Tänaseks olen juba peris mitut jalgpallimatši vaatamas käinud ning oma (ja võibolla ka teie) rõõmuks võin öelda, et minu tiiger on platsil kõige vingem tiiger =) Kõige rohkem meeldivad mulle need täpsed löögid. Virutab pallile põlvega justkui arvutiga väljakalkuleeritud nurga alt, siksakitab vastasmeeskonna mängijatest mööda ja saadab palli otse väravasse. Ilus nagu luuletus. Pealtvaatajad plaksutavad ja on silmnähtavalt rõõmsad. Kaks keskealist onu minu selja taga korrutavad nagu papagoid, et "good football" ja "good football".

Paar õhtut tagasi vaatasime televiisorist herr Beckhami lööke ja mina oma suhteliselt asjatundmatu silmaga suurt erinevust ei märganud. Vahe on muidugi selles, et Beckham mängib kõvemate tegelaste vastu, aga samas ei löönud Beckham tänases mängus ka kahte väravat ;)

Jalgpalli kõrval on minu teine lemmikemotsioon siin linnas hetkel allmaarong või metroo või tube või kuidasiganes keegi seda nimetab. Tube`iga reisides võib tihti tunnistajaks olla kaasreisijate kummalistele vestlustele. Üleeile näiteks väljusin oma vagunist ja hakkasin väljapääsu poole astuma, kui kuulsin ühest vagunist kahtlast karjumist. Seisatasin ja vaatasin, et mis seal toimub. Vaguni ühes otsas istus pintsakusse riietatud habetunud meesterahvas, kes kõneles valjul häälel globaalsest soojenemisest, vaguni teises otsas aga oli rünnakuasendis nooremapoolsem mulatitar, kes sõna otsese mõttes kriiskas. Temal oli globaalsest soojenemisest jumala kama ja ilmselt käis talle närvidele, et keegi sel teemal taas kord jutlustama kippus. Küll see tüdruk kisas kõvasti! Terve koridor oli tema kisa täis. Ma ei suudaks nii kõva kisa produtseerida vist isegi siis mitte, kui tõeline hädaolukord käes.

Eile jällegi sõitsin tube`iga lõuna-Londoni poole, minuga samas vagunis istus veel kolm afroameeriklasest meesterahvast ja kaks pensionäri. Proovin neid inimesi kuidagi kirjeldada, et kõike juhtunut võimalikult täpselt edasi anda. Mees number üks oli rastapatsidega ja luges lehte, mees number kaks üritas kõiki oma kompse püsti hoida, oli ilmselt šoppamas käinud. Mees number kolm üritas nende kõigiga tagajärjetult vestlusse astuda.

Kõigepealt katsetas ta pensionäride peal, aga need kas ei viitsinud temaga vestelda ja vahetasid esimesel võimalusel vagunit või siis lihtsalt saabuski nende peatus. Järgmisena lasi mees number kolm pilgul üle teise mehe kilekottide libiseda ja kommenteeris, et on vist tulemusrikas osturetk olnud. Kõnetatav ühmas vastuseks, et oli jah ja vahtis aknast välja. Suurt midagi muud peale möödavuhiseva seina seal näha polnud, aga ikka põnevam, kui võhivõõraga metroos vestelda, eksole. Nagu arvata võib, lahkus ka kilekottidega mees võimaluse avanedes meie vagunist. Nüüd olime me seal vagunis kolmekesi. Jutukas mees vahetas istekohta nii, et ta istus nüüd minu vastas ja rastapatsidega lehte lugeva meesterahva kõrval. Kuna mu silmad öisest telekavaatamisest kipitasid, panin need klõpsti kinni ja kasutasin Vana Tüütuse järgmise vallutuse tunnistamiseks kuulmismeelt. Kinnisilmi tundus see kõik veelgi rohkem raamatumaterjal kui avasilmi. Esitan siinkohal nii täpse tõlke, kui vähegi võimalik.

Jutumees: "See rong läheb Claphamisse, jah?"
Rasta: "Jah."
Jutumees: "Mulle on räägitud, et kui sa elad Claphamis ja ei kuulu ühtegi gängi, siis oleks sul parem kohe Claphamist minema kolida."
Rasta: "Ei oska öelda."
Jutumees: "Tänapäeval on igalpool ainult gängid, kas pole?"
Rasta: "Võibolla tõesti."
Jutumees: "Kas teil on lapsi?"
Rasta: "Jah."

Järgnes suhteliselt samas stiilis dialoog laste teemal, mis läks sujuvalt üle vestluseks selle üle, millises trennis keegi käib. Jutukas mees hooples oma oskustega. Küll käis ta karates, küll ujumas ja treeningsaalis raskusi tõstmas. Vahetevahel pidavat ka pargis sörkima. Ja nii edasi. Rastameeski oli suhteliselt tervislike eluviisidega, nagu selgus. Mida rohkem jutukene edasi veeres, seda rohkem kiskusid minu suunurgad muigele, sest jutukas mees tundus kogu oma aja vaid treenimisele kulutavat. Küll tegi tema ühte ja teist ja kolmandat ka.

Jutumees: "I do a bit of jogging every day, you know."
Rasta: "Good. Good."

Pikem hetk vaikust ja siis järsku avas treeningumees oma suu ja lausus: "I smoke a bit of weed, though, but not too much."
Sellel momendil ei suutnud ma enam naeru pidada. Turtsatasin ja avasin automaatselt silmad. Õnneks oli jutumees liiga jutuhoos, et minu naeruhoogu tähele panna ja ta jätkas: "And then sometimes...when they haven`t got any weed and all they have is ash and they offer you to smoke ashes then what do you do? You`re gonna smoke ash!"

