Üks filosoofiline mõttetera ütleb, et oota ja vastused tulevad ise sinu juurde. Hetkel loetavast raamatust Life and Death in Shanghai leidsin arvatavasti vastuse mind umbes kuu aega tagasi hämmastanud küsimusele, millest ka paar sissekannet tagasi kirjutasin. Selle tõsielul põhineva romaani autor Nien Cheng kirjutab nii:

"When I entered the living room, I saw that both men were sprawled on the sofa with a glass of orangeade untouched on the table in front of them. When he saw me, Qi stood up from force of habit but when he saw that the activist remained seated, he went red in the face with embarrassment and hastily sat down again. It was a calculated gesture of discourtesy on the part of the other man to remain seated when I entered the room.
In 1949, not long after the Communist army entered Shanghai, the new policeman in charge of the area in which I lived had made the first of his periodic unannounced visits to our house. He brushed past Lao-zhao at the front door, marched straight into the living room, where I was, and spat on the carpet. That was the first time I saw a declaration of power made in a gesture of rudeness. Since then, I had come to realize that the junior officers of the Party often used the exaggerated gesture of rudeness to cover up their feeling of inferiority."

Vot sedasi siis. Loodan, et edasi lugedes saan veel mõne vastuse võrra targemaks. Olen küll alles esimese peatüki juures, aga vähemalt siit, Eestist aastal 2009, on seda lugu lugeda halenaljakas. Kohati ka nukker ja masendav kuna naispeategelane tundub olevat enam-vähem ainuke terve mõistuse juures olev isik selles kultuurirevolutsiooni läbivas kümnemiljonilise rahvaarvuga linnas, ent suurem osa ajast - kõik need Mao ideede kuulutamise nimel peetud totakad kõned, inimeste tagakiusamine demagoogial põhinevate väidete alusel, kohustuslikud "rehabilitatsioonikoosolekud" jms. - siiski lihtsalt halenaljakas. Ma ei ole kindel, kas ma tahan jõuda nende peatükkideni, kus kirjeldatakse tema seitset aastat üksikkongis. Selles osas ei ole tõenäoliselt enam midagi naljakat.

Kuid nüüd lõbusamate teemade juurde. Viimased nädalad on olnud äärmiselt tihedalt erinevaid üritusi ja inimesi ja organiseerimisi täis pikitud. Ja kuigi suuremal osal öödest pole ma oma minimaalseidki unetunde täis saanud magada, ei kahetse ma ühtegi üritust ega kohtumist. Kõik on olnud väga fun! =)

Üks kõige mõnusamaid ettevõtmisi oli nüüd juba paar nädalat tagasi aset leidnud Layla sünnipäev, mida käisime mitme autotäie inimestega tähistamas Eesti mandriosa põhjapoolseimal ehk Purekkari neemel, Pärispea poolsaarel. Nimelt sai minu kauaaegne sõbranje/klassiõde 27 aastat, 4 kuud ja 15 päeva vanaks ja sellist tähtsündmust ei saa ju ometi väikese grilli ja chilliga märkimata jätta! Nii nautisingi ma käesoleva suve vist küll esimest päikeselist ja sooja päeva supermõnusal lõkkeplatsil supervahvate inimeste seltsis. Käisime ka neeme tipus ja tegime metsas ja mujal avastusretki. Pinginaabriga kahekesi leidsime muuhulgas ka ühe äsja urgu pugenud rebase (sabaotsa saime fotole) ning nägime mägra jalajälge ja karu oma samuti. Otse loomulikult jäädvustasime me need nii hästi või halvasti kui oskasime fotoaparaadiga, ent sünnipäevalaps ei paistnud meie fotošedöövritest kahjuks pooltki nii vaimustunud olevat kui me ise =P
No igatahes. Isegi kui me ei võida Aasta Foto tiitlit, jääb see vahvate ja sõbralike inimestega veedetud puhkepäev kauaks-kauaks meelde.

