Hästi vahva nagu, et keegi hotellikülalistest on meie korruse lifti ukse ette kusnud. Kaks korrust allpool on keegi trepile piimasuppi oksendanud. Vähemalt 1,75 meetri kõrguselt näeb see välja nagu piimasupp, mina ei läind ka lähemalt inspekteerima, et misasi see siis ikkagi on.

Üleeile jooksis mulle tollesama trepi peal vastu paljas mees (jope oli tal siiski seljas, kuigi eest lahti), tossud näpus. Väga suure hooga tormas trepist üles, nagu põgeneks kellegi eest. Mind nähes ta vist ehmatas, sest komistas oma paljaste jalgadega trepiastme taha ja kukkus põlvili. Karjatas valust (seega ta vist ei saanud olla laksu all, kuigi silmad + liigutused + asjaolu, et ta oli külmale ilmale vaatamata suht õhukeselt riides, viitasid sellele) ja vajus sinnasamma istuli. Röökis valjul häälel: "Issand, kui .... tüdruk!" (punktiiriga asendatud sõna oli positiivse tähendusega, kuid kõlades sellise inimese suust natuke kaheldava väärtusega). Mina astusin edasi, sest turvameest meil hotellis enam pole ja omaenese äässi hoidmine on igaühe enda asi.

Paar nädalat tagasi kõndis mulle kontorisse sisse üks väga eriskummaliste silmadega mees (loe: joobes JA narkouimas), kes end viisakalt tutvustas kui hotellikülalist ning küsis, ega ma ei tahaks talle oma telefoni laenata. Kuna ta oli kampsunis ja sokkis, võib tõepoolest arvata, et tegemist oli hotellikülalisega, kuid oma telefoni talle laenata ei soovinud ma sellegipoolest. Onu sokkis hotellikülastaja pakkus, et tema annab mulle oma telefoninumbri. Ma kostsin talle vastuseks, et sänks, aga mul on telefonis juba niigi üleliia palju igast telefoninumbreid. Seejärel küsis sokkis hotellikülaline, kas ma talle oma akulaadijat saaksin siis laenata. Kuna tööpäev oli lõppenud ja ma olin oofissis üksi, koridoris polnud enam kedagi peale koristaja (aga tol momendil ma ei teadnud, et seal ÜLDSE kedagi viibib), onu silmad vilasid kuidagi kahtlaselt mööda meie printereid ja makke ringi ning mul oli niikuinii kaks akulaadijat, tegin Eesti Haigekassa raha kokkuhoidva otsuse ja laenasin sokkis onule oma akulaadijat. Leppisime kokku, et kui ta oma telefoni laetud saab, jätab laadija retseptsiooni. Muidugimõista seda seal järgmisel hommikul polnud. Ainuke asi, mida ma kogu selle loo juures kahetsen on see, et ma andsin talle lolli peaga kiirlaadija, mitte selle, mis viis tundi akut täis laeb. Kuladikulat, ma ütlen.

TÕNIS BITTMAN ON SAVISAARE SOHIPOEG!!

Palun, siin on teile tubli kamalutäis leimi!

Jälk-jälk-jälk-jälk-jälk oli seda "intervjuud" vaadata. Mul on öelda ainult üht: de-ma-goo-gi-a. Vaene Kiur pidi vahepeal peaaegu et nutma hakkama. Paratamatult meenus kuus-seitse aastat tagasi toimunud korteriskandaal, kuhu muude meeste kõrval oli segatud ka Elmar Sepp. Mina, kes ma jätan omale alati u. 20% kahtlemisruumi, mõtlesin toona, kas on ikka päris kindel, et Elmar Sepp on pätt. Mu vanaema kommenteeris seda aga nii, et: "Vaata, milline ta välja näeb! Nii kole inimene ei saagi häid mõtteid mõelda ega ausalt äri teha." Ebaõiglane, nagu see mõte alguses ka tundus, Bittmani jälgides veendusin selles ka ise.

Mitte just kõige meeldivama välimusega inimene võib oma välimuse omaenese sisemuse ja jutu abil muuta vägagi meeldivaks. Risti vastupidi on ka väga võimalik. Et imeilus inimene keerab siukse essu kokku, et tema näolapp seostub teistel automaatselt halbade märksõnadega.

Ja teate, kui ma sain teada, et too Bittman on Sepaga seotud... ma ei imestanud ka.