Selle koha peal saabus minu peatus. Võin vaid ette kujutada, kui vahvaks nende edasine vestlus kujunes. Aga nice meeting you, guys, sellegipoolest =D

Täna käisin siinsamas kodu lähedal poes. Tädi kassiiritädi lasi mulle sellist Kariibi mere saarte Englishit, et hoia ja halasta. Pidin kolm korda üle küsima, et missuguseks see summa siis lõpuks ikkagi kujunes. Õnneks oli ta sõbralik, nii et sain oma müntidest kenasti lahti.

Kui üldpilt inimestest erineb linnaosade kaupa, siis ilm on igalpool Londonis täpselt samasugune. Kaka, nagu Kar ütleks. Et duši alt otse linna peale hullama? Unustage ära. Ilma juukselakita või vähemalt juuksekummi või -klambrita ei lähe te kuhugi. Juukselakk on Londonis tüdruku parim sõber. Sest siin on lihtsalt nii hull tuul. Ja vahepeal lastakse törts vett kaela. Ja siis kõrvetatab päike kõrvad peast. Ilm vaheldub Londonis iga 20 minuti tagant ja misiganes parasjagu õues valitseb, metroos ehk maa all on niikuinii kõik hoopis vastupidi. Kui õues on soe, siis maa all on külm. Kui õues on jahe, siis maa all on leitsak. Püüa kuidas tahad, päris õiget riietust pole sul kunagi seljas. Tiina ütles selle kohta, et Londonis peab alati 3 asja kaasas olema: vihmavari, mingi jopp või jakike ja veepudel ootamatute soojalainete tarvis.

Koju jalutades märkasin mingit kummalist puud. Lehed olid nagu vahtral ja viljad nagu kastanil. Tiina, hoi, tead ehk, misasi see olla võis? Rododendron? =P

Lisaks imelikule puule leidsin uue armastuse ka. Beth Ditto ansamblist Gossip. Esimest korda nägin teda telekanalilt T4, kontserdi T In the Park staadioni laval esinemas, seljas hirmkole litritega lillat värvi vormitu kleit, juuksed higist läbi vettinud ja suvalistes paikades näole kleepunud. Esimene reaktsioon oli, et MISASI S E E on? Järgmisel hetkel nägin tema lavalist liikumist ja kuulsin tema häält ja see kõik oli vapustav. Selle tüübi live-esitus on seitse korda parem kui mõne mehe stuudios üleklanitud salvestis. Kahe tunni pikkuse netiotsingu tulemusena ma ametlikku videot kahjuks ei leidnud, aga siin on parim, mida youtube-il on pakkuda: http://www.youtube.com/watch?v=AJ29DfXfz2o

Lisaks videole leidsin veel The Gossipi kodulehekülje, kus nende enesetutvustuses leidus selline lause nagu "We will never die and we will never diet!" Nüüd meeldivad nad mulle veel rohkem =)
Beth Dittol ja tema bändil The Gossip on väljas ka uusim album nimega Standing In the Way of Control, mis minul juba kohvris ja mida ma ka siiralt soovitan.

Lisaks sellele vahvale noorele daamile avastasin siin veel ühe uue tegelase. Või nohh, avastasin juba tegelikult aprillikuus, kui kuulsin telekast lugu pealkirjaga Acceptable in the 80´s. Kahjuks ei suutnud ma seda hiljem netist leida, aga nimi Calvin Harris jäi sellegipoolest meelde. Ja kui tiiger eile õhtul nii muuseas küsis, et hei, ega sa Calvin Harrise uut plaati ei taha, siis ma igaks juhuks ütlesin jah. Te kuulake seda plaati nimega I Created Disco. Terve albumitäis varvast ja näppe liigutama panevaid lugusid.

Olles osake yhe perekonna igapäevaelust osalen ma loomulikult ka televiisorivaatamises. Kõige popim telesaade on hetkel peaaegu 24 tundi päevas kestev riälitišõu. Kihlveokontorites (mis on siin samuti väga populaarsed - panuseid tehakse kõige jaburamate asjade peale) ennustatakse, et saate võidab mustanahaline noormees nimega Brian. Brian on selles mõttes igati lõbus tegelane, et tema suust võib iga natukese aja tagant kuulda silmi punnitama ajavaid pärle. Näiteks küsis ta nädal tagasi ühe kaasosalise käest: "So who`s this Shakespeare geezer then? How come I`ve never heard of him?" Seda, et osalised teaksid, miks kannab kõnealune šõu just nime Big Brother, oleks vist liiga palju tahetud... Kohatisele kohtlusele vaatamata on Brian selline südamlik kuju, üks mu paarist lemmiktegelasest, kes, erinevalt enamusest, ei sepitse pidevalt mingeid plaane ega tekita mingeid kavalaid süsteeme, et ise mängust viimasena lahkuda.

Kass nimega Sammy, kellest ma juba eelmises postituses kirjutasin, avastas, et ma sobin väga hästi diivaniks, nii et nüüd pean maja peal väga ettevaatlikult ringi kõndima, et kollasetriibulist mitte üles äratada, kui ei taha, et ta mulle sülle ronib ja sinna jääbki. Täiesti tavaline on see, et kass kõnnib mööda maja minust pool sammu ees, siksakkidega. Iga kord kardan, et astun talle peale. Trepist alla minek käib nii, et Sammy laskub ühe astmevahe madalamale ja vaatab siis tagasi, mille peale mina teen nägu, et ma hakkan ka kohe astuma ja tõstan ühe jala näitliku õppematerjalina õhku. Sammy jääb tulemusega rahule ja laskub veel ühe astmevahe, seejärel uuesti tagasi vaadates. Mina siis jälle vibutan jalaga. Ja nii iga paganama trepiastme juures. Nagu lapsega jalutaks, ausõna.

