Mussibuliimia.
Seda efekti kirjeldaks kõige etemini vast võrdlus-paralleel mu teise suure armastuse - kookidega.

Kujuta ette, et on tohutu tohutu kogus kooke. Suuri, õhulisi, kohevaid, magusaid, kreemiseid. Suur saalitäis. Kõik sulle. Mida sa teeksid? Alguses kükitad ja võtad ühe pisema, näkitsed seda natuke äärest, seejärel, üpris aegamisi, jõuab teadvusse, et deem - ongi koogid. TERVE MAJATÄIS KOOKE! :D
Astud otse keset hiiglaslikku šokolaaditorti. Saad julgust juurde, sumpad läbi jogurti-puuviljakorvikeste, tallad üle ekleeride ja lõpetad rullbiskviitide otsas püherdades.

Kusagil vahepeal tekib kerge paanika - kõiki neid koogikesi ei jõua elusees ära proovida.
Head muusikat on ka liiga palju. Ma ei jõua eales kõikide lugudeni, isegi mitte kõikide nendeni, mis mulle probably-possibly meeldiksid.
Liiga palju head asja viib ahastuseni.

Selgelt väljajoonistunud sõltuvuskäitumise muster. Kinnitan päeval kõikidele, et jaaJAA ma lähen hiljemalt südaööl magama. Veedan terve päeva seda ise siiralt uskudes. Loomulikult ma usun endasse, jah, miks mitte ei võiks ma sellega hakkama saada? =)
Ootan kuni külalised on lahkunud ja/või üleüldiselt igasugused muud liikumised on peatunud. Ja SIIS.

Ma mõtlesin, et ma olen lihtsalt meelsasti öösiti üleval ja teen omi asju ja taustaks. Nüüd hakkan alles aru saama, miks ma tegelikult.

Nii palju head ei mahu mulle pähe. Keegi kuidagi teisest otsast peaks kustutama.
Mussibuliimik.



***

Ja ei, ma ei taha teie viimase aja lemmiklugude ja priimade uute avastuste linke. Ei taha. Ma ei ole neist karvavõrdki huvitatud.

Kui, siis ainult natuke.