Where does the karma begin and where does it end?

Kas see, kui kellelegi on kunagi mõõtmatutes kogustes liiga tehtud, annab talle õiguse suhtuda hoolimatult kolmandatesse isikutesse? On minevikus juhtunu vabandus olevikule ning kui jah, siis mil määral? Tohin ma oma sigatsemisi vabandada sellega, et keegi kunagi minu ära rikkus?

Paratamatult tundub, et jama, mis lainetena minuni jõuab, oleks justnagu vääriline palk nende jamade eest, mis ma ise senise elu jooksul kokku olen keeranud. Aga kas mul on õigus tõsta näpp püsti ja öelda, et vabandage, aga mina käitusin sitasti sellepärast, mis juhtus minuga enne seda, kui ma hakkasin inimestele poolkogemata haiget tegema? Ja kas see keegi teine saab oma karmavõla samamoodi ringiga tasutud nagu mina praegu selle eest, milles ma enda arvates isegi kuigivõrd süüdi pole ja mis juhtus justkui teadmatusest, oskamatusest, möödaminnes?
On karma kõikvõimas ja mõõtmatult tark või läheb tal vahel loendamine sassi? Peaksin ma kuhugi kaebuse esitama või püsima vakka ja eeldama, et kõik, mis tuleb, olen kuhjaga ära teeninud?
Piirdub asi praeguse eluga või peame me arvestama ka eelmistega? Kui praeguste viperuste eest tundub seda kõike liiga palju, siis kes kurat ma eelmises elus olin?

Ma ei tea seda ja ilmselt ei saa ka kunagi teadma. Aga ma olen aru saanud paarist muust aspektist, mille taha inimesed järjekindlalt koperdavat näivad:

Hurting other souls never cured anyone.

A little hurt goes a long way... and then comes back to hit you flat in the face.

***

It ends right here. Ma teen kõik endast oleneva, et see saast siit uuele ringile ei läheks.



Tristan Garner - Give Love. Muttonheads vs. Alexandre Auger Mix.

Maailma kõige mõnusam emotsioon tekib siis, kui kõndida mööda oma kõrges lehehunnikus mõnuga ringituulavast seast, seisatada, hõigata teda korraks ning siga tõstab pea üles, vaatab sulle otsa ja liputab saba nii et valgete harjastega sabatutt käib plapp-plapp-plapp vastu lehti =) Või kui temalt siis küsida, et "nohh, mõne tõru ka leidsid?" ja roosa kullake rõõmsalt "trööhhkk!" vastab, endal sära silmis =)

Või siis see, kui võõrad koerad, kellele ei ole soovitav silmagi vaadata, kuna nad muutuvad kohe tigedaks, tulevad, oma peakese sulle vastu jalga toetavad ja keelduvad edasi kõndimast seni, kuni nende omanikud esitavad küsimuse, et "kas jääd nüüd oma uue perenaise juurde?" =)

Loomad on vahvad ja seda enam meeldib mulle Layla ettepanek kasutada vähemalt osa meie üle piiiiiiika aja lõpuks väljanõutud võlatagastusest koduta kutside hüvanguks. Mulle meeldib, et mul on nii toredad, heasüdamlikud ja omakasupüüdmatud sõbrad! Wuff!! =)

Rubriigist "mida te ei teadnud, aga võibolla sooviksite teada"

Eriarstile oli vaja minna. Perearst andis saatekirja. Helistasin vastava asutuse registratuuri, et aeg kinni panna ja nagu viimasel ajal kombeks, sain vastuseks, et esimene n.ö. tasuta aeg (ehk siis see, mille visiiditasu on 50 krooni) on ei rohkem ega vähem kui nelja kuu pärast, aga juhul, kui ma olen nõus maksma visiiditasu (!) 215 krooni, pääsen vastuvõtule kiiremini ehk kahe kuu pärast. 215 krooni ei ole muidugi midagi võrrelduna nende viiesajakrooniste visiiditasudega, mida ma oma põlve pärast olen pidanud maksma ning kuna ma olen jätkuvalt kindlal veendumusel, et tervise puhul on alati parem variant maksta kohe ja natuke kui hiljem ja juba oluliselt rohkem kui natuke, nõustusin registratuuritöötaja pakutud suurema visiiditasuga. Arvasin, et sellega ebameeldivad üllatused lõppevad.

Aga oh ei. Edasine oli kohati isegi naljakas. Kõigepealt teatas tädi arstitädi mulle täna, kui need kaks kuud tasulist järjekorda lõpuks ümber olid saanud ja ma rõõmsalt tema kabineti toolil maandusin, tõsise näoga, et tjahh, selle hädaga oleks vaja teha üsna mitu uuringut. Aga nimetatud uuringud maksavad mitmeid tuhandeid kroone. Ja - pange nüüd tähele - kuna mina saabusin tema juurde tasulisest järjekorrast, pean ma ka need uuringud ise kinni maksma. Ehk siis teisipidi panduna - oleksin ma viitsinud kannatada veel kaks kuud, et saada tema vastuvõtule n.ö. tavalises järjekorras, oleks haigekassa tasunud minu uuringute eest. Ei aidanud minu selgitavad kommentaarid ega ebalevad küsimused, et ee...ää...ööö mul on ju haigekassa kindlustatus ja puha ja kuidas siis ikka nii. Kui oli raha, et maksta rohkem visiidi eest, maksad ka uuringute eest. Vahva, kas pole? =D

Nagu perearst eelnevalt kõrgendatud visiiditasude kohta, laiutas eriarst mitmetesse tuhandetesse küündivatest uuringutasudest rääkides käsi ja möönis, et süsteem pole täiuslik, ent praegu on nii ja midagi ei ole parata. Seejärel pakkus ta välja variandi, et võib mind uueks aastaks vormistada tasuta järjekorra esmasele visiidile, et kui ma suudan nii kaua kannatada ja tagasi tulen, saab ka haigekassa minu uuringute eest tasuda.

Miks see lugu mind kurjaks ajab:

a) Patsiente hoitakse teadmatuses. Kui süsteem on selline, siis on süsteem selline ja tõepoolest midagi pole teha, aga kas sellest ei oleks võinud patsienti registreerumisel teavitada? Asjaolusid teades oleksin ma ehk optimaalse visiidiaja valikut veidi tõsisemalt kaalunud. Paljudel inimestel polegi üldse, mida kaaluda. Kui näiteks mõni väga madala sissetulekuga hädasolija kraabibki kusagilt selle paarisajakroonise visiiditasu kokku ning avastab seejärel, et tema valik läheb talle maksma järjekordse sms-laenu, ei ole see aus ei patsiendi suhtes, kes pettub ja peab tõenäoliselt veelgi kauem abi ootama ega ka arsti suhtes, kelle aega on raisatud, sest ta peab, juhul, kui ta on nii kaval nagu minule sattunud arst, sama patsienti teist korda uuesti vastu võtma.

Miks ei võiks potentsiaalseid patsiente asjakohase informatsiooniga varustada? Et kui te valite selle järjekorra, siis teie edasised valikud on piiratud, aga kui tolle, siis on jälle sellised eelised ja puudused. Aega võtaks see maksimaalselt 30 sekundit + patsiendi reageerimisaeg ehk teist samapalju. Kokku hoiaks tubli 20 minutit.
Paganama tsirkus, ma ütlen x(

b) Õiguspärased ootused ja muu vigin. Mind tõsiselt häirib see, et ma käin tööl ja maksan makse ja enda arvates peaksin arstiabi saama, aga arvestama pean siiski vaikimisi võimalusega, et järgmisel korral, kui mulle näiteks kiirabi järgi tuleb, küünitab üks karvane käsi autost kanderaamini ja ulatab makseterminali, et palun - juhul, kui soovite nüüd ikka haiglasse sõidutatud saada, tasuge nii-ja-niipalju. Noh olete küll haigekassas kindlustatud ja tõepoolest vältimatu arstiabi teenus peaks teile tasuta olema, aga vot näete tänasel päeval saate selle raha eest ainult seda, et sätime teile voolikud külge. Bensiini ja muu eest peate ise juurde tasuma. Ja kui ei taha, et me tee peal veel muudest kohtadest läbi põikame, võite igaks juhuks kohe kiire kohale jõudmise tasu ka ära maksta.

Võiks ju kohe otse öelda inimestele, et sorri, raha ei ole ja ei tule ja vaadake ise, kuidas saate. Ma säästaksin heameelega oma närve ja kobiksin kohe ilma pikema jututa kuhugi tasulisse praksisesse üle.

c) Ühe Tallinna haigla sugulasest administratiivtöötaja aga teadis rääkida, et tegelikult ei olegi mingeid järjekordi. Arstid pidavat istuma tühjades kabinettides ja põhimõtteliselt lage vahtima. Palgad olevat arstidel niivõrd kõrgeks aetud, et inimestel pole finantse sellisteks kõrgeteks visiiditasudeks, millest nende palku rahastatakse. Ma saan aru, et seitse aastat koolis käia on pikk aeg ja kui sa oled pähe tuupinud nimekirjade viisi luid ja veresooni, prepareerinud laipu ja välja kannatanud veidrikest õppejõude, tahaks ühel ilusal hetkel nähtud vaeva eest ka vastavalt tunnustatud/tasustatud saada, aga kuhu jäävad kõik need ilusate nimedega vanded, eeldus, et inimesed tahavad arstiks saada siiski eelkõige selleks, et kaaskodanikke aidata, jms? Milleks karistada patsienti?

Muudes riikides saavad arstid väga kõrgeid palku osaliselt ka riski hajutamiseks - juhuks, kui peaks mõne patsiendiga midagi kokku käkkama ja tuleb law suit. Meil siin ei kobise eriti keegi patsientidest midagi. Võibolla vaid siis, kui mõni omastest, kes polnud veel pensioniealine, ilmselgelt lolli asja pärast ära kooles.

Kusjuures nüüd, tagantjärele mõeldes, tõepoolest, polikliinik oli tühi. Nendel korrustel, kuhu mina sattusin, istus igaühel 2-5 inimest ja garderoobis ei viibinud üldse kedagi. Ja minu arsti kabineti uks oli lukus kõik need 10 minutit, mis ma varem kohale jõudes ukse taga mööda saatsin. Ka ei toimunud selle aja jooksul ukse taga mingit liikumist, seega...

Postitus kolis sinna, kuhu ta kuulub ehk orkuti testimõuniaaliasse & Mimicry ja Jethro Tulli lood on siin:

http://www.youtube.com/watch?v=guJPzLVoqrM

http://www.youtube.com/watch?v=WOL-4Zg3KJs

Kui ma nüüd selle viimase loo nime ka teaks mhmhh jah aitäh =)

Valitud seltskonnale

Sulle üks ja sulle ka. Tulge koju, kullakesed. Kummitame koos.

Eile käisin üle pika aja ühes sellises kohas, kuhu ma varem kunagi sattunud pole. Karaokebaaris =)
Kuigi mina seekord ei laulnud, meeldis mulle väga sealne non-judgemental õhkkond. Ning hoolimata sellest, et igast võimalikust kokteilist, mis mulle meenus ja mida tellida tahtsin, jäi baarmänil iga kord puudu üks komponent, tundub mulle, et sinna hotell Metropoli esimesel korrusel asuvasse hubasesse Koskenkorva karaokebaari peab teinegi kord asja tegema ;)

00:58

lauri ütleb:
Carry, mine magamaaa

Charlie Romeo ütleb:
kohe

lauri ütleb:
otsekohe

Charlie Romeo ütleb:
just. kohe

lauri ütleb:
eieiei, otsekohe

Charlie Romeo ütleb:
no. ma. mõtlengi selle peale juba.


Old habits die hard... =)

Üleeile käisin alternatiiv-klassikokkutulekul. Ütleme nii, et sedavõrd kaua järjest ja nii intensiivselt naernud pole ma ikka tubli mitu aastat. Poleks seal nii palju süüa olnud, oleks seda 9 tundi järjest kestnud kollektiivset naeruhoogu ehk isegi kõhulihaste bootcampiks võind lugeda =)

Arvake ära, kes tohib alates tänasest ise omadel jalgadel trepist alla kõndida? =D

Naeratasin terve tee arstikabinetist valimisjaoskonnani ja sealt edasi ka. Õnn peitub vahel tõesti lihtsates väikestes asjades.

Nii äge nii äge nii äge!!! =D

Mussibuliimia.
Seda efekti kirjeldaks kõige etemini vast võrdlus-paralleel mu teise suure armastuse - kookidega.

Kujuta ette, et on tohutu tohutu kogus kooke. Suuri, õhulisi, kohevaid, magusaid, kreemiseid. Suur saalitäis. Kõik sulle. Mida sa teeksid? Alguses kükitad ja võtad ühe pisema, näkitsed seda natuke äärest, seejärel, üpris aegamisi, jõuab teadvusse, et deem - ongi koogid. TERVE MAJATÄIS KOOKE! :D
Astud otse keset hiiglaslikku šokolaaditorti. Saad julgust juurde, sumpad läbi jogurti-puuviljakorvikeste, tallad üle ekleeride ja lõpetad rullbiskviitide otsas püherdades.