Teine täiesti tavaline asi on see, et Tiigri kuue-aastane õde suudab mind ilma igasuguse vaevata üles tõsta. Lihtsalt haarab jalgade ümbert kinni ja tõstab mu õhku. Esimesel korral, kui ta sellega hakkama sai, olin üllatusest keeletu. My gosh, isegi mõned meesterahvad ei jaksa mind maast kergitada. Mina küll ei jaksaks endast nii palju raskemat inimest üles tõsta. Aga nohh, vähemalt Nintendo mängudes oleme enam-vähem võrdsed =)

Kultuurišoki sain ka. Minu kodus käivad asjad nii, et toitu ostetakse täpselt niipalju, kui seda ära süüakse ja prügikasti ei lähe kunagi midagi (nohh, kui siis ainult oliivid pärast mõnda pidu, sest neid ei söö Rafi ka mitte). Siin peres käivad asjad nii, et iga kuu käiakse korra poes ja topitakse külmkapp, mis on minust kõrgem, niimoodi toitu täis, et sealt söömise eesmärgil millegi kätte saamiseks peab enne piisavalt Tetrist mängima. Ühel õhtul, kui me Sholaga jogurtipaki ja ekleeride vahelt lasanjet õngitsesime, lagunes kogu kupatus koost ja kumbki meist sai vähemalt kolm klopsu - tema vastu pead, mina vastu puusanukke.
Eile hakkasin külmkapi sisu lähemalt uurima ja avastasin, et vähemalt pooled pakid olid kuupäevadest juhindudes juba söömiskõlbmatud. Korraldasin siis suurpuhastuse, mille tagajärjel sai kapp poole tühjemaks ja lapsekõrgune prügikast ääreni täis. Kuna ma ei salli toidu raiskamist, veel vähem selle äraviskamist nii, et pakki pole veel kordagi avatud, pärisin majaelanike käest, mis sellise olukorra tingis, aga päris ühest vastust ei saanudki. Üks süüdistas üht, teine teist, kolmas näitas näpuga mõlema eelmise suunas. Kellegi süü see igatahes oli, vähemalt niipaljukest sain targemaks. Vihjasin, et kui kapp on toitu täis ostetud ning pooled neist on niikuinii valmistoidud, mida peab vaid mikrouunis soojendama, siis tundub mõttetu lõunaks ja õhtuks take-awayd tarbida, nagu neil harjumuseks on kujunenud. Noogutati, aga ära vist ei salvestatud, sest õhtusöögiks oli jälle nurgapealse kebabikoha kanaroog. Jeei. Mitte et mul midagi kanakebabi vastu oleks, oh ei, türklased valmistavad imemaitsvaid salateid. Lihtsalt sellest toidust, mis külmkapis oma järge ootab ja ootama jääbki, on kahju. Ja rahast. Iga pakk maksab umbes kaks naela, mis eesti rahas teeb ligi 50 krooni. See tähendab, et põhimõtteliselt viskasin ma eile prügikasti mitmeid tuhandeid kroone. Ei ole normaalne. Kordan veelkord: EI ole normaalne.

Eelmise nädala alguses käisime Tiinaga paaris pargis ja tema elupaiga ümbruses lääne-Londonis jalutamas. Esimene park, kuhu sattusime, oli St. James`s Park ja see oli peaaegu et imeline. Vähemalt minu jaoks, kuna seal tatsasid jõe ääres ringi paljud erinevad linnud ning puude otsas ja pargiteedel siblisid ringi halli karva oravad, kes ei peljanud inimeste lähedust absoluutselt. Minu esimene kokkupuude oravaga oligi selline, et tüüp kribis ligidale, kergitas oma esiotsa ülespoole, vaatas mulle uurivalt otsa, asetas käpad püksisäärele ja tegi siis näo, nagu hakkaks mööda mu jalga ülespoole ronima. Ilmselt tundusin ma oma 1,75 meetriga liiga pikk jalutuskäik, sest lõpuks mõtles orav siiski ringi ning siirdus kedagi teist ahvatlema. Nägime ka mitut oravat korraga mööda puutüve edasi-tagasi joostes mängimas. Pildistasid nii turistid kui kohalikud.
Kohalikest rääkides, vee ääres sõbrunesime ka ühe endise sõdurpoisiga, kes veel vanaldaseski eas pargis linde toitmas käies oma kenasti hooldatud mundrit koos aurahadega kandis. Onu jagas meilegi pähkleid, millega tema lemmikut, Heidy-nimelist parti toita ning valgustas meid lindude päritolu, nimede ja menüüde osas. Kanadast toodud oranžhi nokaga valged hane moodi linnud sõid meelsasti saia, ülejäänud pistsid pähkleid. Onu oli oma kõrgele vanusele vaatamata seniilsusest sama kaugel kui meie Tiinaga ja vestles ilma igasuguse vaevata nii suhete-teemal kui ka sellest, kuidas tänases Londonis parimaid tööotsi leida. Väga muhe onu oli. Onud tunduvadki siin sellised muhedad. Turukottidega kaaskodanike põlvekonte purustavaid vanainimesi siit linnast ei leia. Siis, kui mu armas pinginaaber siin viibis ja me Leicester Square'i piirkonnast kaustiku ostmiseks poodi otsisime, leidsime vanaproua, kes vaatamata rasketele kottidele ja tudisevale peakesele meile selgeks tegi, kuhupoole siirduda, kummale poole siis keerata, jne. Kogu see seletamine oli talle ilmselge pingutus, aga hakkama sai. Selline tore viisakas abivalmis mammi.


Mis mulle siin veel väga meeldib, on erinevad võileivapoekesed, kus lisaks tervislikele võileibadele müüakse ka värskelt pressitud mahlasid ja loomulikult värskeid koogikesi =)
Koogi-isu on kahjuks millegipärast kuhugi kadunud ja mitte sellepärast, et siin poleks midagi söömiskõlbulikku. Meie tänava nurgal asub pagariäri, kus müüdav on Eesti omaga täiesti võrreldav. Lihtsalt. Maitea. Võileivad on siin lihtsalt nii palju paremad!!! Mõnus krõmpsuv roheline salatileht, suured kana- või tuunikalatükid, mõned tomatid ja kurgid ehk ning piisavalt majoneesi - kusagilt ei aja üle ääre ning puudu ka ei jää. Minu vanaema generatsioon ütleks sellise võileiva kohta "sahvtine", nii et kes selle sõnaga tuttav on, teab, millest ma räägin. Lisaks sellele, et nende poekeste võileivad ja mahlad ja mahlaveed on värsked ja tervislikud, on need ka igati isuäratavalt pakitud. Mulle kohutavalt meeldib see recycled-mulje, mille need pakendid jätavad.

