Vahepeal on nii mõndagi toimunud ja pole olnud mahti sellest kõigest pikemalt kribida. Või nohh, alates reedest oleks ehk olnud, aga hetkel just lõpule jõudva nädalavahetuse olin ma lihtsalt kerges šokilainetuses, mõnes mõttes positiivses, teises jällegi negatiivses. Miks, sellest ma (praegu) ei räägi. Aga jahh, mingit tõsist ja asjalikku pingutust kasvõi blogi kribimise näol emotsionaalselt loksutatud minult poleks olnud mõistlik eeldada. Nüüd aga, uue nädala hakul, tundub aeg olevat küps.

Eelmisel reedel sõitsin Haapsallu, külla Thinaale, kes oli Londonist nädalakeseks siia käimas. Lõunatasime tema perekonnaga, jalutasime mööda päikesepaistelist Haapsalu linna, vaatasime osavõtmatute nägudega Ameerika autosid, põikasime sisse keraamikagaleriisse ja ökopoodi (kus vaene müüjanna pidi Tiina ökotoodete vastu aina kasvava huvi tõttu kolm korda uuesti kassaaparaadi taha siirduma, kuigi pood oli juba suletud) ning õhtustasime Kokamägi (vist uues?) Galeriikohvikus, mille teenindus oli väga hea, interjöör hubaselt šikk ja suvikõrvitsa-quiche viis keele alla! Juba ainuüksi selle quiche-i pärast tasub pisikene Haapsalu-tripp ette võtta. Isegi roheline riisitee, mis mulle kõigi eelduste kohaselt väga ei oleks pidanud sümpatiseerima, maitses hea, aga võibolla oli asi natuke ka Thinaa meeldivas seltskonnas =) Jututeemad kõikusid seinast-seina ja päeva lõpuks oli mul kange tahtmine millalgi varsti-varsti oma kallikestele Londonisse külla sõita. Sest, olgem ausad, näiteks Tiinaga on meil ikka päris mitme sealse kesklinna pargi oravad koos üle vaatamata ja Veronts on kindlasti vahepeal avastanud mõne uue ja röögatult hea klubi ja Donaldiga kakaotassi taga maailma asjade üle filosofeerimisest tunnen ma ka puudust, jne, jne, jne =)

Kolmapäeval (sellel eelmisel siis) käisin mina sisseastumiseksamil. Ülikooli. Magistrantuuri. Ühte teise magistrantuuri siis, mitte sellesse, kust ma ära tulin kunagi. Sain sisse ka, aga mitte nii, nagu ma oleksin tahtnud (auka, ma ei ole puruloll, RE kohti oligi ainult kaks =) , nii et hetkel ma püüan välja mõelda vastuseid küsimustele, kas ja kuidas ja miks üldse, jms. Kujutleda end erinevates univormides, nii-öelda. Ja jõuda arusaamisele, millise sees ma kõige õnnelikum oleksin. Aga see kõik ei ole üldsegi lihtne ja keerulisemaks veel muudab mu mõttekäigud tõsiasi, et näiteks mina 3 aastat tagasi ja mina täna erinevad teineteisest mitte küll nagu öö ja päev, aga ikka olulisel määral. Ja võibolla ma annan endast tervelt 87% nende õpingute tarvis lihtsalt selleks, et avastada mõne aasta pärast, et ups! nüüd ma olen hoopis kolmandat moodi ja tegeleksin professionaalsel tasemel meelsamini hoopis millegi muuga. Ühest küljest tahaksin ma uskuda, et põhilised iseloomujooned ja kalduvused huvidele säilivad, kuid teisest küljest olen ma ka kõrvalt näinud inimesi, kelle iseloomudki muutuvad aastate jooksul uskumatult palju ja mõnikord isegi risti vastupidiseks selle, mis nad eelnevalt olid. Seega hetkel asun "ma tõesti ei tea" planeedil.
Mitte et ma ei usuks sellesse, mida ma tahan, ma lihtsalt ei ole väga kindel, kas on otstarbekas uskuda sellesse, et ma tean täpselt, mida Carry aastal 2012 tahab...

