Istun arvuti taga, maksan netis arveid ja kiikan vahepeal oma igaõhtuse vaatamisväärsuse - armsa tudiva seapõrsa poole, kes muide, kui talle tekk, padi ja lina anda, magab täpselt nagu inimene, pea padja peal. Ma saan aru, et kolm ja pool nädalat pole teab mis pikk aeg, aga meie kaks pole varem nii kaua lahus olnud.
Eelmiste jõulude-aastavahetuse ajal käisin korraga kümme päeva ära ja kui tagasi tulin, oli Rafi mu peale hingepõhjani solvunud. Pugesin talle pessa sõna otseses mõttes külje alla ja üritasin taas sõprust sobitada, aga torisev-porisev siga tõukas mu kärsaga eemale, võttis siis endise asendi sisse ja tegi näo, nagu ma oleksin tema jaoks tühipaljas õhk.
Möödunud suvel olin korraga ära kaks nädalat ning kui tagasi jõudsin, oli siga taas täis ükskõiksust. Ei viitsinud isegi tervitama tulla.
Tavaliselt jookseb ta mulle iga päev sõrgade klõbisedes uksele vastu, kui töölt või linnast koju jõuan, röhitseb rõõmsalt, liputab saba ja teeb sabatantsu (see on umbes sama, mida bokseridki esitavad, kui neil peremehe saabumise üle hästi hea meel on). Ka siis, kui vahel mõnepäevaseid lühemaid reise teen, pole niiväga hullu. Mõni heatujulisem röhh või sabavõnge ikka tuleb ära. Aga need pikad reisid, jahh, nendega on jamasti.

Vaatan oma põrsakest, kes liigutab parasjagu unes kärssa, justnagu nuusutaks mingit paremat sorti söödavat kraami ja tunnen, et ei tahagi ära minna, kui sigakene siia peab jääma. Seal, kuhu ma lähen, on aed, aga kogu selle transportimisejama kõrval ei tasu ka see aed end ära. Lennukiga ringi tassitud saada ja vahepeal võõras aias ringi patseerida oleks Rafile tõenäoliselt stressirikkam, kui see, et ta veedab need nädalad hoopis mu õe seltsis, kes on lahkesti lubanud selleks ajaks meie pessa elama kolida ja tema eest hoolt kanda. Ma võin ju sinna puuri peale kleepida tolle kleepsu, mis kaubaga kaasas oli, et "My name is _ _ _ _. Please handle me with tender loving care", aga chances are, et mõnel kohvriloopijal on suhteliselt suva sellest, kas selle puuri sisul ka mingi nimi on. Ja kõik need uued ja tundmatud hääled, paigad, inimesed ja loksutamine - ei usu, et see mu tibule väga meeldiks. Ning kui see puur veel mingi nipiga kaduma peaks minema, nagu pagasiga tihti juhtub, siis maitea. Mind vist pistetaks lennujaamas märatsemise eest soolaputkasse...

Tjahh, kui see eemaloldud aeg üle kuu veniks, siis oleks vist juba paslik mõtlema hakata, et ehk on etem variant nots ühes võtta. Tiiger juba ütles, et talle väga meeldiks minu ja seaga koos elada =)

Tiigrist rääkides, pinginaaber ristis mu paar õhtut tagasi Dr. Doolittle`iks. Et mul on igasugu loomad toas... Kuidagi on tõesti juhtunud nii, et paljudel mu armsatel ja vähemarmsatel sõpradel-tuttavatel on hüüdnimed loomariigi esindajate järgi.
Kui siia otsa veel lisada minu ja ühe mu kõige armsama looma eilehommikune dialoog:

-"Mida sa veel tahad?"
-"Inglise bulldogi."
-"Saad."
-"Kahte Inglise bulldogi."
-"Saad."

siis käib see minu enese uus hüüdnimi ju täitsa asja ette. Mulle meeldib, kui palju loomi on ümber. Siis on kuidagi hea lahe olla. Võibolla käib see geenepidi - mu emal on niikaua, kui ma mäletan, alati kodus loomaaed olnud: kalad, papagoid, liivahiired, kilpkonnad, koerad-kassid, rotid, merisiga...
Ehk on lihtsalt tasakaalututel inimestel kaaluvihtideks loomi tarvis...