Olles osake yhe perekonna igapäevaelust osalen ma loomulikult ka televiisorivaatamises. Kõige popim telesaade on hetkel peaaegu 24 tundi päevas kestev riälitišõu. Kihlveokontorites (mis on siin samuti väga populaarsed - panuseid tehakse kõige jaburamate asjade peale) ennustatakse, et saate võidab mustanahaline noormees nimega Brian. Brian on selles mõttes igati lõbus tegelane, et tema suust võib iga natukese aja tagant kuulda silmi punnitama ajavaid pärle. Näiteks küsis ta nädal tagasi ühe kaasosalise käest: "So who`s this Shakespeare geezer then? How come I`ve never heard of him?" Seda, et osalised teaksid, miks kannab kõnealune šõu just nime Big Brother, oleks vist liiga palju tahetud... Kohatisele kohtlusele vaatamata on Brian selline südamlik kuju, üks mu paarist lemmiktegelasest, kes, erinevalt enamusest, ei sepitse pidevalt mingeid plaane ega tekita mingeid kavalaid süsteeme, et ise mängust viimasena lahkuda.

Kass nimega Sammy, kellest ma juba eelmises postituses kirjutasin, avastas, et ma sobin väga hästi diivaniks, nii et nüüd pean maja peal väga ettevaatlikult ringi kõndima, et kollasetriibulist mitte üles äratada, kui ei taha, et ta mulle sülle ronib ja sinna jääbki. Täiesti tavaline on see, et kass kõnnib mööda maja minust pool sammu ees, siksakkidega. Iga kord kardan, et astun talle peale. Trepist alla minek käib nii, et Sammy laskub ühe astmevahe madalamale ja vaatab siis tagasi, mille peale mina teen nägu, et ma hakkan ka kohe astuma ja tõstan ühe jala näitliku õppematerjalina õhku. Sammy jääb tulemusega rahule ja laskub veel ühe astmevahe, seejärel uuesti tagasi vaadates. Mina siis jälle vibutan jalaga. Ja nii iga paganama trepiastme juures. Nagu lapsega jalutaks, ausõna.

Teine täiesti tavaline asi on see, et Tiigri kuue-aastane õde suudab mind ilma igasuguse vaevata üles tõsta. Lihtsalt haarab jalgade ümbert kinni ja tõstab mu õhku. Esimesel korral, kui ta sellega hakkama sai, olin üllatusest keeletu. My gosh, isegi mõned meesterahvad ei jaksa mind maast kergitada. Mina küll ei jaksaks endast nii palju raskemat inimest üles tõsta. Aga nohh, vähemalt Nintendo mängudes oleme enam-vähem võrdsed =)

Kultuurišoki sain ka. Minu kodus käivad asjad nii, et toitu ostetakse täpselt niipalju, kui seda ära süüakse ja prügikasti ei lähe kunagi midagi (nohh, kui siis ainult oliivid pärast mõnda pidu, sest neid ei söö Rafi ka mitte). Siin peres käivad asjad nii, et iga kuu käiakse korra poes ja topitakse külmkapp, mis on minust kõrgem, niimoodi toitu täis, et sealt söömise eesmärgil millegi kätte saamiseks peab enne piisavalt Tetrist mängima. Ühel õhtul, kui me Sholaga jogurtipaki ja ekleeride vahelt lasanjet õngitsesime, lagunes kogu kupatus koost ja kumbki meist sai vähemalt kolm klopsu - tema vastu pead, mina vastu puusanukke.
Eile hakkasin külmkapi sisu lähemalt uurima ja avastasin, et vähemalt pooled pakid olid kuupäevadest juhindudes juba söömiskõlbmatud. Korraldasin siis suurpuhastuse, mille tagajärjel sai kapp poole tühjemaks ja lapsekõrgune prügikast ääreni täis. Kuna ma ei salli toidu raiskamist, veel vähem selle äraviskamist nii, et pakki pole veel kordagi avatud, pärisin majaelanike käest, mis sellise olukorra tingis, aga päris ühest vastust ei saanudki. Üks süüdistas üht, teine teist, kolmas näitas näpuga mõlema eelmise suunas. Kellegi süü see igatahes oli, vähemalt niipaljukest sain targemaks. Vihjasin, et kui kapp on toitu täis ostetud ning pooled neist on niikuinii valmistoidud, mida peab vaid mikrouunis soojendama, siis tundub mõttetu lõunaks ja õhtuks take-awayd tarbida, nagu neil harjumuseks on kujunenud. Noogutati, aga ära vist ei salvestatud, sest õhtusöögiks oli jälle nurgapealse kebabikoha kanaroog. Jeei. Mitte et mul midagi kanakebabi vastu oleks, oh ei, türklased valmistavad imemaitsvaid salateid. Lihtsalt sellest toidust, mis külmkapis oma järge ootab ja ootama jääbki, on kahju. Ja rahast. Iga pakk maksab umbes kaks naela, mis eesti rahas teeb ligi 50 krooni. See tähendab, et põhimõtteliselt viskasin ma eile prügikasti mitmeid tuhandeid kroone. Ei ole normaalne. Kordan veelkord: EI ole normaalne.