Kusagil vahepeal tekib kerge paanika - kõiki neid koogikesi ei jõua elusees ära proovida.
Head muusikat on ka liiga palju. Ma ei jõua eales kõikide lugudeni, isegi mitte kõikide nendeni, mis mulle probably-possibly meeldiksid.
Liiga palju head asja viib ahastuseni.

Selgelt väljajoonistunud sõltuvuskäitumise muster. Kinnitan päeval kõikidele, et jaaJAA ma lähen hiljemalt südaööl magama. Veedan terve päeva seda ise siiralt uskudes. Loomulikult ma usun endasse, jah, miks mitte ei võiks ma sellega hakkama saada? =)
Ootan kuni külalised on lahkunud ja/või üleüldiselt igasugused muud liikumised on peatunud. Ja SIIS.

Ma mõtlesin, et ma olen lihtsalt meelsasti öösiti üleval ja teen omi asju ja taustaks. Nüüd hakkan alles aru saama, miks ma tegelikult.

Nii palju head ei mahu mulle pähe. Keegi kuidagi teisest otsast peaks kustutama.
Mussibuliimik.



***

Ja ei, ma ei taha teie viimase aja lemmiklugude ja priimade uute avastuste linke. Ei taha. Ma ei ole neist karvavõrdki huvitatud.

Kui, siis ainult natuke.

Haiku

Linnud lähevad kõik minema.
Varesed aint jäävad.
Mina ei ole vares =(

The hard, hard, hardest way

Üks kord iga paari aasta tagant saabub selline lugu, mis kõnetab ja ei jäta rahule. Immitseb kusagilt, kutsub.

Kuna ma viimased pool aastat tantsida ei ole tohtinud, otsustasin ühel hetkel, pärast oma põlve mitmekümnendat korda uuesti väga valusaks tantsimist, head muusikat sel eeldatavasti piiratuks jääval perioodil enam mitte kuulata. Selline blokkimine, kuigi julm, tundus loogiline ja pidi lahendama probleemi. Ilmselt suuresti tänu asjaolule, et ma olen visa ja kangekaelne, kui midagi pähe võtan, õnnestub see enamus ajast suisa suurepäraselt. Trikk seisneb võimalike kanalite vältimises. Ja mõningases harjutamises ka muidugi. Ei mingit juutjuubi, muusikablogisid ega muusikateemalisi kõnelusi sõpradega, orkutis tuleb ignoreerida kaaslaste üleslaetud videoid (eriti nende omi, kellega kipub sarnane muusikamaitse olema). Alguses ei õnnestu kuidagi, siis õnnestub natuke ja ühest hetkest alates, päev-päevalt õnnestub aina paremini. Harjutamise ja distsipliini küsimus. Ja kui arvutit üldse mitte avada ja telekakanalid seadistada nii, et ette jäävad suure tõenäosusega vaid jutu- ja filmikanalid, ongi mission accomplished.

Välja arvatud nendel öödel, kui ma veidi enne kella kahteteist mõtlen, et _teen_vaid_korraks_arvuti_lahti_ ja _kuulan_ainult_ühe_loo_ , nohh, nii hambapesu taustaks (iseendale valetada on ikka kõige lihtsam, I guess). Ja istun siis hommikul kella kolmveerand kaheksani nagu öökull helendava ekraani ees, ahmides kõike meloodilist, mille järele nälg on. Ja und ei ole. Ja väsimust ei ole. Ja kuulaks järgmised kaheksa tundi veel.

Nagu ka täna. Jõudsin südaöö paiku koju ja, püüdes tulutult unistust sellisest õhtust, kus ma jõuan enne kella 00 magama ja hommikust, kui ma ärkan kell 8 (see tundub reaalne, 7 enam eriti ei tundu või vähemalt ma ei looda enam naiivselt, et seda kunagi veel juhtub), pugesin nii kiiresti kui võimalik teki alla. Aga see lugu, mis minult juba ärkamisest saadik kuulamist oli palunud, kajas kusagil ja ei lasknud magama jääda. Vahetasin sada viis korda asendit, korrutades endale, et ma EI lülita arvutit sisse ja et ma EI tõuse enam üles, kui ma juba olen nii tubli olnud ja enam-vähem normaalsel ja inimlikul ajal voodisse jõudnud. Aga lugu muudkui ketras edasi ja pärast teise salmi kolmandat valjuhäälset korteriesitust oli selge, et magamisest asja ei saa ja et tuleb midagi ette võtta. I guess you can keep the computer turned off but you cannot turn off the music in your head.

Tõusin, ei avanud arvutit, vaid vaatasin NipTucki viimase osa salvestust, lootes sellega tähelepanu hajutada ja lugu summutada. Viiekümne minuti möödudes olin suhteliselt uimane ja kobisin tagasi voodisse veendunult, et plaan õnnestus.

Aga ei õnnestunud. Tunni möödudes proovisin iseennast üle kavaldada külmkapi sisu revideerides ja "negatiivsete emotsioonide allaneelamise" metoodikat lugude või õigemini nende unustamise peal katsetades. Pärast seda, kui ma olin ära hävitanud kogu oma tofukreemide varu, kaalunud seinale suurte sloganite kinnitamist kirjadega "see lugu ei huvita mind", "mul on sellest loost ükskõik" jne, vaadanud ahastusega kolmele lähenevat kellaosutit ja leinanud mitu korda oma suurejoonelist ent taas kord luhta läinud plaani normaalsel ajal magama saada, oli selge, et see on üks nendest lugudest, mille puhul ei aitagi midagi muud, kui selle kuulamine. Eksessiivselt, passiooniga, pisarates, kui soovite.

Kutsub.
Kusjuures kui üks tuttav mõned kuud tagasi selle lingi mulle esimest korda kuulamiseks saatis, teadsin ma videot vaadates juba esimestel sekunditel, et nad (nad) hakkavad tantsima (tantsima). Järelikult sünkab.

See lugu on minu jaoks nii ürgne kutse, kui vähegi olla saab ja see meeldib mulle niiväga, et ma peaaegu soovin, et seda ei olekski olemas. Nii omane.

Ja siin ma nüüd olen. Kuulan seda ja vaatan. Ja laulan ja teen kõik, mis vähegi minu võimuses, et mitte tantsida. Juba mitmendat tundi.


The Presets - If I Know You
http://www.youtube.com/watch?v=VR0k0oRHT2Q

Ühe õnnetu vahejuhtumi tõttu pidin veetma peaaegu nädala põhimõtteliselt pidevalt lebades, ilma teleri, ilma arvuti, ilma raamatuteta. Lisaks Linnuaabitsa ja itaalia keele vestmiku CD mitmekordsele kuulamisele sai minu sõbraks ka Vikerraadio ööülikool. Eile juhtusin kuulama Artur Taevere "loengut" teemal sotsiaalne ettevõtlus, mis oli, nagu tibutriinil on kombeks öelda, äärmiselt inspireeriv. Eriti jäi kõlama üks tema lause, mille kohta ma küll kahjuks ei tea, kas on tegemist noorhärra omaloominguga või tsitaadiga kelleltki teiselt, aga kõlas see igatahes järgmiselt: "on kaks koera - hea ja halb. Nad mõlemad elavad inimese sees. Võidab see koer, keda sa toidad".

Kuna mina saangi alati asjadest kõige paremini aru siis, kui seda koertes seletatakse, kandis too ütlus viimaste kuude jooksul tekkinud ideid edasi.

Aga mis siis, kui keegi teine söödab sinu keelitamisest hoolimata toda halba koera?

Või kui selle kellegi teise kurjavõitu koer pidevalt sinu head koera säärest käib puremas ja sinu enda kuri koer on näljas ning ei jaksaks head koera kaitsta ka parima tahtmise juures... ei sinu enda ega tolle teise oma?

Kui kuri peab olema kuri koer, et teda tohiks süümepiinadeta maha kanda?

Istusime eile Verontsuga minu pool, pugisime pannkooke vaarikate ja koorejäätisega ja püüdsime kõiki uudiseid ja hinge pääl asuvaid teemasid ühte õhtusse ära mahutada.

Üks mõte, mis mul hiljem öösel nõusid pestes tekkis:

mehed võiksid olla labelled nagu kaubad poes. Ja hind, mida selle eest maksma peab, võiks kah küljes rippuda. Muudaks elu oluliselt lihtsamaks.

Kardigan, punane, Summer Fever, 395.-
Straw hat, beige, Havana Nights, 280.-

Mind-games-liking psychopath, dark, X, your happy spirit.-
Disrespectful-to-women drunk, light, Y, your self-esteem.-

Oleks kohe selge, millega tegu. Ja kellele meeldivad sellised, need ostavad.

Selle asemel, et siduda end pealtnäha meeldiva ja esialgu avaldatavate parameetrite alusel laheda inimesega ja saada siis aja möödudes omal nahal valusalt tundma, kelle või millega tegu. Ja lakkuda nurgas haavu, kes hingelisi ja kellel vedas vähem, füüsilisi.

An encounter with a de(a/e)r

Eelmise nädala veetsin Saaremaal. Lisaks mõnusalt metsa ja põldude vahele peidetud perekonnatalu ja selle ümber toimuva, linnulaulu ja totaalse vaikuse nautimisele, Eesti värskeima õhu sissehingamisele, taluõuel rebase, pääsukeste ja muude ägedate loomade-lindude jälgimisele, seenelkäigule ja marjade korjamisele, Kuressaare Sadamaaidas üle ootuste mõnusa etenduse - Igavene kapten - vaatamisele ja ma-ei-näe-neid-nii-tihti-kui-võiks sugulastega aja veetmisele kohtusin mitu korda ka ühe inimesega, kes oli mulle kunagi väga armas. Või ka rohkem kui väga armas. Nende kohtumiste kohta kokkuvõtvalt on mul öelda vaid üht: oehhhh. Ütleme nii, et seda need tulnukad siia planeedile küll leidma ei tulnud =S

Kahju lihtsalt. Hale noh.

Ühel nendest õhtutest, pärast supermaitsvat pitsat, sõitsin koduküla poole, mõtiskledes olukorra üle. Kuidagi ei suutnud välja mõelda, kas peaksin end juhtunus kuidagi süüdi tundma või oleksid needsamad protsessid käivitunud ka ilma minu osaluseta.

Õues oli juba mitu tundi pime olnud ja kuna tegemist oli maanteega, sõitsin kaugtuledega. Ühel hetkel nägin eemal midagi suurt üle tee liikuvat. Tuli vasakult, siirdus paremale metsa. Igaks juhuks võtsin jala gaasipedaalilt. Oli millegipärast selline tunne, et see loom tuleb veel tagasi. Just täpselt sama loom paremalt poolt, mitte uued loomad vasemalt. Ja tuligi. Täpselt õigel hetkel, nii, et ma sain pidama ja nägin teda väga-väga lähedalt. Hirv oli. Aga tõsiselt suurt kasvu. Ma millegipärast olen alati arvanud, et hirved on üldiselt väiksemad. Too andis põdra mõõdu välja küll. Jäi korraks keset teed minu valgusvihku seisma, vaatas segaduses aga samal ajal kindla pilguga auto poole ja jooksis siis metsa. Oli kuidagi kohmakas ja väga ilus samaaegselt. Minul oli kuidagi õudne ja samal ajal võimas tunne. Kedagi polnud autos ka, et oleksin saanud kinnituseks küsida: "Oli ju imelik?"
Võibolla ei olnud selles tegelikult midagi imelikku. Sest see ongi see, mida hirved ja põdrad teevad. Jooksevad üle tee =)
Aga see, et ta tagasi tuli ja niimoodi keset teed seisma jäi ja minu poole vaatas, oli sürreaalne. Äärmiselt kummaline igatahes. Creepy feeling all around.

Ja otse loomulikult, nagu alati, meeldib mulle igaltpoolt tähendusi otsida ja paralleele tõmmata. Aga seekord jätan nende kahe loo omavahel seostamise vahele. Sest hirvedest on asi tolles esimeses ikka ütlemata kaugel.

In her twenties, Ellen managed to move out of the house into a one-room cabin of her own, earning her living by dress-making. She fell in love with a local cabinet-maker, William Craft. Their owners gave them permission to live together.

Tundub jabur, kas pole? Aga täpselt sellised olidki 100 aastat tagasi mõnede inimeste elud. Enamus meist ei kujutaks ettegi situatsiooni, kus näiteks meie koolieelikutest lapsed võetaks meie käest ära ja müüdaks orjadeks. Ja see oleks täiesti tavaline ja me oleksime sunnitud sellega leppima, sest muud võimalust lihtsalt pole.


