Hoia ja keela! ei tööta enam. See lihtsalt ei mõju mulle enam nii, nagu eelmistel hooaegadel. Olen enam-vähem veendunud, et viga peitub saate koosseisus. Head mussi kuuleb ju ikka vaid selliselt ansamblilt, mille liikmed oskavad omavahelises harmoonias mängida. Seekord aga veab H&k! vanker kuidagi viltu. Ei ole nad enam eriti lõbusad ja pool aega passivad üksteist mõistmatute nägudega. Ei tõmba see saade enam. Kahju. Eelmisel poolaastal oli see väga hea tujutõstja. Vaatan mõned korrad moepärast veel ja kui nad endid rööpasse ei saa, siis aamen sellega.

See-eest on väga positiivne üllataja minu jaoks Terevisoon oma uute nägudega. Marko & Anu olid küll väga professionaalsed, aga mõnel homikul keerasin ma omale hambapesu taustaks hoopis maki mängima, sest ei suutnud neidsamu nägusid enam vaadata. Terevisooni uued saatejuhid on väga mõnusad ja sobivad hommikusteks äratajateks suurepäraselt. Huvitav ainult, kui kaua neil eelnevalt harjutada tuli, et kordamööda rääkimine hästi välja kukuks? =)

Sõprusest tulime just. Käisime vaatamas filmi Takeshid. Filmi esimese poole peal panin mina käed rinnale risti ja Tiina kommenteeris, et "täiesti absurdne". Mitmed inimesed lahkusid saalist. Meie ei lahkunud ja õigesti tegime, sest need stepptantsivad asiaadid olid seda väärt.

Trummide saatel stepptantsivat päevakoera ei ületa aga jaburuselt eriti miski.

Ühest arvustusest lugesin, et kõnealune film pidavat olema Takeshi Kitano egotripp. Mõneti võib seda väita küll, kuid kindlasti mitte sellise nurga alt, nagu tolle arvustuse autor silmas on pidanud. Minu arvates üritas Takeshi hoopis omal viisakal ent samal ajal jultunud moel küsida, et röövikud, kust te võtate selle õiguse?

Ja see stseen, kus sinises kleidikeses poolearuline tütarlaps rannaliival jalgpalliga vigurvõimlemist teeb + taustamuusika = mul on hea meel, et Kitano-san sai enne surma hinge pealt kõik ära öelda.

Story of my life:
Searching for The Right
But it keeps avoiding me
Sorrow in my soul
Cause it seems that Wrong
Really loves my company

He`s more than a man
And this is more than love
The reason that the sky is blue
But clouds are rolling in
Because I'm gone again
And to him I just can't be true

And I know that he knows I'm unfaithful
And it kills him inside
To know that I am happy with some other guy
I can see him dying

Our Love, his trust
I might as well take a gun and put it to his head
Get it over with
I don´t wanna do this
Anymore

I don't wanna do this anymore
I don't wanna be the reason why
Everytime I walk out the door
I see him die a little more inside
I don't wanna hurt him anymore
I don't wanna take away his life
I don't wanna be...
A murderer


Rihanna "Unfaithful"

Tänase päeva seisuga saab minust rikas inimene. Ootasin nimelt maja ees oma papitot ja senikaua, kuni ma seal puu all edasi-tagasi tammusin, jõudis üks lind nähtavasti otsusele, et oleks vaja rahavood minuni suunata. Sõnaga, minu värskelt pesust tulnud valge jope õlale maandus valju plörtsakaga üks tubli hunnik linnukakit. Teate, see maandus nii täpselt, et võiks tõepoolest arvata, et too linnukene sihtis suure hoolega. Igatahes üks Brasiilia reis vähemalt võiks siit nüüd kukkuda näituseks =D

Eile sooritasin ühes internetiportaalis soovitatud IQ testi. Täna hommikul oma inbox-i avades hüppas sealt ninna testi tulemus. 138 oli. Tulemuste loetelus oli muuhulgas ka kirjas, et tulemus vahemikus 120-140 osutab inimesele, kellel on väga kõrge intelligents. Kestvad ovatsioonid, ma tõusen, kummardan ja istun uuesti toolile.
Ei, tegelt. Olen happy, et minu tulemus ei olnud üks kolmest võimalikust hullemast variandist: „juhm inimene“, „vaevalt vastuvõetav“ või „nõder inimene“. Nende ja minu tulemuse vahepeale jäi veel igasugu keskmisi ja kõrgeid. Ütleme nii, et olen igati rahul ja tegin endale eduka soorituse eest pika pai.

