Ühe õnnetu vahejuhtumi tõttu pidin veetma peaaegu nädala põhimõtteliselt pidevalt lebades, ilma teleri, ilma arvuti, ilma raamatuteta. Lisaks Linnuaabitsa ja itaalia keele vestmiku CD mitmekordsele kuulamisele sai minu sõbraks ka Vikerraadio ööülikool. Eile juhtusin kuulama Artur Taevere "loengut" teemal sotsiaalne ettevõtlus, mis oli, nagu tibutriinil on kombeks öelda, äärmiselt inspireeriv. Eriti jäi kõlama üks tema lause, mille kohta ma küll kahjuks ei tea, kas on tegemist noorhärra omaloominguga või tsitaadiga kelleltki teiselt, aga kõlas see igatahes järgmiselt: "on kaks koera - hea ja halb. Nad mõlemad elavad inimese sees. Võidab see koer, keda sa toidad".

Kuna mina saangi alati asjadest kõige paremini aru siis, kui seda koertes seletatakse, kandis too ütlus viimaste kuude jooksul tekkinud ideid edasi.

Aga mis siis, kui keegi teine söödab sinu keelitamisest hoolimata toda halba koera?

Või kui selle kellegi teise kurjavõitu koer pidevalt sinu head koera säärest käib puremas ja sinu enda kuri koer on näljas ning ei jaksaks head koera kaitsta ka parima tahtmise juures... ei sinu enda ega tolle teise oma?

Kui kuri peab olema kuri koer, et teda tohiks süümepiinadeta maha kanda?