"Mul kasvab siin puu" ehk kolmapäeva pärastlõunane positiivne üllatus

Viibisin parasjagu notsikuga õues murupügamis- ja kaevetöödel, kui saabus töölt koju Traadipea. Vahetasime külauudiseid, misjärel traadipää siirdus parkima, mina aga jäin taas oma Postimehe ja seaga kolmekesi. Olin just ühte arvamusartiklisse süvenemas, kui ühtäkki kuulsin kahtlaseid hääli. And by kahtlaseid, I mean üleliigseid. Meil kahe maja vahel parkides on kõik liigutused täpselt loetud ja välja kalkuleeritud, kuna seal on ruumiga suhteliselt nadid lood. Keerasin ringi ja nägin herr Traadipääd masinaga kummalisi nükkeid tegemas. Tagatipuks jättis ta auto mingisse imelikku kohta seisma, tuli välja, sammus ninaosa juurde ja kükitas sinna. Päris põnev tundus. Et mida ta seal jukerdab niimoodi. Traadipea tõusis püsti, vaatas minu poole ja hõikas: "Mul kasvab puu siin!" Jättis siis auto õigesse kohta parkimata, et puukesele mitte viga teha. Mis oli positiivne üllatus. Nii positiivne, et mul jäi karp lahti. Muidu selline tundetu tõbras, aga puule, näete, otsa ei pargi.