Ma tõsiselt pelgan, et mul ei tule täna magama minnes und. Et hirmuunenägu tuleb hoopis. Kole, kole, INETU mees. Vuihh, loll ka veel.
Ebaviisakas, ilma igasuguse respektita kaasvestleja suhtes. Rõvedalt üleoleva irvega. Paha hakkas.

Poleks iial uskunud, et ma midagi sellist ütlen...

Ja poleks iial uskunud, et miski suudab mind sellist jälestust ja põlgust tundma panna...

Trükin siia ümber Kaur Kenderi ütluse tänasest Eesti Ekspressi artiklist "Kas lapsed või karjäär?": ...Mis puutub aga sakslaste või eestlaste kestmisse... mina ei tea, kas ühe rahvuse ülim idee saab ikka olla raha eest sigimine ja tõutunnuste (milleks on näiteks keel) igavene edasikandmine. Selline eesmärk sobib lehmakarjale.

Kender on ropu suuga poiss küll, aga see-eest oskab asju nii hingematvalt ilusasti otse ja ausalt välja öelda.

Pigs are perfectly able to negotiate

"Tule nüüd õue," ütlen mina

"Brööh-brökogöökk," ütleb siga

"Näe, krõbusk!" ütlen mina ja viskan meelituseks koerakrõbina ukselävest nii umbes meetri kaugusele.

Siga tunnistab tuimalt krõbuskit ja vaatab seejärel pika pilguga mulle otsa.

"Nohh, Rafi, KRÕBUSK! Tule nüüd! Tule nüüd ÕUE! ÕUE nohh, tule nüüd!"

Siga tõstab ühe jala üle lävepaku, aga tõmbab selle siis kiiresti tagasi ja jääb endisesse kohta seisma nagu kipskuju.

"Rafi, kammoon! Ma saan aru, et libe on, aga me ei saa ju sellepärast õues käimata jätta. Tule nüüd, hops nohh, jah on jahh tuul ka, aga käime sipsniuhti ära ja siis lähme sooja tuppa tagasi. Õues on mõnna - värske õhk ja puha!" püüan mina oma lemmiklooma õueminemise kasulikkuses veenda.

Notsusel on ees täpselt selline ilme, mille alla, juhul, kui see oleks illustratsioon raamatus, oleks kirjutatud: "I just couldn`t care less."

"Tibu, ole nüüd kallis, tule lähme õue, ole tubli poiss, eksole? Kalla-kalla põssakene. Tibukene, lähme nüüd," üritan mina siga meelitada.

Siga, vana põrsas, teeb näo, nagu ta ei kuuleks ja nühib kärsaga vastu uksematti.

"Rafi, näe - teine krõbusk veel!" hüüan mina entusiastlikult ja viskan viimases lootuses eelmise krõbuski kõrvale teisegi.

Siga liigub välgukiirusel paigast, pistab krõbuskid pintslisse, liputab saba ja suundub rahulolevalt muruplatsi poole.

Ja nii igal hommikul ja õhtul ka. Vanasti leppis ta halva ilma korral õue minnes ühe krõbuskiga, aga nüüd, kus ta ükspäev nägi, et ma poekotist mitu suurt pakki koerakrõbinaid kappi tõstsin, ei liiguta ta ennast enam mingi ühe näruse krõbina pärast.

Varsti ma saadan ta töötajate enesekehtestamiskursustele loenguid andma.

Järgnev lugu on pühendatud tütarlapsele, kes astus reedel Prive-s minu kõrvale ja ütles siira rõõmuga näos, et "sul pole ühenduskohti üldse näha" (jah, ma tõesti arvasin, et ta vihjab mu IQ-le... et nagu pikad juhtmed ja nii edasi, aga nagu selgus, arvas ta hoopis, et mul on juuksepikendused).


Stupid girls, stupid girls, stupid girls...

Maybe if I act like that, that guy will call me back
Porno paparazzi girl, I don't wanna be a stupid girl

Go to Fred Segal, you'll find them there
Laughing loud so all the little people stare
Looking for a daddy to pay for the champagne (drop a name)
What happened to the dreams of a girl president
She's dancing in the video next to 50 Cent
They travel in packs of two or three
With their itsy bitsy doggies and their teeny-weeny tees

Where, oh where, have the smart people gone?
Oh where, oh where could they be?

