On tõsine ebaõnn jääda kaks õhtut järjest ilma oma lemmikseriaalidest. Esmaspäeva õhtul sellepärast, et toimub klassiõe juubeli eksprompt tähistamine ja teisipäeva õhtul sellepärast, et tuleb külastada traumapunkti, veendumaks oma labakäes asetsevate luude heas tervises. Mitte et klassiõe juubeli tähistamine oleks vähem väärtuslik tegevus, kui Meeleheitel koduperenaiste jälgimine ja mitte et traumapunkti väisamine oleks vähem väärtuslik tegevus, kui Teadmata kadunud vaatamine. Sest traumapunkt näiteks on nali omaette.

Mingi tõre tädi kiikab mu käe poole ja küsib, et kus haav on. Mina vastan, et haava pole, ainult kriimustused – et koer lihtsalt hüppas kätte kinni ja seest ragises. Aga et nahk on täitsa terve ja see on ju hea asi. Tädi traumapunkti tädi aga ei näi minuga ühel meelel olevat ja muutub veel tõredamaks. Sikutab ükshaaval mu sõrmi enda poole ja esitab iga sõrme juures KKK ehk korduma kippuva küsimuse: kas siit on valus? Ei, ei, ei, ei ja ei, vastan mina. Tädi pressib näpuga mulle keset labakätt ja uurib, et kas sealt ehk on valus. Mina ikka, et no ei ole nohh. Tädi piidleb mind oma prillide tagant ja küsib, et miks ma siis tulin, kui valus ei ole. Mina vastu, et tegelikult valus nagu on, aga mitte midagi sellist, mille peale ma kõva häälega karjuma pistaks. Tädi saadab mind röntgenisse, kusjuures saatelehe peale kirjutab „objektiivseid leide pole“, mis kõlab umbes nii, et „jälle üks hüpohondrik, kes kujutab ette, et tal on käeluu puruks“. Muidugi tähendab see arstide keeles midagi muud, hoopis kahjutumat, aga mina tahaksin ikkagi sel hetkel tädi käest küsida, et kas ta ikka on teadlik sellest, et ma oma lemmikseriaali ajal sinna kuradima traumapunkti ronisin. Ja et ma parema meelega lürbiksin praegu kodus piima meega ja vaataksin põssa kõrval keras telkut.

Muidugi selgub, et käsi on lihtsalt muljuda saanud ja et tuleb külma peale panna. Ega ma ise ei tahtnudki sinna traumapunkti ronida, aga Marvin käskis. Et muidu mul juhtub nii, nagu ühel tema sõbral, kes oma katkist käppa arstidel üle ei lasknud vaadata. Parem karta kui kahetseda.

Tõreda tädi kabinetist pääsedes mõtlen omaette kergendusega, mis oleks saanud siis, kui mul olekski ennist ooteruumis pastakas olnud ja seega ka võimalus teostada kuri plaan tekitada saatekirjal ristikesed lahtritesse „sügelised“, „pesta korduvalt“ või „mähe“. Vahetevahel ma tõepoolest literally tunnen, kuidas pea sügeleb. Aga mitte sügelistest, vaid kahest kasvavast muksust. Sarved, nohh. Pisikese kuradikese sarved.

Asjaolu, et mu armas käpa oli tibens-tobens, oleks tulnud muidugi väärikalt tähistada. Aga kuna inimene, kes mu traumakasse ja sealt ära transportis, vahepealse ajaga lilli ja šokolaadikomme polnud suutnud hankida, tuli miskit muud välja mõelda. See-eest sain natuke lõbustusparki Kristiine lumistel külavaheteedel. Lõbustuspargid meeldivad mulle aga kordades rohkem kui misiganes šokolaad. Kui te tahate näha, kuidas mul suunurgad iseenesest kõrvuni tõusevad, then do take the risk of seriously damaging your vehicle. Me loves =D

Igatahes. Ühel hetkel jäi mu pilk pidama sel õllepurgil. Mitte et ma poleks selle olemasolust teadlik olnud, aga... Naeratus kadus olematuks. Sisemine vähemalt.

Selleks, et mõista ja aru saada, tuleb end teise inimese olukorda asetada. Selleks, et mõista alkohoolikut, tuleb ...? Jah, just täpselt. Inimkatsed à la Carry - that`s the spirit!