Eelmise nädala alguses käisime Tiinaga paaris pargis ja tema elupaiga ümbruses lääne-Londonis jalutamas. Esimene park, kuhu sattusime, oli St. James`s Park ja see oli peaaegu et imeline. Vähemalt minu jaoks, kuna seal tatsasid jõe ääres ringi paljud erinevad linnud ning puude otsas ja pargiteedel siblisid ringi halli karva oravad, kes ei peljanud inimeste lähedust absoluutselt. Minu esimene kokkupuude oravaga oligi selline, et tüüp kribis ligidale, kergitas oma esiotsa ülespoole, vaatas mulle uurivalt otsa, asetas käpad püksisäärele ja tegi siis näo, nagu hakkaks mööda mu jalga ülespoole ronima. Ilmselt tundusin ma oma 1,75 meetriga liiga pikk jalutuskäik, sest lõpuks mõtles orav siiski ringi ning siirdus kedagi teist ahvatlema. Nägime ka mitut oravat korraga mööda puutüve edasi-tagasi joostes mängimas. Pildistasid nii turistid kui kohalikud.
Kohalikest rääkides, vee ääres sõbrunesime ka ühe endise sõdurpoisiga, kes veel vanaldaseski eas pargis linde toitmas käies oma kenasti hooldatud mundrit koos aurahadega kandis. Onu jagas meilegi pähkleid, millega tema lemmikut, Heidy-nimelist parti toita ning valgustas meid lindude päritolu, nimede ja menüüde osas. Kanadast toodud oranžhi nokaga valged hane moodi linnud sõid meelsasti saia, ülejäänud pistsid pähkleid. Onu oli oma kõrgele vanusele vaatamata seniilsusest sama kaugel kui meie Tiinaga ja vestles ilma igasuguse vaevata nii suhete-teemal kui ka sellest, kuidas tänases Londonis parimaid tööotsi leida. Väga muhe onu oli. Onud tunduvadki siin sellised muhedad. Turukottidega kaaskodanike põlvekonte purustavaid vanainimesi siit linnast ei leia. Siis, kui mu armas pinginaaber siin viibis ja me Leicester Square'i piirkonnast kaustiku ostmiseks poodi otsisime, leidsime vanaproua, kes vaatamata rasketele kottidele ja tudisevale peakesele meile selgeks tegi, kuhupoole siirduda, kummale poole siis keerata, jne. Kogu see seletamine oli talle ilmselge pingutus, aga hakkama sai. Selline tore viisakas abivalmis mammi.