Kusjuures ma mökutasin päris mitme küsimuse juures ikka piisavalt kaua lihtsalt sellepärast, et test oli inglise keeles ning seal esines vähemalt 4 sõna, mille tõlget ma ei teadnud, kuid mis olid küsimusele vastamiseks suhteliselt hädavajalikud. Kuna testi juhendis oli kirjas, et olge palun nii kenad ja ärge kõrvalist abi (paber, pliiats, kalkulaator, sõrmed, jne) kasutage, siis otsustasin ausalt mängida ja sõnastikku mitte kasutada. Nagu ma kuulnud olen, ei tea ka inglise keelt kõnelevad inimesed ise sageli taoliste sõnade tähendust. Niisiis fair play.
Juhendis oli aga samas ka selgitusena kirjas, et juhul, kui te pole native speaker, võib teie testi skoor olla tegelikust mõndade punktide võrra madalam. Niisiis. Lisame 138-le paar punkti ja saame 140. Testi tulemustes on öeldud, et üle 140 tähendab geeniust või midagi, mis on sellele väga lähedal. Millegipärast olen ma sellistes inglisekeelsetes testides alati stuck on the score that is a few points lower than the one of a genius. Teate, mul tekib juba hasart! Tahaks mingit eestikeelset iikjuu testi sooritada. Pagana päralt – äkki oleksin ma eesti keeles geenius? =D

Samas on siililegi selge, et mina pole miski geenius. Võin teile näpuga näidata inimesi, kelle puhul on tõepoolest tegemist geeniustega. Aga kesse kutsa saba ikka kergitab kui mette kuts ise, nagu Luule ikka ja jälle ütleb. Nii et täna tegin ma iseendale selle komplimendi, et võin terve päev nina püsti ringi käia. Loodame, et tuleb päikesepaisteline ilm. Et see „väga kõrge intelligentsiastmega“ tibin ära ei upuks =P

Täna hommikul ma tõusin härra Toomas Hendrik Ilvese auks. Sammusin pliidi juurde ja keetsin kosutavat kaerahelbeputru. Toomas Hendrik Ilvese auks. Jõin teed ja koorisin ühe apelsini. Ikka Toomas Hendriku auks. Ja nüüd lähen rattaga sõitma ja imekena ilma nautima. Teadagi, kelle auks. Täna teen ma kõike meie uue, meeldiva ja väga lootustandva presidendihärra auks.

Palju õnne meile kõigile! =D

Minu naabrid

Meie majas Sõpruse puiesteel elavad mõne üksiku erandiga toredad ja nagu nimigi juba ütleb - sõbralikud - inimesed. Ma ei tunne kaugeltki kõiki, rohkem tean nägupidi, nagu ikka. Oma korruse inimeste ehk vahetute naabritega satub aga ka tihedamini juttu ajama. Minu naabrid on vahvad inimesed.

Vasakul elab perekond ääretult sümpaatseid inimesi: ema on heleblondi peaga prantsuse keele õpetaja, isa on tuules lendleva soenguga ja armastab käia pere pisikese Pekingi paleekoera Albertiga jalutamas ning perepoeg on samuti heleblondi peaga gümnasist, kusjuures väga viisakas, mis tema vanuses poistele ainult kasuks tuleb.

Paremal elab üks vene perekond. Nemad on natuke kahtlased, kuna kuni hilise ajani oli neil komme mind mitte teretada. Senikaua, kuni ma neid kõiki idioodi järjekindlusega valjul ja kõlaval häälel eesti keeles teretama hakkasin. Pereisa ütleb nüüd ise (täitsa ilma aktsendita) tere ja peretütar poetab kahh moka otsast midagi, kui ta kohe kuidagi muudmoodi must mööda ei pääse (välisuksel näiteks). Pereema aga on siiani suu peale kukkunud. Ma mõtlen teda koridori peal kohates ikka, et kas "tere" on eesti keeles lihtsalt nii väljakannatamatult keeruline sõna või olen mina nii väljakannatamatult ebameeldiv inimene...

Täpselt keset koridori elab "noor perekond". Noor naine, noor mees ja nende pisipisike beebi. Ma arvan, oleks tobe, kui ma jälle korrutaks, et mõlemad on hästi viisakad ja sõbralikud. Mis peamine - mul on selline karvane kahtlus, et neil on vist armastus. Mis on eriti tore ja vahva =) See tähendab, et meil on koridoris vähemalt üks õnnelik paar! =D

Otse minu vastas, üle koridori elab üks pisike tütarlaps oma ema, vanaema ja kassiga. Tüdruk on oma vanuse kohta liiga tark. Teab liiga palju ja kasutab kõnes enamasti täiskasvanud inimestele omast sõnavara ja väljendeid. Mistõttu oli mul algul temaga tutvudes mõningasi raskusi enda suhestamisega. Et kõnelen ma siis nüüd pisikese lapsega või hoopis oma vanusest aastaid ees oleva noore inimesega? Igatahes on temagi viisakas, mis mulle väga meeldib. Hästi kasvatatud lastega olen alati nõus vestlema, nõmedad marakratid saadaks heameelega kuu peale. Enamasti siiski mitte, kuna neilgi on eeskuju vaja.

