On tõsine ebaõnn jääda kaks õhtut järjest ilma oma lemmikseriaalidest. Esmaspäeva õhtul sellepärast, et toimub klassiõe juubeli eksprompt tähistamine ja teisipäeva õhtul sellepärast, et tuleb külastada traumapunkti, veendumaks oma labakäes asetsevate luude heas tervises. Mitte et klassiõe juubeli tähistamine oleks vähem väärtuslik tegevus, kui Meeleheitel koduperenaiste jälgimine ja mitte et traumapunkti väisamine oleks vähem väärtuslik tegevus, kui Teadmata kadunud vaatamine. Sest traumapunkt näiteks on nali omaette.

Mingi tõre tädi kiikab mu käe poole ja küsib, et kus haav on. Mina vastan, et haava pole, ainult kriimustused – et koer lihtsalt hüppas kätte kinni ja seest ragises. Aga et nahk on täitsa terve ja see on ju hea asi. Tädi traumapunkti tädi aga ei näi minuga ühel meelel olevat ja muutub veel tõredamaks. Sikutab ükshaaval mu sõrmi enda poole ja esitab iga sõrme juures KKK ehk korduma kippuva küsimuse: kas siit on valus? Ei, ei, ei, ei ja ei, vastan mina. Tädi pressib näpuga mulle keset labakätt ja uurib, et kas sealt ehk on valus. Mina ikka, et no ei ole nohh. Tädi piidleb mind oma prillide tagant ja küsib, et miks ma siis tulin, kui valus ei ole. Mina vastu, et tegelikult valus nagu on, aga mitte midagi sellist, mille peale ma kõva häälega karjuma pistaks. Tädi saadab mind röntgenisse, kusjuures saatelehe peale kirjutab „objektiivseid leide pole“, mis kõlab umbes nii, et „jälle üks hüpohondrik, kes kujutab ette, et tal on käeluu puruks“. Muidugi tähendab see arstide keeles midagi muud, hoopis kahjutumat, aga mina tahaksin ikkagi sel hetkel tädi käest küsida, et kas ta ikka on teadlik sellest, et ma oma lemmikseriaali ajal sinna kuradima traumapunkti ronisin. Ja et ma parema meelega lürbiksin praegu kodus piima meega ja vaataksin põssa kõrval keras telkut.

Muidugi selgub, et käsi on lihtsalt muljuda saanud ja et tuleb külma peale panna. Ega ma ise ei tahtnudki sinna traumapunkti ronida, aga Marvin käskis. Et muidu mul juhtub nii, nagu ühel tema sõbral, kes oma katkist käppa arstidel üle ei lasknud vaadata. Parem karta kui kahetseda.

Tõreda tädi kabinetist pääsedes mõtlen omaette kergendusega, mis oleks saanud siis, kui mul olekski ennist ooteruumis pastakas olnud ja seega ka võimalus teostada kuri plaan tekitada saatekirjal ristikesed lahtritesse „sügelised“, „pesta korduvalt“ või „mähe“. Vahetevahel ma tõepoolest literally tunnen, kuidas pea sügeleb. Aga mitte sügelistest, vaid kahest kasvavast muksust. Sarved, nohh. Pisikese kuradikese sarved.

Asjaolu, et mu armas käpa oli tibens-tobens, oleks tulnud muidugi väärikalt tähistada. Aga kuna inimene, kes mu traumakasse ja sealt ära transportis, vahepealse ajaga lilli ja šokolaadikomme polnud suutnud hankida, tuli miskit muud välja mõelda. See-eest sain natuke lõbustusparki Kristiine lumistel külavaheteedel. Lõbustuspargid meeldivad mulle aga kordades rohkem kui misiganes šokolaad. Kui te tahate näha, kuidas mul suunurgad iseenesest kõrvuni tõusevad, then do take the risk of seriously damaging your vehicle. Me loves =D

Igatahes. Ühel hetkel jäi mu pilk pidama sel õllepurgil. Mitte et ma poleks selle olemasolust teadlik olnud, aga... Naeratus kadus olematuks. Sisemine vähemalt.

Selleks, et mõista ja aru saada, tuleb end teise inimese olukorda asetada. Selleks, et mõista alkohoolikut, tuleb ...? Jah, just täpselt. Inimkatsed à la Carry - that`s the spirit!

Kui inimene, kes igal õhtul enne magamaminekut lürbib ära ühe torbikutäie rummi koolaga, pakub seda õhtu lõpetuseks ka sulle, siis Carpe Diem põhimõtet järgides peab selle pakkumise vastu võtma =P
Ja kuna ma olen kange moor ja tahtsin end ühe koksi abil samale tasemele juua (sest tema oli eelnevalt juba mõned koksid ja paar õlle hinge alla saanud), siis tuli minu koks /tsiteerin/: „oluliselt kangem“ kui tema oma. Aga naised ei nuta! Saime kõik ilusasti ära joodud. Õuenarr arvas muidugi, et ma tahtsin šõuoohvida ja kuna ta mu blogi lugemas ei käi ja ma talle just seletama ka ei kippunud, et kle, juhhei, ma siin üritan sind mõista kangesti onjä, siis jäigi talle tema arvamus. Olen üldse viimasel ajal märganud, et ma ei viitsi enam seletada inimestele kõike üksipulgi lahti ja et vahetevahel mind ei häiri isegi see, kui neile jääb vale mulje millestki, mis mulle korda läheb. Jäägu! Kui keegi kangesti tahab midagi teada, siis võib tulla ja küsida. Vastan reeglina ausalt. Võiks isegi öelda, et piinlikult ausalt.

Ja enne und nagu ka pärast und, nagu ikka, telefonikõne Marviniga.

M: "Tead, ma olen kohe päris täitsa mures su pärast."

C: "Miks siis?"

M: "Et kuidas sa, tüdruk, sõidad homme niimoodi seda pikka maad, kui sa nii väsinud oled ja õigel ajal magama ei lähe."

C: "Nohh, praegu ma muidugi ei ole väsinud - et kui ma praegu peaks sõitma, siis oleks normaalne. Aga praegu ma olen muidugi ka rummikoolat joonud."

M: "Äkki jood viina enne, kui sõitma hakkad homme?"

C: "Arvad vä?"

Põhimõtteliselt anything is possible. Ma loodan, et mulle homse päeva jooksul mõnda roolijoodikut ette ei satu, keda ma kangesti mõista üritada võiksin. Ei, tegelt. Drinking + driving = not my thing.