka keegi kinni klammerdada. Kuigi ausalt öeldes, mingil hetkel tolle tunni jooksul tekkis mul tõepoolest vastupandamatu igatsus tööjuures laua peal asuva massiivse klammerdaja järele.
Ma ei ole vägivaldne inimene. Reeglina. Sellises situatsioonis poleks ka vägivallast mingisugust kasu olnud. Ma ei usu, et minust sellistel puhkudel üldse suuremat kasu on. Või kellestki teisest. Iga kord, kui kohtun mõne matslikult käituva inimesega, tahaks lihtsalt peaga vastu seina joosta. Korduvalt ja kõvasti. Kui see ainult aitaks...
...ma jookseks Colgate`i naeratuse saatel mitu korda järjest.
Ja kui kellelgi on kahtlusi, siis tulge ja nuusutage ise mu kallimat. Smells like a daisy. All day long (and all night long as well). Kui paljud teist seda enda või oma paarilise kohta öelda saavad? Ah? AHH?
Paluks mulle t-särki kirjaga "Rassistid ahju!"
Praegu aga, kui päike on loojunud ja ma tänase päeva sündmusi silme eest läbi lasen, leian, et see oli lausa imetlusväärne, kuidas tollel isikul endal häbi ei hakanud. Märkimisväärne oli kogu loo juures veel see, et ta trampis minu kodus välisjalanõusid jalast võtmata ringi, ronis jalgupidi minu voodisse ja sõi rooga, mida mina oma külalistele valmistasin (aitäh ei ütelnud). Kuna ta oli ühe minu teise külalise peika (ma parem ei ütle, kelle), eeldasin ma, et too isik teda ohjeldab. Aga kesse jõuab täiskasvanud meest kantseldada? Ja seda suud, mis tund aega järjest rassistlikku, nõmedat, labast mula välja ajas, ei saa ju ka keegi kinni klammerdada. Kuigi ausalt öeldes, mingil hetkel tolle tunni jooksul tekkis mul tõepoolest vastupandamatu igatsus tööjuures laua peal asuva massiivse klammerdaja järele.
Ma ei ole vägivaldne inimene. Reeglina. Sellises situatsioonis poleks ka vägivallast mingisugust kasu olnud. Ma ei usu, et minust sellistel puhkudel üldse suuremat kasu on. Või kellestki teisest. Iga kord, kui kohtun mõne matslikult käituva inimesega, tahaks lihtsalt peaga vastu seina joosta. Korduvalt ja kõvasti. Kui see ainult aitaks...
...ma jookseks Colgate`i naeratuse saatel mitu korda järjest.
Ja kui kellelgi on kahtlusi, siis tulge ja nuusutage ise mu kallimat. Smells like a daisy. All day long (and all night long as well). Kui paljud teist seda enda või oma paarilise kohta öelda saavad? Ah? AHH?
Paluks mulle t-särki kirjaga "Rassistid ahju!"
reede, juuni 22, 2007
Teist nii armsat nähtust, kui minu põssa tikripõõsa all lehtede sees mässamas lihtsalt pole olemas =)
Raudselt mõni teist tahaks kangesti vastu vaielda, sest te olete oma elu jooksul näinud hordide kaupa nunnusid hamstreid ja autokoormatäisi kenasid kutsasid, aga believe me - tikreid/kirsse/herneid krõmpsutav põrsik beats `em all. Täna tabasin ma näiteks momendi, kuidas Raf küünitas oma kärssa ühe ilusa rohelise tikri poole, mis oli omale kahjuks valinud väga hea strateegilise paiknemiskoha, nii et kärssninal oli selleni küündimisega olulisi raskusi. Pärast mõningaid ponnistusi sai ta pooltoore karusmarja siiski kätte ja matsutas tükk aega, rahulolev ilme näol ning sabatutt rõõmsalt küljelt küljele lehvimas.
Aga ei, ma siiski eksisin. Maailma armsaim vaatepilt on hoopis tudiv notsik. Omas pesas, kõht mõnusalt naadilehti ja muud head-paremat, mida õuest leida võib, täis. Sõrapaarid suunatud diagonaalis tahapoole, justkui oleks tegemist joonistusega lendpõrsast mõnest lasteraamatust. Tiivad veel külge ja ongi valmis. Vahepeal laperdab unes kõrvadega ja liigutab kärssa vasemale-paremale. Ju on unenäos mingid meeldivad lõhnad. Ja kui keegi toas viibivatest isikutest köhatab või köhib, ärkab siga paariks sekundiks, ohkab sügavalt ning vajub kohemaid taas unesügavustesse. Minu pisike tibu. Oma laps on ikka kõikse ilusam, eksole. Ja targem, seda ka, loomulikult =P
Mul on väga vedanud, et mul selline imearmas sigakene on. Huvitav, kas notsik on minust samal arvamusel...?
Raudselt mõni teist tahaks kangesti vastu vaielda, sest te olete oma elu jooksul näinud hordide kaupa nunnusid hamstreid ja autokoormatäisi kenasid kutsasid, aga believe me - tikreid/kirsse/herneid krõmpsutav põrsik beats `em all. Täna tabasin ma näiteks momendi, kuidas Raf küünitas oma kärssa ühe ilusa rohelise tikri poole, mis oli omale kahjuks valinud väga hea strateegilise paiknemiskoha, nii et kärssninal oli selleni küündimisega olulisi raskusi. Pärast mõningaid ponnistusi sai ta pooltoore karusmarja siiski kätte ja matsutas tükk aega, rahulolev ilme näol ning sabatutt rõõmsalt küljelt küljele lehvimas.
Aga ei, ma siiski eksisin. Maailma armsaim vaatepilt on hoopis tudiv notsik. Omas pesas, kõht mõnusalt naadilehti ja muud head-paremat, mida õuest leida võib, täis. Sõrapaarid suunatud diagonaalis tahapoole, justkui oleks tegemist joonistusega lendpõrsast mõnest lasteraamatust. Tiivad veel külge ja ongi valmis. Vahepeal laperdab unes kõrvadega ja liigutab kärssa vasemale-paremale. Ju on unenäos mingid meeldivad lõhnad. Ja kui keegi toas viibivatest isikutest köhatab või köhib, ärkab siga paariks sekundiks, ohkab sügavalt ning vajub kohemaid taas unesügavustesse. Minu pisike tibu. Oma laps on ikka kõikse ilusam, eksole. Ja targem, seda ka, loomulikult =P
Mul on väga vedanud, et mul selline imearmas sigakene on. Huvitav, kas notsik on minust samal arvamusel...?
neljapäev, juuni 21, 2007
A gay man with carnations...
Sometimes perfect is not all that perfect. Näiteks siis, kui midagi väga olulist, suisa eksistentsiaalset on puudu. Et kas ma olen meie tutvuse jooksul härra perfektse juures ka juba midagi ebatäiuslikkusele viitavat avastanud? Muidugi olen. Ta ei söö oma taldrikut kunagi päris tühjaks, ta ei pane oma asju alati nende õigetele kohtadele tagasi ja mul on kuri kahtlus, et talle meeldib minust rohkem vaielda. Aga need pole need õiged põhjused.