P. ütles tihti, et ma ei tohiks nii tõsiseid raamatuid lugeda. Minu meelest just selliseid raamatuid tulebki lugeda, kui mitte enamasti, siis aeg-ajalt küll. Et laisk ja ülbe valge inimene saaks aru, kui super ta elu tegelikult on... Keegi ei kiusa mind minu ideede pärast taga; lapsi võetakse ära siis, kui nendega hakkama ei saada, mitte siis, kui kellelgi teisel neid sinust rohkem vaja läheb, sest temal on puuvillaistandus, sinul aga juhtumisi mitte; keegi ei ahista, kuigi olen valge, aga päevitun kahtlaselt hästi =P

Probleemid meil siin, läänelikus ühiskonnas, pole nende saja aastaga mõistagi kuhugi kadunud. Rääkidagi pole mõtet igasugustest Indiatest ja Iraanidest, kus näiteks perekonna naisliikmete kolkimine ja neile happe näkku viskamine näikse mõnel pool olevat justkui meessoo pastime-leisure. Sellegipoolest ei vaidle ilmselt keegi vastu väitele, et "meil siin" on kindlasti parem. Kuigi võiks veelgi etem olla, kui suur osa ühiskonnast ei taastoodaks oma lühinägelikkuse, ignorantsuse, võhiklikkuse, hirmude ja kartustega samu probleeme ja kitsaskohti.

Põnev raamat on. Kuigi minul, nagu paljudel teistki, on olemas teadmine sellest, et "kunagi olid Ameerikas neegerorjad", leidub pea igal teisel leheküljel jahmatama- ja mõtlemapanevaid fakte ja kirjeldusi tolleaegsest elu-olust. Näiteid sellest, kuidas mõne probleemi lahendus võib tekitada uusi ja veelgi õõvastamaid probleeme. "With the international slave trade banned in 1807, we got to exploit our female slaves` breeding potential!" (tsitaat orjapidajalt).

Või sellest, kuidas valdavalt meessoost poliitilisele eliidile on alati _omad_huvid_kõige_huvitavamad_. Current research into contraception receives approximately 0,002% of weapons-research funding.

Või sellest, kuidas erinevate riikide naistel läbi aegade on lõpuks maakeeli öelduna "kopa ette visanud" ja nad on teinud midagi ekstreemset, riskides saada maha lastud sealsamas, sündmuskohal. Näiteks Plaza de Mayo emad, kellest kirjutas ka neiu Liis eelmisel nädalal loetud Argentina reisikirjas (mulle väga meeldib, kui minu loetavates raamatutes käsitletavad teemad niimoodi ristuvad). It was known as "the Process of national Reconciliation". 20 000 people were jailed without trial, charge or sentence. They were the lucky ones. 30 000 others - men, women, children of all social backgrounds - disappeared without trace. The majority of the population was silenced by fear of the death-squads. Then, on 30 April 1977, a group of brave women gathered outside Government House in the Plaza de Mayo. Street gatherings of more than two people were forbidden... so they walked round in pairs, protesting against the "disappearances" of their sons and daughters.

Lugedes seda raamatut ("Introduction to Feminism", Watkins, Rueda, Rodriguez), mis räägib naistest läbi ajaloo, kes on nõudnud oma õigusi inimolenditena ja sellest, kuidas põhiline naisõiguslaste liikumine sai alguse afro-ameeriklaste sarnase ülesehitusega liikumistest (hääletamisõigus, õigus varale, jms. nõudmised), tekkis mul üks väike seosekene. Võibolla kuna naisterahvad mõistavad, kasvõi mingil tasandil (olenevalt sünnikohast, keskkonnast, jne eksole), mis tunne on olla allasurutud ja väntsutatud, pole ma iialgi kohanud ühtegi rassistist naist. Kindlasti on nad kusagil olemas, aga arvestades minu isiklikku valimit, kus rassistidest mehi leidub ja mitte ainult üks, siis...

Aga tõsise jutu lõpuks ka midagi naljakat. Ehk mis juhtub, kui panna egiptlane elama Shanghaisse. Vestlesime parajasti minu üle-eelmise loetud raamatu (Life and Death in Shanghai) üle ja kultuurišokist juba vaikselt üle saav sõber läks ähmi täis, püüdes mulle selgeks teha, kuidas ikka asjad Hiinas käivad ja millised on hiinlased tänapäeval =)

hammadajack ütleb:
but they are rude in streets even

hammadajack ütleb:
their behviours has no manner

hammadajack ütleb:
really.

hammadajack ütleb:
even in olympic games.. they published small books to show them how to act and what to do and not to do

Carry Poppins ütleb:
Chinese are said to be good tourists, though

hammadajack ütleb:
and they eat any thing.. even trees

hammadajack ütleb:
what is healthy in that

hammadajack ütleb:
also, they have a very stupid habit

hammadajack ütleb:
they drink water always hot or warm

Carry Poppins ütleb:
this is called TEA, Mohammed!

hammadajack ütleb:
i am not an idiot

hammadajack ütleb:
water

hammadajack ütleb:
waaaaaaaaaaaaater

Carry Poppins ütleb:
just plain water?

hammadajack ütleb:
every time i have a meeting or something.. i have to act like that

hammadajack ütleb:
getting their greeting hot water

hammadajack ütleb:
and leave it in front of me till it is even warm to be able to drink it

hammadajack ütleb:
even our normal juice.. like tang

hammadajack ütleb:
u know tang

Carry Poppins ütleb:
yes

hammadajack ütleb:
in restaurant when they have like open bar.. they make 2 set up.. one for cold juice and one for hot juice

hammadajack ütleb:
and i say HOT not warm

Carry Poppins ütleb:
why have HOT juice?

hammadajack ütleb:
cause they are chinese

***


hammadajack ütleb:
they don't know how to say R

hammadajack ütleb:
always say it L

Carry Poppins ütleb:
so I`ve heard

Carry Poppins ütleb:
you can develop some really precious jokes from that topic

hammadajack ütleb:
VELY GOOD

hammadajack ütleb:
i always say it to taxi drivers when they understand the address i want at once.

Carry Poppins ütleb:
vely good?

hammadajack ütleb:
yes

Carry Poppins ütleb:
hahahaaaa

Carry Poppins ütleb:
really?

hammadajack ütleb:
yes

Carry Poppins ütleb:
don`t they think you are mocking them?

hammadajack ütleb:
no

hammadajack ütleb:
cause they say it .. so, how they know egyptians for example are not like them and say the R .. L??

Carry Poppins ütleb:
how very cute

Carry Poppins ütleb:
so. in case you ale vely tiled of wolk, what do you do then? go fol a walk pelhaps ol have a bulgel?

hammadajack ütleb:
HAHAHAH

hammadajack ütleb:
u are the funny

hammadajack ütleb:
i have my bicycle

hammadajack ütleb:
i make night trips

hammadajack ütleb:
and some times. i get lost

Carry Poppins ütleb:
good that you have the bicycle. although walking is also important. experts say a human should make at least 10 000 steps each day to maintain a healthy lifestyle

hammadajack ütleb:
ooh

hammadajack ütleb:
i guess i miss this for some months now.

hammadajack ütleb:
cause i don't walk alot since i got that bicycle

hammadajack ütleb:
but don't worry.. i have the feeling it will be stolen soon

hammadajack ütleb:
just like my last one... and my bag

hammadajack ütleb:
i even don't trust the security people in the building.

hammadajack ütleb:
chinese steal.

Carry Poppins ütleb:
thieves are despisable

Carry Poppins ütleb:
I mean - you put a lot of energy into stealing sth and you also run the risk of getting caught. Then why not just go out and get a freaking job?

hammadajack ütleb:
they are not smart by the way

hammadajack ütleb:
i mean chinese in general

hammadajack ütleb:
they just follow rules.. orders.

hammadajack ütleb:
and when for example i ask 2 things at one time... one of them sure will not be done.

hammadajack ütleb:
very few people can do 2 or 3 things i mean simple things in same time

jne, jne, jne


Kui Mohammed oleks eestlane, oleks ta ilmselt juba ammu kirjutanud raamatu Minu Hiina =)


Ja veel natuke integreerumisest:

hammadajack ütleb:
i forgot my estonian already

Carry Poppins ütleb:
Aura ära!

hammadajack ütleb:
yeah.

hammadajack ütleb:
tere hommi kost

hammadajack ütleb:
tere okhtes

hammadajack ütleb:
right?

Carry Poppins ütleb:
oh, people would love you here

Carry Poppins ütleb:
we have Russians who have lived here for 50 years! still speak not a single word of Estonian!!!!

Carry Poppins ütleb:
cause they think they are somehow better than the rest of the world

Carry Poppins ütleb:
tell me - if I came to live in Egypt and studied no arabic and expected everyone to speak Estonian with me... would I be considered a normal person?

hammadajack ütleb:
yes.. but in a mental hospital

hammadajack ütleb:
hahah

hammadajack ütleb:
if their lives are in estonia.. then they must learn it

hammadajack ütleb:
should be obligatory even


Näedsasiis, isegi araablane saab aru, mõtleks nüüd mõni =P

Vahepeal on nii mõndagi toimunud ja pole olnud mahti sellest kõigest pikemalt kribida. Või nohh, alates reedest oleks ehk olnud, aga hetkel just lõpule jõudva nädalavahetuse olin ma lihtsalt kerges šokilainetuses, mõnes mõttes positiivses, teises jällegi negatiivses. Miks, sellest ma (praegu) ei räägi. Aga jahh, mingit tõsist ja asjalikku pingutust kasvõi blogi kribimise näol emotsionaalselt loksutatud minult poleks olnud mõistlik eeldada. Nüüd aga, uue nädala hakul, tundub aeg olevat küps.

Eelmisel reedel sõitsin Haapsallu, külla Thinaale, kes oli Londonist nädalakeseks siia käimas. Lõunatasime tema perekonnaga, jalutasime mööda päikesepaistelist Haapsalu linna, vaatasime osavõtmatute nägudega Ameerika autosid, põikasime sisse keraamikagaleriisse ja ökopoodi (kus vaene müüjanna pidi Tiina ökotoodete vastu aina kasvava huvi tõttu kolm korda uuesti kassaaparaadi taha siirduma, kuigi pood oli juba suletud) ning õhtustasime Kokamägi (vist uues?) Galeriikohvikus, mille teenindus oli väga hea, interjöör hubaselt šikk ja suvikõrvitsa-quiche viis keele alla! Juba ainuüksi selle quiche-i pärast tasub pisikene Haapsalu-tripp ette võtta. Isegi roheline riisitee, mis mulle kõigi eelduste kohaselt väga ei oleks pidanud sümpatiseerima, maitses hea, aga võibolla oli asi natuke ka Thinaa meeldivas seltskonnas =) Jututeemad kõikusid seinast-seina ja päeva lõpuks oli mul kange tahtmine millalgi varsti-varsti oma kallikestele Londonisse külla sõita. Sest, olgem ausad, näiteks Tiinaga on meil ikka päris mitme sealse kesklinna pargi oravad koos üle vaatamata ja Veronts on kindlasti vahepeal avastanud mõne uue ja röögatult hea klubi ja Donaldiga kakaotassi taga maailma asjade üle filosofeerimisest tunnen ma ka puudust, jne, jne, jne =)

Kolmapäeval (sellel eelmisel siis) käisin mina sisseastumiseksamil. Ülikooli. Magistrantuuri. Ühte teise magistrantuuri siis, mitte sellesse, kust ma ära tulin kunagi. Sain sisse ka, aga mitte nii, nagu ma oleksin tahtnud (auka, ma ei ole puruloll, RE kohti oligi ainult kaks =) , nii et hetkel ma püüan välja mõelda vastuseid küsimustele, kas ja kuidas ja miks üldse, jms. Kujutleda end erinevates univormides, nii-öelda. Ja jõuda arusaamisele, millise sees ma kõige õnnelikum oleksin. Aga see kõik ei ole üldsegi lihtne ja keerulisemaks veel muudab mu mõttekäigud tõsiasi, et näiteks mina 3 aastat tagasi ja mina täna erinevad teineteisest mitte küll nagu öö ja päev, aga ikka olulisel määral. Ja võibolla ma annan endast tervelt 87% nende õpingute tarvis lihtsalt selleks, et avastada mõne aasta pärast, et ups! nüüd ma olen hoopis kolmandat moodi ja tegeleksin professionaalsel tasemel meelsamini hoopis millegi muuga. Ühest küljest tahaksin ma uskuda, et põhilised iseloomujooned ja kalduvused huvidele säilivad, kuid teisest küljest olen ma ka kõrvalt näinud inimesi, kelle iseloomudki muutuvad aastate jooksul uskumatult palju ja mõnikord isegi risti vastupidiseks selle, mis nad eelnevalt olid. Seega hetkel asun "ma tõesti ei tea" planeedil.
Mitte et ma ei usuks sellesse, mida ma tahan, ma lihtsalt ei ole väga kindel, kas on otstarbekas uskuda sellesse, et ma tean täpselt, mida Carry aastal 2012 tahab...

Pühapäevast esmaspäevani olin asendusema ühele imearmsale väiksele süsimusta värvi kärssninale, kes kinkis mulle vaieldamatult lõbusaimad ja vahvaimad hetked viimase nädala jooksul. Jönt-jönt-jönt mööda koridori jooksva ja mõne hetke möödudes juba galopeeriva Oskariga ikka ei anna eriti midagi võrrelda (peale mu enda korterinaabri, mõistagi). Seda tillukest seapõrsast kantseldades avastasin, et sigadega on vist umbes nagu lastega või koertega - kui oled ühe juba üles kasvatanud, siis teistega on oluliselt lihtsam kasvõi juba sellepärast, et tead, mida oodata. Või nagu jalgratastega - ühe korra õpid sõitma (ehk siis üht pisikest paharetti ohjeldama) ja järgmistel kordadel selle peale, et kuidas see kõik täpselt käib, enam mõtlema ei pea.