Kui inimene, kes igal õhtul enne magamaminekut lürbib ära ühe torbikutäie rummi koolaga, pakub seda õhtu lõpetuseks ka sulle, siis Carpe Diem põhimõtet järgides peab selle pakkumise vastu võtma =P
Ja kuna ma olen kange moor ja tahtsin end ühe koksi abil samale tasemele juua (sest tema oli eelnevalt juba mõned koksid ja paar õlle hinge alla saanud), siis tuli minu koks /tsiteerin/: „oluliselt kangem“ kui tema oma. Aga naised ei nuta! Saime kõik ilusasti ära joodud. Õuenarr arvas muidugi, et ma tahtsin šõuoohvida ja kuna ta mu blogi lugemas ei käi ja ma talle just seletama ka ei kippunud, et kle, juhhei, ma siin üritan sind mõista kangesti onjä, siis jäigi talle tema arvamus. Olen üldse viimasel ajal märganud, et ma ei viitsi enam seletada inimestele kõike üksipulgi lahti ja et vahetevahel mind ei häiri isegi see, kui neile jääb vale mulje millestki, mis mulle korda läheb. Jäägu! Kui keegi kangesti tahab midagi teada, siis võib tulla ja küsida. Vastan reeglina ausalt. Võiks isegi öelda, et piinlikult ausalt.

Ja enne und nagu ka pärast und, nagu ikka, telefonikõne Marviniga.

M: "Tead, ma olen kohe päris täitsa mures su pärast."

C: "Miks siis?"

M: "Et kuidas sa, tüdruk, sõidad homme niimoodi seda pikka maad, kui sa nii väsinud oled ja õigel ajal magama ei lähe."

C: "Nohh, praegu ma muidugi ei ole väsinud - et kui ma praegu peaks sõitma, siis oleks normaalne. Aga praegu ma olen muidugi ka rummikoolat joonud."

M: "Äkki jood viina enne, kui sõitma hakkad homme?"

C: "Arvad vä?"

Põhimõtteliselt anything is possible. Ma loodan, et mulle homse päeva jooksul mõnda roolijoodikut ette ei satu, keda ma kangesti mõista üritada võiksin. Ei, tegelt. Drinking + driving = not my thing.

Ma päris kindel pole, aga kahtlustan küll, et me avastasime laupäeva öösel vastu pühapäeva perfektse kokteilide kombinatsiooni. See käib siis nii, et kõigepealt võtate ühe Cuba Libre (sellise asjaliku ikka, kus baarman rummiga koonerdanud pole), seejärel, nohh ütleme nii tunnikese pärast tuleb üks mehine Aku (viin + Red Bull) ja kõige lõpuks (siis, kui esimese joogi tellimisest on möödunud poolteist kuni kaks tundi) võiks nii möödaminnes letist krabada veel ühe Long Beach Ice Tea (NB! Ei ole sama, mis Long Island või Italian Iced Tea).

Tantsite nii et seda nägu ja mõnusalt siiruviiruline on olla, aga samas jalgadel püsimisega pole mingit probleemi.

Ja kes iganes see hea inimene oli, kes mulle meili peale mingi alkoholi puudutava seadusandluse parandamise ettepaneku allkirja andmiseks saatis, aga oma nime ei julgenud kuhugi juurde kriblada, siis vastuseks sulle: ma peaksin ikka puruloll olema, kui kirjutaksin alla millelegi sellisele, mille kohaselt algaks alkoholimüügi keeld enam-vähem samal ajal minu lõunapausiga. Kuulge, peris ogaraks ka ei tasu minna oma heaoluühiskonna poole pürgimisega. Lapsevanemad peavad ikka natukene pingutama oma mudilaste harimise nimel, mitte nii, et Eestis enam alkoholi ei müüda, ei reklaamita ja kes sõna "alkohol" mainib, saab poole kuupalga ulatuses trahvi, sest vastasel juhul meil kõik lapsed lähevad joodikuteks kätte ära. Jah, on küll kehv lugu, et päris suur osa eestlastest end surnuks ja teine osa vigaseks joob, aga ma pakun, et kui alkoholi poleks, leiaksid nad mingi muu mooduse täpselt sedasama rada pidi käia. Kusagilt jookseb piir tarkuse ja lolluse vahel ning kõiki inimesi ei saa panna elama lollide päästmiseks mõeldud reeglite järgi.

11. jaanuari Ekspressi leheküljel B9 kirjutas Peeter Tulviste järgmised read:

Nõukogude ajal Eestisse tulnud venelastel ja nende järglastel tuleb valida, millele uhke olla: kas sellele, et nad elavad nüüd taas euroopalikult korraldatud riigis inimväärset elu või sellele, et nad tulevad riigist, mis anastas poole Euroopast pooleks sajandiks ja tappis miljoneid inimesi. Mõlemat ei saa.