Õige põhjus meenutas mulle täna minu lemmikseriaalist pärinevat lauset: "You`re funny, you`re smart, you`re goodlooking, in fact - you`re perfect... but where I`m standing right now, it wouldn`t even matter if u were a gay man with carnations."
Kui tunnetega ei saa, võtame mõistusega. Welcome to the grownups` world!
Ja nagu sellest oleks veel vähe, rikkus minu eilse armsa kinoõhtu (Hindamatu, kinos Sõprus - JAH!) ära seansile järgnenud telefonikõne isaga, mis tuletas mulle taaskord meelde, et lisaks sellele, et, tsiteerides minu õde: "meie kallis issikene on lihtsalt natukene rassist", on 1/2 minu vanematest ka totaalne geifoobik.
(Telefon heliseb, võtan vastu.)
Isa: "Tere, Kärol, ma sõitsin just sinu majast mööda ja ega seal vist kedagi teist sellist ei ela, kes omale sellise vidina akna külge paneks. See oli ikka sinu aken?"
Mina: "Sa mõtled seda vikerkaarevärvilist ma-ei-teagi-kuidas-seda-nimetada... tiivikut?"
Isa: "Jah. Ma mõtlesin, et ju see sina oled."
Mina: "Mina, mina jahh. Ma Itaaliast tõin selle eelmisel suvel, seal on kõikidel rõdude küljes suured Pace-kirjaga lipud. Ma tahtsin omale ka soetada, aga siis hakkasin mõtlema, et kui ma lipu rõdu külge kinnitan, siis Rafi ei näe aknast välja enam ja ostsin hoopis selle, nohh, tiiviku."
Isa: "See on ju kõik väga tore, aga kas sa tead ikka, mida see nende lipp tähendab?"
/Järgneb minu lühiloeng isale teemal "vikerkaarevärvid ei tähista vaid homoseksuaalsust"./
Isa: "Ahahh. Ja millega sa nüüd tegeled?"
Mina: "Kinost tulen just. Kõnnime Laylaga auto poole."
Isa: "Kas see on sinu pruut?"
Mina: "Ei, see on mu klassiõde."
Isa: "Kas ta on sama ilus kui sina?"
... ja nii edasi ja nii tagasi.
I`m not gay, aga vahetevahel ma soovin, et ma võiksin kasvõi paariks päevaks orientatsiooni muuta. Lihtsalt puhtalt kiusu pärast. Et näha, kas siis oleks nii, nagu Pink laulab, et "what kind of father would hate her own daughter if she were gay...".
Üks asi muudab Tiigri minu silmis tibudele väga ahvatlevaks isakandidaadiks. Päev enne tagasilendu ütles ta, et tema armastaks oma lapsi hoolimata sellest, millised nad välja kukuvad. Disabled, successful, unsuccessful, gay, straight, black race, mixed race, whatever.
Kui mitte midagi muud, siis armastavad vanemad saaksid meist kindlasti.
Sometimes perfect is not all that perfect. Näiteks siis, kui midagi väga olulist, suisa eksistentsiaalset on puudu. Et kas ma olen meie tutvuse jooksul härra perfektse juures ka juba midagi ebatäiuslikkusele viitavat avastanud? Muidugi olen. Ta ei söö oma taldrikut kunagi päris tühjaks, ta ei pane oma asju alati nende õigetele kohtadele tagasi ja mul on kuri kahtlus, et talle meeldib minust rohkem vaielda. Aga need pole need õiged põhjused.
Õige põhjus meenutas mulle täna minu lemmikseriaalist pärinevat lauset: "You`re funny, you`re smart, you`re goodlooking, in fact - you`re perfect... but where I`m standing right now, it wouldn`t even matter if u were a gay man with carnations."
Kui tunnetega ei saa, võtame mõistusega. Welcome to the grownups` world!
Ja nagu sellest oleks veel vähe, rikkus minu eilse armsa kinoõhtu (Hindamatu, kinos Sõprus - JAH!) ära seansile järgnenud telefonikõne isaga, mis tuletas mulle taaskord meelde, et lisaks sellele, et, tsiteerides minu õde: "meie kallis issikene on lihtsalt natukene rassist", on 1/2 minu vanematest ka totaalne geifoobik.
(Telefon heliseb, võtan vastu.)
Isa: "Tere, Kärol, ma sõitsin just sinu majast mööda ja ega seal vist kedagi teist sellist ei ela, kes omale sellise vidina akna külge paneks. See oli ikka sinu aken?"
Mina: "Sa mõtled seda vikerkaarevärvilist ma-ei-teagi-kuidas-seda-nimetada... tiivikut?"
Isa: "Jah. Ma mõtlesin, et ju see sina oled."
Mina: "Mina, mina jahh. Ma Itaaliast tõin selle eelmisel suvel, seal on kõikidel rõdude küljes suured Pace-kirjaga lipud. Ma tahtsin omale ka soetada, aga siis hakkasin mõtlema, et kui ma lipu rõdu külge kinnitan, siis Rafi ei näe aknast välja enam ja ostsin hoopis selle, nohh, tiiviku."
Isa: "See on ju kõik väga tore, aga kas sa tead ikka, mida see nende lipp tähendab?"
/Järgneb minu lühiloeng isale teemal "vikerkaarevärvid ei tähista vaid homoseksuaalsust"./
Isa: "Ahahh. Ja millega sa nüüd tegeled?"
Mina: "Kinost tulen just. Kõnnime Laylaga auto poole."
Isa: "Kas see on sinu pruut?"
Mina: "Ei, see on mu klassiõde."
Isa: "Kas ta on sama ilus kui sina?"
... ja nii edasi ja nii tagasi.
I`m not gay, aga vahetevahel ma soovin, et ma võiksin kasvõi paariks päevaks orientatsiooni muuta. Lihtsalt puhtalt kiusu pärast. Et näha, kas siis oleks nii, nagu Pink laulab, et "what kind of father would hate her own daughter if she were gay...".
Üks asi muudab Tiigri minu silmis tibudele väga ahvatlevaks isakandidaadiks. Päev enne tagasilendu ütles ta, et tema armastaks oma lapsi hoolimata sellest, millised nad välja kukuvad. Disabled, successful, unsuccessful, gay, straight, black race, mixed race, whatever.
Kui mitte midagi muud, siis armastavad vanemad saaksid meist kindlasti.
kolmapäev, juuni 20, 2007
Lisa 1
Suures kodumaiste kaupade kiitmisehoos unustasin teiste kõrvale reastada Kräsupea koogi (või oli see nüüd Käharpea kook?), mille ampsude pärast me Tiigriga oleksime tõenäoliselt kaklema läinud, kui meie näol poleks tegemist valdava enamuse ajast enesevalitsust omavate isikutega. Koogid ei ole proper food ja kohe kindlasti mitte ei sööda neid kell üks öösel (eesti keeli öeldakse tegelikult vist "kell üks hommikul"), aga kui ma sellise tervisliku toitumise guru nagu Tiiger suutsin keset ööd panna karbitäit kooki ära sööma, siis peab vist ikka tasemel kook olema vai mäs? Paluks Kräsu- (ja Käharpea-) kook kuulutada Eesti rahvustoiduks! Niikuinii armastame me kõik seda rohkem kui heeringat =P
Teine asi, tegelikult kõige esimene, mille peale tiigrike positiivselt üllatus, oli raadiojaam U-Pop. "I cannot believe this!" kordas ta iga natukese aja tagant "you`d have to know the album to know this tune!" Sekka sattus ka muidugi viiekümnesendist ja muid hetke või mõne varasema hittlugusid, aga päris palju pidavat sellelt kanalilt tulema palasid, mida teavad ainult taolised muusikaarmastajad, kes ei mahu enam ise oma majja elama, kuna see on maast laeni plaate, vinüüle ja kassette täis.
