Eile õhtul käisime Sõpakas vaatamas Aki Kaurismäki filmi Äärelinna tuled. Selles filmis oli üks soomlase kohta vägagi kena välimusega meesterahvas, kes oli alguses lihtsalt natuke luuser, aga mida film edasi, seda jubedamaks äpupunniks ta muutus. Ma alguses ikka väga lootsin, et ta ongi lihtsalt romantiline tobu, nagu üks teine tegelaskuju tema kohta ütles, aga siis selgus, et lisaks romantiliseks tobuks olemisele oli ta siiski ka totaalne ja täielik luuser. Võibolla ma olen ebakultuurne inimene ja ei saanud üldse pihta, kui üüratult masendav kogu see värk pidi olema, aga minu jaoks oli see küll rohkem nagu koomuskimuuvi. Aku Louhimies`i Paha Maa oli kordades masendavam.

Igatahes oli seal esimesena mainitud filmis ka üks suht tagasihoidlik naistegelane, kellele too kõnealune luuser vägagi korda läks. Armastus on ikka üks omapärane nähtus...

Ja kõik see omakorda tuletas mulle meelde kuu-paar tagasi nähtud Meeleheitel koduperenaiste osa, kus Lynette`i abikaasa Tom hakkas ühel õhtul segast peksma ja Lynette kuulas teda natuke aega, kulm imestusest viltu peas ning tegi talle siis ühe suure musu. Kui mees üllatunult küsis, et mille eest, vastas Lynette: "Thank you for reminding me that I`m the only woman in this world who could love an idiot like you".

Jah, olen minagi nõus, et "igaühe jaoks on kuskil keegi", nagu nendestki katkenditest lähtub. Lihtsalt et igaüks ei pruugi seda kedagit tahta...