Teisel korrusel elab veel üks vanem härrasmees, kes on juut. Väga sportlik ja soliidne. Igati meeldivate käitumismaneeridega, taas kord.

Mingil muul korrusel elab ka üks vahva vanapaar. Vanatädi läheb igal hommikul kella 11 paiku Rimi-sse süüa ostma, vahetevahel taban neid siis, kui nad vanaonuga koos kusagilt koju saabuvad. Sõbralikud, needless to say...

Siis on veel üks alati laia naeratusega heleda posipeaga naisterahvas. Mulle tundub, et ta naeratab ka üksi olles. Tema teretab alati ka põssat. Aga mitte nii nagu enamus inimesi, et "otsa nunnukene!", vaid lihtsalt, et "No tere, siga!". Ise naeratab nii, et peaks olema üdini kalk inimene, et mitte samuti naeratama hakata.

Kusagil kuuendal elab veel üks noor perekond. Meesterahvast näeb koridori peal kõige tihedamini. Too tundub olevat selline "tõsine eesti mees", kes naljalt ei naerata, aga teeb korralikult äri ja on muidu tubli. No aga. Viisakas on. Ja oma tõsiduse juures ikkagi sõbralik.

Viiendal elab üks inimene, kes kuulab öösiti liiga kõvasti Tanel Padarit.

Kusagil sealsamas elab üks poiss väikese taksikoeraga. Poisil on kindlasti ka vanemad, aga kuna koeraga käib õues poiss, siis ma ei ole suutnud vanemaid identifitseerida.

Nojahh. Ja et mitte ära unustada - seal kuuendal elab veel üks, kes vaatab liiga palju telekat ja on oma uue ilusa ratta unustusse jätnud =)

Kõrvalkoridorist tunneme me põssaga üht kiilakat hokimängijat, kes oma blondi neiu ja jässaka rotweileriga meiega sama aasa peal jalutamas käib.

Lisaks veel palju toredaid inimesi, keda kohtan maja ümbruses ja koridori peal harvemini kui teisi, aga kes ometi alati tervitavad ja põssa aegluubis liftironimise peale heatahtlikult vaatavad.

Kui minu koridor oleks tänav ja ma elaksin majas, siis võiks öelda, et meil on peris armas külakene.

Ei käinudki saatkondade juures jalutamas, Pasilasse sõitsime hoopis. Rong on ikke üks imeline asi - teekond, milleks autoga kulub tund, läheb rongil mingi tühise nelja minutiga. Osaliselt tänu Pasila-ekskursioonile on seis selline, et pulla on kätte leitud ja nahka pistetud. Quite many of them, actually. Oranžhi värvi apelsinijoogi krabasin riiuli äärelt. See pani mind naeratama. Kümme minutit jalutamist poest edasi ja me sattusime ühele suurele laste mänguväljakule, kus seisis...kiik! Lapsepõlv tuli veerandiks tunniks tagasi. Kahjuks olid Krussil heledad püksid jalas ning ta ei söandanud kiigele istuda, aga see-eest oli ta igas muus mõttes väga funktsionaalne. No lükkas kiigele hoogu näiteks =P

***
Ärge kunagi usaldage French cuisine`i soomlaste kätte. See ei tööta. (Loe: sina ei saa mitte selle söömisega hakkama.)

***

Hotelli fuajees oli puna-kollasekirju lopergune lamp geniaalse alusega, mis sobiks minu tuppa Tallinnas nagu rosin rosinasaia sisse. Kaalusin täiesti reaalselt võimalust neilt seda ära osta. Tere, mina olengi sisekujundusfriik.

***

Muuseum jäi seekord ära, kuna ma avastasin hotelli kõrvaltänavalt lasteriiete poed. Teate te ka, kui palju ilusaid ja lahedaid lasteriideid ja -jalanõusid Helsingis müüakse? No ja täiskasvanute riideid muidugi ka, aga nendele ma ei pööranud erilist tähelepanu. Riigis, kus elab 4 miljonit inimest rohkem kui meil, peabki rohkem poode olema, sealhulgas ka lasteriiete omi. Ükski popp ja noortepärane ema ei tahaks ju, et tema pisikesele Pirjole kõnniks tänaval vastu täpselt samasuguse roosa mantlikesega Salmi =)

Aga kokkuvõtlikult? Mõnus reisukene oli. Sain mitmeks päevaks pea siinsetest situatsioonidest välja ja ajule puhkust. Meel seega kordades rõõmsamaks (jah, reisimine, ka Soome, on minu jaoks nagu võlurohi) ja vaim reipamaks.
Sügisene päikesekullatud Helsingi on ilus. Teie minge kaa.