And last but not least, midagi britilikku avastasime ka puhtjuhuslikult siitsamast. BBC Prime`i pealt näidatakse iga tööpäeva õhtul kell 23.30-00.00 programmi nimega Three Non-blonds ehk meite keeli Ei blondiinidele! Tegemist kolme neegritädiga, kes teevad keset ostukeskusi, tänavatel jms. kohtades salakaameraid kasutades absurdseid, jaburaid ja naerukrampides mööda diivanit edasi-tagasi rulluma panevaid nalju. Suurem osa ajast on see lihtsalt naljakas, aga kohati ka täiesti hilarious.
Näide: tädi ligineb tänaval meesterahvale ja küsib: "Excuse me, what`s the time?"
Onu vaatab kella ja vastab, et kaheksa minutit viis läbi.
Neegritädi vaatab talle suurte silmadega otsa ja küsib: "Why?"
=)
Või siis üks tänastest episoodidest, kus tädi astub ostukeskuse pingil jalga puhkava vanema meesterahva juurde, pistab talle õunasüdame nina alla ja küsib, et "Where you the one to throw that at me?" Onu on muidugi üllatunud ja vastab, et tema küll seda õunasüdant kellegi suunas pole loopinud, aga tädi neegritädi ei taha teda kuidagi uskuda ning peale pikka pinnimist (mille jooksul onu järjekindlalt oma osalust õunasüdamega viskamises eitab), heidab tädi kõhuli supermarketi põrandale ja teeb ettepaneku käemurdmises rammu proovida - et kumb võidab, sellele jääb õigus.
Või näiteks kümmekond koolitusele kogunenud noort inimest, kelle ette astub kiiskavroosades dressides non-blonde ning peab mitu minutit täiesti seosetutest lausejuppidest koosnevat kihutuskõnet. Teeb seejärel paarisekundilise pausi ja küsib: "Any questions?" Keegi muidugi pole muhvigi aru saanud ning seetõttu ei saa ka olla mingit muud küsimust peale selle, et vabandage, tädi, aga millest kuradist te just rääkisite? Kuna tegemist on aga verinoorte inimestega, kes ilmselgelt ei julge loengupidaja käest midagi sellist küsida, üritavad nood hoopis ümberjutustamise abil välja selgitada, kas ja kui palju nad jutu ivale pihta said. Häda on aga selles, et ükskõik, mis versiooni nad letti lasevad, viskab roosadress neile patsu ja ütleb, et very good!/super!/bling!/you´re a true believer! või midagi muud innustavat. Kasu aga ei midagi. Üsna pea läheb tädi edasi loengu teise osaga, mis pole esimesest sugugi valgustavam...
Te võite ainult ette kujutada inimeste näoilmeid sellistes olukordades. Masendavalt hea!
Selle shõu jaoks olime me pea igal õhtul kindlal ajal televiisori ees. Mina olen praegugi, aga tiigrike hullab kusagil Küprosel. Viimase paari vihmasajuse päeva käes kannatades ajas ikka kadedaks küll. Vähemalt on tal seal BBC Prime. Saame sünkroonis telkut vaadata. Oh seda rõõmu.
Suures kodumaiste kaupade kiitmisehoos unustasin teiste kõrvale reastada Kräsupea koogi (või oli see nüüd Käharpea kook?), mille ampsude pärast me Tiigriga oleksime tõenäoliselt kaklema läinud, kui meie näol poleks tegemist valdava enamuse ajast enesevalitsust omavate isikutega. Koogid ei ole proper food ja kohe kindlasti mitte ei sööda neid kell üks öösel (eesti keeli öeldakse tegelikult vist "kell üks hommikul"), aga kui ma sellise tervisliku toitumise guru nagu Tiiger suutsin keset ööd panna karbitäit kooki ära sööma, siis peab vist ikka tasemel kook olema vai mäs? Paluks Kräsu- (ja Käharpea-) kook kuulutada Eesti rahvustoiduks! Niikuinii armastame me kõik seda rohkem kui heeringat =P
Teine asi, tegelikult kõige esimene, mille peale tiigrike positiivselt üllatus, oli raadiojaam U-Pop. "I cannot believe this!" kordas ta iga natukese aja tagant "you`d have to know the album to know this tune!" Sekka sattus ka muidugi viiekümnesendist ja muid hetke või mõne varasema hittlugusid, aga päris palju pidavat sellelt kanalilt tulema palasid, mida teavad ainult taolised muusikaarmastajad, kes ei mahu enam ise oma majja elama, kuna see on maast laeni plaate, vinüüle ja kassette täis.
And last but not least, midagi britilikku avastasime ka puhtjuhuslikult siitsamast. BBC Prime`i pealt näidatakse iga tööpäeva õhtul kell 23.30-00.00 programmi nimega Three Non-blonds ehk meite keeli Ei blondiinidele! Tegemist kolme neegritädiga, kes teevad keset ostukeskusi, tänavatel jms. kohtades salakaameraid kasutades absurdseid, jaburaid ja naerukrampides mööda diivanit edasi-tagasi rulluma panevaid nalju. Suurem osa ajast on see lihtsalt naljakas, aga kohati ka täiesti hilarious.
Näide: tädi ligineb tänaval meesterahvale ja küsib: "Excuse me, what`s the time?"
Onu vaatab kella ja vastab, et kaheksa minutit viis läbi.
Neegritädi vaatab talle suurte silmadega otsa ja küsib: "Why?"
=)
Või siis üks tänastest episoodidest, kus tädi astub ostukeskuse pingil jalga puhkava vanema meesterahva juurde, pistab talle õunasüdame nina alla ja küsib, et "Where you the one to throw that at me?" Onu on muidugi üllatunud ja vastab, et tema küll seda õunasüdant kellegi suunas pole loopinud, aga tädi neegritädi ei taha teda kuidagi uskuda ning peale pikka pinnimist (mille jooksul onu järjekindlalt oma osalust õunasüdamega viskamises eitab), heidab tädi kõhuli supermarketi põrandale ja teeb ettepaneku käemurdmises rammu proovida - et kumb võidab, sellele jääb õigus.