Maybe if I act like that, that guy will call me back
Porno paparazzi girl, I don't wanna be a stupid girl
Maybe if I act like that, flipping my blonde hair back
Push up my bra like that, I don't wanna be a stupid girl

Disease's growing, it's epidemic
I'm scared that there ain't a cure
The world believes it and I'm going crazy
I cannot take any more
I'm so glad that I'll never fit in
That will never be me
Outcasts and girls with ambition
That's what I wanna see

Disasters all around
World despaired
Their only concern
Will they fuck up my hair?

Pink: Oh my god you guys, I totally had more than 300 calories today
That was so not sexy....no
Girl wz the toothbrush:[Vomits]
Pink: Oh, good one, can I borrow that? [Vomits] I WILL BE SKINNY!

Pretty will you fuck me girl, silly as a lucky girl
Pull my head and suck it girl, stupid girl!
Pretty would you fuck me girl, silly as a lucky girl
Pull my head and suck it girl, stupid girl!

Maybe if I act like that, that guy will call me back
Porno paparazzi girl, I dont wanna be a stupid girl
Maybe if I act like that, flipping my blonde hair back
Push up my bra like that, I don't wanna be a stupid girl



Selgitus: Fred Segal on Hollywoodi staaride (a peamiselt wannabe-de) põhiline juuskur-kosmeetik käima koht.
Lugu on by Pink (naine, kellel on alati midagi arukat öelda ja kelle diktsioon on super).
Ja minul ei ole juuksepikendused.

Lugu on kõige etem kuulata muidugi koos näitlikustava (ja mõnusalt humoorika) videoga, mida saab näiteks Yahoo-st.

Kummaline, kuidas lõhnad inimestele mõjuvad. Täna hommikul töö juures nii umbes kaks minutit pärast seda, kui ma olin oma laua taha maandunud, tuli minu kõrvale seisma üks isik. Möödus veel 20 sekundit ja mu esialgne võrdlemisi hea tuju oli korraga väga paha. Palju ei puudunud, et ma oleks kärkima ja paukuma hakanud. Inimene läks mu laua juurest minema ja mul hakkas kohe märgatavalt parem olla. Natu aja pärast läksin tema tuppa ja nagu naksti, tuju jälle halb. Milles siis asi? Kõigepealt sain aru, et mulle ei meeldi too parfüümipilv, mis tema ümber hõljus. Aga mu teisepoole "firmalõhn" ei meeldi mulle samuti absoluutselt, nii et milles siiski probleem? Pärisin lõpuks inimese käest tolle lõhna nime ja sain teada, et tegemist on ühe Calvin Kleini lõhnaga. Bingo nohh! Minu jaoks seostub see lõhn ühe väga konkreetse isikuga, kellega lävisin suhteliselt pikka aega ja kes on minu jaoks... nohh, ütleme viisakalt, et "ebameeldiv".

Kohe meenusid ka teised lõhnadega seotud mälestused ja tunded.

Kuidas ma sain teisepoole käest sünnipäevakaardi, mis juba ümbrikust välja võtmata lõhnas objektiivselt hästi, aga subjektiivselt ebameeldivalt. Ja kui ma nina kaardi sisse surusin, siis tundsin kohe ära, et ega see eriti midagi muud olla ei saa, kui teisepoole parfüüm, mida ta ise kõrgelt hindab (ja mida ta ka ilmselt arvab minule meeldivat). Igaks juhuks küsisin üle, et kle, kas sa spreisid mu õnnitluskaardi millegagi üle? Ütles, et oli väheke lõhna piserdand peale jahh. Sellepärast siis oligi mõnes kohas tint natu laiali...

Kuidas ühe teise tuntud firma lõhnaõli tester on mul juba viis aastat märkmiku vahel (see on selline kahepoolne tester, kust lõhn ära ei kao) ja millele vahetevahel peale sattudes ja seda nuusutades tekivad kohe a) turvatunne b) uhkus c) igatsus. Jah, see parfüüm oli ka ühe kalli inimese "firmalõhn". Need tunded tekivad more or less ka siis, kui mõni minu läheduses viibiv isik on seda lõhna kasutanud.

