An encounter with a de(a/e)r

Eelmise nädala veetsin Saaremaal. Lisaks mõnusalt metsa ja põldude vahele peidetud perekonnatalu ja selle ümber toimuva, linnulaulu ja totaalse vaikuse nautimisele, Eesti värskeima õhu sissehingamisele, taluõuel rebase, pääsukeste ja muude ägedate loomade-lindude jälgimisele, seenelkäigule ja marjade korjamisele, Kuressaare Sadamaaidas üle ootuste mõnusa etenduse - Igavene kapten - vaatamisele ja ma-ei-näe-neid-nii-tihti-kui-võiks sugulastega aja veetmisele kohtusin mitu korda ka ühe inimesega, kes oli mulle kunagi väga armas. Või ka rohkem kui väga armas. Nende kohtumiste kohta kokkuvõtvalt on mul öelda vaid üht: oehhhh. Ütleme nii, et seda need tulnukad siia planeedile küll leidma ei tulnud =S

Kahju lihtsalt. Hale noh.

Ühel nendest õhtutest, pärast supermaitsvat pitsat, sõitsin koduküla poole, mõtiskledes olukorra üle. Kuidagi ei suutnud välja mõelda, kas peaksin end juhtunus kuidagi süüdi tundma või oleksid needsamad protsessid käivitunud ka ilma minu osaluseta.

Õues oli juba mitu tundi pime olnud ja kuna tegemist oli maanteega, sõitsin kaugtuledega. Ühel hetkel nägin eemal midagi suurt üle tee liikuvat. Tuli vasakult, siirdus paremale metsa. Igaks juhuks võtsin jala gaasipedaalilt. Oli millegipärast selline tunne, et see loom tuleb veel tagasi. Just täpselt sama loom paremalt poolt, mitte uued loomad vasemalt. Ja tuligi. Täpselt õigel hetkel, nii, et ma sain pidama ja nägin teda väga-väga lähedalt. Hirv oli. Aga tõsiselt suurt kasvu. Ma millegipärast olen alati arvanud, et hirved on üldiselt väiksemad. Too andis põdra mõõdu välja küll. Jäi korraks keset teed minu valgusvihku seisma, vaatas segaduses aga samal ajal kindla pilguga auto poole ja jooksis siis metsa. Oli kuidagi kohmakas ja väga ilus samaaegselt. Minul oli kuidagi õudne ja samal ajal võimas tunne. Kedagi polnud autos ka, et oleksin saanud kinnituseks küsida: "Oli ju imelik?"
Võibolla ei olnud selles tegelikult midagi imelikku. Sest see ongi see, mida hirved ja põdrad teevad. Jooksevad üle tee =)
Aga see, et ta tagasi tuli ja niimoodi keset teed seisma jäi ja minu poole vaatas, oli sürreaalne. Äärmiselt kummaline igatahes. Creepy feeling all around.

Ja otse loomulikult, nagu alati, meeldib mulle igaltpoolt tähendusi otsida ja paralleele tõmmata. Aga seekord jätan nende kahe loo omavahel seostamise vahele. Sest hirvedest on asi tolles esimeses ikka ütlemata kaugel.