Pühapäev oli muugi poolest meeldejääv - päeval käisime Koaalaga rannas ja pärast kobisime Kalamajja, kus istusime Salme kultuurikeskuse trepi kõrval asuva kõrge ääre peal, kõlgutasime jalgu üle ääre, hingasime äikese-eelset õhku ja jutlesime igasugustel teemadel. Kuigi ma teadsin, et mul on vaja enne pimeduse saabumist veel vähemalt kolme asjaga ühelepoole jõuda, oli seal lihtsalt niisama istuda ja vestelda ja mitte midagi asjalikku teha äärmiselt nauditav.

Kolmapäeval käisime Brünot vaatamas. Ehk siis Sacha Baron Coheni mõnes mõttes jätku paari aasta tagusele Borati-filmile. Ja kuigi see oli kohati ikka väga rõve ja suisa nilbe, soovitan ma seda kõigil, kes vähegi arvavad, et suudaksid mõned roppused kinolinal välja kannatada ja eksessiivseks pushitud rämedustest oma hää naljasoolika abil üle olla, vaatama minna. Arusaadavam on see film kindlasti neile, kes rohkem moemaailma telgitaguste ja kirjutamata reeglitega kursis ning neile, kes vähegi välismaiste selebritite hingeeluga tutvunud, aga kuna niisama naljagi saab küllaga, siis ma tõesti soovitan. Mina pole nii konstantselt naeru pugistavat kinopublikut sel aastal (ega ka eelmisel ega üle-eelmisel tegelikult) veel kohanud. "Brüno" on naljakalt rõve ja rõvedalt naljakas. Peedistab korralikult tänapäevase riäliti-ühiskonna kitsaskohti. Minge vaadake ära.

Ah jaa, arvake mida tahate, aga Brüno on absoluutselt kõige ägedamini riietuv mees, keda ma eales näinud olen =)
Tegelt kaa. Mulle meeldisid isegi tema highlighted soeng ja marjakarva värvitud huuled. Ilmselgelt on mul viimane aeg endale oma isiklik gay-friend hankida =)

Ja nädalavahetusest, sellest kirjutab siis, kui mu mõtted settinud on. Praegu aga järgin oma uut programmi pealkirjaga "Püüan edaspidi mitte liiga mitu tundi pärast südaööd magama minna". Sest seoses kaks kuud kestva puhkusega on minu kotile kobimise tavaline aeg veninud öösel kella kolmele ning pole harvad ka juhud, kui see toimub hoopis kell 5 või kell 6. Paar päeva tagasi oli kell minu "õhtuse" hambapesu ajal kolmveerand kaheksa hommikul. Ja kui see oleks ühiskondlikult akstepteeritav käitumismudel, siis ma tõenäoliselt jääksingi sellises rütmis elama, sest öös tõepoolest on asju... Aga kuna millalgi tuleb ikkagi tööle tagasi minna ja päikesevalgus, nagu räägitakse, pidavat põhjamaal elavale inimesele kasuks tulema ning kuna ma olen nüüd "terviseguru" nagu rockstar ütles, siis ma püüan seda aega vaikselt tagasi hakata nihutama. Ühel ilusal päeval (see on siis õhtul) lähen mina magama punkt kell kümme, tundugu see nii nohiklik kui tahes! =)

Kuigi, khmm tjahh =/ hetkel on hoopis kange kiusatus endale siva mingi talutav Facebooki konto valmis teha, sest Kar väitis, et kuni mul seda ei ole, olen ma põhimõtteliselt e-maailma outsider ning lubas ühtlasi, et nad viskavad mu e-kividega e-surnuks.
Ma kohe ei teagi... tegelikult meeldib mulle päris-maailm piisavalt palju rohkem, et mitte tahta end siduda aina järgmiste ja järgmiste virtuaalsete kommuunidega. Et parema meelega loeks juba mitu nädalat kapiäärel ootavat Hemingway Fiestat või laadiks sea autosse ja põrutaks Saaremaale, kui annaks veel ühe sõrme mingile suhtlusportaalile...

Nädala esimene pool möödus kiireltkiireltkiirelt, teises pooles rahunes ajakava maha ja sai tegeleda rohkem nende asjadega, millega heameelega koguaeg tegelekski.

Neljapäeval käisime filmi Public Enemies esilinastusel. Sest kui mängus on Johnny Depp, siis lihtsalt ei saa muudmoodi, kui esimesel võimalusel kinno kobida ja film ära vaadata ;) Nimetatud näitleja tegelaskuju oli vähemalt mulle ääretult sümpaatne. Ütleme nii, et kui tegemist poleks olnud pangaröövliga, siis oleks ta olnud igatepidi ideaalne mees. Kes Seksi ja linna vaadanud, siis neile vihjeks, et karakteri iseloom ja olek olid Mr. Bigi ja Smithi segu. Et siis mõlemast parim... Kahjuks oli selles filmis nii palju lähivõtteid, et pigem on tegemist kodus televiisorist vaatamise filmiga - ei aja silmi nii rõlli. Aga hea film oli sellegipoolest ja mina olen elamusega rahul.

Jääaeg 3 seevastu oli suisa igav ma ütleks. Oleks olnud märksa etem, kui kõiki naljakaid kohti poleks treilerites ära näidatud. Ma kohe ei salli, kui nii tehakse, aga ilmselt pole sinna midagi parata.

Ma ei mäleta, kas ma seda siin juba varem olen maininud, aga viimase aja (ma ütleks suisa, et viimase aasta) jooksul nähtud parim-naljakaim film oli The Hangover, mis Plazas veel jookseb ja mida ma soojalt-soojalt soovitan kõigil vaatama minna. Need naerukrambid, mis te sealt saate, kuluvad marjaks ära, hoolimata paarist kohast, kus oli kasutatud banaanikoor/tort/väljaheited huumorit.

Reede õhtul Layla pool vaadatud Boratis jällegi (jah, me suutsime ühte ruumi kokku ajada tervelt neli inimest, kes polnud seda siiani näinud) esines taolist jalaga-genitaalidesse huumorit õite palju. Aga kuna me päris mitmes kohas ikka naersime ning üks episood põhjustas ka suurema naerupahvakute jada ja minu poolt kommentaari "issand, issand-issand-issand, issand appi küll, ei ole võimalik", siis lõppkokkuvõttes naljakaks ajaviiteks täitsa kõlbab. Mõni asi on lihtsalt napakalt naljakas, mis ma oskan öelda. Üksi pole seda siiski vast nii lõbus vaadata, tugigrupp peaks ikke kõrval olema =)

Nädala highlight oli aga väljasõit Rapla kanti, kus peale kenas päikeselises surnuaias jalutamise sai külas käidud ka ühes talus, kuhu oleks ausaltöeldes võinud jäädagi. Ülimalt hea aura oli sel kohal. Mina istutasin end kohe saabudes trepi peale päikese kätte kassi alla. Jah, justnimelt kassi alla, sest üks selle majapidamise kassidest tahtis ilmselgelt minu sõbraks saada. Ja sõpradeks me saimegi. Nagu ka nädala eest Jõgisool ühes teises ilusas aiakeses (igatsen maasikate ja kanasupi järele =) ) ühe teise vahva kassiga sõbrustades, taheti mulle selgi korral uus sõber kaasa pakkida. Ja kui ma oleksin kindel, et Rafi Dimat ja Nupsit enda kõrval tolereerida kavatseb, oleks mul praeguseks hetkeks lisaks imeilusale roosale puntrale ka kaks imepehmet karvakera. Tänu oma katkisele põlvele on minust ilmselge kassimagnet saanud =)

Aga jah, selle Rapla lähistel asuva talu õues paistis päike kuidagi õigetest kohtadest. Isegi õhtu hakul, kui me kojusõiduks valmistudes kõik auto ümber kogunesime ja see enamusele meist otse silma paistis =) Suure tõenäosusega meeldis mulle seal vägaväga põhjusel, et neil on palju loomi. Vissikesed, kellest mõnedel olid roosad ninad ja mõnedel mustad ja põssakesed, kes rääkisid täpselt samamoodi nagu Rafi tillukesena ja väga äge koer nimega Pontsik, kes oleks heameelega põuetaskusse pugenud ja sinna jäänudki =))) Ja pererahvas oli ka ääretult sümpaatne ja sõbralik, selliseid hästi-hästi lahkeid ja armsaid inimesi võiks rohkem esineda. Ja kõigele lisaks on mul nüüd kapis suur pudel ehtsat maapiima (poepiimaga ei anna võrreldagi) ja päris kanade päris mune =) Iga kord, kui ma nüüd külmkapi ukse avan, tunnen end nagu päris inimene päris toitu söömas =)

Ma ei kujutagi ette, kas see on lihtsalt minu üleromantiseeritud ettekujutus maaelust, mis mind iga kord maal viibides, ükskõik kas siis isatalus või kusagil mujal, pikemaks ajaks jääma meelitab või sobibki see mulle lihtsalt rohkem... Igaks juhuks ei mõtle selle peale rohkem, muidu veel ühel kenal hommikul avastab üks või teine mind kohvritega enda ukse tagant =P



Ning rubriiki "Lood, mida ma enam iialgi kuulda ei soovi" lisandub täna Palmisaar. Ükstapuha, kas originaalversioonis või tolle hiphopi rühmituse poolt miksituna. Üks ilmselgelt üleekspluateeritud pala ja, riskides kedagi solvata, isegi mitte niivõrd hea, et seda oleks pidanud raadiotes ja telesaadetes liiga palju mängitama in the first place. Ja mina olen see inimene, kelle jaoks palmipuu on ebajumal... =)

Alustan uut rubriiki nimega "Muusikapalad, mida ma neverever enam kuulata ei viitsi ega kuulda ei taha". Robert Miles-i Children on näiteks üks nendest, mis on mind täiesti surmani ära tüüdanud. Jah, see oli kunagi hea, aga miks seda siiamaani igal raadiokanalil kedratakse, sellest ma aru ei saa. Või tüdinen lihtsalt mina liiga kergesti ja ei oska klassikat hinnata? ;)

Üks filosoofiline mõttetera ütleb, et oota ja vastused tulevad ise sinu juurde. Hetkel loetavast raamatust Life and Death in Shanghai leidsin arvatavasti vastuse mind umbes kuu aega tagasi hämmastanud küsimusele, millest ka paar sissekannet tagasi kirjutasin. Selle tõsielul põhineva romaani autor Nien Cheng kirjutab nii:

"When I entered the living room, I saw that both men were sprawled on the sofa with a glass of orangeade untouched on the table in front of them. When he saw me, Qi stood up from force of habit but when he saw that the activist remained seated, he went red in the face with embarrassment and hastily sat down again. It was a calculated gesture of discourtesy on the part of the other man to remain seated when I entered the room.
In 1949, not long after the Communist army entered Shanghai, the new policeman in charge of the area in which I lived had made the first of his periodic unannounced visits to our house. He brushed past Lao-zhao at the front door, marched straight into the living room, where I was, and spat on the carpet. That was the first time I saw a declaration of power made in a gesture of rudeness. Since then, I had come to realize that the junior officers of the Party often used the exaggerated gesture of rudeness to cover up their feeling of inferiority."

Vot sedasi siis. Loodan, et edasi lugedes saan veel mõne vastuse võrra targemaks. Olen küll alles esimese peatüki juures, aga vähemalt siit, Eestist aastal 2009, on seda lugu lugeda halenaljakas. Kohati ka nukker ja masendav kuna naispeategelane tundub olevat enam-vähem ainuke terve mõistuse juures olev isik selles kultuurirevolutsiooni läbivas kümnemiljonilise rahvaarvuga linnas, ent suurem osa ajast - kõik need Mao ideede kuulutamise nimel peetud totakad kõned, inimeste tagakiusamine demagoogial põhinevate väidete alusel, kohustuslikud "rehabilitatsioonikoosolekud" jms. - siiski lihtsalt halenaljakas. Ma ei ole kindel, kas ma tahan jõuda nende peatükkideni, kus kirjeldatakse tema seitset aastat üksikkongis. Selles osas ei ole tõenäoliselt enam midagi naljakat.

Kuid nüüd lõbusamate teemade juurde. Viimased nädalad on olnud äärmiselt tihedalt erinevaid üritusi ja inimesi ja organiseerimisi täis pikitud. Ja kuigi suuremal osal öödest pole ma oma minimaalseidki unetunde täis saanud magada, ei kahetse ma ühtegi üritust ega kohtumist. Kõik on olnud väga fun! =)

Üks kõige mõnusamaid ettevõtmisi oli nüüd juba paar nädalat tagasi aset leidnud Layla sünnipäev, mida käisime mitme autotäie inimestega tähistamas Eesti mandriosa põhjapoolseimal ehk Purekkari neemel, Pärispea poolsaarel. Nimelt sai minu kauaaegne sõbranje/klassiõde 27 aastat, 4 kuud ja 15 päeva vanaks ja sellist tähtsündmust ei saa ju ometi väikese grilli ja chilliga märkimata jätta! Nii nautisingi ma käesoleva suve vist küll esimest päikeselist ja sooja päeva supermõnusal lõkkeplatsil supervahvate inimeste seltsis. Käisime ka neeme tipus ja tegime metsas ja mujal avastusretki. Pinginaabriga kahekesi leidsime muuhulgas ka ühe äsja urgu pugenud rebase (sabaotsa saime fotole) ning nägime mägra jalajälge ja karu oma samuti. Otse loomulikult jäädvustasime me need nii hästi või halvasti kui oskasime fotoaparaadiga, ent sünnipäevalaps ei paistnud meie fotošedöövritest kahjuks pooltki nii vaimustunud olevat kui me ise =P
No igatahes. Isegi kui me ei võida Aasta Foto tiitlit, jääb see vahvate ja sõbralike inimestega veedetud puhkepäev kauaks-kauaks meelde.