"Ma panen selle raha siia lauanurgale, siis sa ei võta seda minu käest vaid laua pealt." On naljakas, kui keegi sind nii hästi tunneb. Raha, millest me räägime, on mõeldud shoppamiseks, kuid jääbki sel hommikul kasutamata, kuna tibi põõnab linade vahel nagu nott. Kruss arvas, et ma peaksin seda reisi võtma kui puhkust ja mitte hommikul vara ärkama. Võtan hüva nõu kuulda ja magan hambad laiali kolmveerand kaheteistkümneni. Ärkan, sirutan jäsemed ringutades neljas erinevas ilmakaares laiali nagu Da Vinci ideaalne inimene, vean end kordamööda mõlemas seinas asuva aknani ja lohistan rasked rippuvad kardinad eest. Hotel life - I love it =)

"Pesto chicken!" hõiskab kokk ja lennutab minu nina ette maitsekalt sätitud roa. Maisaagi aru, kas ta tuli taldrikut isiklikult kohale toimetama kuna soovis oma silmaga toda patsilist näha, kellest ettekandjad jutustavad või seetõttu, et keegi lõpuks ometi tellis menüü kõige kallima roa.
Muusikavalik on esinduslik, nii hüpnotiseerivalt chill ja lõdvestav, et nõuab pingutust, et oma Ekspressi taga mitte magama jääda. Ja need mõnusalt krõmpsuvad ja krudisevad aurutatud rohelised hernekaunad mu hamba all muudavad selle teisipäeva pärastlõuna võrratuks.

Ainus "aga" kogu asja juures on see, et kuna mees on "tööl", pole kedagi, kes neiule karahvinist vett juurde valaks. Mitte, et ma sellega ise hakkama ei saaks. Muidugi saan ja ma teengi seda ise, kuna olen loomult kärsitu ja ei malda oodata, kuni keegi teenindavast personalist märkab.

Nii. Ja nüüd Helsingi pääle jalutama. Kuhugi saatkondade piirkonda soovitavalt. Aitähh! =)

Unustage Charlotte`i Harry ja Austin Powers! See mees, keda mina eile nägin, oli 8 korda karvasem. Kuna tegemist on austraallasega, siis suutis minu kahe ööpäeva jooksul pooleks tunniks tukastanud aju genereerida paralleelid kängurutega. Aga vahe on selles, et kängurud ei pääse karvasuselt ligilähedalegi.

Eniveis, unustagem hetkeks karvased austraallased ja muud loomad. Nädal algab kenasti. Õhtul läheme Krussiga Helsingisshhä. Mehed teevad tööd ja naised shoppavad, nagu Kruss ütles =P Ma ei oska midagi muud öelda, kui et see pakkumine tuli nii paganama õigel ajal. Unistad omaette mitu nädalat, et tahaks Helsingisse sügist nautima ja siis saabub tekstisõnum sisuga „Voila!“

Mina kavatsen end igatahes muuhulgas lõbustada ka Soome ajaloomuuseumi esimese korruse esimeses ruumis, kus mul kaks aastat tagasi kivist odapeade jms. imetlemine mökutamise tõttu pooleli jäi. Ma nimelt keskendun liigselt ja vahin kõik eksponaadid üksipulgi läbi. Mistõttu juhtuski, et kaks tundi möödusid eelmisel korral nagu niuhti ja mingi mammi tuli mind sealt lõpuks minema toimetama. Seekord jõuan vbla esimese korruse teise saalini =)

Ja ega sest shoppamisest kah pääse, sest mul tõesti pole olnud viimasel ajal aega pesu pesta, aga puhtad rõivad peavad inimesel ju ometi olema ;)

Ja tead, Kruss, sel korral ma otsin selle müstilise pulla kah kusagilt ülesse =D

Kõigepealt sa mõtled, et ehk ikka ei läheks teiste sünnipäevalistega kluppi edasi, ninni on justkui nohune ja. Mõtled, et viskad teised BonBoni ära ja lähed keerad ise kodus teki alla kerra. Pole ammu välja magada saanud ennast ja. Oleks tore ju.
Aga siis otsustad, et kuna Thinaal on sünnipäev, tuleb juba kasvõi seltskonna mõttes kaasa minna. Ja see otsus on õige.
Sest kui kluppi sisenemisest on möödunud nii umbes tund, märkad, kuidas sinust kõnnib mööda üks igati viisakas härra, kes, märgates sind, manab ette sellise näo, nagu oleks just keset New Yorgi tänavat kaelkirjakut silmanud. Sina naeratad julgustavalt (inimesed vajavad teinekord pärast sellist shokki midagi julgustavat) ja keerutad jalga edasi. Rhythm Doctori näppude alt pidutsejateni saabuvad palad lähevad aina pöörasemaks ja seega ka aina paremaks. Vahepeal tulevad mingid lõunamaa turistid, kes tahavad patsilise tüdrukuga pilti teha. Yep, mina olengi Vabaduse sammas. Roni mulle pähe ja tee pilti.

