Selle asemel, et Maksuametile aruandeid koostada, mängisin täna sohvrit ja sõitsin mööda linna. Vahepeal käisime söömas-joomas sellises kohas nagu Alesja baar, mis asub Õismäe külje all, Harku järvest üle tee. See selline venkude koht. Muss oli venkudelt, menüüs vene ja valgevene road, baarineiu venelanna ja kõik külastajad, kes seal vabatahtlikult viibisid, venelased. Mis iseenesest pole sugugi halb. Mulle meeldisid massiivsed puidust lauad-toolid (kui nad ainult veidikene kergemad oleksid olnud ja liigutamisel sellist müra poleks tekitanud) ja suured päevalilled baarileti ääres (kunstvärk mõistagi). Joogid olid normaalsete hindadega, söögid mitte. Ilmselt maksab seal kõik suvekuudel rohkemgi veel, kuna üks pealinna supluskuurortidest on poole minuti tee kaugusel.
Teenindajanna oli taas kord väga armas ja kena ja eesti keelest vist njaatuke jaaru sjai, aga kui ma palusin tal tuua lauale veel üks kahvel, naases ta mõne minuti pärast uue kohviga. Nojahh, oma viga, kui mu diktsioon alla arvestuse on, eksole. Ja oma viga, kui ma temale vastu tulles ja oma soovi ilmestamiseks osutan näpuga leivakorvis asuvatele pabersalvräti sisse keeratud noale-kahvlile, aga sinnasamma kõrvale on platseerunud ka üks kohvitass.
Päris vahva on pidevalt sattuda igast lambikatesse kohtadesse (nagu näiteks üks vineerist ja lainepapist kokkuklopsitud sashlõtshnaja Kopli liinide vahetus läheduses, mille kahest külastajast mõlemad magasid laua ääres magusat und, viinapudel peos). Aga enamusele lambikohtadest eelistan ma ikkagi Fahle kohvikut, kuhu peale pikemat planeerimist paar nädalat tagasi ka lõpuks jõudsin. Siinkohal peaksin olema kaval ja mitte kirjutama sellest, kui viisakas ja professionaalne teenindus ja maitsvad teed ja tordid ja mõnus interjöör seal on. Sest muidu võib kujuneda olukord, kus ma sinna naastes ei leiagi ühtegi vaba lauda, kuhu istuda (eestlasele on vaja ikkagi vaba LAUDA, mitte vaba KOHTA, eksole ;)
Niisis. Jahh. Enese heaolu lugejate informeeritusest kõrgemale seades otsustasin pika vaagimise tulemusena teile sellest kohast mitte rääkida. Vot nii.
1 kommentaar:
jah, mul on ka suurepäraste kohtadega alati samad kõhklused - ühelt poolt tahaks ju anda positiivset tagasisidet, kiita ja kõigile soovitada, aga paraku võib nii ühel hetkel tõesti avastada end lemmikkohast tagurpidi väljumas, sest ükski koht ei ole enam väga mõnus, kui massid selle vallutanud on :)
Postita kommentaar