Esmasp2eval k2isime loomafarmis. Tiigri emal on 7-kohaline auto ja mitte selline, nagu praegu telekas reklaamitakse, et mahutab palju, aga ise on pisike. Oh ei. Igati proper suur masin. Täitsa nagu tank. Oleks vähe kõrgem ka, oleks tunne sama mis Hummeris istudes. Võiks ju arvata, et kui väikeste autodegagi on Londoni kitsastel tänavatel keeruline manööverdada, siis sellise suure lahmakaga eksisteerib reaalne oht kuhugi kinni jääda, aga võta näpust. Tädi juhtis autot nii, et mina eeldasin iga vastutuleva masina puhul laupkokkupõrget, aga kummalisel kombel ei juhtunud meiega mittekuimidagi ja kohale jõudsime kah peris kiiresti.

Tiigri ema on samasugune muhe mutt nagu minu omagi (that is... kui tal hea tuju juhtub olema...). Nii v2rvikat k6nepruuki ja olemust ei kohta tihti. "Come on, honey, come on," meelitab ta julgustava häälega üht naisterahvast, kes oma musta värvi masinaga meie kõrval keset sõiduteed ukerdab ja end kuhugipoole roolitud ei saa. Nähes, et teisel autojuhil sest muhvigi kasu pole, karjub ta seej2rel valju häälega: "DRIVE YOU BITCH!"

40-alas sõidame 90-ga, mis pole sugugi hea, sest tollel teelõigul on asfaldi peale kinnitatud mingid mügarikud, mis umbes kümnekilomeetrise kiiruseületusega tekitavad rataste all vastiku kõlaga tärinat. Meie kiiruse juures tekib aga tunne, nagu oleks rong sabakondi alt läbi sõitnud. Iuhh! Vastik! Aga mis parata - vaja on kiiresti loomaparki jõuda enne, kui see uksed suleb. Tiigri ema otsustas eelmisel õhtul, et tahab mind pisikesi sigakesi* vaatama viia, kuna ma ilmselt igatsen enda oma. Üllatussõit parki oli vaatamata külmale ja vihmasele ilmale lõbus. Kujutage ette tervet autotäit inimesi laulmas Rihanna Umbrella-laulu =) Nii meie teekond sujuski. Ikka lauldes ja võimaluste piires ka tantsides.

*Jah, sõna "sigakene" on täiesti olemas. See tähistab väiksemapoolse kasvuga armsa loomuga sea tõu esindajat. Ja ei, selle sõna õige vorm ei ole "seakene". Vähemalt mitte minu blogis =P

Krt. T2pit2hed kadusid 2ra j2lle kuhugi. Igatahes. Ma siirdun nyyd oma mehele kaasa elama. Jalkamatsh algab varsti. N2eb siis, kas v6istluse pinge paneb tiigri triblama nagu Beckhami vai mette. Treeningud on siiani minu jaoks kyll ypris igavad olnud. Lubaks keegi minul ka palli taguda, siis oleks teine asi, aga niisama seal v2ljaku 22res passida. Nope. Pole minu rida.

Welcome to London! You will find your beautiful boyfriend waiting for you as you come out of customs. Thank you and I hope you had a nice flight! =)

Niisiis. Latest news: aia sain omale. Nii maja ees oleva kui ka tolle, mis asub maja taga. Anti luba sellega teha, mida hing igatseb. Tahan, istutan lilli, tahan, puistan nisu.

Avastasin siit majast kassi. Oranzhi-kollasetriibuline, supersemulik tegelane. Esimese asjana ronis mulle jalgade peale ja sinna ta ennast elama seadiski. Muidu mulle kassid ei meeldi, aga sellised heatahtlikud eksemplarid on igati okei.

Elan sellises linnajaos, kus on palju bullmastiffe ja muid sarnaseid koeri. Lisaks on siin valdav enamus inimesi musta nahatooniga, nii et veel midagi huvitavat minu jaoks. Neil on teistsugused kombed, isegi inglise keel on neil tsipa teistsugune. K6ik on v2ga chill. Tiigrit tsiteerides: "If I was any more laid back, I would probably fall over." =D Meiega koos elavad ka Tiigri ema ja kuue-aastane 6eke. Nemadki pole mingi erand - k6ik on chill. Suure osa kodus veedetud ajast veedab ema kanepit suitsetades ja arvutim2nge m2ngides, pisike 6eke aga kannab vasakus jalas lillakirjut kinga ja paremas neoonrohelist. Kui temalt uurida, miks ta kummalegi kingale maja pealt paarilist ei otsi, kehitab ta lihtsalt 6lgu. Kingad on ju samasugused, vaid v2rvid on erinevad, nii et why bother. Kui aus olla, siis mulle kusjuures isegi meeldib nii. Pole kyll ise kunagi ostnud sama paari kingi erinevates v2rvitoonides, aga kui see peaks kunagi juhtuma ja kummasti paarist yks kuhugi diivani alla vai kapi taha kaoks, siis p2rast arutelu Sholaga ei kahtleks ma hetkekski, kas minna paljajalu v6i erinevat tooni kingadega =)

Asjaolu, millega ma ei suuda kuidagi harjuda, on see, et pyhap2eviti pannakse k6ik poed kell 5 kinni ja siis vaata ise, kust meigi eemaldamiseks vatipatju osta. V6i esmasp2eva hommikuks hommikus66ki, kui sul seda peaks vaja minema...

