Eile käisime Club Tartul. Alumise saali kohta ei oska midagi öelda, sest meie pesitsesime terve Von Krahlis oldud aja ülemisel korrusel ehk seal, kus oli Lazers. Mis oli hea ja halb samaaegselt, kuna muss oli mõnus, aga mina arvasin, et ma võin küll täitsa tantsida ju, natuke ikka. Ja täna on mu põlv sujuvalt asendunud väiksemat sorti meloniga.
Mõtisklema sundis mind hoopis midagi muud. Nende 24 tunni jooksul nägin igasuguseid inimesi ja peab möönma, et põhjendamatu ülbus ja üleolevus ei ole just inimest kõige rohkem kaunistavad käitumisviisid. Asi muutub aga ebameeldivusele lisaks veel ka haledaks siis, kui on selgelt aru saada, et probleem ei lasu selles, kellele on sõnum suunatud, vaid hoopis selles ülbikus endas, kellel jääb mingil tasandil lihtsalt puudu enesekindlusest ja kes siis sel moel meeleheitlikult olukorra üle kontrolli säilitada püüab...
Pettumust valmistav. Kahjuks.
Teine asi, mis mõtlema pani, oli see, kuidas vahel ei olegi vaja inimeste nimesid teada. Mõnikord on ilma nimedeta täiesti aktsepteeritav ja ok olla ja kahekesi koos mööda pidu kondamiseks piisab täiesti tervituslausest a´la "oh kuule sa olid ju ka sügisel seal selle-ja-selle sünnipäeval" ja rõõmsast vastastikusest äratundmishetkest.
Triinuga neli tundi aknalaual istuda ja hea mussi taustal juttu rääkida oli ka tore, kuigi meie jututeemad olid kohati niivõrd tõsised, et lähedal viibivad isikud, kes sellest vestlusest fragmente kuulsid, ehmusid ja lahkusid kärmelt =)
Mõnes mõttes on lohutav teada, et on inimesi, kellel on elus olnud analoogseid episoode ja kes seetõttu mõistavad võibolla isegi seda, miks käitutakse mingis situatsioonis nii või hoopis teisiti. Teisest küljest muidugi ma eelistaksin, et halbu asju ei juhtuks kunagi kellegagi. Millele järgneb muidugi kohustuslik filosoofia selle kohta, et kui halba ei oleks, siis ei tunduks hea pooltki nii mõnus, aga ikkagi.
Ja ma ei tea, kas ma seda juba mainisin, aga muusika oli ikka väga super, nii et mul oli suisa nukker mitte normaalselt tantsida ja hüpata saada. Aga ma olen enam kui kindel, et Lazersid ei kao kuhugi, nii et küll jõuab sedagi taas =)
10 kommentaari:
Rumala rahutus - a mis asi on põhjendatud ülbus? Üleolevust suudaks veel kuidagi põhjendada...
Aga teisest küljest on seda (põhjendatud või põhjendamata) ülbust kõikjal meie ümber lademetes. Liigu kasvõi autoga Tallinnas ringi ja naudi seda täiega...
Miks on inimesed nii ülbed ja üleolevad?! Kas tõesti põhjendatud? Või tõesti ebakindlad?
Minu jaoks oleks ülbe suhtumine põhjendatud näiteks juhul, kui üks või teine on käitunud minu suhtes äraütlemata alatul moel, keeranud kokku üleelusuuruse käki ja mul on seega isiklikust kogemusest olemas teadmine, et ta on põhimõtteliselt inimrämps. Siis ma loobuksin temaga seltskonnas kokku sattudes näiteks elementaarsest viisakusest, väljendamaks oma meelestatust. Võib tunduda lapsik, kuid näiteks inimesele, kes sinu last lööb, ju enam tere ei ütle...
Selle definitsiooni kohaselt aga ei ole võimalik inimest elus esimest korda nähes tema suhtes õigustatult ülbe olla =)
Sinu puhul võib selline käitumine isegi lubatud olla, sest mõjuva põhjendusega sobivalt isikult on ka lapsik(um) käitumine lubatav...
Mina pigem ignoreeriksin seda isikut või lahkuksin seltskonnast. Kui on tegemist korduma kippuva tendentsiga, siis loobuksin sellisest seltskonnast.
Ja ikkagi, miks nad siis on ülbed ja üleolevad?!
27 ja pool aastat kestnud jälgimistöö tulemusena tundub mulle, et põhjendamatu ülbus ja üleolevus kellegi tundmatu suhtes tuleneb sellest, kui keegi on kunagi nii haiget teinud, et see ei ununegi ära.