Või näiteks kümmekond koolitusele kogunenud noort inimest, kelle ette astub kiiskavroosades dressides non-blonde ning peab mitu minutit täiesti seosetutest lausejuppidest koosnevat kihutuskõnet. Teeb seejärel paarisekundilise pausi ja küsib: "Any questions?" Keegi muidugi pole muhvigi aru saanud ning seetõttu ei saa ka olla mingit muud küsimust peale selle, et vabandage, tädi, aga millest kuradist te just rääkisite? Kuna tegemist on aga verinoorte inimestega, kes ilmselgelt ei julge loengupidaja käest midagi sellist küsida, üritavad nood hoopis ümberjutustamise abil välja selgitada, kas ja kui palju nad jutu ivale pihta said. Häda on aga selles, et ükskõik, mis versiooni nad letti lasevad, viskab roosadress neile patsu ja ütleb, et very good!/super!/bling!/you´re a true believer! või midagi muud innustavat. Kasu aga ei midagi. Üsna pea läheb tädi edasi loengu teise osaga, mis pole esimesest sugugi valgustavam...
Te võite ainult ette kujutada inimeste näoilmeid sellistes olukordades. Masendavalt hea!
Selle shõu jaoks olime me pea igal õhtul kindlal ajal televiisori ees. Mina olen praegugi, aga tiigrike hullab kusagil Küprosel. Viimase paari vihmasajuse päeva käes kannatades ajas ikka kadedaks küll. Vähemalt on tal seal BBC Prime. Saame sünkroonis telkut vaadata. Oh seda rõõmu.
esmaspäev, juuni 18, 2007
Past Perfect with Mr. Perfect
Oma esimese Eesti-külastuse neljanda päeva pärastlõunase jalutuskäigu ajal Tartu emajõe ääres jäi Tiiger kuidagi mõtlikuks. Minu pärimise peale, et mis viga, vastas ta, et ei mõista, miks nii paljud ida-Euroopast Inglismaale trügivad. Meil olla siin kõik ju suisa suurepärane. Ma siis seletasin, et ega eestlaseid polegi seal ehk niipalju kui hoopis poolakaid, keda on inglismannide maal juba üle miljoni ja muid tegelinskeid, kelle sünniriigis ei ole hetkel kaugeltki nii mõnus, kui meil siin.
Tiiger jagas ka minu arvamust selles osas, et vähemalt suvisel ajal on Eesti üks kõige kenamaid paiku maailmas. Hästi roheroheline, palju loodust. Tema poolt läbireisitud sihtkohtadest Euroopas pidavat ainult Iirimaa veel rohelisem olema. Ma selle kohta ei oska kahjuks mäsket kosta, kuna ma pole Iirimaal käinud ja televiisorist saadud informatsioon võib sageli petlik olla, aga Eesti on suviti tõepoolest ilus. Kui ma veel Tartus ülikoolis käisin, ahmisin igal kevadel bussiga edasi-tagasi sõites aknast vaadet. Tunne oli selline, et oleks tahtnud lihtsalt kaks ja pool tundi järjest mööduvaid metsi ja põlde filmida. I`m a fan =)
Päris palju sõitsime ringi. Bensiini kulus kindlasti rohkem kui leiba. Tiigrike, muide, oli kohalike roogade-jookide proovimise suhtes vägagi vastutulelik ja lasi mul enda peal eksperimenteerida. Peenleib, mulgipuder ja rosinaküpsised kadusid nagu mutiauku (kuigi alguses ajas poiss sõrad vastu, et oot, mismõttes leib on tumedat värvi??), kamajook oli tema sõnutsi maitsev ning meie jogurtid ja kohupiimad üle prahi. Kohukestega oli nõnnamoodi, et alguses ei tahtnud ta neid proovidagi, kuna ümber on neil ju shokolaad ja mina, vana tobu, pakkusin neid hommikusöögiks kuna ma neid ise reeglina hommikuti süüa vihun. Minu Tervisliku Toitumise Käsiraamat aga väitis, et tema ei alusta oma hommikut iialgi magusaga, sest keha vajab siis hoopis muid aineid (mis muid aineid? Minu kere karjub küll hommikul esimese asjana "kooo-huuu-keeeest!!!"). Mingil meeltesegaduse hetkel aga suutsin talle ühe kohukese hambusse pista ja sellest momendist sai alguse Tiigri kohukesesõltuvus. Need olid ka ainuke toiduaine, mida ta tõsiselt plaanis kaasa osta. Seevastu kodujuust tekitas temas reaktsiooni, nagu oleksin ma tahtnud talle sooja lehmakakat sisse sööta. Iga kord, kui ma külmikust enda tarbeks kodujuustu paki võtsin, hakkas ta juba kaugelt kätega vehkima, et no-no-no, jumala eest ainult mitte seda.
Meie jäätised, eriti puhas valge plombiir, maitsesid talle samuti väga, aga nohh, arvestades asjaolu, et tegemist on jäätisesõltlasega, ma väga ei imestagi.
Eesti kohvikud ja muudki toitlustuskohad olid talle meelepärased. V.a. lounge Kaheksa, kus on niikuinii iga kord mingi jama, ka ilma välismaalt külla saabunud sõpradeta. Mitte ainult minul, vaid ka päris paljudel mu sõpradel-tuttavatel, kes seda kohta külastavad. Seekord näiteks lasti meil tellitud snäkke kolmveerand tundi oodata ning kui me lõpuks tüdinesime ja hoopis õue jalutama soovisime minna ning arvet küsisime, ilutses see toomata jäänud söök loomulikult keset arvet. Nagu mõnituseks. Minu küsimusele kummalise maistega arbuusimahla kohta anti vastuseks, et ei, kokk ei ole seda köögis veega lahjendanud, aga et pakutaks mingit muud mahla asemele, ei, seda loomulikult mitte. Arve maksime sularahas, ülejääki meile tagasi ei toodud. Ootasime nimme üle kümne minuti lauas ning põrnitsesime ettekandjaid ootusärevate nägudega, aga lounge Kaheksas vist käibki jootraha saamine sel viisil, kuna muudmoodi nad tippi ju ei saaks!
Seevastu näiteks Paide restoranis saime vapustavalt armsa teeninduse osaliseks. Minu hirmud seoses taolise väikelinnaga olid loomulikult põhjustatud Tiigri nahavärvusest, ent ühtegi negatiivset kommentaari me ei kuulnud. Keskväljaku ääres autos istuvad poolrullid tundsid küll meie vastu elavat huvi ja pärisid, et nohh, Bobby, kuidas korvpalliga läheb, aga kui tiiger neile laia naeratusega vastas, et ta mängib hoopis jalgpalli, olid nad lahkelt nõus ka jalgpalliuudiseid kuulama. Igatahes olid nad üle ootuste sõbralikud ja kui mul poleks kõht näljast krampi kiskunud, oleksime me ehk nendega veidi kauemgi vestelnud. Tänaval oli veidike kummaline ringi kõndida, kuna kohalikud vahtisid meid suure huviga ja ilma igasuguse valehäbita. "Yes, people, there is an elephant walking around in your city," pugistasin mina naerda. Tiiger mõõtis mu roosat tukka pika pilguga ja itsistas: "And a giraffe as well."
Ühe ülekäiguraja juures peatus auto ammu enne seda, kui me üldse tee äärenigi jõudsime ja ootas rahulikult, kuni me tee ületatud saime. Ei mingit tallinlikku jalakäijal üle kandade sõitmist. Mõnus sõbralik linn.