Lihtsalt ja väga õigesti öeldud. Mul on vaid kahju, et need, kes selle üle mõtlema peaksid ja keda see tsitaat ehk ka mõtlema paneks, ei loe tõenäoliselt Eesti Ekspressi.

Täna hommikul Kadrinast Tallinna poole sõites kuulasin automakist Gwen Stefani plaati.
See polnud sugugi plaadi kõige parem lugu, aga point on sel vega hää siiski.

Up until the time we went out on a date
I was fine, I was fine
Now I'm getting dirty looks, I wonder what they'd say
If we were blind, we were blind people

Beauty is beauty, whether it's black or white
Yellow or green baby, you know what I mean
What if Picasso only used one color
There shouldn't be a rule, how to choose your lover

What color is love...?



Gwen Stefani - Long Way To Go

/Before they start "teaching us"/

Liinitööline Carry kleepis tööjuures ümbrikele silte pääle ja küsis siis kõrvalseisjalt, et aga kus need ümbrikud on, millele ta silte pidi kleepima hakkama. Ehk siis edasiarenenud versioon sellest, kui otsitakse prille, endal prillid ninal.


Manager Marvin says:
kui teha film siis selle pealkirjaks võiks olla

Manager Marvin says:
tüdruk sa oled armund


Kevad saabus sel aastal eriti varakult =)

Marvin on lahe. Sebib seale talvel suvikõrvitsat ja mulle igast stuffi, mida ma ise parasjagu hangitud ei saa, aga väga tahaks. Sest sebimine ongi ju manageri kohus =)

Tiina, tõlgi SEDA: Il sole è la vita della terra, l`amore è la vita dell`uomo.

Vaatame, kui kaugele sa oled oma õpingutega jõudnud =)

See ütlus peaks tegelikult olema päris tõlgitav isegi itaalia keelest tuhkagi teadmata.

Sobib väga hästi iseloomustama seda, mida ma praegu televiisorist täiesti juhuslikult juhtusin nägema. Robbie Williamsi kontsert. Jeerum, kuidas see mees armastab seda, mida ta teeb! Milline õnnelik, ÕNNELIK inimene! Võib kõlada kulunult, kuid ta on üks kõige rohkem "elus" inimestest, keda ma kunagi näinud olen. Kunagi, kui me pubekad olime, kattis Verontsi kodu ühte seina Robbie Williamsi poster ja ta ütles, et ainuke mees, kellega tema abiellub, on Robbie Williams. Mille peale mina mõtlesin, et hähh, mingi mõttetu prettyboy. Well, ma mõistan sind nüüd, lõpuks =)

Mitte et ta meile samal põhjusel korda läheks, ma arvan. Ja mitte, et ta oleks ainuke mees, kellega ma abielluksin. Hah, ei, seda nüüd küll mitte.

L`amore è la vita dell`uomo and we need to keep spreading it around =)

Need tänapäevased arstirohud on ikke naljakad. Mis mõtet on võtta mingit rohtu, et sellega kaotada või leevendada mingit vaevust, kui rohu kasutamisega kaasneb kolm kuni neli kõrvalnähtu, mis ühtekokku võetuna veel palju hullem tundub, kui seda esialgset häda kannatada ja taluda.

No näiteks. Mingi suvakas nohu onju. Lased ninna nohutilku, mille tulemusena kaob nohu suhteliselt siva, aga asemele tuleb hullem silmade tulitamine ja gallonite kaupa vett nõudev janu?

Ja üldse, nagu me siin mõne inimesega juba muljetanud oleme, siis nende käsimüügiravimitega on nii, et jood sa Coldrex`i ja Theraflu`d või mitte, aga külmetusnähtude kadumine võtab ikka 7 päeva aega. Mis vahet seal siis on. Parem ei tapa end selle keemiaga.

Aga kõige paremini aitab ikka põssakalla ja see, kui keegi kooki toob ja teki piale tõmmab =)

Järgnev postitus on mõtteline järg teemale "the crap they sell us at the supermarkets with the lousy excuse of charity".

Juba pikemat aega on Rimi kaubandusketis (ja vbla mõnes muus veel) müügil SEB Ühispangaga mingitpidi seotud (pole viitsinud süübida) kolekoledad postkaardid, mida ostes võite toetada tänavalapsi. Need, kes jõulude eelsel ajal siin blogis kellukeseteemat jälgisid, teavad mu loogikaradu. Kui keegi teab, mida ma peaksin tegema ühe inetu postkaardiga, mille pildiga küljel kujutatust ma isegi peale kümnesekundilist leti ääres uurimist aru ei saa, siis palun olge nii vastutulelikud ja öelge mulle kaa. Pakkujatele vihjeks niipalju, et ei, mul ei ole kodus ahju, nii et tulehakatuseks see ei kõlba.