Või kui neile uus inimene näib millegipärast potentsiaalselt ohtlik (võivad olla ka päris kummalised ning objektiivselt võetuna naeruväärsed põhjused).
Mõned inimesed ei oska sellise emotsionaalse probleemiga enda sees hakkama saada ja reageerivad seetõttu väljapoole. Kes lõhub bussipeatuseid, kes sigatseb Delfi kommentaariumis, kes peab end seltskonnas ebasõbralikult üleval...
Aga geneetika ja valest kasvatusest (nn. lastetuba) tulenevad vead? Sotsiaalne positsioon, keskkond - kas need ei võiks sama tulemust põhjustada?
Kindlasti võivad ja põhjustavadki, aga on suur vahe, kas inimene ei saa/suuda/oska viisakalt ja sõbralikult käituda või ta lihtsalt ei taha/ei viitsi ;)
Mina isiklikult olen siiski arvamusel, et isegi mitte raske lapsepõlv ei saa kunagi ega kuidagi olla õigustuseks sellele, kui inimene käitub nagu tõbras.
Ja ebasõbralik olemine inimese vastu, kes käitub sinuga lugupidavalt ja sõbralikult, on ka lihtsalt nõme =)
Kuigi ma olen ise samuti viimaste aastatega muutunud inimeste suhtes umbusklikumaks, meeldib mulle siiani ütlus, mis kümme aastat tagasi oli meie sõpruskonnas aktuaalne: It`s nice to be important but it`s more important to be nice!
Kindlasti tundub see paljude jaoks naiivne, aga meenutades seda nädalatagust enesekeskset ussindust, mille tunnistajaks ma olin, tundub naiivne olemine üks paganama hea variant! =)
Niiet isegi lapsepõlve trauma ei anna vabandust? Ma ei ole psühholoogilise, võib-olla isegi psühhiaatrilise, köögipoolega tuttav, kuid mulle tundub, et just lapsepõlve traumad on asjad, mis meie alateadvust kõige rohkem mõjutavad hilisemas käitumises. Olles meie vabandus, tahame me (või Sina) seda või mitte.
Kolmanda lõiguga nõustun täielikult. Mulle on iirlased ja rootslased õpetanud, et ka mööduvasse inimesse tuleb sõbralikult suhtuda, mitte olla eestlane:)
Naiivsus on hea, sest see on Sinu kaitsevorm, aitab Sind välja piinlikust olukorrast, ilma, et peaksid liialt analüüsima, kuidas situatsiooniga toime tulla. Aga mis siis teha, kui lähedane vajab sellise situatsiooni eest kaitset?!
Mul on ka lapsepõlvetrauma, suisa mitu. Mul on omad vead ja pisikesed kiiksud, aga ma ei hakanud kassinülgijaks ega käitu tänaval/kontoris/kohvikus/peol suvaliste inimestega halvasti. That`s just rude! =)
Olen oma elu jooksul u. 5-6 inimesele halvasti öelnud ja usu mind - nad olid selle kuhjaga ära teeninud. Keegi lihtsalt pidi neid korrale kutsuma. Oleks võinud juba varem öelda ja imestan siiani, kuidas mõned teised seda ei julgenud (kuigi mu väljaütlemised pälvisid nende otsese või kaudse heakskiidu). Arglikke ja (neid allutavaid) manipulante ikka leidub. Sellegipoolest tunnen end vahel süüdi, et pidin ebameeldivalt käituma ja mõtlen, kas ehk mõnes situatsioonis ei oleks seda saanud läbi viia diplomaatilisemalt.
Aga no muidugi olukorras, kus mind (või lähedasi) füüsiliselt rünnatakse, ründan vastu. Ja ei tunne ennast seejuures põrmugi süüdi.
No kõik sõltub ju trauma suurusest, iseloomu tugevusest, ümbritsevast keskonnast, geneetilistest soodumustest ja paljust, mida ma ettegi ei kujuta. See, et Sinust on saanud üks väikeste kiiksudega (nagu meil kõigil) kena ja asjalik neiu on ju ainult tervitatav.
Ja inimesed, kes suudavad teisi kaitsta ning jõhkardeid ja ülbureid omale kohale panna, pälvivad minu erilise austuse.
(Alati jääb kasvõi väike kõhklus, et kas kasutatud meetod oli ikka kõige parem ja efektiivsem)
Jaa, kõik sõltub kõigest, kuid siiski... Millegipärast meenub ja meelitab kohe Lauryn Hilli lugu Everything is Everything =)
Postita kommentaar