Paide linnusevaremetes tegime samuti tiiru. Ma tean, et ilm oli ilus ja puha, aga ma arvan, et kuna varemed on kõik nii kenasti korda tehtud, oleks seal ka sombuse ilmaga põnev ringi jalutada. Tiiger luges sissepääsu juures asuva info Paide linnuse kohta läbi ja ütles, et selge, esimesele lapsele paneme nimeks Paide. Mina ehmatasin ennast sellepeale Viinamäe teoks ja palusin härdalt, et ta nime osas siiski midagi muud välja mõtleks. See on ju umbes sama, kui panna oma koerale nimeks näiteks Haabersti. Olgu see Paide nii tore linn kui tahes, aga lapsele nimeks nagu eriti siiski ei kõlba...
Tänaseks on Tiigrike lännu ja mina täidan parasjagu internetis krediitkaardi online-avaldust, et Easyjetist pileteid osta. Mobiiltelefoni aku eluiga saab ilmselt õite lühikene olema, sest klapp on sel pidevalt lahti - taustafotoks on kaks rõõmsat nägu. Not out of sight - not out of mind. Hopefully. Ma ei taha tema rätikut mustapesukorvi visata ja ma soovin, et ta oleks näiteks oma hambaharja või mõne pusa siia jätnud. Vähemalt unustas ta oma iPod-i juhtme otsapidi minu arvutisse. Jeei.
Igatahes. Kui keegi juhtub kuulma ekstraodavatest Londonisse reisimise võimalustest then please do let me know =)
Oma esimese Eesti-külastuse neljanda päeva pärastlõunase jalutuskäigu ajal Tartu emajõe ääres jäi Tiiger kuidagi mõtlikuks. Minu pärimise peale, et mis viga, vastas ta, et ei mõista, miks nii paljud ida-Euroopast Inglismaale trügivad. Meil olla siin kõik ju suisa suurepärane. Ma siis seletasin, et ega eestlaseid polegi seal ehk niipalju kui hoopis poolakaid, keda on inglismannide maal juba üle miljoni ja muid tegelinskeid, kelle sünniriigis ei ole hetkel kaugeltki nii mõnus, kui meil siin.
Tiiger jagas ka minu arvamust selles osas, et vähemalt suvisel ajal on Eesti üks kõige kenamaid paiku maailmas. Hästi roheroheline, palju loodust. Tema poolt läbireisitud sihtkohtadest Euroopas pidavat ainult Iirimaa veel rohelisem olema. Ma selle kohta ei oska kahjuks mäsket kosta, kuna ma pole Iirimaal käinud ja televiisorist saadud informatsioon võib sageli petlik olla, aga Eesti on suviti tõepoolest ilus. Kui ma veel Tartus ülikoolis käisin, ahmisin igal kevadel bussiga edasi-tagasi sõites aknast vaadet. Tunne oli selline, et oleks tahtnud lihtsalt kaks ja pool tundi järjest mööduvaid metsi ja põlde filmida. I`m a fan =)
Päris palju sõitsime ringi. Bensiini kulus kindlasti rohkem kui leiba. Tiigrike, muide, oli kohalike roogade-jookide proovimise suhtes vägagi vastutulelik ja lasi mul enda peal eksperimenteerida. Peenleib, mulgipuder ja rosinaküpsised kadusid nagu mutiauku (kuigi alguses ajas poiss sõrad vastu, et oot, mismõttes leib on tumedat värvi??), kamajook oli tema sõnutsi maitsev ning meie jogurtid ja kohupiimad üle prahi. Kohukestega oli nõnnamoodi, et alguses ei tahtnud ta neid proovidagi, kuna ümber on neil ju shokolaad ja mina, vana tobu, pakkusin neid hommikusöögiks kuna ma neid ise reeglina hommikuti süüa vihun. Minu Tervisliku Toitumise Käsiraamat aga väitis, et tema ei alusta oma hommikut iialgi magusaga, sest keha vajab siis hoopis muid aineid (mis muid aineid? Minu kere karjub küll hommikul esimese asjana "kooo-huuu-keeeest!!!"). Mingil meeltesegaduse hetkel aga suutsin talle ühe kohukese hambusse pista ja sellest momendist sai alguse Tiigri kohukesesõltuvus. Need olid ka ainuke toiduaine, mida ta tõsiselt plaanis kaasa osta. Seevastu kodujuust tekitas temas reaktsiooni, nagu oleksin ma tahtnud talle sooja lehmakakat sisse sööta. Iga kord, kui ma külmikust enda tarbeks kodujuustu paki võtsin, hakkas ta juba kaugelt kätega vehkima, et no-no-no, jumala eest ainult mitte seda.
Meie jäätised, eriti puhas valge plombiir, maitsesid talle samuti väga, aga nohh, arvestades asjaolu, et tegemist on jäätisesõltlasega, ma väga ei imestagi.
Eesti kohvikud ja muudki toitlustuskohad olid talle meelepärased. V.a. lounge Kaheksa, kus on niikuinii iga kord mingi jama, ka ilma välismaalt külla saabunud sõpradeta. Mitte ainult minul, vaid ka päris paljudel mu sõpradel-tuttavatel, kes seda kohta külastavad. Seekord näiteks lasti meil tellitud snäkke kolmveerand tundi oodata ning kui me lõpuks tüdinesime ja hoopis õue jalutama soovisime minna ning arvet küsisime, ilutses see toomata jäänud söök loomulikult keset arvet. Nagu mõnituseks. Minu küsimusele kummalise maistega arbuusimahla kohta anti vastuseks, et ei, kokk ei ole seda köögis veega lahjendanud, aga et pakutaks mingit muud mahla asemele, ei, seda loomulikult mitte. Arve maksime sularahas, ülejääki meile tagasi ei toodud. Ootasime nimme üle kümne minuti lauas ning põrnitsesime ettekandjaid ootusärevate nägudega, aga lounge Kaheksas vist käibki jootraha saamine sel viisil, kuna muudmoodi nad tippi ju ei saaks!
Seevastu näiteks Paide restoranis saime vapustavalt armsa teeninduse osaliseks. Minu hirmud seoses taolise väikelinnaga olid loomulikult põhjustatud Tiigri nahavärvusest, ent ühtegi negatiivset kommentaari me ei kuulnud. Keskväljaku ääres autos istuvad poolrullid tundsid küll meie vastu elavat huvi ja pärisid, et nohh, Bobby, kuidas korvpalliga läheb, aga kui tiiger neile laia naeratusega vastas, et ta mängib hoopis jalgpalli, olid nad lahkelt nõus ka jalgpalliuudiseid kuulama. Igatahes olid nad üle ootuste sõbralikud ja kui mul poleks kõht näljast krampi kiskunud, oleksime me ehk nendega veidi kauemgi vestelnud. Tänaval oli veidike kummaline ringi kõndida, kuna kohalikud vahtisid meid suure huviga ja ilma igasuguse valehäbita. "Yes, people, there is an elephant walking around in your city," pugistasin mina naerda. Tiiger mõõtis mu roosat tukka pika pilguga ja itsistas: "And a giraffe as well."