Mis mulle siin veel väga meeldib, on erinevad võileivapoekesed, kus lisaks tervislikele võileibadele müüakse ka värskelt pressitud mahlasid ja loomulikult värskeid koogikesi =)
Koogi-isu on kahjuks millegipärast kuhugi kadunud ja mitte sellepärast, et siin poleks midagi söömiskõlbulikku. Meie tänava nurgal asub pagariäri, kus müüdav on Eesti omaga täiesti võrreldav. Lihtsalt. Maitea. Võileivad on siin lihtsalt nii palju paremad!!! Mõnus krõmpsuv roheline salatileht, suured kana- või tuunikalatükid, mõned tomatid ja kurgid ehk ning piisavalt majoneesi - kusagilt ei aja üle ääre ning puudu ka ei jää. Minu vanaema generatsioon ütleks sellise võileiva kohta "sahvtine", nii et kes selle sõnaga tuttav on, teab, millest ma räägin. Lisaks sellele, et nende poekeste võileivad ja mahlad ja mahlaveed on värsked ja tervislikud, on need ka igati isuäratavalt pakitud. Mulle kohutavalt meeldib see recycled-mulje, mille need pakendid jätavad.

Esmasp2eval k2isime loomafarmis. Tiigri emal on 7-kohaline auto ja mitte selline, nagu praegu telekas reklaamitakse, et mahutab palju, aga ise on pisike. Oh ei. Igati proper suur masin. Täitsa nagu tank. Oleks vähe kõrgem ka, oleks tunne sama mis Hummeris istudes. Võiks ju arvata, et kui väikeste autodegagi on Londoni kitsastel tänavatel keeruline manööverdada, siis sellise suure lahmakaga eksisteerib reaalne oht kuhugi kinni jääda, aga võta näpust. Tädi juhtis autot nii, et mina eeldasin iga vastutuleva masina puhul laupkokkupõrget, aga kummalisel kombel ei juhtunud meiega mittekuimidagi ja kohale jõudsime kah peris kiiresti.

Tiigri ema on samasugune muhe mutt nagu minu omagi (that is... kui tal hea tuju juhtub olema...). Nii v2rvikat k6nepruuki ja olemust ei kohta tihti. "Come on, honey, come on," meelitab ta julgustava häälega üht naisterahvast, kes oma musta värvi masinaga meie kõrval keset sõiduteed ukerdab ja end kuhugipoole roolitud ei saa. Nähes, et teisel autojuhil sest muhvigi kasu pole, karjub ta seej2rel valju häälega: "DRIVE YOU BITCH!"

40-alas sõidame 90-ga, mis pole sugugi hea, sest tollel teelõigul on asfaldi peale kinnitatud mingid mügarikud, mis umbes kümnekilomeetrise kiiruseületusega tekitavad rataste all vastiku kõlaga tärinat. Meie kiiruse juures tekib aga tunne, nagu oleks rong sabakondi alt läbi sõitnud. Iuhh! Vastik! Aga mis parata - vaja on kiiresti loomaparki jõuda enne, kui see uksed suleb. Tiigri ema otsustas eelmisel õhtul, et tahab mind pisikesi sigakesi* vaatama viia, kuna ma ilmselt igatsen enda oma. Üllatussõit parki oli vaatamata külmale ja vihmasele ilmale lõbus. Kujutage ette tervet autotäit inimesi laulmas Rihanna Umbrella-laulu =) Nii meie teekond sujuski. Ikka lauldes ja võimaluste piires ka tantsides.

*Jah, sõna "sigakene" on täiesti olemas. See tähistab väiksemapoolse kasvuga armsa loomuga sea tõu esindajat. Ja ei, selle sõna õige vorm ei ole "seakene". Vähemalt mitte minu blogis =P

Krt. T2pit2hed kadusid 2ra j2lle kuhugi. Igatahes. Ma siirdun nyyd oma mehele kaasa elama. Jalkamatsh algab varsti. N2eb siis, kas v6istluse pinge paneb tiigri triblama nagu Beckhami vai mette. Treeningud on siiani minu jaoks kyll ypris igavad olnud. Lubaks keegi minul ka palli taguda, siis oleks teine asi, aga niisama seal v2ljaku 22res passida. Nope. Pole minu rida.