Nädala esimene pool möödus kiireltkiireltkiirelt, teises pooles rahunes ajakava maha ja sai tegeleda rohkem nende asjadega, millega heameelega koguaeg tegelekski.

Neljapäeval käisime filmi Public Enemies esilinastusel. Sest kui mängus on Johnny Depp, siis lihtsalt ei saa muudmoodi, kui esimesel võimalusel kinno kobida ja film ära vaadata ;) Nimetatud näitleja tegelaskuju oli vähemalt mulle ääretult sümpaatne. Ütleme nii, et kui tegemist poleks olnud pangaröövliga, siis oleks ta olnud igatepidi ideaalne mees. Kes Seksi ja linna vaadanud, siis neile vihjeks, et karakteri iseloom ja olek olid Mr. Bigi ja Smithi segu. Et siis mõlemast parim... Kahjuks oli selles filmis nii palju lähivõtteid, et pigem on tegemist kodus televiisorist vaatamise filmiga - ei aja silmi nii rõlli. Aga hea film oli sellegipoolest ja mina olen elamusega rahul.

Jääaeg 3 seevastu oli suisa igav ma ütleks. Oleks olnud märksa etem, kui kõiki naljakaid kohti poleks treilerites ära näidatud. Ma kohe ei salli, kui nii tehakse, aga ilmselt pole sinna midagi parata.

Ma ei mäleta, kas ma seda siin juba varem olen maininud, aga viimase aja (ma ütleks suisa, et viimase aasta) jooksul nähtud parim-naljakaim film oli The Hangover, mis Plazas veel jookseb ja mida ma soojalt-soojalt soovitan kõigil vaatama minna. Need naerukrambid, mis te sealt saate, kuluvad marjaks ära, hoolimata paarist kohast, kus oli kasutatud banaanikoor/tort/väljaheited huumorit.

Reede õhtul Layla pool vaadatud Boratis jällegi (jah, me suutsime ühte ruumi kokku ajada tervelt neli inimest, kes polnud seda siiani näinud) esines taolist jalaga-genitaalidesse huumorit õite palju. Aga kuna me päris mitmes kohas ikka naersime ning üks episood põhjustas ka suurema naerupahvakute jada ja minu poolt kommentaari "issand, issand-issand-issand, issand appi küll, ei ole võimalik", siis lõppkokkuvõttes naljakaks ajaviiteks täitsa kõlbab. Mõni asi on lihtsalt napakalt naljakas, mis ma oskan öelda. Üksi pole seda siiski vast nii lõbus vaadata, tugigrupp peaks ikke kõrval olema =)

Nädala highlight oli aga väljasõit Rapla kanti, kus peale kenas päikeselises surnuaias jalutamise sai külas käidud ka ühes talus, kuhu oleks ausaltöeldes võinud jäädagi. Ülimalt hea aura oli sel kohal. Mina istutasin end kohe saabudes trepi peale päikese kätte kassi alla. Jah, justnimelt kassi alla, sest üks selle majapidamise kassidest tahtis ilmselgelt minu sõbraks saada. Ja sõpradeks me saimegi. Nagu ka nädala eest Jõgisool ühes teises ilusas aiakeses (igatsen maasikate ja kanasupi järele =) ) ühe teise vahva kassiga sõbrustades, taheti mulle selgi korral uus sõber kaasa pakkida. Ja kui ma oleksin kindel, et Rafi Dimat ja Nupsit enda kõrval tolereerida kavatseb, oleks mul praeguseks hetkeks lisaks imeilusale roosale puntrale ka kaks imepehmet karvakera. Tänu oma katkisele põlvele on minust ilmselge kassimagnet saanud =)

Aga jah, selle Rapla lähistel asuva talu õues paistis päike kuidagi õigetest kohtadest. Isegi õhtu hakul, kui me kojusõiduks valmistudes kõik auto ümber kogunesime ja see enamusele meist otse silma paistis =) Suure tõenäosusega meeldis mulle seal vägaväga põhjusel, et neil on palju loomi. Vissikesed, kellest mõnedel olid roosad ninad ja mõnedel mustad ja põssakesed, kes rääkisid täpselt samamoodi nagu Rafi tillukesena ja väga äge koer nimega Pontsik, kes oleks heameelega põuetaskusse pugenud ja sinna jäänudki =))) Ja pererahvas oli ka ääretult sümpaatne ja sõbralik, selliseid hästi-hästi lahkeid ja armsaid inimesi võiks rohkem esineda. Ja kõigele lisaks on mul nüüd kapis suur pudel ehtsat maapiima (poepiimaga ei anna võrreldagi) ja päris kanade päris mune =) Iga kord, kui ma nüüd külmkapi ukse avan, tunnen end nagu päris inimene päris toitu söömas =)

Ma ei kujutagi ette, kas see on lihtsalt minu üleromantiseeritud ettekujutus maaelust, mis mind iga kord maal viibides, ükskõik kas siis isatalus või kusagil mujal, pikemaks ajaks jääma meelitab või sobibki see mulle lihtsalt rohkem... Igaks juhuks ei mõtle selle peale rohkem, muidu veel ühel kenal hommikul avastab üks või teine mind kohvritega enda ukse tagant =P



Ning rubriiki "Lood, mida ma enam iialgi kuulda ei soovi" lisandub täna Palmisaar. Ükstapuha, kas originaalversioonis või tolle hiphopi rühmituse poolt miksituna. Üks ilmselgelt üleekspluateeritud pala ja, riskides kedagi solvata, isegi mitte niivõrd hea, et seda oleks pidanud raadiotes ja telesaadetes liiga palju mängitama in the first place. Ja mina olen see inimene, kelle jaoks palmipuu on ebajumal... =)