Ühe ülekäiguraja juures peatus auto ammu enne seda, kui me üldse tee äärenigi jõudsime ja ootas rahulikult, kuni me tee ületatud saime. Ei mingit tallinlikku jalakäijal üle kandade sõitmist. Mõnus sõbralik linn.
Paide linnusevaremetes tegime samuti tiiru. Ma tean, et ilm oli ilus ja puha, aga ma arvan, et kuna varemed on kõik nii kenasti korda tehtud, oleks seal ka sombuse ilmaga põnev ringi jalutada. Tiiger luges sissepääsu juures asuva info Paide linnuse kohta läbi ja ütles, et selge, esimesele lapsele paneme nimeks Paide. Mina ehmatasin ennast sellepeale Viinamäe teoks ja palusin härdalt, et ta nime osas siiski midagi muud välja mõtleks. See on ju umbes sama, kui panna oma koerale nimeks näiteks Haabersti. Olgu see Paide nii tore linn kui tahes, aga lapsele nimeks nagu eriti siiski ei kõlba...
Tänaseks on Tiigrike lännu ja mina täidan parasjagu internetis krediitkaardi online-avaldust, et Easyjetist pileteid osta. Mobiiltelefoni aku eluiga saab ilmselt õite lühikene olema, sest klapp on sel pidevalt lahti - taustafotoks on kaks rõõmsat nägu. Not out of sight - not out of mind. Hopefully. Ma ei taha tema rätikut mustapesukorvi visata ja ma soovin, et ta oleks näiteks oma hambaharja või mõne pusa siia jätnud. Vähemalt unustas ta oma iPod-i juhtme otsapidi minu arvutisse. Jeei.
Igatahes. Kui keegi juhtub kuulma ekstraodavatest Londonisse reisimise võimalustest then please do let me know =)
reede, juuni 08, 2007
Viin 1100*
Kui need üheotsapileti reklaamid meediasse ilmusid, oli minu vanaema esimene reaktsioon, et mis viin see nii kallis saab olla =)
Mõne aja möödudes taipas ta siiski, et tegemist hoopis ühe muu vaba aja veetmise võimaluse reklaamiga. Aga tublisti kallimaks läks see reis ikkagi, sest meie oma tarkade peadega olime suutnud ümberistumistega lennupiletid Viini soetada juba mitu kuud enne Estonian Airi uue liini avamist. Vahetevahel lihtsalt ei vea, nohh.
Mul ausõna oli plaanis teile jutustada sellest, kui heitlik on Viini ilm, kus ühel hetkel mõtled, et oleksid pidanud linnas patseerimise ajaks bikiinidesse riietuma ja üpris kohe soovid hoopis üht lisajakki õlgadele.
Sellest metrooliinist tahtsin jutustada, mis meie hotelli kõrvalt kõrge viadukti pealt mööda sõitis ja mis meenutas kangesti ühte lahedat linnaosa Pariisis (jee ma tean selle linnaosa nime, vaid seda mäletan, et seal elavad ainult mustad ja moslemid ja mustad moslemid).
Oma hämmingut tahtsin jagada. Et mis värk kõigil nende struudlite ja shnitslitega on? Ma ei mäleta, kuidas need mu esimesel Viiniskäigul maitsesid, aga seekord oli toitu silmas pidades küll tegemist kõigi aegade kõige halvemate päevadega. Au Ester Tuiksoole Eesti toidu promomise eest, sest see on tõepoolest hea ja promomist väärt. Kui iga teine pagaritoode, mida siin Rimist osta, mekib etemini kui Viini kuulsad struudlid (ma ei proovinud ainult ühte, eksole) või kui igas suvalises sööklas saab ka poole maitsvamaid roogi, kui viinlaste Viini shnitsel (ahastuses proovisime kõnealust "hõrgutist" ka väga peentes paikades), siis kõrvutades seda kõikide nende ülistavate juttudega, mida ma nende shnitslite ja struudlite kohta eelnevalt kuulnud olin, jookseb minu aju lühisesse. Jumala eest, toit Viinis oli vaevu söödav!
Asi pole sugugi selles, et ma oleksin oma riigi toiduga liiga harjunud või heade maitsetega ära hellitatud, sugugi mitte. Ma polnud ainus, kes nurises. Nälga ei jäänud, aga nohh... masendav seis sellegipoolest. Kuigi kodumaal on see-eest topeltmõnus tagasi olla =D
Kodus ootas mind aga ees ebameeldiv uudis. Taavi oli vahepeal superstaari-saatest välja hääletatud. Mis teil viga hakkas, inimesed, tahaks küsida. Kuidas te võisite? Aga jahh. Tegemist polnud ju vastu- vaid poolthääletusega ja need skeemid töötavad tsipa teistmoodi meil viimasel ajal. Pikalt patrama ei hakka, sest nagu minu isa ütleb: selle asemel, et poliitikuid siunata, tuleb ise poliitikasse minna ja midagi ära teha. Siis on õigus kritiseerida. Mina ei saatnud ühtegi sõnumit, kuigi oleks ju võinud. Naljakas, kuidas keegi täiesti võõras inimene teleekraanilt võib oma eheduse ja omapäraga kuidagi kummalisel kombel kalliks saada. Ma ei jookseks kiljudes plakatiga ringi, kuigi ma suhtun reeglina väga passionato asjadesse, mis mulle hingelähedased on. Aga kui poiss nimega Taavi ühel hetkel mingi plaadiga peaks lagedale tulema, siis mina ostan. Sest mul on ka "retsept" nagu Mihkel Raud ütles. Ja kui ma sel ajal Eestis peaksin olema, kui Rannap Taaviga suvel tuuritama hakkab, siis kontserdile lähen ka raudselt kohale. Istun seal, vaatan ja kuulan õndsa näoga. Palsam hingele.
Ma tavaliselt ei võta riäliteid kuigi tõsiselt. Aga Taavi väljalangemisest on nii-nii kahju, et nukrutsema ajab. Iga sekund, kui ta ekraanil viibis, oli minul naeratus näol. Arusaamisele jõudmine sellest, et ka minul, vanal ükskõiksusel, tõsieluseriaalis oma lemmiktegelane on, võttis muidugi aega, aga siin ta nüüd on! Ja mitte miski ei võta seda enam ära. Ma ei kujuta ette, millega herr Peterson hakkama peaks saama, et ta mulle enam korda ei läheks. Ilus!
1
Kui need üheotsapileti reklaamid meediasse ilmusid, oli minu vanaema esimene reaktsioon, et mis viin see nii kallis saab olla =)
Mõne aja möödudes taipas ta siiski, et tegemist hoopis ühe muu vaba aja veetmise võimaluse reklaamiga. Aga tublisti kallimaks läks see reis ikkagi, sest meie oma tarkade peadega olime suutnud ümberistumistega lennupiletid Viini soetada juba mitu kuud enne Estonian Airi uue liini avamist. Vahetevahel lihtsalt ei vea, nohh.