Siis ujub too viisakas meesterahvas uuesti mööda ja seekord julgeb juba ise esimesena naeratada. See inimeste üksteisele lähenemise protsess on ikka jumala naljakas vahetevahel. Ma pikemalt ei kirjelda, aga lõppeb kogu see lugu niimoodi, et too kena härra, kes näeb välja täpselt nagu Jason Statham (jah, SEE Jason Statham, herr Riskikuller =) ) , tema sõber ja kogu meie sünnipäevagäng tantsivad hoogsalt aina paremaks muutuvate muusikapalade saatel ühises ringis ümber suure roosat värvi litritega koti. Nii. Kõik on tore ja vahva, eksole. Ja siis hakkab järsku kusagilt välja ilmuma igasuguseid Alexandr Petrovsky ajastusse kuuluvaid meesterahvaid. Üks, kelle pärast me oma suhte algusaegadel peaaegu lahku oleksime läinud (tagantjärele tarkus on muidugi see, et olekski vbla parem olnd), üks, kes alguses oli ta sõber, aga siis tantsis minuga ja enam ei olnud sõber (armukadedus on tõepoolest üks periskoopiline asi) ja nii edasi ja nii edasi. Igas suunas, kuhu vaatad, on keegi inimene, kes seostub üle-eelmise suhtega. Ja siis peab Rhythm Doctor paremaks hakata laskma just täpselt selliseid lugusid, nagu herr Petrovsky tavaliselt laseb. Nostalgia missugune. Õnneks tantsib mu kõrval Jason Stathami teisik, eksole =)

Aga see pole hoopiski see, millest ma tahtsin rääkida. See eelnev oli ainult sissejuhatus. Sissejuhatused minu puhul ongi reeglina nii umbes täpselt 5 korda pikemad kui põhipointi puudutav osa.

Tantsime meie siis seal, kui järsku tunnen mina enda külge liibuvat ühte keha. Naisekeha siis. Statham on üllatusest keeletu, kui tibi ümber minu keerlema hakkab, mina ainult naeratan ja sedagi mitte üllatusest. It`s getting pretty difficult to surprise me these days... Tibi kusjuures on priima. Nagu Prada reklaamist välja astunud. Üleni läikivas mustas siidis, blondeeritud juuksed uhkes takuses hobusesabas ja terve vasak käsi täis tätoveeritud. Hakka või juba kahetsema, et see hunk sai tantsima võetud =P
Tibi igatahes keerutab nagu professionaalne tantsijanna ja vaatab mulle vahepeal oma suurte-suurte silmadega rõõmsalt otsa. Call me stupid, aga kui keegi, kes on nii rõõmus ja naudib tantsimist ja on samas ümbritsevatele täiesti kahjutu, siis mina naeratan talle küll vastu. Olgugi ta siis laksu all, nagu Thinaa arvas või mida iganes. Inimene on õnnelik!
Jason Statham ei saa oma kimbatusest aga kuidagi üle ja tantsib meie kõrval, ise vahepeal küsides, et ega ma ikka kindlalt seda tibi kusagilt varasematest aegadest ei tunne. Ja et mida too tüdruk ikkagi soovib? Nagu mina teaks...! Lõpuks tuleb ta ennast meie vahele pressima, mis näeb välja üpris koomiline, sest tibi on minu külge klammerdunud nagu mardikas suvise sitsisatsipluusi külge. Raputa palju tahad - lahti ei tule. Kohe üsna pea saabuvad jaole veel kaks samuti üleni mustas meesterahvast, kes näivad olevat tibi protežheed ning üritavad teda korralikumale käitumisele manitseda. Üks on pikemate blondeeritud juustega, teine on kiilakas. Aksessuaaride ja riidematerjalide järgi pakuksin, et nad on kõik pärit Moskvast. Kiilakas tassib tibi minema, aga täpselt kahe sekundi möödudes on too tagasi oma endisel kohal. Vaatab mulle otsa, naeratab ja tantsib. Härra Riskikuller ei tea, kuidas käituda. Pärast kuuendat katset oma tibi minema lohistada ei tea ka kaks meest mustas (samuti Prada reklaamist) enam, mida teha. Seisavad nõutult meist paar sammu eemal ja lihtsalt jälgivad spektaaklit. Härra Riskikuller on nüüd juba täitsa endast väljas ja teeb viimaseid katseid oma tantsupartnerit laksu all olevalt?? tibilt tagasi võita. Tibi märkab, et ohhoo! mingi mees on kah mängus ning kaasab tolle samuti rõõmsalt meie pisikesse tantsuringi. Keegi teine peale nende kolme Prada-inimese ei tea, mis värk neil kolmel omavahel on, aga igatahes on supernaljakas vaadata, kuidas mehed mustas eemaldavad tibi, kes tantsib emma-kummaga neist maksimaalselt pool minutit ning on siis nagu tellitult taas jälle meie juures. Nagu külmkapimagnet nohh. Saades aru, et meil Jasoniga on mingi thing ja et herr Riskikuller pole nõus oma plikat päris niisama ära andma mingile tipskinile, võtab ilus tibi meil mõlemal käpast ja üritab meid kõhtu-, nägu ja kõiki muid kehaosi pidi kokku suruda. Ise naeratab koguaeg sedasama kõiketeadvat, aga samas sõbralikku naeratust. Mina avaldan arvamust, et "she thinks she`s the Goddess of Love". Statham parandab mu vea, kommenteerides, et "not Goddess of Love, Cupid!"

