Järgnev postitus on mõtteline järg teemale "the crap they sell us at the supermarkets with the lousy excuse of charity".

Juba pikemat aega on Rimi kaubandusketis (ja vbla mõnes muus veel) müügil SEB Ühispangaga mingitpidi seotud (pole viitsinud süübida) kolekoledad postkaardid, mida ostes võite toetada tänavalapsi. Need, kes jõulude eelsel ajal siin blogis kellukeseteemat jälgisid, teavad mu loogikaradu. Kui keegi teab, mida ma peaksin tegema ühe inetu postkaardiga, mille pildiga küljel kujutatust ma isegi peale kümnesekundilist leti ääres uurimist aru ei saa, siis palun olge nii vastutulelikud ja öelge mulle kaa. Pakkujatele vihjeks niipalju, et ei, mul ei ole kodus ahju, nii et tulehakatuseks see ei kõlba.

Kuramus küll, kui juba teha midagi, siis ikka nii, et sest kasu ka oleks. Kõnealune kampaania jätab küll väga mannetu mulje. Mina TEAN, et tänavalastel on raske elu ja et nende elu võib tunduda hall ja rämpsu täis, nagu vist tollel kaardil kujutada üritatakse, aga nende puhul, kes selle peale kunagi mõtelnud pole, see postkaart küll ei tööta. Ja isegi minu kui kaastundliku inimese puhul, kes on kunagi olnud sentimeetri kaugusel Aafrikasse pisikesi mudilasi abistama minekust, ei oma see postkaart oodatud efekti. Ma lihtsalt ei taha seda, nohh. Parem lähen ja annan oma raha üle ukse mõnele vastavale organisatsioonile.

Palun lõpetage see mõttetu paberi raiskamine ja trükkige selliste postkaartide asemel parem pensionäridele lugemiseks tasuta lehti. Or something. Maitea.

Kui see postkaart oma hallusega mulle üldse midagi meelde tuletab, siis hoopis seda, et mõned inimesed võiksid suitsetamise maha jätta. Oleks õhk nende ümber puhtam ja nii edasi.