Tänaseks olen juba peris mitut jalgpallimatši vaatamas käinud ning oma (ja võibolla ka teie) rõõmuks võin öelda, et minu tiiger on platsil kõige vingem tiiger =) Kõige rohkem meeldivad mulle need täpsed löögid. Virutab pallile põlvega justkui arvutiga väljakalkuleeritud nurga alt, siksakitab vastasmeeskonna mängijatest mööda ja saadab palli otse väravasse. Ilus nagu luuletus. Pealtvaatajad plaksutavad ja on silmnähtavalt rõõmsad. Kaks keskealist onu minu selja taga korrutavad nagu papagoid, et "good football" ja "good football".

Paar õhtut tagasi vaatasime televiisorist herr Beckhami lööke ja mina oma suhteliselt asjatundmatu silmaga suurt erinevust ei märganud. Vahe on muidugi selles, et Beckham mängib kõvemate tegelaste vastu, aga samas ei löönud Beckham tänases mängus ka kahte väravat ;)

Jalgpalli kõrval on minu teine lemmikemotsioon siin linnas hetkel allmaarong või metroo või tube või kuidasiganes keegi seda nimetab. Tube`iga reisides võib tihti tunnistajaks olla kaasreisijate kummalistele vestlustele. Üleeile näiteks väljusin oma vagunist ja hakkasin väljapääsu poole astuma, kui kuulsin ühest vagunist kahtlast karjumist. Seisatasin ja vaatasin, et mis seal toimub. Vaguni ühes otsas istus pintsakusse riietatud habetunud meesterahvas, kes kõneles valjul häälel globaalsest soojenemisest, vaguni teises otsas aga oli rünnakuasendis nooremapoolsem mulatitar, kes sõna otsese mõttes kriiskas. Temal oli globaalsest soojenemisest jumala kama ja ilmselt käis talle närvidele, et keegi sel teemal taas kord jutlustama kippus. Küll see tüdruk kisas kõvasti! Terve koridor oli tema kisa täis. Ma ei suudaks nii kõva kisa produtseerida vist isegi siis mitte, kui tõeline hädaolukord käes.

Eile jällegi sõitsin tube`iga lõuna-Londoni poole, minuga samas vagunis istus veel kolm afroameeriklasest meesterahvast ja kaks pensionäri. Proovin neid inimesi kuidagi kirjeldada, et kõike juhtunut võimalikult täpselt edasi anda. Mees number üks oli rastapatsidega ja luges lehte, mees number kaks üritas kõiki oma kompse püsti hoida, oli ilmselt šoppamas käinud. Mees number kolm üritas nende kõigiga tagajärjetult vestlusse astuda.

Kõigepealt katsetas ta pensionäride peal, aga need kas ei viitsinud temaga vestelda ja vahetasid esimesel võimalusel vagunit või siis lihtsalt saabuski nende peatus. Järgmisena lasi mees number kolm pilgul üle teise mehe kilekottide libiseda ja kommenteeris, et on vist tulemusrikas osturetk olnud. Kõnetatav ühmas vastuseks, et oli jah ja vahtis aknast välja. Suurt midagi muud peale möödavuhiseva seina seal näha polnud, aga ikka põnevam, kui võhivõõraga metroos vestelda, eksole. Nagu arvata võib, lahkus ka kilekottidega mees võimaluse avanedes meie vagunist. Nüüd olime me seal vagunis kolmekesi. Jutukas mees vahetas istekohta nii, et ta istus nüüd minu vastas ja rastapatsidega lehte lugeva meesterahva kõrval. Kuna mu silmad öisest telekavaatamisest kipitasid, panin need klõpsti kinni ja kasutasin Vana Tüütuse järgmise vallutuse tunnistamiseks kuulmismeelt. Kinnisilmi tundus see kõik veelgi rohkem raamatumaterjal kui avasilmi. Esitan siinkohal nii täpse tõlke, kui vähegi võimalik.

Jutumees: "See rong läheb Claphamisse, jah?"
Rasta: "Jah."
Jutumees: "Mulle on räägitud, et kui sa elad Claphamis ja ei kuulu ühtegi gängi, siis oleks sul parem kohe Claphamist minema kolida."
Rasta: "Ei oska öelda."
Jutumees: "Tänapäeval on igalpool ainult gängid, kas pole?"
Rasta: "Võibolla tõesti."
Jutumees: "Kas teil on lapsi?"
Rasta: "Jah."