Vahepeal tuli üks kahest nõutult seisvast Prada-mehest juurde, keeras end nagu filmis küljega mu poole ja lausus kokteiliklaas käes niimoodi üle õla, et "You think you look very good...and you are right." Mis ajas mul juhtme täiesti sassi. Kuna ta ütles seda sellise karmi näoga, siis ma tõepoolest ei saanud aru, kas ta mõtleb seda komplimendina või tuli oma viha minu peale välja elama selle eest, et tema poolt ihaldatud naiska hoopis mind ihaldas. Oehh. No vähemalt põnev on see maailm.

The best thing about being single is... being single!! =D

Kui ainult igast audidega mehed suhtlemisportaalides kirju ei kukuks kirjutama kohe, kui määratlus "hõivatud" "vaba" vastu vahetada. Varsti ma panen ennast Guinessi rekorditesse kirja kui "kõige enam audidega meestelt kirju kogunud tütarlaps". Oleks siis üks mees, kes sõidab traktori, sapaka, Lancia, kuldvelgedega mersu või millegi muu huvitavaga. Aga no ei ole, no ei ole nohh. Ikka ja jälle audid. Hakkan vaikselt arvama, et olen natuke neetud. Või on siin miski kummaline seaduspära.

Ah jaa ja see ka veel, et lahkuminekute juures on alati üks tore aspekt: you get to meet all those wonderful new male people. Nädalakene tagasi, kui otsustasin, et nii, kõik, mina olen nüüd taas all on my own, oli suht vaikne ja selline tunne, nagu üksi oleks siin maailmas. Aga täna trügib neid juba uksest ja aknast ja ei jaksa enam vastu võtta. No maitea, ausalt. Kui need pole patsid, mis sellist erakordset edu tagavad, siis misasi see veel olla saab? =)

Hommikul tööle jõudes lappasin esimese asjana lauanurgalt silma jäänud ettevõtlike naiste ajakirja Dilemma. Mõned väljavõtted:

• lk. 77, kommentaar salle-mütse-kindaid esitleva artikli pildiallkirjast: "Vastsündinud vasika nahast musta-valgekirjud kindad inimesele, kes on valmis vastu võtma elu pakutavaid väljakutseid."

No kuulge tõesti!!! Esiteks on mulle üldse mõistetamatu, kes tahaks kanda VASTSÜNDINUD vasika nahast valmistatud esemeid. Teiseks ei suuda ma panna oma ülemist korrust aru saama, kuidas peaks tapetud vastsündinud loomapoja nahast aksessuaari kandmine sümboliseerima seda kandva inimese "valmidust võtta vastu elu väljakutseid"??? Suur väljakutse küll. Pisike pime loomapoeg sündis, löödi sealsamas maha, nüliti ära ja sina võtad nüüd tema nahast tehtud kindaid kandes vastu elu väljakutseid? Põlastusväärne.

• lk. 86, pildiallkiri mingis järjekordses spaas pakutava joogi kohta: "Pädaste SPA melonimaitseline tervisejook koosneb veest, kurgist ja apelsinist."

Ilgelt tore, onjä. Sina ostad omale mitme soti eest melonimaitselist vett ja tehtud on see hoopis kurgist ja apelsinist.

Sekka positiivseid emotsioone kah. Eile õhtul käisime põssaga Nordea uue reklaami pildistamisel. Ma mõtlesin, et mina olen see, kes põrsaga žonglöörima peab hakkama, nagu tavaliselt. Panin vaimu valmis ja. Aga ei pidanudki. Kohapeal oli üks vahva sell, keda kutsuti Jäneseks ja kes igasuguste häälitsuste ja käeviibetega põrsast õigetesse asenditesse üritas saada. Too Jänes võitis esimese hetkega notsu sümpaatia. Siga oli temast lausa nii sisse võetud, et poseeris nagu elukutseline modell. Vahtis Jänesele ainiti silma sisse ja oli illikukupai. Seda, kuidas see inimene minu põrsaga hakkama sai, võiks iseloomustada viie silbiga: FAN-TAS-TI-LI-NE. Seda on nii mõnus vaadata, kui mõni inimene mu lemmikloomaga nii ülivägahästi läbi saab, nagu nad mõistaksid teineteist lihtsalt otsavaatamise abil. Ma tean paari meessoost isikut veel, keda kohates põrsas alati end sääre vastu litsub ja rahulolevalt röhitseb. Mina nõjatun sellistel hetkedel vastu seina ja jälgin toimuvat heldinud pilgul.