Tähendusrikkad ning mõneti üllatavad käigud olid noorema õe põhikooli lõpuaktusele (mismõttes teil lõpetab siin korraga 115 inimest???) ja täditütre pisitillukese poja imetlussessioonile - ei olnudki vahetpidamata vastikut häält tegev kraaksuv koletis, kes tahab oma ema närvid ja energia nahka panna vaid hoopis imearmas suhteliselt tasane tegelane. Võibolla hakkas mu nunnumeeter tööle ka seetõttu, et ta oli niiiiiiiiiiiii pisikene, et ma olen kindel, et ta mahuks mõne minu suuremas mõõdus tasku sisse ära =)
Ja thank god, normaalse nime oskasid vastsed vanemad ka välja valida. Sellega olen ma kohe eriti rahul, et ei tulnud miski järjekordne Iks-Igrek-Üpsilon või midagi muud sarnast, nagu tänapäeval on kombeks panna.

Kuhugi sinna vahepeale jäi ka ühe teise sõbranna/klassiõe tütarlasteõhtu peo ettevalmistamiseks orgunnitud proovistripisessioon, mis oli kindlasti üks kõige kreisimaid ja äärmuslikumaid kogemusi minu elus. Mida kõike üks orgkomitee liige nägema ja tegema ei pea =P

Tšikibrikiõhtu (tegelikult peaks seda vist nimetama tšikibrikipäevaks, sest alustasime juba pärastlõunal Tartust) ise oli samuti vinge, kusjuures kõige vahvam ei olnudki vast stripietendus X-Clubis, vaid hoopis sõit RAF-bussiga Tallinnasse ning seda sugugi mitte vaid tolle kanistritäie booli ja maitsvate suupistete tõttu - siinkohal veelkord suur aplaus pretensioonitu nimega catering-service-ile =P. Ja loomulikult pahaaaimamatu pruudi varitsemine ühe Tartu õmblusateljee ukse taga koos hiiglasliku pudeli šampusega... mille me pruudi hilinemise tõttu tänaval tühjaks olime sunnitud jooma ning "tõde või tegu" Tartu-Tallinn maanteel ja vahepeatustes, mille raames pealtnäha ontlikud "kodustatud naised" tegid hulle tükke, millest ma siinkohal ehk parem vaikin =))
Maitea, võibolla oli asi tõepoolest seltskonnas, aga ükski mees ei tundunud sel õhtul pooltki nii lahe kui meie äge 13-pealine tšikikari. Mehed, nii eesti- kui välismaised, olid ikka suisa igavad. Välja arvatud strippar ohvkoors. Ma arvan, kõik asjaosalised nõustuvad minuga.

Kolm päeva kestnud pulmas seevastu leidus põnevaid mehi küll ning pidu ise oli samuti änksa. Kahjuks oli minu pikka aega normaalselt väljapuhkamata organism teise päeva hommikuks omadega suhteliselt õhtal. Siiski, hoolimata asjaolust, et enesetunne oli kiire elutempo, hommikuni trallitatud pulmapeo ja Morteni vaaritatud veini-viinasegule (what the he** were you thinking??? =)) täpselt selline, et "suudan adekvaatselt vastata eitavat või jaatavat vastust nõudvatele lühiküsimustele", tegi mõnus seltskond mu braindead-olemise märksa paremaks. Ja oo, millised oivalised road terve pulma vältel! Mina muidugi armusin kõikidesse nendesse kalatoitudesse ja köögiviljahautistesse, mmmmmmm. Teised külalised sõid muid lihatoite ka, kuid kõik kiitsid ühehäälselt kooris. Ilm oli kõigil kolmel päeval absoluutselt täiesti perfektne ning lõpuks, kui tuli aeg hakata ära minema, oli vähemalt minu autos tagasi reisinute suhtumine küll selline, et olekski jäänud sinna Käsmu heameelega.

Kusjuures ilmekalt sai minu enda näitel tõestatud, et seltskond on siiski see, mis lõppude lõpuks loeb. Käisin tollessamas puhkekülas ka aastake tagasi ning vahe äsjakirjeldatu ja toonase vahel on üüratu. Ehhh... hoolimata sealsetest külmadest tubadest ja leidlikkust nõudvast duširuumist... tõepoolest igatsen tagasi nii kohta kui emotsiooni.

Seda panin samuti viimaste nädalate jooksul tähele, et niipea, kui bussi või autoga Tallinnast eemaldun, tuleb iseenesest hiigelsuur naeratus näole. Tartus ja Pärispeal ja Käsmus ja üleüldse kõikides nendes teistes teistes teistes kohtades olin ma siiralt õnnelik. Ja kes ei tahaks sellist asja tagasi... =)

Leidsin Denissi blogist ühe põneva lingi: http://www.euprofiler.eu/

On kasuks kõigile, kes ei ole päris kindlad, kas nad peaksid hääletama selle poolt, kelle seljas ülikond paremini istub või selle poolt, kes näeb muidu asjalikum välja ja nendele, kes teavad päris kindlalt vaid seda, kelle poolt nad EI peaks hääletama =)

Üksikkandidaate siia kahjuks lisatud ei ole, aga päris põnev oma üldiste maailmavaateliste eelistuste paika panemise "viktoriin" sellegipoolest.

Eile käisime Club Tartul. Alumise saali kohta ei oska midagi öelda, sest meie pesitsesime terve Von Krahlis oldud aja ülemisel korrusel ehk seal, kus oli Lazers. Mis oli hea ja halb samaaegselt, kuna muss oli mõnus, aga mina arvasin, et ma võin küll täitsa tantsida ju, natuke ikka. Ja täna on mu põlv sujuvalt asendunud väiksemat sorti meloniga.

Mõtisklema sundis mind hoopis midagi muud. Nende 24 tunni jooksul nägin igasuguseid inimesi ja peab möönma, et põhjendamatu ülbus ja üleolevus ei ole just inimest kõige rohkem kaunistavad käitumisviisid. Asi muutub aga ebameeldivusele lisaks veel ka haledaks siis, kui on selgelt aru saada, et probleem ei lasu selles, kellele on sõnum suunatud, vaid hoopis selles ülbikus endas, kellel jääb mingil tasandil lihtsalt puudu enesekindlusest ja kes siis sel moel meeleheitlikult olukorra üle kontrolli säilitada püüab...
Pettumust valmistav. Kahjuks.

Teine asi, mis mõtlema pani, oli see, kuidas vahel ei olegi vaja inimeste nimesid teada. Mõnikord on ilma nimedeta täiesti aktsepteeritav ja ok olla ja kahekesi koos mööda pidu kondamiseks piisab täiesti tervituslausest a´la "oh kuule sa olid ju ka sügisel seal selle-ja-selle sünnipäeval" ja rõõmsast vastastikusest äratundmishetkest.

Triinuga neli tundi aknalaual istuda ja hea mussi taustal juttu rääkida oli ka tore, kuigi meie jututeemad olid kohati niivõrd tõsised, et lähedal viibivad isikud, kes sellest vestlusest fragmente kuulsid, ehmusid ja lahkusid kärmelt =)
Mõnes mõttes on lohutav teada, et on inimesi, kellel on elus olnud analoogseid episoode ja kes seetõttu mõistavad võibolla isegi seda, miks käitutakse mingis situatsioonis nii või hoopis teisiti. Teisest küljest muidugi ma eelistaksin, et halbu asju ei juhtuks kunagi kellegagi. Millele järgneb muidugi kohustuslik filosoofia selle kohta, et kui halba ei oleks, siis ei tunduks hea pooltki nii mõnus, aga ikkagi.

Ja ma ei tea, kas ma seda juba mainisin, aga muusika oli ikka väga super, nii et mul oli suisa nukker mitte normaalselt tantsida ja hüpata saada. Aga ma olen enam kui kindel, et Lazersid ei kao kuhugi, nii et küll jõuab sedagi taas =)

Nädala sees käisin pisiõel lasteaias vastas. Otsustasime tema sünnipäeva puhul minna pitsat sööma ja pärast Lõviparki mänguplatsidele lõbutsema. Just siis, kui mina otsustasin, et kellaaeg hakkab juba vaikselt õhtusse jõudma ja peaks hakkama kodu poole asutama, haakus meiega üks pisike sõpruskond, täpsemalt kolm tüdrukut vanuses 7-10. Ilm oli päikesepaisteline kuid jahe ja tuuline, tüdrukud lippasid ringi jalatsiteta ja lühikestes suveriietes. Jalanõud olid neil küll õnneks kaasas, lisarõivaid mitte.
Üks neist fännas mu pisikest õde ja muudkui aitas teda kõrgete ronimispuude ja liumägede otsa, paitas ja kallistas teda ja oli hästi sõbralik. Õekesele meeldis see uus tüdruk samuti, nad said äärmiselt hästi omavahel läbi. Mina olin pisikeste uuest sõprusest niivõrd liigutatud, et tulin neile vastu ja lükkasin minema hakkamise momenti koguaeg 10 minuti kaupa edasi. Mitte et nad mulle palju valikuid oleksid jätnud =)
Nähes, et enne meie minekut nad oma sõbrannat tagasi ei saa, lõbustasid teised kaks tüdrukut end minule igasuguste rohkem ja vähem piinlike küsimuste esitamisega, millele vastamisega ma enda arvates täitsa hästi toime tulin. Kõigiga peale ühe, millele eelnes küsimus: "Kuule. Sa Kroonikat ka loed vä?". Järgnenu jaoks oleksin ilmselt pidanud olema mingit vastamiskoolitust saanud. Sest ei, ma tõesti polnud kursis Enriike varustuse rippuvusega, ka polnud ma teadlik sellest, et vanuse kasvades on Enriike needsamusedki tunduvalt allapoole vajunud, etc, etc. Jeerum küll, kallid lapsevanemad, pange palun tähele, mida teie lapsed loevad! 10-aastasel ei ole vaja selliseid asju teada.

Veelgi suurem üllatus tabas mind aga siis, kui kell sai pool üheksa ja päike loojumise märke ilmutama hakates madalale vajus. Tegin oma pisiõele selgeks, et nüüd me tõesti peame koju hakkama minema. Ühtlasi uurisin ka lõbusa kolmiku käest, kas neil pole vaja juba koju minna. Vastus oli eitav. Tundus kummaline, sest natuke aega tagasi olid nad rääkinud, et elavad kohas, mis asub sellest pargist üsna mitme trollipeatuse kaugusel.
Pärisin õppimise kohta, et kas ei peaks koju õppima minema, vastuseks sain, et mai algus ju - niikuinii midagi õppida ei anta, kohe suvevaheaeg käes. Tundus samuti kummaline. Huvitav, mis kool see selline on, kus juba mai alguses õppida ei anta, sest "kohe" on suvevaheaeg niikuinii käes? Hoiataks tuttavaid, kes käesoleval kevadsuvel oma võsukestele esimesi klasse valivad...
Järgmiseks pärisin, et kas plikadel kellad või mobiilid on ikka, kust kella vaadata, et teaks, millal tuleb kodu poole hakata sättima. Ei olnud neil käekellasid. Mobiile ka ei olnud. Ühtegi sorti kellasid polnud.
Lõpuks uurisin tüdrukutelt, et kas nad oskavad siis ehk päikese järgi otsustada, millal on õige aeg minema hakata, et enne pimedat koju jõuda. Kõik kolm last olid tõsiselt imestunud nägudega ja ei saanud aru, miks nad peaksid pimedaks kodus olema. Mina olin tõenäoliselt veel rohkem imestunud näoga.

Millised on need vanemad, kes lasevad oma lastel käia mängimas kevadel ilma jakkide või jopedeta mitme trollipeatuse kaugusel ja pole oma lastele veel kümnendalgi eluaastal seletanud, millised ohud võivad neid varitseda tänavatel üldse, rääkimata siis pimedast ajast? Mustamäe ei ole mingi turvaline külavahetänav - siin võib tänaval vabalt peksa saada. Muudki huvitavat võib saada. Pimeduse katte all kasvavad igasugused kriminaalsed tõenäosused teatavasti hüppeliselt. Ja me räägime hetkel väikestest inimestest, kel puuduvad igasugused võimalused end kaitsta ning nagu kõnealusest loost selgub, puudus nendel konkreetsetel tüdrukutel ka võimalus ohtudest hoiduda. Nad olid täiesti muretul arvamusel, et nendega ei saa kunagi midagi juhtuda, ükskõik mis kellaajal nad seal pargis siis ka hängiksid.

