Tänane päev oli hullemast hullem. Pettumuste osas. Eesti Posti suutmatus ja ülbus; juuksuritöökojas tüssata saamine; töökoha lobby baar, kus kõik toidud peale heeringafilee sisaldavad sealiha (kui ma seal veel suveajal tööd käin nokitsemas, olen varsti heeringa nägu); auto mittefunkava konditsioneeri tõttu avatud akendest tuleva tuulega valutavaks muutunud kael; tujutsev siga; vastutustundetult käituv ema; närvidele käiv eks-peika ja liiga kaugel elav poiss-sõber oleksid mõned märksõnadest.

Esimene reaktsioon oli kõik see lahinal endast välja kallata. Kirjutada (taas kord), kui nõme asutus on ikka Eesti Post või hoopis sellest, kuidas meil siin rõõmsas rõõsas Eesti vabariigis suuremat osa inimestest vaevab vastik küüneseen, mis paneb need sissepoole kasvama.

Siis aga hakkasin mõtlema, et kas selles üle aegade vastikus päevas tõepoolest mitte kui midagi positiivset polnud? Meenus kaks konkreetset asja (kui välja arvata asjaolud, et ilm oli superilus, mis on alati plussiks ja et mul on jätkuvalt katus pea kohal ja mõned väga head sõbrad ning piisavalt raha enda toitmiseks, mis on alati rõõmustav teadmine).

Kõigepealt hommikune värvimis-sessioon pisiõega.
Leidsin mõni aeg tagasi ühest trollipeatuses asuvast putkast venekeelset muinasjuttu sisaldava värviraamatu Masha i medved. Seletasin siis tookord tibule, et mõned jutud võivad ka muudes keeltes olla ja lugesin talle venekeelse muinasjutu ette. Pisiõde kuulas hoolega, silmad pärani. Ma muidugi tõlkisin ka iga lause juures, et tal igav ei hakkaks.
Lõpuks, kui muinasjutt läbi sai, hakkasime värvima. Mina piirjoonte sees ja õeraas mööda kogu lehekülge. Hakkasin tüdrukutirtsule seletama, et värvida tuleb ikka nii, et üle ääre ei lähe, kuid vakatasin pärast kolmandat lauset, nähes tema mõistmatut pilku. Õeke silmitses värviraamatu lehekülge sellise näoga, nagu ta ei saaks aru, millest ma räägin ka mitte siis, kui ma sedasama juttu lõpmatu arv kordi uuesti ümber seletaksin. Seejärel vaatas ta mulle etteheitva ja veidi solvunudki näoga otsa. Mõtlesin endamisi, et kah nüüd asi, mille pärast targutama kukkuda – las igaüks värvib nii, nagu ise heaks arvab. Niigi palju on meil siin ühiskonnas igasugu piiranguid, nüüd tuleb üks jobu veel seda ka õpetama, kuidas värviraamatuga ümber peab käima. Küll ta ise mingil momendil aru saab, et nii nagu „kallis suurõde“ värvib, on ehk mõnevõrra kenam. Või kui ei saa, siis tühja kah – ehk sirgub temast hoopis uus Navitrolla?

Pisiõde jätkas värvimis- (loe: värviliste pliiatsitega sorgeldamis-)töid, mina aga vaatasin teda ja meenutasin üht meie hiliseimatest vestlustest, milles ta väitis järjekindlalt, et inimesed on lilled ja et kui me ära sureme, muutume me nähtamatuteks. Iga kord, kui ta mõne sellise teooriaga lagedale tuleb, hoian oma suu heaga lukus. I don`t know better, you see... Tal võib väga vabalt ka õigus olla. Lihtsalt olen vait ja kuulan, mida mulle räägitakse, sest väike õde on obviously minust targem. Telekast vaatab ta selliseid seriaale nagu Kondid ja CSI ning ühel korral, kui ma meie autosõidu ajal endamisi arutlesin, et misasi see küll sellist häält võiks teha, ütles ta pikemalt mõtlemata mingi autoosade alla kuuluva jubina nimetuse, mis hilisematel uuringutel Toyota esinduses ka tõeks osutus. Mine võta kinni....
Ah jaa, ta teeb veel suurepäraseid fotosid. Ma mõtlen „suurepäraseid“ täiskasvanute vanuseklassis. Mõned üksikud lähevad lörri ka, aga nohh, kellel seda ei juhtuks? Iga kord, kui ta mu telefoni näeb, lausub resoluutselt: „Ma tahan pildistada!“ ja ega ma siis oma vidina väljalaenamisest ei pääse ühegi jutuga. Õeke haarab õhinal telefoni, käib ringi, seisab, vaatab, kükitab ja kui klõps on lõpuks tehtud, olen ma tulemusega reeglina igati rahul. Ma väga loodan, et miski või keegi teda ära ei käkka.

Aga nüüd sellelt pikalt heietuselt tänase teise positiivse kogemuse juurde. Nimelt käisin ma asjatamas Meriton Tallinn Hotellis (kuidagi nii selle nimi kõlas). Uksest sisse astudes tervitas mind mõruda shokolaadi karva portjee, keda nähes ma alguses veidi kohkusin, kuna mul oli olnud kavas teejuhiseid küsida ning nüüd ei teadnud ma, millises keeles tema poole pöörduda. Kuidagi instinktiivselt (või siis hoopis sel põhjusel, et tema „Tere!“ kõlas umbes 50% eestikeelesemalt, kui iga kolmanda siin resideeruva venekeelse tegelase oma) esitasin oma küsimuse eesti keeles. Närisin mõttes huult, et ega ma nüüd poisile liiga ei teinud, teine raudselt vaid elementaarsed tarbeväljendid ära õppinud ja nüüd mingi tshikk lendab majja ja nõuab, et davai, kus asub siin piirkonnas see ilusalong? Aga ei. Nööpsilmne ülisõbraliku naeratusega portjee suunas mu uksest tagasi välja ja seletas mulle rahulikult ja täiesti minimaalse (loe: peaaegu olematu!) aktsendiga puhtas eesti keeles, millist tänavat mööda ma pean minema, kuhupoole keerama, mitmendast uksest sisse, millisest trepist alla ja nii edasi. Mina ainult naeratasin totakalt ja ütlesin vahele, et mhmmhh ja ahahh. Jumala eest! Ma ütlen käsi südamel – nii hästi formuleeritud ja selgelt edastatud juhiseid pole ma veel varem üheski maailma otsas saanud. Ja oleks siis, et tüüp lihtlausetega rääkinud oleks, ei, ta kõneles täpselt nii nagu mina või mõni mu klassiõde või sõber, lihtsalt palju püüdlikumalt ja sõbralikumalt =)

Kõik see pani mind mõtlema... Teate, ma arvan, et oleks tõepoolest hea idee panna need aprillikuised marodöörid või märatsejad või kuidas iganes neid nimetati, kiiremas korras rongi peale ja saata sellesse riiki, mida nemad niiväga igatsevad. Maailmas on sedavõrd palju rohkem inimesi, kellele väga meeldiks siin elada ning kes oleksid ka inimestena rohkem väärt. Punkt.