Kuramus küll, kui juba teha midagi, siis ikka nii, et sest kasu ka oleks. Kõnealune kampaania jätab küll väga mannetu mulje. Mina TEAN, et tänavalastel on raske elu ja et nende elu võib tunduda hall ja rämpsu täis, nagu vist tollel kaardil kujutada üritatakse, aga nende puhul, kes selle peale kunagi mõtelnud pole, see postkaart küll ei tööta. Ja isegi minu kui kaastundliku inimese puhul, kes on kunagi olnud sentimeetri kaugusel Aafrikasse pisikesi mudilasi abistama minekust, ei oma see postkaart oodatud efekti. Ma lihtsalt ei taha seda, nohh. Parem lähen ja annan oma raha üle ukse mõnele vastavale organisatsioonile.

Palun lõpetage see mõttetu paberi raiskamine ja trükkige selliste postkaartide asemel parem pensionäridele lugemiseks tasuta lehti. Or something. Maitea.

Kui see postkaart oma hallusega mulle üldse midagi meelde tuletab, siis hoopis seda, et mõned inimesed võiksid suitsetamise maha jätta. Oleks õhk nende ümber puhtam ja nii edasi.

Kuna ajakirjanike jätkuv pealetung sea-teemadel ei näi vaibuvat, saabunud on minisea-hulluse Teine Laine (esimene oli aastake-poolteist tagasi) ning mina lihtsalt puhtpsühholoogiliselt ei jaksa enam eitavaid vastuseid anda, palkasin eile oma seale manageri. Manageri nimi on Marvin ja kõik, kes soovivad Rafaelloga intervjuud teha, teda telepurki toppida või mu kullatükki kuhugi firmaüritusele kamina ette lösutama saada, võivad minu käest Marvini telefoninummerit küsida. Annan ilma pikema palumiseta. Aga arvestage sellega, et

a) Marvin on suur ja tugev meesterahvas, kõva närvikavaga. Teda ei saa niisama lihtsalt ära rääkida kui minusugust armsat pisikest tütarlast

ning

b) Marvin tahab juhtumisi ise minu ja Rafiga aega veeta ning seega peab teil, härrased ja prouased ajakirjanikud ja ärinaised-mehed, ikka mingi eriti hea diil olema talle välja pakkuda, et ta selle asja korraldamise peale ka reaalselt mõtlema hakkaks.

Eile õhtul puhusin alkomeetrisse neli promilli. Mitte et ma vabal ajal salajoodiku ametit peaksin, aga otsustasin hangitud alkomeetrit katsetada ja õpetuses oli öeldud, et juhul, kui olete parasjagu kaine, aga soovite veenduda seadme töökorras olemises, loputage suud viinaga ja puhuge siis sellesse õrnalt. Kuna mulle hirmsat moodi meeldib igasugu asju katsetada ja sügavkülmas oli ka veel üks eelmisest sünnipäevast jäänud viin (hea tõestus sellele, et ma ei ole salajoodik, kas pole?), siis tunduski otstarbekas uus mängukann kohe järele proovida. Töötab küll. Ainult et... =S Kohukestega on nüüd kööga.

Nimelt avastasin ometi kord kohukesed, mida ma EI soovita =)
Koogikohukesed.

Bono koogikohuke rummi ja pähklitega ning Bono koogikohuke vanilje ja küpsistega. No ei mekkind – kuidagi väga kummaline maitse oli mõlemal. Aga vbla oli asi selles eelnevas viinarüüpamises. Leedukate Karumsid mekkisid igatahes normaalselt. Mine võta kinni...

Siiski ei mõista ma, miks peaks keegi tahtma süüa koogikohukest. Või siis koogikohupiima. Karile vist meeldis see küpsisekoogikohupiim, oli nii? Mina ostan kooki, kui mul koogi isu on. Ja kui on kohupiima isu, ostan kohupiima. Kohukestega niisamuti. Võibolla olen ma vanamoeline, aga ma tõesti ei saa aru, milleks meile koogikohukesed. Other than for the effect of surprise and the thrill of the unknown.