Mul ausõna oli plaanis teile jutustada sellest, kui heitlik on Viini ilm, kus ühel hetkel mõtled, et oleksid pidanud linnas patseerimise ajaks bikiinidesse riietuma ja üpris kohe soovid hoopis üht lisajakki õlgadele.
Sellest metrooliinist tahtsin jutustada, mis meie hotelli kõrvalt kõrge viadukti pealt mööda sõitis ja mis meenutas kangesti ühte lahedat linnaosa Pariisis (jee ma tean selle linnaosa nime, vaid seda mäletan, et seal elavad ainult mustad ja moslemid ja mustad moslemid).
Oma hämmingut tahtsin jagada. Et mis värk kõigil nende struudlite ja shnitslitega on? Ma ei mäleta, kuidas need mu esimesel Viiniskäigul maitsesid, aga seekord oli toitu silmas pidades küll tegemist kõigi aegade kõige halvemate päevadega. Au Ester Tuiksoole Eesti toidu promomise eest, sest see on tõepoolest hea ja promomist väärt. Kui iga teine pagaritoode, mida siin Rimist osta, mekib etemini kui Viini kuulsad struudlid (ma ei proovinud ainult ühte, eksole) või kui igas suvalises sööklas saab ka poole maitsvamaid roogi, kui viinlaste Viini shnitsel (ahastuses proovisime kõnealust "hõrgutist" ka väga peentes paikades), siis kõrvutades seda kõikide nende ülistavate juttudega, mida ma nende shnitslite ja struudlite kohta eelnevalt kuulnud olin, jookseb minu aju lühisesse. Jumala eest, toit Viinis oli vaevu söödav!
Asi pole sugugi selles, et ma oleksin oma riigi toiduga liiga harjunud või heade maitsetega ära hellitatud, sugugi mitte. Ma polnud ainus, kes nurises. Nälga ei jäänud, aga nohh... masendav seis sellegipoolest. Kuigi kodumaal on see-eest topeltmõnus tagasi olla =D
Kodus ootas mind aga ees ebameeldiv uudis. Taavi oli vahepeal superstaari-saatest välja hääletatud. Mis teil viga hakkas, inimesed, tahaks küsida. Kuidas te võisite? Aga jahh. Tegemist polnud ju vastu- vaid poolthääletusega ja need skeemid töötavad tsipa teistmoodi meil viimasel ajal. Pikalt patrama ei hakka, sest nagu minu isa ütleb: selle asemel, et poliitikuid siunata, tuleb ise poliitikasse minna ja midagi ära teha. Siis on õigus kritiseerida. Mina ei saatnud ühtegi sõnumit, kuigi oleks ju võinud. Naljakas, kuidas keegi täiesti võõras inimene teleekraanilt võib oma eheduse ja omapäraga kuidagi kummalisel kombel kalliks saada. Ma ei jookseks kiljudes plakatiga ringi, kuigi ma suhtun reeglina väga passionato asjadesse, mis mulle hingelähedased on. Aga kui poiss nimega Taavi ühel hetkel mingi plaadiga peaks lagedale tulema, siis mina ostan. Sest mul on ka "retsept" nagu Mihkel Raud ütles. Ja kui ma sel ajal Eestis peaksin olema, kui Rannap Taaviga suvel tuuritama hakkab, siis kontserdile lähen ka raudselt kohale. Istun seal, vaatan ja kuulan õndsa näoga. Palsam hingele.
Ma tavaliselt ei võta riäliteid kuigi tõsiselt. Aga Taavi väljalangemisest on nii-nii kahju, et nukrutsema ajab. Iga sekund, kui ta ekraanil viibis, oli minul naeratus näol. Arusaamisele jõudmine sellest, et ka minul, vanal ükskõiksusel, tõsieluseriaalis oma lemmiktegelane on, võttis muidugi aega, aga siin ta nüüd on! Ja mitte miski ei võta seda enam ära. Ma ei kujuta ette, millega herr Peterson hakkama peaks saama, et ta mulle enam korda ei läheks. Ilus!
1
reede, juuni 01, 2007
Cause I would rather clap a gun
And buck on them niggas that hate
Who wanna be in my shoes, live my life, but can't carry my weight
I understand that the envy is part of the game
But make no mistake, you and I, we are not the same
Clipse "God Damn"
Ühes viimastest Cosmopolitanidest, mida ma lugesin (se ejuhtus nii ammu, et ei mäletagi, miks, ilmselt, kuna ajakiri oli sile ja värviline ja ma lootsin sealt mingit tõde leida) oli artikkel pealkirjaga a´ la "Saa aru, et te ei saa enam sõbrannad olla - teie vahel on kadedus". Lugesin nagu hiina keelt. Mõtlesin, et mingitele imelikele kirjutatud. Tegin omad järeldused. Et ju siis beipsid (artikli ilmne sihtgrupp) tegelevad olulise osa oma ajast kadetsemisega. Sinna see jäi.
Kuni. Leidsin ühelt naistele mõeldud veebiküljelt artikli stiilis, et kes mida/keda kadestab. Läbiv stiil oli selline, et "ole, palun, enda vastu aus ja tunnista endale, et sa oled kade. Kõik inimesed tegelikult on". Maitea. Mingi kuum kaup ja tõusev teema?
Ma olen armukade olnud mingi üks-kaks-kolm korda elus, aga niisama kade millegi või kellegi peale…. vot ei meenu nagu. Väljendit kasutan küll. Mõnikord ütlen kellelegi näiteks, et ta on nii kenasti päevitunud, et kade meel hakkab kohe. Või et tal on nii vahva maal seina pääl, et ma lähen kadedusest roheliseks. Aga ma ei mõtle seda tõsiselt. See on umbes sama asi, mille eest ma Itaalias Krussi ja Thinaa käest mitu korda vasta pääd sain - et ma kasutan väljendit "ma täiega vihkan, kui…". Vahe oli selles, et mina ise tean, et see on lihtsalt väljend, aga mõnel õrnahingelisel kaaskodanikul riivab tõsiselt kõrva, kui kõnes tarvitada tegusõna "vihkama". Tegelikult on asjad nii, et kui ma tõsiselt midagi vihkama peaksin, selle sõna kõige otsesemas ja ausamas tähenduses, siis ma seda sõna üldse ei kasuta. Siis ma lihtsalt puhisen nagu vihane pull.
Aga kadeduse kohta ma ütlen niipalju, et kui ma nüüd tagantjärele analüüsin neid kahte untsuläinud sõprust oma "eluaegsete" klassiõdedega, olen suutnud detekteerida, et põhjus, mis initsieeris sellise nendepoolse kummalise käitumise, oligi kadedus. Mina ise lihtsalt olin selline sinisilmne roosade prillidega blondiin, et ei saanud tollal aru, et mida kuradit nagu. Situatsioonis sees olles poleks selle peale tulnud, sest tegelikult olen hoopis mina see, kellel oleks objektiivselt "õigus" neid kadestada: nendel olid toredad kodud, ema ja isa mõlemad terve elu koguaeg olemas ja kõrval olnud, rikkad ja kuulsad kah veel. Majatäied asju, kõik, mida hing iganes ihaldas, üle kahekümne barbienuku siis, kui minul polnud ühtegi… ja sellegipoolest ei mäleta ma ühtegi juhust, kui ma oleksin omaette ussitanud, et "demit, miks neil on ja minul pole".