Homme lubas Tiiger mind viia kylla oma s6brale, kellel on majat2is koeri, nii et p6him6tteliselt v6ib ylehomseks suurimaks uudiseks olla see, et ma olen elupaika vahetanud =P Dogs are wonderful, nagu yks kohalik sotsiaalreklaam v2idab..

Proovin j2rgmiseks korraks t2pit2hed ka v2lja v6luda, siis on teil m6nusam lugeda ja minu sydametunnistus puhtam =)

Liimist lahti

Naljakas ikka, kuidas mõne väljendi tegelikust tähendusest saad alles siis aru, kui see parasjagu sinu endaga toimub või juhtub. Oleks varasematel aegadel keegi ennustanud, et mina, vana reisifanatt, enne mõnd ärasõitu imelikuks muutun, ma oleks selles ikka väga kahelnud. Aga nüüd...

Asjad lähevad meelest ära, mõtted jooksevad sirga-sorga mingites täiesti valedes kanalites, meeleolu on biorütmide tabelistki välja vajunud.

Ei taha põssa juurest ära minna, ei taha, ei taha, ei taha. Jonniks kõva häälega, kui see ainult aitaks.

Ei anna rahu

Nägime eile kohviku aknast üht pisitillukest beezhi karva koera, kes pooljooksis-poolkõndis mööda tänavat, vahepeal peatudes ja nii muuseas munakivisillutist nuhutades. Esimese tiiru ajal ta vähemalt paistis rõõmus, aga järgmisel korral, kui ta täpselt sedasama trajektoori mööda liikus ehk siis juba teisel ringil oli, vaatas kuts seisupeatuste ajal uurivalt vasemale ja paremale. Kummalgi korral koeral perenaist või - meest kaasas polnud.

Mõistus ütles, et tuleks kuhugi helistada, süda aga tõrkus, sest meelde tulid lapsepõlves kuuldud (tänapäeval küll vist enamal jaol alusetud) hirmulood sellest, kuidas varjupaika jõudnud koerad kiiremas korras hukatakse. Maiteaginüd. Äkki oleks ikka pidanud miskit ette võtma?

Armas pisike tuust oli. Oleks vähe kiiremini tegutsenud, oleks Rafil ehk praegu üks armas väike tuustist sõber, no kasvõi natukeseks ajaks =)

Oleks, oleks, oleks...

Laupäeval sõitsin Viljandisse. Eriline oli kõnealuse teekonna juures see, et peale minu polnud autos sel korral ühtegi teist reisijat, ka siga mitte. Mõigu lähedale jõudma hakates otsustasin, et kui sel päeval hääletajaid leidub ja nad igati viisakad tunduvad, võtan peale. Leiduski. Kohe Mõigu juures hääletas üks naisterahvas, kes soovis samuti Viljandisse toimetuda. Olime just uuesti sõitu alustamas, kui märkasime teepervel veel kolme kodanikku, noored, välimuse järgi otsustades üliõpilased. Neid auto peale võttes selgus, et olidki. Üliõpilased soovisid küll Tartusse, aga nohh, vähemalt poole tee peale saime oma toredad uued kaaslased ära visata.

Hoolimata sellest, et me üksteise nimesid ei teadnud (tutvustusvoor jäi alguses ära ja mingil hetkel otsustasime, et polegi vaja, on ka ilma nimedeta lõbus), läks esimestest momentidest lahti katkematu jutuvada, mis kestis reisi lõpuni. Alustasime liikluskultuuri teemadel, kuna kohe päris Tallinna lähistel üritas üks möödasõitu sooritav uljaspeast veoautojuht meid lihtviisiliselt maantee pealt välja suruda ( ei õnnestunud, aga me olime ta peale solvunud sellegipoolest) ja lõpetasime sellega, kas igasugused talismanid toovad õnne ja mil viisil. Vahepeale jäid veel näiteks sellised teemad nagu kuidas ehitada maja ja valida sellele katust ning miks käia Tartust Tallinnas shokolaadi ostmas. Üle ootuste vahva sõit oli, kuigi vahepeal sadas sellist padukat, et ma kahtlesin, kas läbi selle vihma ikka taban ära õige koha, kus üliõpilased maha panna järgmisi Tartu poole sõitvaid autosid hääletama. Ja shokohoolikud eesrinnas Verontsuga, paluks pöörduda minu poole, mul on teile taevase lunastusega võrdväärseid uudiseid! ;)

Tänane päev möödus jällegi tervenisti koogitamiste tähe all, kuna nii lõuna-, õhtu kui ka hilisõhtusöögiks olid koogikesed. Nimelt võõrustasin päeval koogid näpus külla saabunud ema poolõde, kellega meil juba ammu oli plaanis kokku saada ja veidi juttu puhuda. Varem pole me eriti kokku sattunud sel Eestis üpris tavaliseks kujunenud põhjusel, et kõikide laste mõlemad vanemad ei ela alati elu lõpuni koos ning uute ja vanade perekondade omavahelised kokkupuuted võivad olla minimaalsed kui mitte isegi olematud. Veendusin taas kord, kui malbe ja ääretult armsa olemisega (nii väliselt kui sisemuselt) on minu pooltädi (on ehk selline väljend juba leiutatud?) ning sain muuhulgas teada palju uut ja huvitavat oma lähisugulaste, esivanemate ja nende maailmarännakute kohta.