Sellised seigad on vahva vaheldus meesterahvastele, kelle jaoks siga on kõigest mingi loom, kes toa seinte peale kärsajälgi teeb või "liiga eriline, et olla koduloomaks traditsioonilisel Inglismaal". Hvakk juu nagu. Mommy`s little pink angel is special =)

I`ve had it wz men who don`t like my piglet.

Also, I`ve had it wz men who dislike my hairstyle.

Et nagu kõigepealt kukub kusagilt sülle suur õnn, kes ütleb, et "Mina blondidega ei käi. Kui sa end nüüd blondeerima hakkad, siis mina küll ei tea, mis saab." Ja seejärel kukub sülle järgmine õnn, kes ütleb, et "Mulle meeldib, kui sa oled blond. Ära värvi juukseid teist värvi" ja kui ma seda ikkagi teen, hakkab käituma, nagu eelminegi. Käitumiste ühisnimetaja? "Kakaauk" nagu Kar ütleb.

Tekib küsimus, et kas mina olen idioodistumas, sest ma eeldan, et ma meeldin inimestele oma sisemuse mitte välimuse poolest? Või on mõned teatud meessoost isikud idioodid, sest nad arvavad, et leiavad oma õnne kellegi juuksevärvist?

Mõned aastad tagasi sai Tartus minu Riiamäe korteris seltskonnaga Imagot mängitud. Ma ei mäleta, kes kõik need inimesed olid, aga seda mäletan kindlalt, et mu õde Ruu oli nende seas. Ma ei mäleta ka seda, mis küsimus see oli, aga igatahes oli see minu kohta ja kõik peale ühe isiku pluss minu vastasid, et "Carry on fööniks". Seletati siis tollele ühele ja mulle, et miks Carry on fööniks. Ma tol ajal veel ei saanud sellest ise päris täpselt aru, miks nad mind nii kangesti selleks linnuks tembeldada tahavad, aga täna tundub, et mõistan.

Mina, kes ma omale last veel ei tahtnud, sain selle mõnes mõttes varem, kui planeeritud.
Laste kasvatamine ON töö ja häbi neile, kes julgevad väita vastupidist.

Selle ja muude eelmiste nädalate juhtumite valguses olen jätkuvalt veendunud, et iga asi siin ilmas on millekski vajalik. Paarinädalase seedeprotsessi tulemusena olen aru saanud, mis on tähtis ja mis mitte.
Kes on oluline ja kes mitte.

Parabool keeras end känaki! nõgusaks ja mina olen taas poolel teel mäkke. Isegi, kui inimene peab väga järsu kallakuga mäest üles rühkima, on see ilmselt poole meeldivam tegevus kui täiskäigul mäest alla jooksmine...

Aga seda ma ütlen küll, et head ema minust ilmselt ei saaks. Vähemalt esimeste nädalate näidete varal mitte.

Tulime põnniga lasteaiast, eksole. Lasteaia välisuksest autoni saamine võtab aega kolmveerand tundi, eksole. Sest kõik need ronimispuud ja liumäed ja kiiged on ju vaja läbi käia, eksole. Vahetult enne väravat sibab pisike mardikas ühe suurte silmadega võrguga varustatud ronimispuu juurde ja kribib üles. Paari hetke möödudes hakkab alla tahtma (as usual). Sirutab käed minu poole ja palub, et aidaku mina tema sealt alla. Kuna tegemist on põhimõtteliselt väikese ahvipärdikuga, kes pärast sündimist vist esimese asjana kuhugi riiuli otsa ronis, ütlen mina talle, et "no proovi ise, küll sa saad. Alati oled ju ise saanud. Hakka vaikselt tulema ja ma juhendan."
Mis juhtub?
Juhtub see, et mardikas ütleb "okei", keerab selja minu poole ja hakkab oma pisikese jalakesega kusagilt altpoolt mõne silmuse äärt otsima, kuhu seda jalakest toetada. Kobab tükk aega õhus kuni leiabki. Asetab oma jalakese sinna peale, nihutab põlved ronimismaja ääre pealt ära ja hakkab teise jalaga õhus kobama. Aga kõik, kes on kunagi sõjaväes käinud või mõne sellise võrgu peal ronima juhtunud, teavad, kui tricky selline asjandus võib olla. See ju kõigub ja kui sa oled nii pisike, et oma jope äärest üle ega ümbert ei näe, siis võib see üpris keeruline ülesanne olla. Jälgin toimuvat nii umbes 5 meetri kauguselt. Korraks käib mõte peast läbi küll, et äkki kukub. No aga miks ta peaks kukkuma? Ta on ju ometi tark pisike laps ja saab aru, et enne käsi lahti ei lase, kui jalal toetuspind olemas. Hoian end tagasi, et talle mitte appi minna. Laps võiks ju olla võimalikult iseseisev, kas pole?
Laps ongi väga iseseisev ja püüab täiega. Vehib jalaga õhus ja püüab köit tabada. Aga ronimismaja põranda äär, kust ta kinni hoiab, on liivane ja pisikesed käekesed hakkavad libisema. Laps saab aru, et ta peab selle jala RUTTU kuhugi ära paigutama enne, kui enam kusagilt kinni hoida pole. She takes her chances ja asetab oma kaheksasentimeetrise jala... õhku. Ehk siis silmusest otse läbi. Käed libisevad lahti, laps kukub pool meetrit allapoole, takerdub kingapidi sellesama silmuse ääre külge, taevas ja maa vahetavad kohad ning ta kukub näoli liiva sisse. See, et mina kohale torman ja juhtunut kahetsen, ei tee seda olematuks. Laps nutab, suu, silmad ja nina liiva täis.