Seda, et inimesed tahavad palju raha, ma loomulikult tean, olen kuulnud ja näinud. Suvel, kui isaga Saaremaal ühe teise lambakasvataja uut süsteemi tšekkimas käisime, lausus ta, muie näol "Kurat, lausa kadedaks ajab!" Ma naeratasin omaette, mõeldes, et mu isa on ikka nagu minu suust kukkunud =)
Seejärel jätkas ta teemaga ja jõudis lõpuks välja lauseni "Aga raha ei ole ju kunagi piisavalt…". Loomulikult ei ole, seda valemit, mille järgi raha iialgi piisavalt pole, teame me vist küll kõik. Tolle teise valemiga aga, mille abil oma hetkeseisuga rahul olla, on aga enamikul raskusi. Ajalehtedest olen lugenud, et päris paljudel on ka oma kadeduse ohjamisega raskusi. Seda nimetatakse "eestlaslikuks kadeduseks" või vajaduseks "naabrist parem olla". Minu arvates tasub taoliste väljendite loopimisega ettevaatlik olla - kui inimesele pikka aega korrutada, et ta on nii- või naasugune, siis lõpuks hakkabki ta arvama, et on kole, paks ja loll.
Et üks kolleeg, kes vahetevahel virrab sellepärast, et mu sissekanded on liiga pikad ja tema ei suuda lõpuni lugeda, täna väga ei pahandaks, ütlen lihtsalt kokkuvõtvalt, et kadedus on selline mõttetu iseenda hinge närimine ja mul on siiralt hea meel, et ma ei pea sellega "tegelema" või omale mingit Cosmopolitani teraapiat tegema. Kadetsemine on naeruväärne. Punkt.
Mõned tunnid veel ja siis Viini päikese alla struudleid ja tordikesi pugima! =) Elu on magus!
8
And buck on them niggas that hate
Who wanna be in my shoes, live my life, but can't carry my weight
I understand that the envy is part of the game
But make no mistake, you and I, we are not the same
Clipse "God Damn"
Ühes viimastest Cosmopolitanidest, mida ma lugesin (se ejuhtus nii ammu, et ei mäletagi, miks, ilmselt, kuna ajakiri oli sile ja värviline ja ma lootsin sealt mingit tõde leida) oli artikkel pealkirjaga a´ la "Saa aru, et te ei saa enam sõbrannad olla - teie vahel on kadedus". Lugesin nagu hiina keelt. Mõtlesin, et mingitele imelikele kirjutatud. Tegin omad järeldused. Et ju siis beipsid (artikli ilmne sihtgrupp) tegelevad olulise osa oma ajast kadetsemisega. Sinna see jäi.
Kuni. Leidsin ühelt naistele mõeldud veebiküljelt artikli stiilis, et kes mida/keda kadestab. Läbiv stiil oli selline, et "ole, palun, enda vastu aus ja tunnista endale, et sa oled kade. Kõik inimesed tegelikult on". Maitea. Mingi kuum kaup ja tõusev teema?
Ma olen armukade olnud mingi üks-kaks-kolm korda elus, aga niisama kade millegi või kellegi peale…. vot ei meenu nagu. Väljendit kasutan küll. Mõnikord ütlen kellelegi näiteks, et ta on nii kenasti päevitunud, et kade meel hakkab kohe. Või et tal on nii vahva maal seina pääl, et ma lähen kadedusest roheliseks. Aga ma ei mõtle seda tõsiselt. See on umbes sama asi, mille eest ma Itaalias Krussi ja Thinaa käest mitu korda vasta pääd sain - et ma kasutan väljendit "ma täiega vihkan, kui…". Vahe oli selles, et mina ise tean, et see on lihtsalt väljend, aga mõnel õrnahingelisel kaaskodanikul riivab tõsiselt kõrva, kui kõnes tarvitada tegusõna "vihkama". Tegelikult on asjad nii, et kui ma tõsiselt midagi vihkama peaksin, selle sõna kõige otsesemas ja ausamas tähenduses, siis ma seda sõna üldse ei kasuta. Siis ma lihtsalt puhisen nagu vihane pull.
Aga kadeduse kohta ma ütlen niipalju, et kui ma nüüd tagantjärele analüüsin neid kahte untsuläinud sõprust oma "eluaegsete" klassiõdedega, olen suutnud detekteerida, et põhjus, mis initsieeris sellise nendepoolse kummalise käitumise, oligi kadedus. Mina ise lihtsalt olin selline sinisilmne roosade prillidega blondiin, et ei saanud tollal aru, et mida kuradit nagu. Situatsioonis sees olles poleks selle peale tulnud, sest tegelikult olen hoopis mina see, kellel oleks objektiivselt "õigus" neid kadestada: nendel olid toredad kodud, ema ja isa mõlemad terve elu koguaeg olemas ja kõrval olnud, rikkad ja kuulsad kah veel. Majatäied asju, kõik, mida hing iganes ihaldas, üle kahekümne barbienuku siis, kui minul polnud ühtegi… ja sellegipoolest ei mäleta ma ühtegi juhust, kui ma oleksin omaette ussitanud, et "demit, miks neil on ja minul pole".
Seda, et inimesed tahavad palju raha, ma loomulikult tean, olen kuulnud ja näinud. Suvel, kui isaga Saaremaal ühe teise lambakasvataja uut süsteemi tšekkimas käisime, lausus ta, muie näol "Kurat, lausa kadedaks ajab!" Ma naeratasin omaette, mõeldes, et mu isa on ikka nagu minu suust kukkunud =)
Seejärel jätkas ta teemaga ja jõudis lõpuks välja lauseni "Aga raha ei ole ju kunagi piisavalt…". Loomulikult ei ole, seda valemit, mille järgi raha iialgi piisavalt pole, teame me vist küll kõik. Tolle teise valemiga aga, mille abil oma hetkeseisuga rahul olla, on aga enamikul raskusi. Ajalehtedest olen lugenud, et päris paljudel on ka oma kadeduse ohjamisega raskusi. Seda nimetatakse "eestlaslikuks kadeduseks" või vajaduseks "naabrist parem olla". Minu arvates tasub taoliste väljendite loopimisega ettevaatlik olla - kui inimesele pikka aega korrutada, et ta on nii- või naasugune, siis lõpuks hakkabki ta arvama, et on kole, paks ja loll.
Et üks kolleeg, kes vahetevahel virrab sellepärast, et mu sissekanded on liiga pikad ja tema ei suuda lõpuni lugeda, täna väga ei pahandaks, ütlen lihtsalt kokkuvõtvalt, et kadedus on selline mõttetu iseenda hinge närimine ja mul on siiralt hea meel, et ma ei pea sellega "tegelema" või omale mingit Cosmopolitani teraapiat tegema. Kadetsemine on naeruväärne. Punkt.
Mõned tunnid veel ja siis Viini päikese alla struudleid ja tordikesi pugima! =) Elu on magus!
8
Tellimine:
Postitused (Atom)