Kuidas ma aastaid tagasi Nuweibas olles ära armusin. Kõrbemaastikku ja ilma ja rannaelusse ja ühte kohalikku pruunisilmsesse. Ja kuidas ma sama reisi ajal Dahabisse sattudes ühes õlide poes (lõhnaõlide ikka - sealsed lõhnad ongi õlivormis) avastasin selle ühe ja ainsa lõhna, mis sobis mulle nagu rusikas silmaauku. See oli nagu raamatutes kirjeldatud teise inimese "äratundmine". Minu puhul siis lõhna äratundmine. Muidugi ma ostsin selle. Terve suure juraka purgitäie, millest (kuna ta on õli vormis eksole) jätkub tõenäoliselt minu elu lõpuni. Ja nüüd, iga kord, kui ma seda lõhna üks kuu aega ei kasuta vahepeal ja siis uuesti purgi avan, vallutavad (jah, vallutamine on täpselt see õige sõna) mind uuesti täpselt needsamad emotsioonid ja tunded, mis sellel reisil. Ükskõik, kus ma parasjagu viibin või millega ma tegelen. Kummaline on see, et ma ei tunne siis mitte ainult selle õli lõhna, vaid ka liiva, soolase vee, sellel reisil kasutatud päikesekaitsekreemi, päikese all küpsetatud kebabi, guaavamahla, shisha, rannamattide, kõrbe ja kaljude lõhna =) Kogu see kompott annab kokku nukra igatsuse segatuna rõõmsa rahuloluga. Ma tõesti ei oska seda etemini seletada. Ei aita ka see, kui teile purgi nina alla pistaksin, et nohh, nuusuta ja saa ise aru =) See lõhn liigutab mind. Sealt, kusiganes ma seda nuusutan otse Egiptusesse. Maagiline.

Kuulsin kunagi ühte tarkusetera. See kõlas umbes nii, et kui keegi, kes teile palju tähendab, sureb, ei nuta ega kurvasta te mitte kaas- või kahjutundest surnu vastu, vaid hoopis haletsusest enda vastu. Sa nutad, sest sa haletsed iseennast, sest sul on endast kahju, et sa oma kallist ilma jäid.

Ma pole selle tarkuseteraga siiani leppida suutnud. Liiga karm tõde minu jaoks ilmselt.

Kõigepealt ütleb ta sulle, et ta tahab, et sa oleksid tema laste ema.
Seejärel ütleb ta sulle, et tema jaoks oled sa kümme punkti kümnest.
Aga kui sina tõstad hädakisa, et sa ei taha veel tittede peale mõtelda, vaatab tema sulle suurte silmadega otsa ja ütleb, et "sellistel teemadel arutlemiseks peaksid kaks inimest teineteisesse armunud olema".
Mida kuradit nagu?

Üks tuttav ütles eile, et tema arvates ei tule kolmas maailmasõda mitte moslemite ja kristlaste, vaid naiste ja meeste vahel. Ma arvan, et tal on tuline õigus.

Bang-bang, he shot me down
Bang-bang, I hit the ground
Bang-bang, that awful sound
Bang-bang, my baby shot me down

Selle nädala mees nr. 1 - Denzel Washington

Selle nädala mees nr. 2 - Don Cheadle

No kui lihtsaks saab seda veel teha...?

You got a fast car
I want a ticket to anywhere
Maybe we make a deal
Maybe together we can get somewhere

Anyplace is better
Starting from zero got nothing to lose
Maybe we’ll make something
But me myself I got nothing to prove

You got a fast car
And I got a plan to get us out of here
I been working at the convenience store
Managed to save just a little bit of money
We won’t have to drive too far
Just ’cross the border and into the city
You and I can both get jobs
And finally see what it means to be living

You see my old man’s got a problem
He live with the bottle that’s the way it is
He says his body’s too old for working
I say his body’s too young to look like his
My mama went off and left him
She wanted more from life than he could give
I said somebody’s got to take care of him
So I quit school and that’s what I did

You got a fast car
But is it fast enough so we can fly away
We gotta make a decision
We leave tonight or live and die this way

So remember we were driving driving in your car
The speed so fast I felt like I was drunk
City lights lay out before us
And your arm felt nice wrapped ’round my shoulder
And I had a feeling that I belonged
And I had a feeling I could be someone, be someone, be someone

You got a fast car
And we go cruising to entertain ourselves
You still ain’t got a job
And I work in a market as a checkout girl
I know things will get better
You’ll find work and I’ll get promoted
We’ll move out of the shelter
Buy a big house and live in the suburbs

So remember we were driving driving in your car
The speed so fast I felt like I was drunk
City lights lay out before us
And your arm felt nice wrapped ’round my shoulder
And I had a feeling that I belonged
And I had a feeling I could be someone, be someone, be someone

You got a fast car
And I got a job that pays all our bills
You stay out drinking late at the bar
See more of your friends than you do of your kids
I’d always hoped for better
Thought maybe together you and me would find it
I got no plans I ain’t going nowhere
So take your fast car and keep on driving

So remember we were driving driving in your car
The speed so fast I felt like I was drunk
City lights lay out before us
And your arm felt nice wrapped ’round my shoulder
And I had a feeling that I belonged
And I had a feeling I could be someone, be someone, be someone

You got a fast car
But is it fast enough so you can fly away
You gotta make a decision
You leave tonight or live and die this way

Tracy Chapman - Fast Car

Kõik lood kahjuks ei ole alati õnneliku lõpuga. Sellest hoolimata ma unistan iga päev, kuidas tuleb keegi, kes kutsub mu road-tripile =) Auto on, natuke bensuraha on ka, kuidagi kusagil ikka hakkama saab... "Maybe together we can fly away..."