Õhtupoolikul kohvikutasime aga Tibutriinuga Karja tänava uues kohvikus nimega C`est La Vie, kuhu sattusin esimest korda, aga tunne oli taoline, nagu oleks selles kohas kunagi varem juba käinud. Koduteel ajusagarate vahel sobrades meenus lapsepõlves vanaemaga külastatud tolleaegse Moskva kohviku ülemine korrus, kus vähemalt minu mälupiltide järgi domineeris samamoodi soliidne must. C`est La Vie tagurpidi õunakook oli täitsa mõnus, aga ma soovitan neil, kel on sarnaselt minuga "koogitükist kahvliga suupärasema tüki murdmisel poole koogi naabrite lauda lennutamise foobia", omale koos taldriku ja kahvliga aegsasti ka üks nuga paluda või seda siis lihtviisiliselt näppudega süüa. Viimane ei tule paljude puhul sellises kenas kohas ilmselt küll siiski kõne alla ja esimene variant on vähemalt minu jaoks välistatud alates sellest ajast, kui kunagi puberteedikuna nägin Lasnamäe Hesburgeris üht meie toonastest missidest oma hamburgerit noa ja kahvliga nüsimas. See nägi lihtsalt liiga extraterrestial välja =D

Ja nüüd, käesoleva blogisissekande lõpetamise puhul ning üsna peatselt saabuvate unenägude magusamaks muutmiseks veel üks lõiguke mandli-marja-shokolaadikooki. Et ilusale päevale vääriline punkt või nii. Teie ärge minust eeskuju võtke, sest koogisööming (tegelikult ükskõik mille söömine, nagu ma olen lugenud ja kuulnud) vahetult enne magamaminekut on üks eriti mittetänuväärne tegevus, kuna kook ei seedu magamise ajal ära ja kui ka seedub, siis kalorid siirduvad otse kuhugi sinna, kus neid ei oodata, jaaga-jaaga-jaaga. Olge teie targemad ja terviseteadlikumad kui mina =)

Iadööd ja iad kooki!

Koogiarvustus

Irrrrrrrrrmus kooginälg oli. Väljakannatamatu. Selline, mille puhul ei aita lihtsalt midagi muud, kui ühe piraka koogi nahka pistmine. Isegi kohukesed ei aita. Kobisin poodi ja ostsin Pai pagari intrigeeriva nimetusega Triibukoogi =)

Väga eriskummaline kook oli. Alguses sisse kaevudes tundus, et issand kui hea, aga pärast esimesi suutäisi (loe: pärast esimest kahtesadat grammi) muutus tüütavalt läilaks. Uurisin siis tooteinfot, et mis seal koogikese sees ka peidus on, et ta just niimoodi maitseb. Pealmine kiht ehk siis pool koogist oli hapukoore ja vahukoore segu, kusjuures esimese protsent oli kõigest 20, mis seletab ilmekalt kogu kupatuse magususe. Alumine kiht aga koosnes etiketi kohaselt biskviidist ja kirsikompotist, kuigi mingil kummalisel põhjusel leidsin mina mitu suurt poolikut ananassiviilu, kirssidest ei jälgegi. Kaebaks kohtusse?

Tänane päev oli hullemast hullem. Pettumuste osas. Eesti Posti suutmatus ja ülbus; juuksuritöökojas tüssata saamine; töökoha lobby baar, kus kõik toidud peale heeringafilee sisaldavad sealiha (kui ma seal veel suveajal tööd käin nokitsemas, olen varsti heeringa nägu); auto mittefunkava konditsioneeri tõttu avatud akendest tuleva tuulega valutavaks muutunud kael; tujutsev siga; vastutustundetult käituv ema; närvidele käiv eks-peika ja liiga kaugel elav poiss-sõber oleksid mõned märksõnadest.

Esimene reaktsioon oli kõik see lahinal endast välja kallata. Kirjutada (taas kord), kui nõme asutus on ikka Eesti Post või hoopis sellest, kuidas meil siin rõõmsas rõõsas Eesti vabariigis suuremat osa inimestest vaevab vastik küüneseen, mis paneb need sissepoole kasvama.

Siis aga hakkasin mõtlema, et kas selles üle aegade vastikus päevas tõepoolest mitte kui midagi positiivset polnud? Meenus kaks konkreetset asja (kui välja arvata asjaolud, et ilm oli superilus, mis on alati plussiks ja et mul on jätkuvalt katus pea kohal ja mõned väga head sõbrad ning piisavalt raha enda toitmiseks, mis on alati rõõmustav teadmine).

Kõigepealt hommikune värvimis-sessioon pisiõega.
Leidsin mõni aeg tagasi ühest trollipeatuses asuvast putkast venekeelset muinasjuttu sisaldava värviraamatu Masha i medved. Seletasin siis tookord tibule, et mõned jutud võivad ka muudes keeltes olla ja lugesin talle venekeelse muinasjutu ette. Pisiõde kuulas hoolega, silmad pärani. Ma muidugi tõlkisin ka iga lause juures, et tal igav ei hakkaks.
Lõpuks, kui muinasjutt läbi sai, hakkasime värvima. Mina piirjoonte sees ja õeraas mööda kogu lehekülge. Hakkasin tüdrukutirtsule seletama, et värvida tuleb ikka nii, et üle ääre ei lähe, kuid vakatasin pärast kolmandat lauset, nähes tema mõistmatut pilku. Õeke silmitses värviraamatu lehekülge sellise näoga, nagu ta ei saaks aru, millest ma räägin ka mitte siis, kui ma sedasama juttu lõpmatu arv kordi uuesti ümber seletaksin. Seejärel vaatas ta mulle etteheitva ja veidi solvunudki näoga otsa. Mõtlesin endamisi, et kah nüüd asi, mille pärast targutama kukkuda – las igaüks värvib nii, nagu ise heaks arvab. Niigi palju on meil siin ühiskonnas igasugu piiranguid, nüüd tuleb üks jobu veel seda ka õpetama, kuidas värviraamatuga ümber peab käima. Küll ta ise mingil momendil aru saab, et nii nagu „kallis suurõde“ värvib, on ehk mõnevõrra kenam. Või kui ei saa, siis tühja kah – ehk sirgub temast hoopis uus Navitrolla?