Järgnes suhteliselt samas stiilis dialoog laste teemal, mis läks sujuvalt üle vestluseks selle üle, millises trennis keegi käib. Jutukas mees hooples oma oskustega. Küll käis ta karates, küll ujumas ja treeningsaalis raskusi tõstmas. Vahetevahel pidavat ka pargis sörkima. Ja nii edasi. Rastameeski oli suhteliselt tervislike eluviisidega, nagu selgus. Mida rohkem jutukene edasi veeres, seda rohkem kiskusid minu suunurgad muigele, sest jutukas mees tundus kogu oma aja vaid treenimisele kulutavat. Küll tegi tema ühte ja teist ja kolmandat ka.

Jutumees: "I do a bit of jogging every day, you know."
Rasta: "Good. Good."

Pikem hetk vaikust ja siis järsku avas treeningumees oma suu ja lausus: "I smoke a bit of weed, though, but not too much."
Sellel momendil ei suutnud ma enam naeru pidada. Turtsatasin ja avasin automaatselt silmad. Õnneks oli jutumees liiga jutuhoos, et minu naeruhoogu tähele panna ja ta jätkas: "And then sometimes...when they haven`t got any weed and all they have is ash and they offer you to smoke ashes then what do you do? You`re gonna smoke ash!"

Selle koha peal saabus minu peatus. Võin vaid ette kujutada, kui vahvaks nende edasine vestlus kujunes. Aga nice meeting you, guys, sellegipoolest =D

Täna käisin siinsamas kodu lähedal poes. Tädi kassiiritädi lasi mulle sellist Kariibi mere saarte Englishit, et hoia ja halasta. Pidin kolm korda üle küsima, et missuguseks see summa siis lõpuks ikkagi kujunes. Õnneks oli ta sõbralik, nii et sain oma müntidest kenasti lahti.

Kui üldpilt inimestest erineb linnaosade kaupa, siis ilm on igalpool Londonis täpselt samasugune. Kaka, nagu Kar ütleks. Et duši alt otse linna peale hullama? Unustage ära. Ilma juukselakita või vähemalt juuksekummi või -klambrita ei lähe te kuhugi. Juukselakk on Londonis tüdruku parim sõber. Sest siin on lihtsalt nii hull tuul. Ja vahepeal lastakse törts vett kaela. Ja siis kõrvetatab päike kõrvad peast. Ilm vaheldub Londonis iga 20 minuti tagant ja misiganes parasjagu õues valitseb, metroos ehk maa all on niikuinii kõik hoopis vastupidi. Kui õues on soe, siis maa all on külm. Kui õues on jahe, siis maa all on leitsak. Püüa kuidas tahad, päris õiget riietust pole sul kunagi seljas. Tiina ütles selle kohta, et Londonis peab alati 3 asja kaasas olema: vihmavari, mingi jopp või jakike ja veepudel ootamatute soojalainete tarvis.

Koju jalutades märkasin mingit kummalist puud. Lehed olid nagu vahtral ja viljad nagu kastanil. Tiina, hoi, tead ehk, misasi see olla võis? Rododendron? =P

Lisaks imelikule puule leidsin uue armastuse ka. Beth Ditto ansamblist Gossip. Esimest korda nägin teda telekanalilt T4, kontserdi T In the Park staadioni laval esinemas, seljas hirmkole litritega lillat värvi vormitu kleit, juuksed higist läbi vettinud ja suvalistes paikades näole kleepunud. Esimene reaktsioon oli, et MISASI S E E on? Järgmisel hetkel nägin tema lavalist liikumist ja kuulsin tema häält ja see kõik oli vapustav. Selle tüübi live-esitus on seitse korda parem kui mõne mehe stuudios üleklanitud salvestis. Kahe tunni pikkuse netiotsingu tulemusena ma ametlikku videot kahjuks ei leidnud, aga siin on parim, mida youtube-il on pakkuda: http://www.youtube.com/watch?v=AJ29DfXfz2o

Lisaks videole leidsin veel The Gossipi kodulehekülje, kus nende enesetutvustuses leidus selline lause nagu "We will never die and we will never diet!" Nüüd meeldivad nad mulle veel rohkem =)
Beth Dittol ja tema bändil The Gossip on väljas ka uusim album nimega Standing In the Way of Control, mis minul juba kohvris ja mida ma ka siiralt soovitan.

Lisaks sellele vahvale noorele daamile avastasin siin veel ühe uue tegelase. Või nohh, avastasin juba tegelikult aprillikuus, kui kuulsin telekast lugu pealkirjaga Acceptable in the 80´s. Kahjuks ei suutnud ma seda hiljem netist leida, aga nimi Calvin Harris jäi sellegipoolest meelde. Ja kui tiiger eile õhtul nii muuseas küsis, et hei, ega sa Calvin Harrise uut plaati ei taha, siis ma igaks juhuks ütlesin jah. Te kuulake seda plaati nimega I Created Disco. Terve albumitäis varvast ja näppe liigutama panevaid lugusid.