Tagasi alkomeetri juurde. AutoMaailmas on praegu väga mõnus allahindlus, nii et igati tibens-tobens seadme, mis on võitnud nii Aasta Alkomeetri kui ka AutoMaailma lugejate auhinna, saab 750 eeguga. Kulub marjaks ära, eriti taolistes olukordades, kus pidu on kestnud isegi mitte varajaste vaid suisa hiliste hommikutundideni ning päeval ärgates on vaja kuhugi sõita, aga tunne on selline kaaaaht-laa-neee. Ruhnu karu ütles minu alkomeetri soetamise plaanist kuuldes küll, et "ahh, mis sa hakkad raha raiskama, küll politsei pärast ütleb, mitu promilli oli", aga kuna ma olen tubli kodanik + mulle tegelikult ka meeldib kodus rohkem olla kui haiglas + trahviraha eest sõidaksin parema meelega reisile, mõtlesin, et 750.- ei ole sugugi kõrge hind igast vastikute vahejuhtumite ennetamiseks.

Seega lõppsõna: kohukesi ei soovita, alkomeetrit aga küll.

Sai veidike Nõuka-aega meenutatud. Et kuidas kõigil olid tol ajal vahvliküpsetajad (v.a. minul muidugi) ja kuidas nüüd, hiljem, on tekkinud ka võileivagrillid, jms. Vanaema ütles sellepeale, et temal pole mingit grilli vaja, tema röstib oma juustusaiu röstris. Mille peale mina ehmusin ja ütlesin, et röstris nüüd küll juustusaiu teha ei saa. Vanaema keeras pea viltu, naeratas kavalalt ja lausus: "Saab ikka. Röstris saab kala ka praadida, et sa teaksid."
"Jah, ja ei ole selles midagi kriminaalset, eksole," ütles lauanaaber.
"Kõik on jokk," itsitas kolmaski.

Vahvli-isu tekkis. Kriminaalne omaküpsetatud vahvlite isu.
Paluks nüüd mõni mees, kes sel alal käpp on.

Eile käisime väikevenna ja tema sõbranjega Draamateatris lasteetendust vaatamas. Põhjus, miks see mu tähelepanu köitis, oli lavastuse pealkiri: Tinasõdur, baleriin ja siga. Mul on teadupärast radar igast sigade ja seateemaga seonduva jaoks ning nii see kuulutus mulle Postimehes ette jäigi.

Mis ma oskan öelda. Suur kamp noori, entusiastlikke, hästi ja hingega mängivaid näitlejaid oli lava peal. Pillikääksutamist oli ja tantsu oli ja tsipake eksistentsiaalset mõtlemisainet publiku nooremale osale ka. Publiku vanemale osale oli seal aga... naispoolt pean silmas.... üks igati ponks kuningas nähtamatute riietega =P
Vaatamisväärsus omaette, tõesti.
Selline mõnus virgutus keset etendust =)

Minule teadaoleva informatsiooni kohaselt mängitakse seda ka eeloleval pühapäeval, nii et naiskad kõik - lapsed kaenlasse ja vutt-vutt, teatrisse!!

Selle asjaga on nüüd nii, et mina sain selle Olarinho käest ja Olarinho sai internetist. Ja seda tõepoolest ei ole sobilik liiga noorte inimestega koos vaadata. Ühtlasi riivab see kindlasti kõrva neil, kelle jaoks Gailit, Under ja ülejäänud seltskond on püha. Ja neil ka, kellele ei meeldi ropendavad noored. Moraalijüngritel ei soovita vaadata. Ja neil ka mitte, kes minu peale pärast vimma hakkavad kandma selle eest, et ma selle lingi siia üles panin.

To cut the long story short – see ongi see lühifilm, mille pärast Kinobuss saare päält minema aeti.

www.hot.ee/tulnukas2006/

Kui keegi arvab, et selliseid tegelasi Eestis tegelikult ei leidu, siis leidub ikka küll. Ausõna leidub, ma olen isegi pikemalt kokku puutunud taolistega. Võin maakaardi peale punased laigud joonistada paikadesse, kus nende kontsentratsioon suurim =)

Issanda loomaaed annab jätkuvalt ainest =)

Imelikud isud käivad peal vahetevahel. Tavaliselt pole sest hullu midagi - sead sammud poe poole ja olemas, aga vahetevahel hakkavad neelud käima mingi sellise roa järele, mida vaid mingis kindlas riigis serveeritakse.

Ei teagi, millega seoses meenus mulle täna hommikul Egiptimaal suhteliselt populaarne magustoit nimega Om Ali (tõlkes "Ali ema" ehk siis Mohamed Ali ema). Serveeritakse mõnusa savipoti seest, peal on krõbe koorik, sees selline mõnus jahu-piimasegune pähklitega täidetud küpsetis. Põhjas võib olla ka lihtsalt vedelat sooja piima. Nämmmmmmm. Hädapärast võiks seda ka poest paki seest pulbrina osta. Seda aga muidugi ainult juhul, kui me parasjagu Egiptuses viibiksime, eksole. Nõmekas.