Pisiõde jätkas värvimis- (loe: värviliste pliiatsitega sorgeldamis-)töid, mina aga vaatasin teda ja meenutasin üht meie hiliseimatest vestlustest, milles ta väitis järjekindlalt, et inimesed on lilled ja et kui me ära sureme, muutume me nähtamatuteks. Iga kord, kui ta mõne sellise teooriaga lagedale tuleb, hoian oma suu heaga lukus. I don`t know better, you see... Tal võib väga vabalt ka õigus olla. Lihtsalt olen vait ja kuulan, mida mulle räägitakse, sest väike õde on obviously minust targem. Telekast vaatab ta selliseid seriaale nagu Kondid ja CSI ning ühel korral, kui ma meie autosõidu ajal endamisi arutlesin, et misasi see küll sellist häält võiks teha, ütles ta pikemalt mõtlemata mingi autoosade alla kuuluva jubina nimetuse, mis hilisematel uuringutel Toyota esinduses ka tõeks osutus. Mine võta kinni....
Ah jaa, ta teeb veel suurepäraseid fotosid. Ma mõtlen „suurepäraseid“ täiskasvanute vanuseklassis. Mõned üksikud lähevad lörri ka, aga nohh, kellel seda ei juhtuks? Iga kord, kui ta mu telefoni näeb, lausub resoluutselt: „Ma tahan pildistada!“ ja ega ma siis oma vidina väljalaenamisest ei pääse ühegi jutuga. Õeke haarab õhinal telefoni, käib ringi, seisab, vaatab, kükitab ja kui klõps on lõpuks tehtud, olen ma tulemusega reeglina igati rahul. Ma väga loodan, et miski või keegi teda ära ei käkka.

Aga nüüd sellelt pikalt heietuselt tänase teise positiivse kogemuse juurde. Nimelt käisin ma asjatamas Meriton Tallinn Hotellis (kuidagi nii selle nimi kõlas). Uksest sisse astudes tervitas mind mõruda shokolaadi karva portjee, keda nähes ma alguses veidi kohkusin, kuna mul oli olnud kavas teejuhiseid küsida ning nüüd ei teadnud ma, millises keeles tema poole pöörduda. Kuidagi instinktiivselt (või siis hoopis sel põhjusel, et tema „Tere!“ kõlas umbes 50% eestikeelesemalt, kui iga kolmanda siin resideeruva venekeelse tegelase oma) esitasin oma küsimuse eesti keeles. Närisin mõttes huult, et ega ma nüüd poisile liiga ei teinud, teine raudselt vaid elementaarsed tarbeväljendid ära õppinud ja nüüd mingi tshikk lendab majja ja nõuab, et davai, kus asub siin piirkonnas see ilusalong? Aga ei. Nööpsilmne ülisõbraliku naeratusega portjee suunas mu uksest tagasi välja ja seletas mulle rahulikult ja täiesti minimaalse (loe: peaaegu olematu!) aktsendiga puhtas eesti keeles, millist tänavat mööda ma pean minema, kuhupoole keerama, mitmendast uksest sisse, millisest trepist alla ja nii edasi. Mina ainult naeratasin totakalt ja ütlesin vahele, et mhmmhh ja ahahh. Jumala eest! Ma ütlen käsi südamel – nii hästi formuleeritud ja selgelt edastatud juhiseid pole ma veel varem üheski maailma otsas saanud. Ja oleks siis, et tüüp lihtlausetega rääkinud oleks, ei, ta kõneles täpselt nii nagu mina või mõni mu klassiõde või sõber, lihtsalt palju püüdlikumalt ja sõbralikumalt =)

Kõik see pani mind mõtlema... Teate, ma arvan, et oleks tõepoolest hea idee panna need aprillikuised marodöörid või märatsejad või kuidas iganes neid nimetati, kiiremas korras rongi peale ja saata sellesse riiki, mida nemad niiväga igatsevad. Maailmas on sedavõrd palju rohkem inimesi, kellele väga meeldiks siin elada ning kes oleksid ka inimestena rohkem väärt. Punkt.

Istun arvuti taga, maksan netis arveid ja kiikan vahepeal oma igaõhtuse vaatamisväärsuse - armsa tudiva seapõrsa poole, kes muide, kui talle tekk, padi ja lina anda, magab täpselt nagu inimene, pea padja peal. Ma saan aru, et kolm ja pool nädalat pole teab mis pikk aeg, aga meie kaks pole varem nii kaua lahus olnud.
Eelmiste jõulude-aastavahetuse ajal käisin korraga kümme päeva ära ja kui tagasi tulin, oli Rafi mu peale hingepõhjani solvunud. Pugesin talle pessa sõna otseses mõttes külje alla ja üritasin taas sõprust sobitada, aga torisev-porisev siga tõukas mu kärsaga eemale, võttis siis endise asendi sisse ja tegi näo, nagu ma oleksin tema jaoks tühipaljas õhk.
Möödunud suvel olin korraga ära kaks nädalat ning kui tagasi jõudsin, oli siga taas täis ükskõiksust. Ei viitsinud isegi tervitama tulla.
Tavaliselt jookseb ta mulle iga päev sõrgade klõbisedes uksele vastu, kui töölt või linnast koju jõuan, röhitseb rõõmsalt, liputab saba ja teeb sabatantsu (see on umbes sama, mida bokseridki esitavad, kui neil peremehe saabumise üle hästi hea meel on). Ka siis, kui vahel mõnepäevaseid lühemaid reise teen, pole niiväga hullu. Mõni heatujulisem röhh või sabavõnge ikka tuleb ära. Aga need pikad reisid, jahh, nendega on jamasti.