Tähendusrikkad ning mõneti üllatavad käigud olid noorema õe põhikooli lõpuaktusele (mismõttes teil lõpetab siin korraga 115 inimest???) ja täditütre pisitillukese poja imetlussessioonile - ei olnudki vahetpidamata vastikut häält tegev kraaksuv koletis, kes tahab oma ema närvid ja energia nahka panna vaid hoopis imearmas suhteliselt tasane tegelane. Võibolla hakkas mu nunnumeeter tööle ka seetõttu, et ta oli niiiiiiiiiiiii pisikene, et ma olen kindel, et ta mahuks mõne minu suuremas mõõdus tasku sisse ära =)
Ja thank god, normaalse nime oskasid vastsed vanemad ka välja valida. Sellega olen ma kohe eriti rahul, et ei tulnud miski järjekordne Iks-Igrek-Üpsilon või midagi muud sarnast, nagu tänapäeval on kombeks panna.

Kuhugi sinna vahepeale jäi ka ühe teise sõbranna/klassiõe tütarlasteõhtu peo ettevalmistamiseks orgunnitud proovistripisessioon, mis oli kindlasti üks kõige kreisimaid ja äärmuslikumaid kogemusi minu elus. Mida kõike üks orgkomitee liige nägema ja tegema ei pea =P

Tšikibrikiõhtu (tegelikult peaks seda vist nimetama tšikibrikipäevaks, sest alustasime juba pärastlõunal Tartust) ise oli samuti vinge, kusjuures kõige vahvam ei olnudki vast stripietendus X-Clubis, vaid hoopis sõit RAF-bussiga Tallinnasse ning seda sugugi mitte vaid tolle kanistritäie booli ja maitsvate suupistete tõttu - siinkohal veelkord suur aplaus pretensioonitu nimega catering-service-ile =P. Ja loomulikult pahaaaimamatu pruudi varitsemine ühe Tartu õmblusateljee ukse taga koos hiiglasliku pudeli šampusega... mille me pruudi hilinemise tõttu tänaval tühjaks olime sunnitud jooma ning "tõde või tegu" Tartu-Tallinn maanteel ja vahepeatustes, mille raames pealtnäha ontlikud "kodustatud naised" tegid hulle tükke, millest ma siinkohal ehk parem vaikin =))
Maitea, võibolla oli asi tõepoolest seltskonnas, aga ükski mees ei tundunud sel õhtul pooltki nii lahe kui meie äge 13-pealine tšikikari. Mehed, nii eesti- kui välismaised, olid ikka suisa igavad. Välja arvatud strippar ohvkoors. Ma arvan, kõik asjaosalised nõustuvad minuga.

Kolm päeva kestnud pulmas seevastu leidus põnevaid mehi küll ning pidu ise oli samuti änksa. Kahjuks oli minu pikka aega normaalselt väljapuhkamata organism teise päeva hommikuks omadega suhteliselt õhtal. Siiski, hoolimata asjaolust, et enesetunne oli kiire elutempo, hommikuni trallitatud pulmapeo ja Morteni vaaritatud veini-viinasegule (what the he** were you thinking??? =)) täpselt selline, et "suudan adekvaatselt vastata eitavat või jaatavat vastust nõudvatele lühiküsimustele", tegi mõnus seltskond mu braindead-olemise märksa paremaks. Ja oo, millised oivalised road terve pulma vältel! Mina muidugi armusin kõikidesse nendesse kalatoitudesse ja köögiviljahautistesse, mmmmmmm. Teised külalised sõid muid lihatoite ka, kuid kõik kiitsid ühehäälselt kooris. Ilm oli kõigil kolmel päeval absoluutselt täiesti perfektne ning lõpuks, kui tuli aeg hakata ära minema, oli vähemalt minu autos tagasi reisinute suhtumine küll selline, et olekski jäänud sinna Käsmu heameelega.

Kusjuures ilmekalt sai minu enda näitel tõestatud, et seltskond on siiski see, mis lõppude lõpuks loeb. Käisin tollessamas puhkekülas ka aastake tagasi ning vahe äsjakirjeldatu ja toonase vahel on üüratu. Ehhh... hoolimata sealsetest külmadest tubadest ja leidlikkust nõudvast duširuumist... tõepoolest igatsen tagasi nii kohta kui emotsiooni.

Seda panin samuti viimaste nädalate jooksul tähele, et niipea, kui bussi või autoga Tallinnast eemaldun, tuleb iseenesest hiigelsuur naeratus näole. Tartus ja Pärispeal ja Käsmus ja üleüldse kõikides nendes teistes teistes teistes kohtades olin ma siiralt õnnelik. Ja kes ei tahaks sellist asja tagasi... =)