Laupäeval sõitsin Viljandisse. Eriline oli kõnealuse teekonna juures see, et peale minu polnud autos sel korral ühtegi teist reisijat, ka siga mitte. Mõigu lähedale jõudma hakates otsustasin, et kui sel päeval hääletajaid leidub ja nad igati viisakad tunduvad, võtan peale. Leiduski. Kohe Mõigu juures hääletas üks naisterahvas, kes soovis samuti Viljandisse toimetuda. Olime just uuesti sõitu alustamas, kui märkasime teepervel veel kolme kodanikku, noored, välimuse järgi otsustades üliõpilased. Neid auto peale võttes selgus, et olidki. Üliõpilased soovisid küll Tartusse, aga nohh, vähemalt poole tee peale saime oma toredad uued kaaslased ära visata.

Hoolimata sellest, et me üksteise nimesid ei teadnud (tutvustusvoor jäi alguses ära ja mingil hetkel otsustasime, et polegi vaja, on ka ilma nimedeta lõbus), läks esimestest momentidest lahti katkematu jutuvada, mis kestis reisi lõpuni. Alustasime liikluskultuuri teemadel, kuna kohe päris Tallinna lähistel üritas üks möödasõitu sooritav uljaspeast veoautojuht meid lihtviisiliselt maantee pealt välja suruda ( ei õnnestunud, aga me olime ta peale solvunud sellegipoolest) ja lõpetasime sellega, kas igasugused talismanid toovad õnne ja mil viisil. Vahepeale jäid veel näiteks sellised teemad nagu kuidas ehitada maja ja valida sellele katust ning miks käia Tartust Tallinnas shokolaadi ostmas. Üle ootuste vahva sõit oli, kuigi vahepeal sadas sellist padukat, et ma kahtlesin, kas läbi selle vihma ikka taban ära õige koha, kus üliõpilased maha panna järgmisi Tartu poole sõitvaid autosid hääletama. Ja shokohoolikud eesrinnas Verontsuga, paluks pöörduda minu poole, mul on teile taevase lunastusega võrdväärseid uudiseid! ;)

Tänane päev möödus jällegi tervenisti koogitamiste tähe all, kuna nii lõuna-, õhtu kui ka hilisõhtusöögiks olid koogikesed. Nimelt võõrustasin päeval koogid näpus külla saabunud ema poolõde, kellega meil juba ammu oli plaanis kokku saada ja veidi juttu puhuda. Varem pole me eriti kokku sattunud sel Eestis üpris tavaliseks kujunenud põhjusel, et kõikide laste mõlemad vanemad ei ela alati elu lõpuni koos ning uute ja vanade perekondade omavahelised kokkupuuted võivad olla minimaalsed kui mitte isegi olematud. Veendusin taas kord, kui malbe ja ääretult armsa olemisega (nii väliselt kui sisemuselt) on minu pooltädi (on ehk selline väljend juba leiutatud?) ning sain muuhulgas teada palju uut ja huvitavat oma lähisugulaste, esivanemate ja nende maailmarännakute kohta.

Õhtupoolikul kohvikutasime aga Tibutriinuga Karja tänava uues kohvikus nimega C`est La Vie, kuhu sattusin esimest korda, aga tunne oli taoline, nagu oleks selles kohas kunagi varem juba käinud. Koduteel ajusagarate vahel sobrades meenus lapsepõlves vanaemaga külastatud tolleaegse Moskva kohviku ülemine korrus, kus vähemalt minu mälupiltide järgi domineeris samamoodi soliidne must. C`est La Vie tagurpidi õunakook oli täitsa mõnus, aga ma soovitan neil, kel on sarnaselt minuga "koogitükist kahvliga suupärasema tüki murdmisel poole koogi naabrite lauda lennutamise foobia", omale koos taldriku ja kahvliga aegsasti ka üks nuga paluda või seda siis lihtviisiliselt näppudega süüa. Viimane ei tule paljude puhul sellises kenas kohas ilmselt küll siiski kõne alla ja esimene variant on vähemalt minu jaoks välistatud alates sellest ajast, kui kunagi puberteedikuna nägin Lasnamäe Hesburgeris üht meie toonastest missidest oma hamburgerit noa ja kahvliga nüsimas. See nägi lihtsalt liiga extraterrestial välja =D

Ja nüüd, käesoleva blogisissekande lõpetamise puhul ning üsna peatselt saabuvate unenägude magusamaks muutmiseks veel üks lõiguke mandli-marja-shokolaadikooki. Et ilusale päevale vääriline punkt või nii. Teie ärge minust eeskuju võtke, sest koogisööming (tegelikult ükskõik mille söömine, nagu ma olen lugenud ja kuulnud) vahetult enne magamaminekut on üks eriti mittetänuväärne tegevus, kuna kook ei seedu magamise ajal ära ja kui ka seedub, siis kalorid siirduvad otse kuhugi sinna, kus neid ei oodata, jaaga-jaaga-jaaga. Olge teie targemad ja terviseteadlikumad kui mina =)

Iadööd ja iad kooki!