Kogu eelkirjeldatu tulemusena meenus tahtmatult ühe TommyBoy loo refrään:

Need on lapsed, kelle jaoks vanematel pole aega,

pole mõistmist, pole raha või siis mõni põhjus muu.

Need on lapsed supermarketites veetmas vaba aega,

pealiskaudsus väänab varakult kõveraks need noored puud.

Palun ärge saage lapsi, kui teil pole tahtmist või võimalust nende eest hoolitseda või nendega aeg-ajalt koos aega veeta ja neile maailma asju lahti seletada. No tõesti vihaseks ajab juba. Lisaks sadadele lastekodulastele on meil ka sadu ja sadu selliseid, kes elavad omades kodudes nagu lastekodus. Häbiväärne. Laps on teine inimene. Ta ei ole mingi käkk, mis aja möödudes suuremaks kasvab ja lisaefektina ka rääkima õpib. Rohkem inimesi võiks sellest aru saama hakata.
Kõik see, kuidas lastega käitutakse ja mis lastele tehakse, tuleb nende täiskasvanuks saades bumerangina ühiskonda tagasi. See on fakt, mis ei muutu mitte kunagi. Nii et pole mõtet oodata aega, kui Eestist kunagi lõpuks "päris" heaoluühiskond saab. Tegelege oma hooletusse ja hoolimatusse jäetud lastega täna. Oleks juba aeg.

Statistika paneb õhku ahmima

Tervise Arengu Instituudi andmeil on Eestis 13 800 süstivat narkomaani. Täna Postimehest lugesin.

Kuulge. See Kättemaksukontor on täitsa hea ju.

Nonii. Suvilast tagasi ja olen kohe sunnitud oma sõnu sööma. Käisin küll iidsete postide vahel ringi jauramas, oo kuidas veel käisin (loe: põlv tegi parajalt haiget, aga ehteestlasliku suhtumise kohaselt ei tohi ekskursiooni, mille eest on makstud, pooleli jätta =))
Nimesid nimetamata, suutis üks tegelane mind kohapeal veenda, et Luxori ekskursioonile minek oleks ikka üits õite hää mõte. Et muidu võib terve see aeg basseinide ääres passimine üksluiseks muutuda ja. Minul ei oleks muidugi midagi üksluiseks muutunud, kuna mul olid kaasas Candace Bushnelli Lipstick Jungle ja ammuigatsetud Anna-Maria Penu Minu Hispaania. Reisikaaslane seevastu oli ühes võtnud vaid diskreetse matemaatika õpiku ja konspektid (jah, ma näen neid küsimärke teie otsaesistel, ma isegi olin kui üks suur küsimärk esimesed poolteist päeva), seega arusaadav, et ta pärast esimest päeva enam basseini ääres ühe koha peal vedeleda ja lugeda ei viitsinud.

Nii juhtuski, et ühel ilusal aprillikuu päeval, kui oleksin pidanud lamamistoolil oma raamatute ja päikese ja mõne vihmavarjukesega varustatud maitsva kokteiliga mõnulema, leidsin ma ennast hoopis mägede vahelt parajalt ebameeldiva tuuleta kuumuse käes erinevate vaaraode hauakambreid revideerimas, mis, ütleme ausalt, ei olnud minule, kes ma seinamaalingute tähendust ei teadnud, üldsegi huvitavad. Mida oli ka oodata. Loodetud muumiaid ei näidatud ja midagi muud peale seinamaalingute (mille poolt jutustatavad lood on kahtlemata väga huvitavad, kahju, et polnud sellist giidi, kes oleks osanud tõlkida ja et mul endal vastavaid teadmisi pole) ja paari hauaplaadi vaatamiseks sätitud polnudki. Kuigi, nagu me Laylaga eile minu reisimuljeid lahates otsustasime: me ilmselt pole lihtsalt sellised inimesed, keda aastatuhandete vanused potikillud väga erutaks. Seega oli suhteliselt ükskõik, et seal peale kritselduste ja paari kivikamaka muud polnud. *

Vastupidiselt minu esialgsele arvamusele, et küllap olen mina ainuke, kellel hauakambrite nägemine põlvist nõrgaks ei võta, selgus, et kõik kohaleveetud turistid mõne üksiku erandiga voorisid kohustuslikus korras ühes jorus maa-alustesse kambritesse sisse ja täpselt samasuguses jorus kohe välja tagasi. Nendegi nägudelt peegeldus suhteline tülpimus ning mõningane pettumus. Aga no mis sa hing, ära teed. Loomulikult ei jätku vaimustust kauaks, kui sulle pistetakse nina ette näiteks araabiakeelne tekst, mis näeb küll ilus välja, aga millest sa ühtegi silpi aru ei saa. Noogutad ja ütled, et on jah, väga ilus ja huvitav ning kõnnid edasi järgmise analoogse asjanduse juurde, millest sa sugugi rohkem aru ei saa. Minule oleks täiesti piisanud vaid ühe hauakambri külastamisest, aga ei. Ikka nii palju, kui vähegi võimalik. Nii me siis tatsasime seal koos teiste turistidega kohusetundlikult sisse-välja-sisse-välja, kuulates vahepeal giidi kommentaare. Kogu loo tegi minu jaoks veel ebameeldivamaks asjaolu, et kuna ekskursioonile mineku jaoks pidi tõusma 3.30 öösel, olin ma väljamagamata ja seega mitte just parimas tujus. Mõni võib ju väita, et bussis sai ka mitu tundi magada, aga minu arvates pole see miski uni. Tukkuda niimoodi ebamugavas poolpüstises istumisasendis kahe minuti kaupa... mõttetu.

Küll aga meeldis mulle meie hommikune paus enne igasuguseid templeid, kambreid, mošeesid ja muud, sest peatuskohaks olnud kohviku juures õues oli üsna mitu sümpaatse välimusega koera, kellest ühega ma ka tuttavaks sain. Oli selline tüüpiline kondine Egiptuse kutsu, kes lebas valitsevast palavusest ilmselgelt kurnatuna maja ees varjus. Küsisin kohvikupidajalt tema jaoks vett ja pärast mõningast käte ja häälitsuste abil suhtlemist see mulle ka anti. Koerad, teadagi, Egiptuses just kuigi kõrges hinnas pole ja nagu ma teada sain, pole nad eriti kõrgelt hinnatud ka mõndade riiki külastavate muudest maadest pärit inimeste poolt. Pean silmas järjekorras minu selja taha saabunud saksa paarikest, kes, taibates tükk aega enne kohvikumüüjat, kelle jaoks mul seda kraanivett vaja läheb, nägusid tegema ja ohkima kukkusid. Oh jeesus küll, mingi nõme idaeurooplane küsib mingi näruse koera jaoks vett. Oleks võlukepike, saaks teha nii, et neid kumbagi enam ei eksisteeriks.
Aga koer oli hästi armas. Jõi pool pudelit tühjaks ja vaatas mind sellise pilguga, mille parema meelega ära unustaks. Sealsamas seisid ka beduiini naised oma eeslitega, kellele nad olid pisikesed kitselapsed selja peale seisma sättinud ja kes suurema osa oma elust tõenäoliselt sealsamas üleval veetsidki, kuna 12 tundi hiljem, kui bussiga kohviku juurde tagasi jõudsime, seisid telkidega kaetud naised, nende eeslid ja kitsed ikka veel omadel kohtadel.

Lisaks koertele meeldis mulle selle ekskursiooni juures veel vägavägaväga paadisõit Niilusel, mis, nagu selgus, on täpselt minu "thing". Paadireisist klõpsitud fotode osakaalu järgi otsustades vähemalt küll. Ühelpool ilus roheroheline kallas kohatiste liivaste süvendite ja lopsakate palmidega ning teiselpool uhked jahid ja põnevad paadikesed (okei, ma sinna teiselepoole eriti ei vaadanudki =)
Lõunasöök loendamatute erinevate juurviljadest tehtud hautiste, salatite ja kastmetega oli samuti väga mõnus. Paar lihaga kandikut oli ka, aga siiski - kui palju taimetoitu!!! =)
Natuke naerma ajas see hädise näoga kartušimüüja, kes oli sätitud meie laudade lähedusse oma väljapanekuga istuma, et valged turistid saaksid söömise ajal blingi piielda ja pärast loomulikult ka osta. Kartušipoiss tuli hiljem ka bussi ja kõndis kõik istekohad läbi, et näidata mingit kolmest sümbolist koosnevat bla-bla-bla õnnetoovat ripatsit. Aga eestlane, va ihnuskoi, ei ostnud ikka midagi =P
Üleüldse oli pea igas poes ja tehases, kuhu meid selle ja Hurghada linnaekskuriooni ajal veeti, meie grupil kombeks kõik presentatsioonid kaasa noogutades ära kuulata ja siis mitte midagi või äärmisel juhul paar eset ostes hoonest väljuda. Söögipoed ja fikseeritud hindadega meenekauplused välja arvatud. Nendes edendati Egiptuse majandust päris korralikult. Mina näiteks hullusin pagaritoodete leti ääres, kust ma oleksin heameelega igat küpsetist kaasa ostnud, aga P. ütles lõpuks midagi sellist, et korvi ei mahu rohkem ja eskortis mu kassade juurde =)

Meie P.-ga ostlesime tsipake veel ka hotelli lähedal promenaadi ääres asuvates kauplustes, kus müüdi erinevaid kohalikke teesid, parfüüme ja igast muud põnevat kaupa. Kõike muud peale aroomõlide võis tegelikult ka kaubanduskeskustest leida, aga oma võlu oli muidugi ka tänaval kauplemisel, eriti vist P. jaoks, kes väitis, et tema kaupleb nagu liibanonlane, aga hiljem sai kollast teed ostes ikka niimoodi tünga, et terve õhtu vaikselt hüüatades omaette torises ja järgmisel päeval hotelli vastas pisikest poekest pidavalt kopti kristlaselt nimega Mena n.ö. õige hinnaga teed ostis. Selgituseks siis nii palju, et Mena pakutud alghind oli täpselt sama mis see, mille meie esimeses kohas suure kauplemise ja endi arvates jube kavalad olemisega lõpuks välja rääkisime. Ja Mena ise oli ka päris lahe, hoolimata sellest, et ta näris vahetpidamata lahtise suuga nätsu. Igatahes meeldis tema mulle märksa rohkem kui moslemist Bob, kes esialgu tundus igati normaalne ja tsiviliseeritud, aga kui jutt läks abiellumisele ja naisterahvastele, ajas tema jutt mind nii marru, et P. pidi mind eesti keeles anuv pilk silmis keelitama loobuma plaanist Bobile selgeks teha, kui nõme ta on, et ta kavatseb oma tulevase abikaasa tolle elupäevade lõpuni pisikesse korteripugerikku vangistada. Ilmselt oli P.-d hirmutanud kunagine tööreis Tuneesiasse, kus kuulu järgi näiteks lühikeste rõivastega tänaval liikumine võib kaasa tuua kepihoobid. Igatahes muutus ta ka peatänavalt eemale kohalike elu-olu keskele sattudes ärevaks ja tegi pidevalt ettepanekuid tagasi minna, ise teadmata, millises suunas täpselt see "tagasi" asub. Ma tean, et kaasreisijate üle ei ole ilus nalja teha, aga minul oli küll vahepeal kuri tahtmine teda veel kaugemale ülesküntud kõrvaltänavate ja loetamatute menüüdega räpasevõitu söögikohtade vahele ära eksitada =P
Suuresti tänu P. vastumeelsusele igasuguste räpakate kohtade suhtes jäi meil lähemalt üle vaatamata ka Hurghada kolmas linnajagu ehk see, kus pidavatki suuremalt jaolt vaid kohalikud elama ja turglema. Meie kena giid Maris maalis sellest päev otsa ilma külmikuteta seisva liha, kala ja juurviljade müügikohast küll ka piisavalt eemaletõukava pildi, aga kasvõi korraks oleks ju ikka võinud läbi põigata... Aga vähemalt kaks ülejäänud linnaosa ehk Sakkala ja hotellide rajoon olid minu arvates küll täiesti äravahetamiseni sarnased ja mitte kuigi põnevad. Selle üle olin ma veidike pettunud, sest too teine Egiptuse kuurortlinn, millega ma juba harjunud olen, küll nii üheülbane pole. Hurghada kolm kõige suuremat miinust on järgmised:

• võimatu oli leida kohalikke traditsioonilisi roogasid pakkuvat viisaka väljanägemisega esinduslikku söögikohta. Soolaseid roogi (shish tawouk, jms.) sõime oma hotelli territooriumil asuvates kala- ja rannarestoranides, aga magusaid asju peale supermarketi letil asuvate siirupisse uputatud koogikeste ei leidnudki. Mina oleksin küll tahtnud süüa Om Ali-d või magusat riisipudingut, mida Sharmis igas neljandas kohas pakutakse =(
• veidike kõhe on liikuda mööda peatänavat, kus iga neljas hotell on kas pooleli või pole selle ehitamist üldse alustatudki, nii et kahe ilusa ja valgustatud ehitise vahel mustab tänava kõrval sada meetrit pimendatud ala. Sharmiski on pooleliolevaid ehitisi, aga minu meelest on see seal korraldatud kuidagi nii, et kesklinna südamik on valmis ja sealt ehitatakse väljapoole edasi.
• igavavõitu on kõndida mööda mituteist kilomeetrit ulatuvat tänavat, kus tundub iga paarikümne sammu järel, et "oot-oot, siin me ju juba olime" ehk siis erinevalt Sharmi linnasüdamest, mis koosneb paljudest risti-rästi kulgevatest suurematest ja väiksematest tänavatest, millest üks ei sarnane teisele, on Hurghadas üks pikk tee, mis viib ühest linnajaost teise (vahetades küll vahepeal nime) ja mille äärde on ehitatud kenad hotellid, kohvikud, baarid, restoranid, ööklubid, poed... kõik suhteliselt samasugused. Mina, kes ma igasuguste maamärkide abil üpriski hästi orienteerun, olin sunnitud P.-lt mitu korda küsima, et "see on nüüd SEE mäkdoonalds või?"
• **

Lisaks nägin ma ühe lemmikloomatarbeid müüva poe ees pisikestesse transpordipuuridesse kängitsetud koeri, kes ei näinud seal sugugi õnnelikud välja. Koerad olid sellistest tõugudest, mille esindajaid Egiptuses vabalt jooksmas ei leia, näiteks dalmaatslane. Tähendab - keegi oli neid paljundanud tõenäoliselt just sel eesmärgil, et saaks puuri pista ja turistidele maha parseldada. Oleks siis puuridki normaalses suuruses olnud, vähemalt nii, et looma käpad sellest täies pikkuses välja ei ulatu... Vaevalt, et keegi neile piisavas koguses sööki ja jookigi pakkus. Loodan, et kutsade saatus sealtmaalt alates vaid paremuse poole liikus.