Vaatan oma põrsakest, kes liigutab parasjagu unes kärssa, justnagu nuusutaks mingit paremat sorti söödavat kraami ja tunnen, et ei tahagi ära minna, kui sigakene siia peab jääma. Seal, kuhu ma lähen, on aed, aga kogu selle transportimisejama kõrval ei tasu ka see aed end ära. Lennukiga ringi tassitud saada ja vahepeal võõras aias ringi patseerida oleks Rafile tõenäoliselt stressirikkam, kui see, et ta veedab need nädalad hoopis mu õe seltsis, kes on lahkesti lubanud selleks ajaks meie pessa elama kolida ja tema eest hoolt kanda. Ma võin ju sinna puuri peale kleepida tolle kleepsu, mis kaubaga kaasas oli, et "My name is _ _ _ _. Please handle me with tender loving care", aga chances are, et mõnel kohvriloopijal on suhteliselt suva sellest, kas selle puuri sisul ka mingi nimi on. Ja kõik need uued ja tundmatud hääled, paigad, inimesed ja loksutamine - ei usu, et see mu tibule väga meeldiks. Ning kui see puur veel mingi nipiga kaduma peaks minema, nagu pagasiga tihti juhtub, siis maitea. Mind vist pistetaks lennujaamas märatsemise eest soolaputkasse...

Tjahh, kui see eemaloldud aeg üle kuu veniks, siis oleks vist juba paslik mõtlema hakata, et ehk on etem variant nots ühes võtta. Tiiger juba ütles, et talle väga meeldiks minu ja seaga koos elada =)

Tiigrist rääkides, pinginaaber ristis mu paar õhtut tagasi Dr. Doolittle`iks. Et mul on igasugu loomad toas... Kuidagi on tõesti juhtunud nii, et paljudel mu armsatel ja vähemarmsatel sõpradel-tuttavatel on hüüdnimed loomariigi esindajate järgi.
Kui siia otsa veel lisada minu ja ühe mu kõige armsama looma eilehommikune dialoog:

-"Mida sa veel tahad?"
-"Inglise bulldogi."
-"Saad."
-"Kahte Inglise bulldogi."
-"Saad."

siis käib see minu enese uus hüüdnimi ju täitsa asja ette. Mulle meeldib, kui palju loomi on ümber. Siis on kuidagi hea lahe olla. Võibolla käib see geenepidi - mu emal on niikaua, kui ma mäletan, alati kodus loomaaed olnud: kalad, papagoid, liivahiired, kilpkonnad, koerad-kassid, rotid, merisiga...
Ehk on lihtsalt tasakaalututel inimestel kaaluvihtideks loomi tarvis...

"Mul kasvab siin puu" ehk kolmapäeva pärastlõunane positiivne üllatus

Viibisin parasjagu notsikuga õues murupügamis- ja kaevetöödel, kui saabus töölt koju Traadipea. Vahetasime külauudiseid, misjärel traadipää siirdus parkima, mina aga jäin taas oma Postimehe ja seaga kolmekesi. Olin just ühte arvamusartiklisse süvenemas, kui ühtäkki kuulsin kahtlaseid hääli. And by kahtlaseid, I mean üleliigseid. Meil kahe maja vahel parkides on kõik liigutused täpselt loetud ja välja kalkuleeritud, kuna seal on ruumiga suhteliselt nadid lood. Keerasin ringi ja nägin herr Traadipääd masinaga kummalisi nükkeid tegemas. Tagatipuks jättis ta auto mingisse imelikku kohta seisma, tuli välja, sammus ninaosa juurde ja kükitas sinna. Päris põnev tundus. Et mida ta seal jukerdab niimoodi. Traadipea tõusis püsti, vaatas minu poole ja hõikas: "Mul kasvab puu siin!" Jättis siis auto õigesse kohta parkimata, et puukesele mitte viga teha. Mis oli positiivne üllatus. Nii positiivne, et mul jäi karp lahti. Muidu selline tundetu tõbras, aga puule, näete, otsa ei pargi.

Panen arvuti tööle. Mingi aken hüppab lahti. Keegi on mulle vahepeal messengeris teate jätnud. Loen. Kohe saab selgeks, et pisiõde harjutab kirjutamist. Ema arvutist.

Kristiine sent 2.07.2007 23:28:
ARVUTI
Kristiine sent 2.07.2007 23:30:
MIIA 3 AASTANE
Kristiine sent 2.07.2007 23:32:
CAROLIINA 25 AASTANE
Kristiine sent 2.07.2007 23:35:
EMA HÄSTI NOOR

Siit nähtub minu arvates väga ilmekalt igasuguste nõunike roll riigijuhtide töös ja laiadele massidele edastatava teabe kujunemise lugu...

=P

Ma teen alati teleka veic varem lahti, eksole. Et mitte olulise asja algust maha magada. Üks kõige olulisematest programmidest on muidugi (nohh, ütleme seda kõik kooris) Seks ja linn pühapäeva hilisõhtuti. Täna oli sellele eelnevaks saateks Eesti muusika karikas, mille kordusosas võistlesid omavahel Maarja + Rannap ja Meie mees. Mina istusin arvuti ees ja chattisin oma Tiigriga, selg oli teleka poole. Ühel momendil kuulsin midagi väga kahtlast. Meie mees esitas parasjagu üht oma vast kõige kuulsamat lugu Tütreke, Second-hand ja taustaks kuulsin ma mida? Lastekarja hääli kaasa laulmas. Heitsin pilgu üle õla ekraani poole ja nii see täpselt oligi: lava ees keksisid pisikesed poisid ja tüdrukud, kes rõõmsate nägudega kaamerasse vaadates laulsid: "annab kätte väikse papi eest, võib ka saada vaid tableti eest", jne. Need lapsed olid piisavalt noored, et mina võiksin neid suisa mudilasteks nimetada.

Tekkis kolm küsimust:

1) Kas stuudios toimetavatel täiskasvanutel sellisele vaatepildile tunnistajateks olles häbi ei hakanud?

2) Kas need lapsed üldse ise aru said, millest nad laulsid?

3) Kes on need lapsevanemad, kelle arust selline asi on igati okei?

Miks mõned inimesed ei suuda lihtsalt minema minna? Miks pole kasu ei otse ütlemisest, ignoreerimisest ega kenasti palumisest? Miks peab asja keeruliseks muutma?

I don`t want you in my life anymore. Why can`t you just f... off???!!!

Ahastuse äärele ajab juba, ausalt. No kaua võib?