Ei anna rahu

Nägime eile kohviku aknast üht pisitillukest beezhi karva koera, kes pooljooksis-poolkõndis mööda tänavat, vahepeal peatudes ja nii muuseas munakivisillutist nuhutades. Esimese tiiru ajal ta vähemalt paistis rõõmus, aga järgmisel korral, kui ta täpselt sedasama trajektoori mööda liikus ehk siis juba teisel ringil oli, vaatas kuts seisupeatuste ajal uurivalt vasemale ja paremale. Kummalgi korral koeral perenaist või - meest kaasas polnud.

Mõistus ütles, et tuleks kuhugi helistada, süda aga tõrkus, sest meelde tulid lapsepõlves kuuldud (tänapäeval küll vist enamal jaol alusetud) hirmulood sellest, kuidas varjupaika jõudnud koerad kiiremas korras hukatakse. Maiteaginüd. Äkki oleks ikka pidanud miskit ette võtma?

Armas pisike tuust oli. Oleks vähe kiiremini tegutsenud, oleks Rafil ehk praegu üks armas väike tuustist sõber, no kasvõi natukeseks ajaks =)

Oleks, oleks, oleks...