Mida me Hurghadas eneste jaoks toredat leidsime?

Näiteks avastasime endi jaoks söögikoha nimega Bulls, mis on suure tõenäosusega mingi ülemaailmse keti osa nagu ka Sbarro ja KFC. Meile meeldisid sealsed maitsvad ja värsked toidud ja eeskujulik teenindus niiväga, et sõitsime sinna ühel teisel päeval eraldi taksoga kohale ja nautisime veel. Minule meeldis muidugi ka kohviku laudade vahel tiirutav oranžitriibuline kassike (Egiptuse kiisud on, muide, Eesti omadest erineva iseloomuga) ja asjaolu, et seal teenindavad noormehed olid peris kenakesed ;)

Hotell oli väga ilus. Ma ei suudagi otsustada, ka mitte tagantjärele pilte vaadates, kas hotell ja selle ümbrus olid ilusamad päevasel ajal, kui palmid, rannaliiv ja kõik muu oli selgelt näha või öisel ajal tuledesäras. Meie vaatluste kohaselt ei olnud selles hotellis ühtegi tuba, millel poleks olnud merevaadet (normaalset, mitte sellist nagu Kalevipojal reklaamis) ja meie oma rõdult avanev merevaade oli selline et ohohoo. Aga inimene, teadagi, harjub kõigega ja nii pidasime meiegi reisi lõpupoole sellist vaadet juba iseenesestmõistetavaks.

Üks asi, mis kindlasti meelde jääb ja mis oli iseenesest ebameeldiv, kuid antud olukorras veidi naljakaski - hotellikoridorides ringitiirutav tugev tuul. Nimelt olid selle ülemiste korruste lahtised koridorid ehitatud kuidagi nii, et sõna "tuulekoridor" sai minu jaoks uue ja lennuka tähenduse. Aga koridorid ise olid ka väga ilusad, eriti siseõu öisel ajal ja üks teine, pisem siseõu, kus olid veesein ja kaks armsat puidust pinki.

Kolmes hotelli restoranis käisime ka ja halba sööki ei pakutud üheski neist. Kõige meeldejäävam oli vast Itaalia restoran, milles istumine oli omamoodi kummaline kogemus, kuna olime algusest lõpuni ainsad kliendid ja kogu see interjöör ja situatsioon pani mind ennast tundma nagu oleksin üks nendest hetkel tv3-s jooksvast unistuste printsessist rääkivast tõsieluseriaalist osavõtjatest, kes on just kutsutud "rikka, ahvatleva ja ainuõige välismaa mehe" poolt deidile ja nii nad siis istuvad kahekesi seal tühjas restoranis, sest eesti telekanalil pole nii palju raha või oskusi, et adekvaatseid taustanäitlejaid palgata =) Mõnes mõttes oli muidugi tore, et kelner ja kokk vaid meie päralt olid - saime oma näljastele kõhtudele kiiret leevendust. Teisest küljest ei istunud mulle kuidagi see, et suurem osa teenindajaid mind sujuvalt madamiks on otsustanud kutsuma hakata. Ei tea, kas oli asi selles, et P. mu kõrval oli kahtlaselt abikaasa näoga või hoopis minu enda näos kui kortsudevastaste kreemide tulevases lõuendis, igatahes naeratasid kõik uksehoidjatest kokteilitoojateni välja ja muudkui ma`am-itasid. Mina kiristasin hambaid ja lubasin endale, et järgmisel reisil on women-only või siis vähemalt peavad tütarlapsed olema ülekaalus, et teenindajatel oleks alust meid õigete nimedega nimetada.

Bassein. Bassein oli muidugi hitt. Ma ei ole päris kindel, kas seda parasjagu köeti või mitte, aga paaril päeval oli vesi selles küll piisavalt mittekülm, et mina oleksin vabalt võinud ülekere korraks sisse laskuda. Asi seegi. Ülejäänud päevadel oli seal kahjuks nii külm, et mõned meie lähedal pesitsevad venelannad, keda nende juba eelnevalt vees ärakäinud kaaslased suure hooga vette hüppama meelitasid, karjusid lamamistoolidel peenikest naeru pidavatele kaaslastele basseinist, et "Saanja, ubjuuuuu!" ja "Naastja, ubjuuu!" P. mulle õnneks sellist trikki ei korraldanud, sest ta teadis vist liigagi hästi, et jääkülma vette sattudes oleksin mina, erinevalt venelannadest, oma kurjakuulutava lubaduse ka täide viinud =)

Basseini ümber, lähedal ja ka mere ääres oli palju vabu kohti. Erinevalt meie eelmise kevade Sharmi-reisist tundus see basseiniäärne esimesel hommikul tõesti nagu välja surnud. Vähemalt pooled toolid-varjud olid vabad, poeta ennast kuhu hing ihaldab. Alguses tekkis natuke tühja trollibussi efekt küll - et kui on nõnna palju vabu kohti, siis on pea kohe laiali otsas ja ei oska kuidagi valida. Lõpuks kui P. oli juba kolmandat korda käed jõuetult rippu vajuda lasknud ja poolihääli karjatanud, et "goddammit, decide, woman!", valisin ma kõige mõnusama peesitamispaiga välja ja päevitasin hoolega, süvenenult =)

Ja see soe ja see päike! Ahhhhhhhh. Kui ikka juuksed ja küüned topeltkiirusel kasvama hakkavad ning haige (viimaste uuringute kohaselt luuturse ja patella kõhrekahjustusega) põlv päev-päevalt paremaks muutuvad, siis ega muud ei oskagi kosta. Kunagi, kui ma kuu aega järjest Egiptuses veetsin, läksid mu juuksed ja nahk täitsa siidiseks, seega ma tegelikult teadsin, et päike ruulib täiega, lihtsalt siin sombuses Eestis suudab sellise asja ülejäänud 348-l päeval ära unustada =)))

Nagu eelpool mainitud, pakkus mulle päevitamise ajal seltsi Lipstick Jungle, mida ma paar kuud tagasi Eestis alustasin, kuid mille lugemine igasuguste muude põnevate tegemiste kõrval soiku oli jäänud. Ütleme nii, et nüüd ma tahan seda seriaali ka näha, sest raamat oli tõesti hea!

Minu Hispaaniaga alustasin viimasel biitšupäeval ja lugesin lennujaamas ja lennukis edasi. Võibolla sellepärast, et see raamat on minu emakeeles ja mulle kohutavalt meeldib eestikeelseid raamatuid lugeda (mitte et ma paarist muust keelest samuti aru ei saaks), võibolla sellepärast, et preili - nüüdseks vast juba ametlikult proua (raamatus jäi see lahtiseks) - Penu kirjutab sujuvalt ja humoorikalt, igatahes haaras mind midagi, mida võib vist kergekujuliseks sõltuvuseks nimetada ja nii ma seal lennujaamas check-in-i sabas, nina raamatus seisingi. Aga see sõltuvus ei tabanud ainult mind - ka P. sattus Minu Hispaania lummusesse kohe, kui olin talle lõigukest ühest peatükist lugeda andnud. Ja nii juhtuski, et kui mina lennukis rampväsinuna magama jäin, luges P. edasi ja kui ma siis lõpuks üles ärkasin ja selgus, et meil on järjed erinevatel lehekülgedel ja ma oma raamatut tagasi nõudsin, tekkis sellest suuuuuuuuuuur tüli, mille jooksul P. suutis mind süüdistada ebahumaansuses (sest temal oli vaid paarkümmend lehekülge lõpuni jäänud) ja mina teda isekuses (see oli ju lõppude lõpuks siiski minu raamat, mille mina kaasa tassisin ja temal oli pealegi tema oma diskreetse matemaatika õpik, mida ta oleks võinud lugeda). Pärast häälekaid väljaütlemisi ja sajatusi lõppes asi siiski nii, et P. sai raamatu enda kätte tagasi ja luges selle lõpuni. Pagasilindi ääres seistes, taksot oodates, jne. Nina raamatus, omaette maailmas, nohisedes, nagu minagi ennist. Vot milleni võib viia üks hea raamat.

Pärast seda, kui P. mind seal Bobi poes "mittesoovitavatest teemadest" vaikima oli keelitanud ja see alandus kogu maailma naiste eest, kes, uskuge mind, vaba valiku korral EI riietaks end palava ilma korral paksudesse hõlstidesse, minus kõik need õhtud vaikselt ja varjatult edasi elas, oli tõeliselt meeliülendav lugeda, et peale minu on veel keegi nii mõnegi kaaskodaniku arvates ilmselt naiivitar, kes usub, et kasvõi paari plakatiga annab midagi ära teha ja peabki midagi ära tegema, kui kõne all nii olulised teemad nagu näiteks abort, mille puhul, lubage uskuda, meessoo esindajad tänavatele protesteerima ei tule. Isegi mitte nii absurdete seaduste korral nagu Hispaanias.

Mainimata ei saa jätta ka raamatu kaant, mis oli väga ilus, täpselt sobivate värvidega ja seadis vähemalt minu puhul tooni tervele lugemisele. Ja kujundus oli ka väga mõnus. Või kuidas seda nimetataksegi, kui tähed on täpselt õige suurusega, lõigud õigete vahedega, peatükk algab õigest kohast ja teksti äär on lehekülje äärest piisaval kaugusel? Küljendus?

Ütleme nii, et selle reisi juures kõige rohkem rahul olingi ma vist oma lugemismaterjalidega =)

Lipstick Jungle-it saab minu käest, kui kellelgi soovi ja Minu Hispaaniat Laylalt =)

Ongi kõik selleks korraks.

Ms. Band

* Siinkohal peaksin siiski mainima, et ühes templis nähtud vahed seinas avaldasid mullegi muljet - nimelt olid need ülitäpsete arvutuste kohaselt ehitatud nii, et päikesevalgus paistis peenikestest vahedest sisse täpselt nende hiiglasuurtele sammastele kraabitud riitusi kujutavate joonistuste peale, mida oli just sel aastaajal, sel kuul, sel nädalal ja päeval vaja tolles konkreetses templis teostada. Ja asjaolu, et obeliske ja/või mingeid muid jurakaid mitmekümnemeetrisi sambaid toodi kohale ühes tükis ja pandi püsti ka, oli samuti imestamapanev. Enne kristust siis ja P. kribib kommentaaridesse kivikolakate raskuse jah aitäh palun =)

** Tegelikult oleks muljetamise eesmärgil pidanud kirjutama vist ka sellest ära venestatud Tuhande ja ühe öö show-st, mille meie jaoks poole show pealt sisse vajunud ja kujuteldamatut lärmi teinud kasvatamatud, igasuguse viisakuseta ja nahhaalselt ülbed slaavi rahvuse esindajad ära rikkusid, aga austusest oma toredatest venelastest sõprade ees ma seda intsidenti siin pikemalt ei lahka.