Võibolla ongi minusugusel koeral parem ilma peremeheta olla. Pool süda peos pidavat olema etem kui terve süda katusel...

Järgneb tavasivaatev meenutus poolteist nädal aega tagasi juhtunule, mis tõestab ilmekalt, et ma olen rassist.

Amsterdami lennujaamas boarding passi selle jaoks spetsiaalselt ettenähtud masinast läbi lastes jäi minu pilet kinni. Tädi lennujaamatädi kukkus kohe masina kallal sahmima, üritades piletit kõigepealt sabapidi masinast välja sikutada, mille ebaõnnestumise järel hakkas ta oma üliperfektse lennujaamateenindajatädi maniküüriga toda masinat lahti kakkuma. Oli piisavalt naljakas. Samas oli natuke nukker ka, sest lennuki peale tahtsid saada oma 200 inimest, lennuki väljumine oli juba niigi hilinenud ja mina olin järjekorras alles neljas. Tädi muudkui puhkis ja ohkis, sest ta oli selline pisikest kasvu, masin oli peaaegu sama suur kui tädi ja ei tahtnud minu piletit kuidagi kätte anda. Ilma piletikontsuta aga lennukisse ei lasta.

Pilet piletiks, aga minu selja taga seisis sabas üks mustanahaline onu, kes jälgis (nagu ka ülejäänud 195 inimest) tädi lennujaamatädi ponnistusi, muheles ja lausus mulle maheda bassihäälega: "I can see you bring good luck, eh?". Kuna onu mustanahaline nägi väga veetlev välja ning kandis shikki pikka musta mantlit ja võluvat naeratust, sattusin mina (kogenematu nagu ma olen inimsuhtluse osas, eksole, hööhh-höööhh) pabinasse, ühmasin midagi vastuseks ja punastasin hoolega. Külmas lennujaamas hakkas kuidagi väga palav järsku.

Tädi lennujaamatädi püüdlused minu piletikontsu osas kandsid lõpuks vilja ja saba sai taas liikuma hakata. Lennukisse sisenedes jäi toosama onu mustanahaline mu ees seisma ja hakkas oma kodinaid pagasiriiulile toppima. Tema nimelt lendas äriklassis. Seisin ja jälgisin tema tegutsemist, endal ilme nagu jõulukuuse ees seisval lapsel. Issand, kui ilus! Ja nii tugev ka veel =) Ilma igasuguse kõrvalise abita tõstis oma suure kohvri pea kohale ja paigutas kenasti ära. Uuu, ilus tugev neeger, märri miii! =)

Oma koha peale maabudes mõtisklesin tubli mitu minutit selle peale, kas ma oleksin sellise jõuluvanaootuse näoga seisnud seal eespool, kui onu mustanahalise asemel oleks mu ees seisma jäänud onu valgenahaline. Ma arvan, et mitte. Ütleme nii, et ma olen peaaegu et sada protsenti kindel, et ei. Rassist, tähendab. Kas jah?

Nõustub keegi minuga selles osas, et lennujaamad on ühed kõige romantilisemad paigad maailmas? Sõidad näiteks liikuva trepi peal mõnest nägusast meesterahvast mööda: tema naeratab, sina naeratad, tema naeratab veel rohkem, sina muigad ja pöörad näo ära, aga ainult selleks, et trepiastmete kohakuti jõudes silmad uuesti sinnapoole suunata ja tabada tema näol küsivat ilmet. Sina libistad pilgu häbelikult oma kinganinadele ja mõne sekundi pärast paneb miski sind selja taha vaatama ning otse loomulikult küünitab temagi, kael õieli... ja mõlemad mõtlevad, et "issand kui lahe, läheks teeks kuidagi tutvust", kuigi reeglina kumbki ei tee seda. Chances are, et sa näed seda inimest esimest ja viimast korda elus ja kuigi keemia toimib ka üheksa meetri kauguselt, ei võta kumbki midagi ette. Inimesed on vahetevahel ikka nii arad. Aga romantiline on see kõik sellegipoolest. Sada küünalt ja sületäied roose ei kaalu üles ühtegi minu eskalaatoriromantilist hetke =)