Minu Sharmi lemmiksöögikohas - Onionsis - on vaieldamatult kõige maitsvam Om Ali. Ja sellest ma siin praegu juba mitmendat tundi järjest unistangi. Ei taha riisihelbeputru! Ei taha shokolaadiküpsiseid! Ei taha isegi seda suure surmaga Rimi poest kättevõideldud purgimaisi, mida müüja mulle müümast keeldus. Tahan Om Ali-d.

Ärge mulle täna ette sattuge, sest päris suure tõenäosusega ma jonnin parasjagu. Ohh, elu on ikka raske mõnel, kas pole?

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina vaatan küll üpris mitut oma lemmikteleseriaalidest vaid ühe tegelase tõttu.

Kollanokkasid (Scrubs) peamiselt sellepärast, et peategelane, John "J.D." Dorian, on lihtsalt nii tobenaljakas, et see on suisa armas;
Dr. House`i sellepärast, et peategelane pritsib sarkasmi kogustes, mis oleks surmav, kui nurga tagant ei paistaks tema tegelik hea tahe;
Nanny`t sellepärast, et seal figureerib tegelane nimega Niles, wannabe-britist majateenija, kelle komplekti käib kõik alates aktsendist ja ninakast käitumisest-ütlemisest kuni ehtinglaslike liigutusteni.

On olemas veel nn. lohutustegelased, keda ma olen nõus vaatama juhul, kui minu lemmikut parasjagu ekraanil pole. Sellised on näiteks Dr. Cox Kollanokkadest ja C.C. Babcock Nanny`st. Ja kui lemmik ja tema aseaine veel koos ekraanile satuvad, oh seda rõõmu!! =)

Põnev oleks kohtuda inimestega, kes need tegelaskujud välja on mõelnud.

Selle asemel, et Maksuametile aruandeid koostada, mängisin täna sohvrit ja sõitsin mööda linna. Vahepeal käisime söömas-joomas sellises kohas nagu Alesja baar, mis asub Õismäe külje all, Harku järvest üle tee. See selline venkude koht. Muss oli venkudelt, menüüs vene ja valgevene road, baarineiu venelanna ja kõik külastajad, kes seal vabatahtlikult viibisid, venelased. Mis iseenesest pole sugugi halb. Mulle meeldisid massiivsed puidust lauad-toolid (kui nad ainult veidikene kergemad oleksid olnud ja liigutamisel sellist müra poleks tekitanud) ja suured päevalilled baarileti ääres (kunstvärk mõistagi). Joogid olid normaalsete hindadega, söögid mitte. Ilmselt maksab seal kõik suvekuudel rohkemgi veel, kuna üks pealinna supluskuurortidest on poole minuti tee kaugusel.

Teenindajanna oli taas kord väga armas ja kena ja eesti keelest vist njaatuke jaaru sjai, aga kui ma palusin tal tuua lauale veel üks kahvel, naases ta mõne minuti pärast uue kohviga. Nojahh, oma viga, kui mu diktsioon alla arvestuse on, eksole. Ja oma viga, kui ma temale vastu tulles ja oma soovi ilmestamiseks osutan näpuga leivakorvis asuvatele pabersalvräti sisse keeratud noale-kahvlile, aga sinnasamma kõrvale on platseerunud ka üks kohvitass.

Päris vahva on pidevalt sattuda igast lambikatesse kohtadesse (nagu näiteks üks vineerist ja lainepapist kokkuklopsitud sashlõtshnaja Kopli liinide vahetus läheduses, mille kahest külastajast mõlemad magasid laua ääres magusat und, viinapudel peos). Aga enamusele lambikohtadest eelistan ma ikkagi Fahle kohvikut, kuhu peale pikemat planeerimist paar nädalat tagasi ka lõpuks jõudsin. Siinkohal peaksin olema kaval ja mitte kirjutama sellest, kui viisakas ja professionaalne teenindus ja maitsvad teed ja tordid ja mõnus interjöör seal on. Sest muidu võib kujuneda olukord, kus ma sinna naastes ei leiagi ühtegi vaba lauda, kuhu istuda (eestlasele on vaja ikkagi vaba LAUDA, mitte vaba KOHTA, eksole ;)

Niisis. Jahh. Enese heaolu lugejate informeeritusest kõrgemale seades otsustasin pika vaagimise tulemusena teile sellest kohast mitte rääkida. Vot nii.

Igasugused jamajamehed, ma hoiatan juba ette ära, et minuga ei tasu jamada - Ruhnu karu on mu isiklik tuttav. Meil on telepaatia ja puha =)
Nii et.