Suvilasse minek

Viimased neli korda vähemalt, kui seal käinud olen, olen iga kord pühalikult vandunud, et sellesse riiki mina enam turismireisile ei lähe. Mitte et mulle seal ei meeldiks, aga nagu Layla kunagi ammu-ammu meie esimesel ühisel Egiptuse-reisil ütles: eestlane ei ole nii rikas, et ühte kohta mitu korda külastada. Niipalju sellest siis välja ongi tulnud, et täpselt aasta tagasi käisime ja laupäeval läheme jälle =)

Seekordset reisi oleme tegelikult juba ligi pool aastat oodanud, sest planeerimine ja sättimine võttis aega (pluss reisikompanii oli ka kõike muud kui oma tööd kärmelt korraldav). Selline ootamine jõuab vahepeal juba tüütuks muutuda ja ära kurnata. Kaua sa, hing, ikka jaksad üht reisikest oodata? Igatahes on mul hää meel, et see bassu ääres pikutamise nädal nüüd lõpuks kohekohe pihta hakkab ja vastuseks kõikidele, kes minult aeg-ajalt uurivad, et kas ma kogu selle egiptustamise peale tõesti ikka veel pole püramiide näinud, luban, et kui mu vigane jalg vähegi võimaldab, siis käime seekord hoopis mõnes muus lähemalasuvas templis ära, kuhu ma saan seina sisse "Vasja bõl zdes" kraapida =P
Aga no sorri, ma tõepoolest ei viitsi minna Hurghadasse selleks, et loksuda 6 tundi bussis Kairosse, siblida nagu hullunud kana giidi järel kümnesse erinevasse kohta, kust peab ajanappuse tõttu põhimõtteliselt läbi jooksma ja seejärel 36 tunni pärast laiba kombel uuesti 6 tundi bussiga tagasi kuurortlinna sõita. Kunagi, kui ma olen vana ja väärikas, läheme ehk Agatha Christie kombel Niiluse kruiisile, rendime oma laevukese ja küll siis jõuab omas tempos neid püramiidegi kaeda. Kui peaks isu olema tekkinud selleks ajaks. Sest eelmisel korral Kairos olles leidsime me küll huvitavamaid vaatamisväärsusi...

Kõige suurema põnevusega ootan ma hommikusööke. Tahaks kellegagi kihla vedada, kas üks mees hakkab hommikusöögilauas virisema, et "miks siin kõik asjad saiast tehtud on?" või mitte =) Ööbime seekord ühes uhkes viietärnikas, nii et ootused on kõrged, aga nagu ajalugu on näidanud, siis fotode peal on võimalik asju hoopis ilusamate/koledamatena näidata, kui nad tegelikult on ning tärnid ei garanteeri alati soovidele vastavat toitlustamist. Eriti sellistes riikides, kus saepuru ülejäägid hommikusöögiks edukalt ära kasutatakse ;)

Aga jahh. Ma juba kujutan ette, kuidas ma liipan toidusaali, otsin kõikidele asjadele strateegiliselt kõige lähedamal asuvat lauda (sest mu jalg on sutsu kummaliseks hakanud viimastel päevadel ja ma eelistan kõndimisele mittekõndimist) ning krõbistan hommikusöögi kõrvale terve tabletikarbitäie ravimeid nagu Saksa pensionär =)

Tänasest kuni kohalejõudmiseni kavatsen hoida pöidlaid pihus, et köetav bassein ikka köetud oleks. Ehk saan minagi kui legendaarne külmavares korra aastas ujuma.

Kinomaja lastelaupäevakud

Kõik, kes tahavad oma laste või väiksemate õdede-vendadega kinos multikaid vaatamas käia, aga Plaza piletihinnad ei meeldi, võiksid mõelda Kinomaja laupäevaste lastehommikute peale. Pilet 25 krooni, saal puhas ja korralik, keegi ei näri ega nätsuta ega lurista kõrval. Sel kuul näidatakse seal Heino Parsi nukufilme. Me eelmisel laupäeval käisime ja oli täitsa lustlik ettevõtmine. Kunksmoor ja kapten Trumm ei tundunud küll nüüd, vanemana vaadates enam nii hirmus, aga tolle paharetist poisi seiklused, kes oma õpikus planeetide pildid ära sodis ja siis pärast äärepealt avakosmosesse tiirlema oleks jäänud, tekitasid ikka veel kõhedust.
Pärast filmi saab oma kinopiletitega pannkooke sööma minna ja puha. Meie käisime küll Elevandis, misjärel ma taas kord tõdema pidin, et India toit ei ole ikka minu rida. Aga nohh, maitseid on erinevaid. Ja klassiõdesid oli ka ilmatuma tore üle tüki aja näha.

Ma lihtsalt pean oma rõõmu jagama. Leidsin Selverist nädala lõpus ühe kevadiselt erksates toonides ümbrispaberiga karbi, kus sees olid vabapidamisega kanade munetud munad =)
Tootjaks, kui ma ei eksi, toosama Eesti firma, kes valmistab värsket pastat.

Mina, kes ma iga kord munaleti ääres nõutul ilmel erinevaid kartongist karpe uurin ja omaette torisen, et miks need kanad kõik puurides peavad olema ja et mis mõtet on siis üldse munakarpidele mingit märgistussüsteemi välja töötada, kui kõik munejad kanad niikuinii puurides elavad, ei suutnud muidugi oma õnne uskuda. Lõpuks ometi siis. Ja neil on lisaks rõõmsate kanade munadele veel ökomunad ka! =D

Ah või suisa ametlikult ja USA eeskujul.

http://getactive.peta.org/campaign/bolivia_military?c=weekly_enews

Miks ma ei taha, et mu korterinaaber uude korterisse kolides omale nahkkattega diivani soetab ehk kolm videot, mida võiks kasvõi meeldetuletuseks vaadata:

http://www.peta.org/content/standalone/StolenForFashion/default.aspx?c=weekly_enews

Ajaviiteks ja kõhutäiteks

Pühapäeval käisime Rootsi ja Ingeri bastionide käikudes ekskursioonil. Oli päris huvitav isegi minule kui gümnaasiumis põhjaliku country study tunni läbinule, seda enam, et tundidele järgnenud arvestusliku läbi linna giiditamise jooksul me maa alla ei sattunud. Kõnealuseid ekskursioone korraldab Kiek in de Kök-i muuseum ja lähemat inffi selle kohta saab siit: http://www.linnamuuseum.ee/kok/index.php?&id=258

Teine asi, mida kiita tahaks on Tiina pizza. Oleme seda pizzat nüüd paar korda söönud ja see teeb silmad ette igasugustele Reinu ja Peetri ja misiganes muudele pizzadele. Ühe korra sõime Mustamäe teel asuvas putkas kohapeal ka. Putkast endast midagi erilist loota ei maksa, oli selline koduse sisustusega ja õhus oli miski kummaline lõhn. Aga teenindaja see-eest oli üle ootuste meeldiv. Ei tea, kas asi on märtsikuus, et kõik teenindajad viimasel ajal niiväga püüavad...?
Tiina pizza kohta saab rohkem inffi siit: http://www.tiinapizza.ee/

Eile õhtul laenutasime filmi. Filmi, mille vaatamise peale ma muidu ealeski ei mõtleks, aga tolle DVD ümbrise mõlemal poolel olid fotod... noohh, kas arvate ära, millisest loomast? Miniseast loomulikult.

Film ise oli igav, mõne naljaka kohaga. Need kohad, kus siga üles astus, olid muide kõik naljakad, peamiselt tänu sellele, et põrsik oli kõnealuse filmi kõige asjalikum näitleja, seega ma jätaksin nimetatud lõigud üldarvestusest kõrvale. Samas ma pakun, et 8-14-aastastele võiks see muuvi ka ilma röhitsejat sisaldavate lõikudeta täitsa meeldida.
Seevastu soundtrack oli üllatavalt hea ja tuletas meelde päris mitu vana kaasahaaravat lugu, mida võiks hankida ja uuesti kuulata. Üks uuemat sorti tähelepanuväärne muusikapala oli ka (täpsemini küll Frankie Smith-i 80-ndatest pärineva loo uuestisünd Raven-Symoné-i esituses), mis võttis puusa nõksuma ja kui põlv ikka veel haige poleks, oleks ka jala tatsuma võtnud. Superhea näide sellest, kuidas heast vanast asjast teha veel parem uus asi ilma algupärast head lörtsimata. Link ka:
http://www.youtube.com/watch?v=zZlehGXpW6I

Aga tagasi filmis üles astuva minisea juurde - kui välja arvata paar eriefekti (ma vaatasin pärast üksi isegi Võtteplatsi-lisa ära selleks, et teada saada, kuidas panna siga saltosid viskama), oli too põss tõepoolest andekas (jah, ma aiman, et ta tegelikult ei mänginud filmis malet, vaid nihutas nuppe käskluse peale) ja äärmiselt nunnu. Minusugustele seafanaatikutele võiks sellest filmist teha mingi cut-paste variandi. Siga nimega Albert oli tõepoolest priima!

Juhul, kui teil on kodus kooliealisi lapsi, kes subtiitreid lugeda mõistavad ja on vaja nendega koos mõnd filmi vaadata, siis Pöörane teekond ülikooli ehk College Road Trip on selleks täiesti paslik.

Toidulisandid, jeei

Nädalavahetus oli niivõrd mitmeid vahvaid-lõbusaid-lahedaid tegevusi täis pikitud, et ei jaksagi neist kõigist siin pikemalt pajatada. Eraldi välja tuua tasuks vast ehk kosmopolitääni autode-teemalist seminar-koosviibimist, kus Layla võitis nädalaks uue Nissani (me vist juba teame, kuhu me sellega sõidame ;));
õhtusööki Peppersackis Assüüria gängsteritega (jah, justnimelt Assüüria =)) ) ja minu ilmselget võimetust kontsentreeruda ignoreerimisele (nii jutu, kui selle, kui keegi süstemaatiliselt vastu selgroogu toksib);
pühapäevahommikust meeleolukat salvestust;
pärastlõunast päikselist ja samas eelnenud magamata öödest tulenevalt suhteliselt unist olemist Üksikus Rüütlis (väga sümpaatne sisekujundus, samas väga ebasümpaatne teenindus. Õnneks olid mu kaaslased armsad ja lõbusad, peale ühe, kes jätab parasjagu suitsetamist maha =) ja sellele järgnenud minijalutuskäiku Kurna külavaheteel
ning õhtut läbi aegade parima teleseriaali dvd-kogumikuga (jah, tänu P-le on mul nüüd Seksi ja linna kõikide hooaegade kõikide osade eksklusiivkogumik ja film ka, luban õnnitleda).

Päike ja sellest tulenev automaatne hea tuju tekitas nädalavahetusel ka üpris mitu korda tantsuisu. Mida ma ka reflektoorselt kohemaid teha tahtsin, ent pidin iga kord veenduma, et selle põlvega ei tantsi ma eriti midagi. Ja et kui enne energilisemaid samme oli veel enam-vähem, siis pärast oli kehvem, seega andsin alla ja helistasin lõpuks arstile. Täna käisin kabinetis ära ka ja tulin tulema tablettide retsepti, salvi, sidemete ja vabastusega trennist. Ja nüüd istun siin, närin järgmised kakskümmend päeva rõõmsalt neid tablasid ja loodan, et see põlvejama ükskord ka lõpeb.

Siit moraal: alati ei maksa kangelast mängida ning arstid selleks ongi, et inimesi sirgeks väänata ja valu ära võtta.

Ah ja siis pisikeses kirjas see ka veel, et ärge sõitke linoleumiga järsust mäest alla. Gripihooajal perearstidel muudki teha, kui teile tee peale ette jäänud puid ja põõsaid jäsemetest välja nokkida.
Ja siis veelgi pisemas kirjas: aga paganas, see oli ikka uskumatult lõbus... =))

Käisime eile Kosmoses The Yes Man-i vaatamas ja kuigi ma viimased 13 aastat omale Jim Carrey-vabad olin teinud (see näoväänamine lihtsalt ühel hetkel ei avaldanud enam muljet), oli The Yes Man harukordselt naljakas. Ma naersin mitu korda valjul häälel ja itsitasin pidevalt. Ja terve ülejäänud saal naeris ja itsitas koos minuga. Nii et kui kellelgi on lõbusat tuju tarvis, siis nad peaksid seda seal veel näitama natuke aega. Süžee oli samuti huvitav, käänakutega.

Filmi idee meenutas mulle muidugi kohe Layla kunagist lauset-põhimõtet (mida me ka jupp aega siivsalt järgisime): "kui kutsutakse, siis tuleb minna", mis vähemalt minu praeguse enam-vähem kindlapiirilise ja turvalise elu kõrval tundub taas kord vägagi ahvatlev (aga kuna ma olen tollest sünnipäeva linoleumitamisest endiselt natuke invaliid, siis ma päris igalepoole veel ei kipu). Olen kindel, et veerand, kui mitte rohkem, saalis istujatest pidasid filmi lõppedes jah-teooria katsetamise plaane.

Õhtu nael oli muidugi see, kui ma autoga trepist (loe: "astmetest", siis ei tundu nii õudne) alla sõitsin. See ei olnud jah-teooria katsetamise algus. Lihtsalt minu ülioptimistliku vaatenurga tõttu juhtus nii. Ups. Vähemalt oli lõbus.

Sõbralik Carry otsib kodu...


http://www.osta.ee/index.php?fuseaction=ads.item&id=84928


Taas kord läksid mõtted kõikidele maailmas "üle" olevatele lemmikloomadele ja lastele ning rumalatele inimestele, kes neid vastutustundetult juurde toodavad.