Ma soovin, et oleks üksainuski meessoost inimene, kellele ma võiksin usaldada oma meiliboksi passa ja olla stoo pratsjent kindel, et ta mingit käkki kokku ei keera. Praegu mulle küll ei meenu, et mul mõni selline meessoost tuttav oleks. Ja ma olen selle peale juba kaks ja pool minutit mõtelnud...

Fruit Rush. Te jätke see nimi omale meelde. FRUIT RUSH. Mangomaitseline. Tegemist on maailma parima joogiga, mida toodetakse Brasiilias, osta saab aga Schipoli lennujaamast. Kindlasti saab seda mujaltki osta, aga minu esmatutvus tolle taevaliku joogiga algas just sealt. Kui ma oleksin miljokas, siis minu "isiklikuks miljokakiiksuks" oleks raudselt iganädalane mahlatrip Amsterdami. Või Brasiiliasse ;)
Ma ei püüagi siin kirjeldada, KUI hea ja maitsev ja janukustutav see mahl on, seda peab ise proovima ja kogema. Paarike, kes lennujaamas minu kõrval pingil istus, kui ma purgi avasin ja esimesed sõõmud võtsin, naersid ja ütlesid, et see olevat välja näinud nagu mahlareklaam (elasin end vist mahla peal liiga agaralt välja...). Igatahes nüüd ma tean, millises suunas joosta järgmisel korral, kui mind Amsterdami lennujaamas lahti lastakse =)

Kui ma olin 16 saanud, lausus üks mu vanemapoolsem meessoost tuttav kuldsed sõnad: "Money makes the world go round. The sooner you understand it the better.". Kuna ma olen aeglase mõtlemisega, pole see "püha tõde" mulle siiani kohale jõudnud. Mina, vana tumba, arvan ikka veel, et armastus kõik asjad siin ilmas liikuma paneb.

Haige olen. Linnugripis. Sellepärast polegi kirjutanud. Kui keegi teada tahab, mis tunne on linnugrippi põdeda, astuge läbi!

Ma sain sellega hakkama - ma muutsin oma tähne. Hunt jättis halli värvi sinnapaika, nii–öelda. On too, kes seda nõudis, tulemusega rahul? Muidugi mitte. Esitab aga uusi nõudmisi. Lihtne elu.

Ohh, appi, minu püüdlusi ei hinnata piisavalt kõrgelt. Motivatsioonikriis. Nutt ja hala ja midagi veel. Vähemalt oskab ta ahjus häid vorstikesi küpsetada. Inimesi tuleb hinnata nende heade külgede järgi, right?

Eile käisime Cocoa Rooms'is, Manchesteris. See koht on supadupa parim!! Tegemist on restoran-baariga, mille ülemisel korrusel asuv restoraniosa on väga maitsekalt kujundatud. Selline üheaegselt klassikaliselt pidulik ja modernne. Riskides kõlada natu naiivsena, ütlen ka, et "hästi ilus". Baariosa, mis asub alumisel korrusel, on mõnusalt sopiline ja samuti superhea disaineritööga. Esimest korda elus tundsin end nii restos kui baaris täiesti kodus, aga samas jäi alles too thrill, mis tekib, kui kuhugi hästi fancy-sse kohta minna.
Ja mis on selle paiga juures parim? Mõlemad korrused on suitsuvabad. Meaning, et selles hoones lihtsalt ei tossutata ja kõik. Söömine ja tantsimine võib ka meie tänapäevases maailmas tervislik olla...
Muss saundis ka kuidagi teisiti, kui ei pidanud koguaeg valveseisangus püsima (et keegi oma neetud koniga sulle riietesse ei jookseks) või iga natukese aja tagant kohta vahetama (sest keegi idikas platseerus su kõrvallauda eesmärgiga kasutada sealset tuhatoosi). Suitsuvabas kohas on NIIIII palju parem pidutseda.


P.S. Ärge raisake oma raha Yorkshire'i pudingu peale - see pole teie raha väärt. Ja kui juhtub, et teile seda tasuta pakutakse, siis raputage pead - see roog pole teie aega ja maitsemeeli väärt. Iu. Rõve asi.