Täna hommikul tööle sõites kuulsin autoraadiost Justin Timberlake`i uut lugu. Mitte seda uut, aga veel uuemat, kõige uuemat. Ja lubage mul väljendada siirast headmeelt selle üle, et too poiss ongi jõudnud nii kaugele, kui ma kunagi ette kujutasin, et ta võiks jõuda. Vähemalt.

Ma mäletan, kui keskkoolis kuulasin plaadipoes N`Sync`i plaati ja otsustasin selle oma õele jõuludeks kinkida. Mulle tundus juba siis, et kusagilt sealt bändist midagi tulevikus raudselt areneb. No ja näete - nüüd on tulemus käes - laev ujus minema! Neid plekke ei saa enam kunagi välja!! ;)

"Maailma kõige hirmsam murdja on Amuuri tiiger, siis tuleb sinu siga ja siis on mõned veel," ütles ta. Ega palju mööda ei pannudki. Siga on täpselt emasse - ülbe, riiakas, ennasttäis, parajalt pohhuist ja näitab koha kätte igaühele, kes julgeb end tema territooriumil bossina tunda =D

Ei, tegelt, siga on armas. Lihtsalt et... ta õppis juba varases nooruses, et sõprust ei maksa niisama kõigile jagada. Samas, keegi pole veel tõestanud, et teda toiduga ära osta ei saa. Ja sea emaga on sama deela. Eriti meeldivad sea emale kokkavad mehed =P

Sina võid ju arvata, et nendes pannkookides oli suhkrut vähe või vaniljepulbrit puudu, aga minule maitsesid need nevertheless.

Tahtsid teada, mida ma siia lõppu kirjutan. Mõtlesin jagada kõigiga seda, mida meie juba teame.
Trennis kulutatud kalorid lähevad t-särgi sisse, sellepärast see särk ongi pärast treeningut nii raske. Nüüd te siis teate =)

Eile õhtul käisime Sõpakas vaatamas Aki Kaurismäki filmi Äärelinna tuled. Selles filmis oli üks soomlase kohta vägagi kena välimusega meesterahvas, kes oli alguses lihtsalt natuke luuser, aga mida film edasi, seda jubedamaks äpupunniks ta muutus. Ma alguses ikka väga lootsin, et ta ongi lihtsalt romantiline tobu, nagu üks teine tegelaskuju tema kohta ütles, aga siis selgus, et lisaks romantiliseks tobuks olemisele oli ta siiski ka totaalne ja täielik luuser. Võibolla ma olen ebakultuurne inimene ja ei saanud üldse pihta, kui üüratult masendav kogu see värk pidi olema, aga minu jaoks oli see küll rohkem nagu koomuskimuuvi. Aku Louhimies`i Paha Maa oli kordades masendavam.

Igatahes oli seal esimesena mainitud filmis ka üks suht tagasihoidlik naistegelane, kellele too kõnealune luuser vägagi korda läks. Armastus on ikka üks omapärane nähtus...

Ja kõik see omakorda tuletas mulle meelde kuu-paar tagasi nähtud Meeleheitel koduperenaiste osa, kus Lynette`i abikaasa Tom hakkas ühel õhtul segast peksma ja Lynette kuulas teda natuke aega, kulm imestusest viltu peas ning tegi talle siis ühe suure musu. Kui mees üllatunult küsis, et mille eest, vastas Lynette: "Thank you for reminding me that I`m the only woman in this world who could love an idiot like you".

Jah, olen minagi nõus, et "igaühe jaoks on kuskil keegi", nagu nendestki katkenditest lähtub. Lihtsalt et igaüks ei pruugi seda kedagit tahta...

"Sa oled oma blogi hooletusse jätnud!"

"Ma vaatasin - sa pole kaua aega midagi kirjutanud."

"Kle, juhtus midagi või?"



Ei, kallikesed, ei juhtunud midagi. Aga tõsi ta on - olen hooletusse jätnud tõesti. Põhjus lihtne - aega pole olnud. Ehk siis teisisõnu: aega on olnud, aga ma olen seda aega muude, noil hetkeil otstarbekamate tegevuste peale kulutanud. Põhiliselt otsimise peale. Et mida ma otsin? Well, sellega on nii et...

...ootasin tõelist armastust, tuligi. Lambist. Võib öelda küll, et suht lambi seest ilmus. Igatahes mitte ühestki sellisest kohast, kust oleksin osanud seda oodata.
Aga kuna ma olin tõeline tõbras ja natuke loll ka, sain sellest enne pest pifoori lahti.


Nüüd siis kraabin su ust,
endal südametunnistus must.