Kuidas saada massive kogus liiva kaheaastase suust välja?
Me õpime sülitama. Suur Õde õpetab. Lasteaeda remontivad töömehed vaatavad, nagu see oleks mingi spektaakel. Esimesed süljenired maabuvad nutuga pooleks tibukollase jope peal. Järgmiste ajal me juba teame, et tuleb end pisut ettepoole kallutada. Seekord lõpeb kõik hästi. Kusagilt midagi katki pole, ehmatusega koos kaob ka nutt, silmad pühitakse kuivaks ja pisike poolemeetrine inimene tatsab rõõmsalt auto poole.

Aga minusugune vist küll väikeseid lapsi ei tohiks omada. Et tuleb laps tuppa ja ütleb, et suured poisid andsid peksa, ja mina vastan, et "viruta siis vastu"?

Loo moraal: väikesed inimesed ei pea alati ise kõigega hakkama saama - vahetevahel läheb ka suure inimese abi vaja. Ja suur inimene võiks piisavalt tark olla ja sellest aru saada. Rumal suur inimene.

Life aint always beautiful
Sometimes it's just plain hard
Life can knock you down, it can break your heart

Life aint always beautiful
You think you're on your way
And it's just a dead end road at the end of the day

But the struggles make you stronger
And the changes make you wise
And happiness has its own way of taking it's sweet time

No, life aint always beautiful
Tears will fall sometimes
Life aint always beautiful
But it's a beautiful ride

Life aint always beautiful
Some days I miss your smile
I get tired of walkin all these lonely miles
And I wish for just one minute
I could see your pretty face
Guess I can dream, but life don’t work that way

No, life aint always beautiful
But I know that I'll be fine
Hey, life aint always beautiful
But it's a beautiful ride

What a beautiful ride...



Gary Allan "Life Aint Always Beautiful"

"Emme! Emme, äla nutaa! Emmeee, nuuska. Nuuska, emme!!" nõuab kaheaastane häälekalt, tormab ema poole ja tirib oma kleidisaba emale nuuskamiseks. Ema on aga kõrgel, omas maailmas. Kaheaastane tirib kleidisaba aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni kleit sootuks seljast tuleb. Ta ise on nüüd porgandpaljas, aga ema on lõpuks poolele teele vastu tulnud ning nuuskab oma nina rohelisse, valgete tikitud jänkukestega kleiti. Kaheaastane jääb rahule ja tatsab kahekümnenelja-aastase juurde: "TANtsimeee! Tantsimeeee!!" nõuab ta. Tantsimine tähendab seda, et teda tuleb keerutada. Lõputult.

Kui ma nüüd vahepeal pikalt ei kirjuta, siis pole hullu. Mina saan alati hakkama.

Igatsen teie kõigi järele.

Pipi Pikksukk

Täna hommikul sõitsin olude sunnil tööle trolliga. Vahetult enne väljumist pööras minu ees seisev vanem soliidselt ja maitsekalt riides hoolitsetud memm end näoga täiesti minu poole ning lausus: "See pole küll minu, vanainimese asi, aga... ilusad juuksed olete omale teinud." Seejärel sulges mammi hetkeks silmad, ohkas ja ütles pooli hääli: "Noorus."

Armas on see, et mammi oli mammi, eakest juba üksjagu, kuid leidis siiski, et mu sonks on ilus. Ma arvan, et ma meenutasin talle teda ennast noorest peast. Võibolla oli tema üks nendest noortest naistest, kes ajal, mil moes (loe: absolute must) olid pikad juuksed, lõikas omale ühel hetkel bob`i =)

Rõõmsad ja heasoovlikud vanainimesed on ühed kõige armsamatest momentidest elus. Leian ma.