Pühapäevast esmaspäevani olin asendusema ühele imearmsale väiksele süsimusta värvi kärssninale, kes kinkis mulle vaieldamatult lõbusaimad ja vahvaimad hetked viimase nädala jooksul. Jönt-jönt-jönt mööda koridori jooksva ja mõne hetke möödudes juba galopeeriva Oskariga ikka ei anna eriti midagi võrrelda (peale mu enda korterinaabri, mõistagi). Seda tillukest seapõrsast kantseldades avastasin, et sigadega on vist umbes nagu lastega või koertega - kui oled ühe juba üles kasvatanud, siis teistega on oluliselt lihtsam kasvõi juba sellepärast, et tead, mida oodata. Või nagu jalgratastega - ühe korra õpid sõitma (ehk siis üht pisikest paharetti ohjeldama) ja järgmistel kordadel selle peale, et kuidas see kõik täpselt käib, enam mõtlema ei pea.

Pühapäev oli muugi poolest meeldejääv - päeval käisime Koaalaga rannas ja pärast kobisime Kalamajja, kus istusime Salme kultuurikeskuse trepi kõrval asuva kõrge ääre peal, kõlgutasime jalgu üle ääre, hingasime äikese-eelset õhku ja jutlesime igasugustel teemadel. Kuigi ma teadsin, et mul on vaja enne pimeduse saabumist veel vähemalt kolme asjaga ühelepoole jõuda, oli seal lihtsalt niisama istuda ja vestelda ja mitte midagi asjalikku teha äärmiselt nauditav.

Kolmapäeval käisime Brünot vaatamas. Ehk siis Sacha Baron Coheni mõnes mõttes jätku paari aasta tagusele Borati-filmile. Ja kuigi see oli kohati ikka väga rõve ja suisa nilbe, soovitan ma seda kõigil, kes vähegi arvavad, et suudaksid mõned roppused kinolinal välja kannatada ja eksessiivseks pushitud rämedustest oma hää naljasoolika abil üle olla, vaatama minna. Arusaadavam on see film kindlasti neile, kes rohkem moemaailma telgitaguste ja kirjutamata reeglitega kursis ning neile, kes vähegi välismaiste selebritite hingeeluga tutvunud, aga kuna niisama naljagi saab küllaga, siis ma tõesti soovitan. Mina pole nii konstantselt naeru pugistavat kinopublikut sel aastal (ega ka eelmisel ega üle-eelmisel tegelikult) veel kohanud. "Brüno" on naljakalt rõve ja rõvedalt naljakas. Peedistab korralikult tänapäevase riäliti-ühiskonna kitsaskohti. Minge vaadake ära.

Ah jaa, arvake mida tahate, aga Brüno on absoluutselt kõige ägedamini riietuv mees, keda ma eales näinud olen =)
Tegelt kaa. Mulle meeldisid isegi tema highlighted soeng ja marjakarva värvitud huuled. Ilmselgelt on mul viimane aeg endale oma isiklik gay-friend hankida =)

Ja nädalavahetusest, sellest kirjutab siis, kui mu mõtted settinud on. Praegu aga järgin oma uut programmi pealkirjaga "Püüan edaspidi mitte liiga mitu tundi pärast südaööd magama minna". Sest seoses kaks kuud kestva puhkusega on minu kotile kobimise tavaline aeg veninud öösel kella kolmele ning pole harvad ka juhud, kui see toimub hoopis kell 5 või kell 6. Paar päeva tagasi oli kell minu "õhtuse" hambapesu ajal kolmveerand kaheksa hommikul. Ja kui see oleks ühiskondlikult akstepteeritav käitumismudel, siis ma tõenäoliselt jääksingi sellises rütmis elama, sest öös tõepoolest on asju... Aga kuna millalgi tuleb ikkagi tööle tagasi minna ja päikesevalgus, nagu räägitakse, pidavat põhjamaal elavale inimesele kasuks tulema ning kuna ma olen nüüd "terviseguru" nagu rockstar ütles, siis ma püüan seda aega vaikselt tagasi hakata nihutama. Ühel ilusal päeval (see on siis õhtul) lähen mina magama punkt kell kümme, tundugu see nii nohiklik kui tahes! =)

Kuigi, khmm tjahh =/ hetkel on hoopis kange kiusatus endale siva mingi talutav Facebooki konto valmis teha, sest Kar väitis, et kuni mul seda ei ole, olen ma põhimõtteliselt e-maailma outsider ning lubas ühtlasi, et nad viskavad mu e-kividega e-surnuks.
Ma kohe ei teagi... tegelikult meeldib mulle päris-maailm piisavalt palju rohkem, et mitte tahta end siduda aina järgmiste ja järgmiste virtuaalsete kommuunidega. Et parema meelega loeks juba mitu nädalat kapiäärel ootavat Hemingway Fiestat või laadiks sea autosse ja põrutaks Saaremaale, kui annaks veel ühe sõrme mingile suhtlusportaalile...