Sal-Saller


Nüüd siis püüan kõikvõimalikud räästaalused läbi käia, et ehk joppab uuesti ja kukub taas kord kusagilt midagi pähe. Ma olen isegi nõus selle lopsu ära kannatama ja hilisema muhu keset peakolu =)

See, et ma kirjutan siia, et teenindajanna ei saa aru, mida tähendab eesti keeles väljend "erinevad kakaod" ja et mina elan Eestis, aga oskan vene keelt seitse korda paremini, kui tema selle riigi keelt, kus ta elab, pole peamine. Ka see, et ma kirjutan siia, et väljamaalasele tema kakaod ulatades lausub nägus teenindajanna "Please!" (ja mitte ainult üks kord), pole peamine. Tähelepanu tuleks pöörata sellele, et hoolimata umbkeelsest teenindusest soovitan ma teil minna ja istuda ühes õdusas pesakeses, mille nimi on Mata Hari ja mis asub Nimega ja Nimeta pubide juures. Sest see umbkeelne teenindus oli üks viisakamaid, mida ma viimasel ajal kogenud olen ja neiu ise oma keelteoskamatusest hoolimata väga püüdlik. Ilus ja armas oli ta ka. Ma arvan, et see oli taotluslik. Et kui ikka kohe MITTE millestki aru ei saa, mida klient sinult küsida üritab, siis pilgutad oma ekstrapikki ripsmeid, raputad oma meisterjuuksuri poolt soengusse sätitud lakka, pööritad veidike hirvesilmi ja ongi andestatud.

Aga koht on mõnus. Eriti just sellepärast, et sisustus erineb totaalselt kõigest sellest, mis meil siin Tallinnas viimastel aastatel trendy on olnud (nurgelised kuubiktoolid, alt üles suunatud valgustus, kahte värvi tekstiili- ja ühe puidumaterjaliga mängimine, te kõik teate, millest ma räägin). Ma isegi korraks mõtlesin selle peale, et oma sünnipäeva puhul sugulased sinna Mata Hari tagumisse ruumi kokku korjata.

Veidi harjumatu võib tavakülastaja jaoks see, et sisustus on Egiptuse-India stiilis, aga toidud on French cuisine. A mulle just meeldib. Selline mõnus puder ja kapsad!
Ja mis peamine - söök on seal maitsev. Kakao on üks parimaist, mida ma siin meite pealinnas üldse saanud olen ja kanafilee-sinihallitusjuustu-brokkoli galett rocks ass!!! =D

Uiuiui. 6 tibi + Irish Car Bomb = helluva aastavahetus. Mitte et ükski meist seda kokteili edaspidi kellelegi soovitaks, kaugel sellest. Retseptis oli nimelt kirjas, et maitseb nagu shokolaadipiim, aga shokolaadipiima rüübates inimesed vaevalt et selliseid nägusid teevad. Nii testgrupp kui kontrollgrupp jõudsid ühisele järeldusele, et viski pole pisikeste tüdrukute jook.

Lüürilise kõrvalepõikena olgu mainitud, et juba kuuendat aastat järjest (ehk siis alates selle kokteili avastamise hetkest) soovitan mina idioodi järjekindlusega juua Long Island Ice Tea`d. Ja veel parem, kui te suudate selle muundada Italian Ice Tea`ks. Maitseb mõnna ja paneb naeratama.

Keskkööl siirdusime Prive-sse, kus ootas ees rõõmus üllatus. Kohal olid muuhulgas ka Hed Kandi tiidžeid, kes korraldasid sel korral tervelt neli ja pool korda parema seti, kui viimane Hed Kandi oma oli. Ja see ei tundunud parem sugugi mitte sellepärast, et ma kolme tunni jooksul kolm Long Islandit ära hävitasin. Sugugi mitte. Täiesti aus sett oli.

Kusagil piu lõpupoole, kui mu tantsimise igiliikur kohe kuidagi seisma ei tahtnud jääda, jõudsin lõpuks tõdemusele, et kõige õigem oleks vist asutada mingi Carry`s Boot Camp, kus kari tantsuhaigeid saavad kokku ja siis vihutakse ilma puhkepausideta kuus tundi jutti hüpelda ja karata ja kätega vehkida. Loodan südamest, et mõni seekordsetest piukaaslastest minuga ikka veel kunagi tantsulkale julgeb tulla. Tough luck, kui tantsimine juhtub olema üks meelistegevustest.

Aga igatahes väga lõbus aastavahetus oli. Aitäh kõigile viiele tshikile ja eriti soojenduspeo korteri perenaisele, kes praadis maailma maitsvamaid kanapalle =D

KOR-RA-TA! KOR-RA-TA! KOR-RA-TA!

=D